Juunikuu lugemissoovitused

Aro:

„Auto annab vabaduse“ on väide, mis on mulle alati tundunud rohkem Fordi reklaamlausena, kui millenagi, mida keegi võiks tõsiselt võtta. Aasta autoomanikuna on seda tunnet vaid süvendanud. Aga inimesi, kes seda usuvad, on päris palju ja nii mõnedki neist töötavad Tallinna linnavalitsuses. Reidi tee laiendamine kokkulepetest hoolimata, peatänava projekti jätkuv venimine ja teiste liiklejasõbralike arenduste toppamajäämine on parajalt masendav, sest arutelu „kas rohkem autosid teeb liiklemise lihtsamaks“ on peetud kaugelt üle poole sajandi ja vastus sellele küsimusele on üsna ühemõtteliselt „ei“.

Kes tahab teada, kuhu kontrollimatu autostumine viia võib, soovitan külastada teadlikult autokeskse linnaplaneerimise musternäidet Los Angelest. Seal võib tunnetada, kui vabastav on tipptunni ajal kilomeetrite pikkuses ummikus istumine (vihjeks: La La Land see ei ole), pidevalt parkimiskoha otsimine ja selle kõige eest üüratult suure hulga raha maksmine. Õppetöö ajal olen ma üks väheseid, kes käib kontoris jalgrattaga; ühe pikale veninud tööpäeva lõpus küsisin kõrvalkabinetis istuvalt kolleegilt, miks ta koju pole läinud. Ta vastas, et tal on valida, kas ta istub kolm tundi ummikus või kolm tundi kontoris ja ta eelistab kontoris istuda ja oodata, kuni ummikud lahtuvad. Vabadus missugune.

Parim allikas mõistmaks autokeskse linnaplaneerimise probleeme on New Yorgi aktivisti Jane Jacobsi „Death and life of great American cities“. Jacobs kirjeldab seal, kuidas Teise maailmasõja järgne arendusbuum kujundas Ameerika linnad suuresti autode vajaduste järgi ümber, mille tulemuseks oli tänavaelu kadumine, sotsiaalsete sidemete katkemine, kuritegevuse suurenemine ja linnade muutumine steriilseteks ja segregeeritud kohtadeks. Jacobsi ülistuslaulu Greenwich Village’ile, Manhattani Kalamajale, on hiljem ka põhjalikult kritiseeritud (lühidalt: selleks, et Kalamaja asustustihedusega kohas kohvikuid-pudupoode pidada, on vaja ka Kalamaja IT-arendajate sissetulekuga elanikke), aga paljud tema mõtetest on ajahambale vastu pidanud. Eriti see, mis puudutab autostumise nõiaringi: mida rohkem autoteesid ehitada, seda rohkem autosid ka teele tulevad; see tähendab omakorda, et neil on vaja rohkem parkimiskohti ja laiemaid teid, mis tähendab, et vahemaad erinevate sihtkohtade vahel suurenevad, mis tähendab, et üha rohkem sõite tuleb teha autoga, mistõttu tuleb tänavale üha rohkem autosid ja liikluskoormus suureneb veelgi…

Keda linnaplaneerimisteemad huvitavad, võib lugeda suurepärast blogi CityLab, kus kirjutatakse lisaks liiklemisprobleemidele ka kliimamuutustega kohanemisest, üüripindadest, IT kasutamisest linnakorralduses ja paljust muust huvitavast. Viimaste kuude tekstidest võiks näiteks lugeda ülevaadet Berliini ambitsioonikast plaanist külmutada viieks aastaks üürid, et hoida linna elamispindasid taskukohasena või siis artiklit Pariisi plaanist istutada linna vaatamisväärsuste ümber puid. Pariis on jõudsalt vähendanud autoliiklust (suurusjärgus 5% aastas) ja tegelenud oma suduprobleemiga, rohepindade suurendamine aitaks lisaks kaasa veel ka kuumalainetega toime tulemisele (ning see on küsimus, millele me paraku kõik mõtlema peame, ükskõik millist roosa löga perekond Helmed ka ei ajaks).

Linnaplaneerimine on ka teiste ajakirjade püsiteemade hulgas oluliselt sagedamini, kui meil. Tribune Magazine’is annab Eoghan Gilmartin huvitava ülevaate Hispaania linnade võitlusest inimsõbraliku elukeskkona eest. New Yorkeris kirjutab David Owen sellest, kuidas mürareostus võib osutuda suureks rahvatervisekriisiks. Viimaks, ajal kui suurem osa Lääne-Euroopast ägab rekordilise kuumalaine käes, tasub lugeda ajaloolase Richard Kelleri suurepärast ja õõvastavat raamatut 2003. aasta kuumalainest, mille tagajärjel hukkus ligemal 15,000 inimest.

Märt:

Praegu meie silmade all teiseneva poliitika ja 1930-ndate fašismi analoogiatest või sugulussidemetest on siin ennegi juttu olnud,  vt nt siin ja siin.  (Madeleine Albrighti noorteraamatut “Fašism: hoiatus” arvustasin siin.) Parempopulismi retoorika sarnasused sõjaeelsete käremeelsetega on ilmsed ju ka nendele, kes pole võtnud üle 1960ndate aktivistide kommet kõike ebameeldivat (tööd, turgu, kooli, korda, politseinikke, perekonda, isegi keelt) fašistlikuks sõimata. Trumpi, EKRE ja muude sääraste nähtuste fašistlikuks nimetamise teemal seekord siis ka mõned lugemissoovitused.

Liberaalne kolumnist Jonathan Chait järeldab oma New York Magazine’i loos “Trump ja fašismi retoorika“: “Niisiis, kui küsimusele “Kas Trump on nats?” saab vastata selge eitusega, siis küsimusele, kas ta on fašist, oleks vastus: Oleneb. Operatiivtasandil ei ole Trump oma poliitilisi vastaseid vangi pannud, sõltumatut meediat kinni pannud, õigusriigi toimimist peatanud. Aga retoorilisel tasandil on Trump peaaegu kindlasti fašist.” Seejuures pilab Chait konservatiivseid polemiste, kelle meelest annaks Trumpile justkui õigustuse asjaolu, et fašistlik paistab üksnes tema retoorika, mitte aga (veel) praktilised sammud.

Majandusteadlase Branko Milanovići arutlus “Praegune aeg on teistsugune” Social Europe’i portaalis tõukub prantsuse sündikalisti-anarhisti-marksisti Georges Soreli raamatu “Mõtisklused vägivallast” (1908) ülelugemisest. See on üks omaaegseid protofašistlikke tekste. (Soreli kohta on ilmunud Akadeemias 1995, nr 4 ja 5 peatükk Kolakowski “Marksismi põhivooludest” pealkirjaga “Sorel. Jansenistlik marksism”.) Soreli lugedes avastab Milanović, kuivõrd teistmoodi on praegune aeg, võrreldes 20. sajandi algusega. Esiteks, hajunud on klassivõitlus. Teiseks, nüüdisnatsionalism on defensiivne, mitte ofensiivne. Vaibunud on tollaste rahvusriikide eliitide omavaheline konkurentsivõitlus, mida ajendasid ühitamatud eesmärgid. Eliitidevaheline võitlus on asendunud globaliseerumises kaotajate võitlusega eliidi ja immigrantide vastu. Ja kolmandaks, mis on vahest kõige tähtsam: vägivald pole praegu enam samavõrd moes ei praktikas, teoorias ega retoorikas nagu 20. sajandi alguses. Poliitiline terror, poliitilised mõrvad, politseivägivald – kõike seda harrastatakse tänapäeval võrratult tagasihoidlikumalt kui tuna.

Midagi samasugust märgib juuni Vikerkaares ka Boris Groys oma algselt 2017. aastal kirjutatud mõtiskluses. Tema küll ei kõhkle nüüdisaegset parempopulismi neofašismiks nimetamast, kuid täpsustab – võib-olla mõnevõrra optimistlikult: “Uus parempoolsus erineb klassikalistest fašistlikest liikumistest, mis olid agressiivsed ja ekspansionistlikud, püüeldes maailma valitsemisele ning uue korra üleüldisele kehtestamisele. Uus neofašistlik parempoolsus on seevastu defensiivne ja protektsionistlik.” Groys aga ei keeldu tõmbamast paralleele oleviku ja mineviku vahel, kuid tema paigutab minevikuparalleeli 19. sajandisse, eelmisse globaliseerumisaega, kui globaalne turg ja lokaalne kultuur omavahel konflikti läksid.

Briti politoloog David Runciman (kellelt Vikerkaares ilmunud kaks esseed: 2003, nr 6; 2013, nr 12) on viimastel aastatel korduvalt rõhutanud, et fašismi eest hoiatamine kallutab tähelepanu kõrvale demokraatiat ähvardavatelt teistmoodi kriisidelt. Seda teemat arendab ta raamatus “Kuidas demokraatia lõpeb“. Mulluses arvamusloos Guardianis kirjutas ta: “Kas fašism tuleb tagasi? Need hirmud tõmbavad tähelepanu kõrvale peamiselt, kuna poliitilise elu tingimused on dramaatiliselt muutunud sellest ajast, kui demokraatia viimati nii suure pinge alla langes. Tõeline küsimus on hoopis see, kas demokraatia puruneb väikesteks tükkideks ja kas me paneme tähelegi, kui nõnda juhtub.” (Sarnastel radadel liikus ka Tõnis Saartsi ülevaade esindusdemokraatia väljavaadetest detsembri Vikerkaares).

Seda arvamust paistab jagavat Jan-Werner Müller  (kelle raamatut “Mis on populism” olen samuti arvustanud.) Eelmistes soovitustes juba mainitud London Review’ essees “Populism ja rahvas” kirjutab ta: “Tõde on see, et tänastel ohtudel demokraatiale ei ole paralleele 20. sajandi kogemuses. Fašism – erinevalt autoritaarsusest või rassismist – ei ole ellu ärkamas: praegu ei leia aset tervete ühiskondade massimobilisatsiooni ja militariseerimist; ja kuigi õhutatakse vihkamist haavatavate vähemuste vastu, ei seata sisse süsteemset vägivallakultust, mis ülistaks surmavõitlust kui inimeksistentsi ülimat tippu. Ka ei korraldata riike põhjalikult ümber rassismi alusel, kuigi ei saa eitada, et rassistlik (ja usuline) vimm leiab Ungaris, Brasiilias ja USA-s endale õigustust päris tipust.”

Niisiis väidavad kõik need eriilmelised kirjamehed – (neo)liberaalne ameerika polemist Chait, briti poliitikafilosoof Runciman ja saksa politoloog Müller, et sarnasused 20. sajandi alguse päris fašismiga on pealispindsed, eelkõige retoorilised, kuna praegu pole eriti näha rünnakrühmlasi ja vägivalla ülistust. Aga selliselgi juhul tasuks seda sõna võib-olla ikkagi ka nüüdisoludele kohaldada. Kasvõi retooriliselt ja taktikaliselt, et sundida meie paremsõpru selgitama, mis neil täpsemalt fašismi vastu on, mis neile fašismis ei meeldi (peale otsese vägivalla).

Teisest vallast mõningaid ajaloo- ja sotsiaalteadusliku kõmu valda kuuluvaid linke. Ajaloo grand old man Richard E. Evans avardab Guardianis nekroloogižanri võimaluste piire, tehes maatasa äsjalahkunud Norman Stone‘i karakteri. Ei mäletagi, et oleks varem lugenud, kuidas keegi nii energiliselt, lausa lustlikult tümitab kolleegi, kelle surnukeha pole korralikult veel jahtunudki. New Statesmanis kirjutab populaarne ajaloolane Helen Carr oma vanavanavanaisast, ajakirjanikust ja ajaloolasest E. H. Carrist ja faktide subjektiivsusest. Vana Carr arvanud, et “faktid on nagu kalad turuletil. Ajaloolane korjab need sealt üles, viib koju, valmistab neist roa ja serveerib.” (Tundub, et äärekoolkondade meelest pole isegi neid letikalu olemas enne seda, kui ajaloolane oma kokkukeedetud töö sööjatele ette kannab.) Dissent Magazine‘is kirjutab ajaloolane David A. Bell oma isast, tähtsast sotsioloogist, kapitalismi kultuuriliste vastuolude lahkajast Daniel Bellist, kelle sünnist möödus 100 aastat. Daniel Belli on olnud kombeks lahterdada neokonservatiivsete intellektuaalide leeri (vt nt Habermasi käsitlust). Selgub, et selline määratlus mõtlejale endale sugugi ei meeldinud ja ta pidas ennast vähemalt majandusasjades elu lõpuni vasakpoolseks. (Tema kuulus enesemääratlus oli: konservatiiv kultuuris, liberaal poliitkas, sotsialist majanduses.)

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon