Tartu luuleelust 17. sajandil

Marju Lepajõe

Ilmunud Vikerkaares 2007, nr 6

Paul Gerhardti (1607–1676) juubeliaastapäeval on Tartu 17. sajandi luule meenutamine sügavaimal viisil põhjendatud. Ühelt poolt – Gerhardti luule on sündinud samast luuletraditsioonist, mis ilmnes ka Tartus 17. sajandi esimesel poolel väga efektse ja jõulise puhanguna. Teiselt poolt – Gerhardti vaimulikud laulud, resp. nende tõlked, on üks vahelülidest, mille kaudu 17. sajandi barokkluule esteetika imbus vaikselt, aga järjekindlalt maarahva esteetilistesse hoiakutesse. See on üks huvitavamaid spiraale Eesti intellektuaalses ajaloos, mis annab ennast selgelt tunda ka näiteks ärkamisaja eestikeelsetes hümnilistes luuletustes.

Ent sama huvitav on, et seni on Eestis uuritud põhiliselt seda, kuidas see intellektuaalne spiraal kõlab – uuritud on eeskätt seda, kuidas muutus eestlasele lähedaseks aktsentueeriv lõppriimiline värsimõõt (tuleb meenutada Erna Siiraku, Uku Masingu ja Albert Soosaare uurimusi).

Kuid seda, mis on selle spiraali poeetiline põhimillest üldse luuletada, st klassikalise kirjanduskultuuri seisukohalt toobivalik, kuidas see toop loogiliselt üles ehitada ja millised sõnad valida, mis kannaksid sisu ning omaksid vajalikku meetrilis-foneetilist vormi – retoorika mõistetes: milline on inventio, dispositio ja elocutio – kuidas need arusaamad on edasi kandunud või muutunud, seda on uuritud ebaproportsionaalselt vähe. (Ain Kaalepi kõrval pole õieti kedagi nimetada. Eesti Hümnoloogia Selts on astunud küll viimastel aastatel pika sammu edasi, aga ikka on seda vähe, vähe, vähe!) Ilmselt on oma osa siin rahvuslikul eripäral: kui sakslasele on sajandite jooksul juurteni sisse koolitatud, et värsimõõt on ikkagi ainult teatava idee või meeleolu väljendus, siis eestlasele on kõla, muusika täiesti iseseisva väärtusega. Kui on hea viis, võib laulda millest tahes, sisu pole tähtis, peaasi et oleks ilus, ja see viimane on pigem tunde asi. Laulurahva-karakter paistab vahel mõjutavat sedagi, mida üldse meie kirjandusajaloos uuritakse.

Niisuguses olukorras ei tohiks olla liigne püüda iseloomustada selle spiraali esimest otsa, sest see ei ole sugugi tuntud. Eesti 17. sajandi luule uurimine on uuel iseseisvusperioodil teinud küll hiigelsammu edasi – võib rääkida isegi koolkonnast Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures, mille uurimissuund on olnud üks viljakamaid Eesti humanitaarias –, aga see samm on olnud ilmselt liiga pikk ja vaatajad lihtsalt liiga lähedal, nii et uuemad standardteosed, entsüklopeediad, kirjanduslood ja leksikonid, mis laiemat arvamust kujundavad, ei ole suutnud seda mõõdet justkui hoomata. Et rabavat kontrasti näitlikustada, lähtutakse järgnevalt Tartu 17. sajandi luule käsitlemisel kahest ajendist, kahest raamatust, mis on vastandlikud.

1. ajend on väga esinduslik koguteos “Tartu: ajalugu ja kultuurilugu” (koostanud Heivi Pullerits; Tartu, 2005; 650 lk), mille autorid on Eesti oma ala parimad jõud. Teos on väga informatiivne, heas proportsioonis, hästi toimetatud ja erakordselt soliidselt kujundatud. Sealsest Tartu kirjanduselu ülevaatest võib aga lugeda järgmist (lk 507): “Tartus, nagu mujalgi Eesti alal, ei alga kirjanduselu mitte kohalikust folkloorist, vaid muukeelsete autorite valdavalt vaimuliku sisuga teostest ja tõlgetest maakeelde. Kirjanduseluga – rõhuga sõna esimesel poolel ja tänapäevases tähenduses – pole sellisel tegevusel suuremat ühist, küll aga keele küpsemise ja kultiveerimisega.” (Minu esiletõsted – M. L.)

Kui allikaid tunda, siis ei ole seda hinnangut – et Tartus mingit kõneväärset kirjanduselu selle perioodil ei olnud – võimalik võtta teisiti kui esteetilise eitusena. See on niivõrd suurejooneline ja karm eitus, et mõistagi haarab kohe kaasa. Sel moel midagi eitada on võimas – sama võimas ja kurb nagu tunne, mis võib tabada detsembripimeduses, et pärast Homerost ikka mingit tõsiseltvõetavat kirjandust pole olnud ja pärast Vergiliust kindlasti mitte. Tõesti, mis kirjandus see 17. sajandil oli ja mis kirjandus see praegugi on, mis nad kirjutavad! See ei ole ju mingi kirjandus!

Ent samas koguteoses kirjeldatakse ka Tartu sotsiaalpoliitilist ajalugu ja see annab karmile esteetilisele hinnangule objektiivsema plaani. Sellise ajaloo puhul nagu Tartul oli tõesti väga vähe tõenäoline, et mingit kirjandust, resp. luulet üldse sündis. Vastav ajalooülevaade on väga mahlakalt esitatud, nauditav lugemine. Olen sealt välja noppinud rea tsitaate, mis toovad silme ette umbes 70aastase perioodi enne ülikooli asutamist (lk 31–38):

[1558] Põletati külad [s.o. venelaste poolt], hävitati loomad, otsiti varandust (…) ja tapeti ettejäänud inimesed neid metsikult piinates;

[1565] Venemaale küüditati linna kogu saksa elanikkond (…) u. 1000 inimest;

[1571] kolmepäevased tapatalgud: alustati Maarja kirikust, kus tapeti kõik jumalateenistusele tulnud tartlased koos õpetajaga (…). Kõik, kes lausa juhuslikult olid ellu jäänud, küüditati Moskvasse;

[1578] Ivo Schenkenbergi väesalk vallutas Tartu eeslinnad Emajõe teisel kaldal ja põletas need maha. Tartu linn lakkas eksisteerimast;

[1601] Poola väed põletasid külad Tartu ümbruses, tabas ikaldus ja näljahäda, ei puudunud inimsöömise juhtumid;

[1625] poolakad põletasid Tartu eeslinnad ja alevid ning ümbruskonna külad maha. Oma eluaseme kaotasid eelkõige eestlased.

Mulje võib olla petlik, aga Tartus lihtsalt ei jääks justkui kedagi alles, kes luuletaks.

2. ajend, teine raamat, näitab aga vastupidist. Teos on ilmumas Tartu ülikooli 375. juubelipidustusteks käesoleval sügisel. See on Tartu 17. sajandi juhuluule antoloogia “O Dorpat, urbs addictissima musis…” (Oo Tartu, muusadele pühendatuim linn…; koostanud Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll; 488 lk). Antoloogias avaldatakse valik tollastest ladina, kreeka ja teistes keeltes juhuluulest, ja seda originaalis, eesti proosatõlkega ning väga põhjalike kommentaaridega. Olles toimetajana käsikirjaga detailselt tutvunud, söandan väita, et väljaanne on täiesti unikaalne, midagi sellist ei ole varem tehtud ja ei ole kindel, et tulevikus tehakse, sest see eeldab (pehmelt öeldes) väga laiapõhjalist humanitaarset ettevalmistust ja üleinimlikku kannatlikkust.

Mida see teos näitab? Teos näitab, et eirates igasugust ajaloolist tõenäosust, hoolimata sellest, et peaaegu kedagi ei olnud, oli Tartus intensiivne, viljakas ja omal moel originaalsusi loonud luuleelu. Tõsi, see elu käis eeskätt ülikooli ja tema kirjastuse ümber, akadeemilistes ringkondades, st perioodidel, mil Tartus tegutses Academia Gustaviana ja Academia Gustavo-Carolina – 1632–1656 ja 1690–1699 (siis kolis ülikool Pärnusse). 17. sajandi saja aasta kohta teeb see umbes 30 aastat luuletamist. Muul ajal toimis heade mõtete linnas juba kirjeldatud rutiin: tapmine, vajaduse korral küüditamine, katk jne.

Kristi Viidingu põhjalike statistiliste andmete järgi jõudis 30 aasta jooksul trükki ligi 33 000 ladina- või kreekakeelset värsirida, ligi 2100 luuletust 550 autorilt, peamiselt õppejõududelt ja üliõpilastelt. (Antoloogia esitab umbes kolmandiku luuletustest.)

Kas need arvud – 33 000, 2100, 550 – on suured või väikesed? Kui arvestada, et Academia Gustaviana 25 tegevusaasta jooksul immatrikuleeriti 1016 üliõpilast, siis võiks neid arve suureks pidada: iga teine-kolmas inimene avaldas mõne luuletuse trükis, mõne eleegilise distihhoni ikka, ja ainult Zeus teab, kui palju jäi luulet käsikirja, sest filosoofiateaduskonnas tuli poeetikat ja retoorikat õppida kogu stuudiumi vältel, mis tähendas alati praktilisi luuleharjutusi, ning kõrgemates teaduskondades (teoloogia, juura, meditsiin) õppimine eeldas filosoofiateaduskonna läbimist. Nii et tegelikult luuletasid ilmselt kõik.

Kas selline luule on elus? Kas see on kõneväärne luuleelu, kui kõik luuletavad? Kas juhuluule on kirjandus? Mulje võib petta, aga vähemasti näib, et juhuluulet võrdsustatakse sageli mõnes mõttes justkui salmikuluulega, millel on kindlad vormelid ja lihtsakoeline struktuur, mida on suuteline valmis sepitsema ka inimene, kellel pole olnud õnne kuigipalju koolis käia, ja mis eelkõige pakub rõõmu ja enesekindlust inimesele endale – otse öeldes, tuim ja banaalne.

17. sajandi juhuluule puhul see nii lihtne ei ole, kuigi kahtlemata – see on teatud tüüpsündmusteks kirjutatud luule. Ka uus antoloogia on jaotatud kümneks alaosaks: 1) enkoomionid ehk ülistusluuletused; 2) õnnitlused rektoriametisse astumise puhul; 3) õnnitlused professoriks valimise puhul; 4) õnnitlused litsentsiaadi- ja magistrikraadi puhul; 5) õnnitlused väitluse ja kõnepidamise puhul; 6) dedikatsioonid ehk pühendusluuletused; 7) pulmaluuletused; 8) leinaluuletused; 9) õnnitlused reisilemineku ja naasmise puhul; 10) õnnitlused sünni ja sünnipäeva puhul. Sellised alajaotused võivad esmapilgul peletada nagu viletsad kalendrid. Ent tundma õppides Tartu juhuluule korpust, ilmneb selgesti, et juhuluule spetsiifiline tuum on hoopis mujal – see ei ole sotsiaalses tingituses. Sündmused on ainult ajendid, et teatav esteetika esile tuleks. Ja see esteetika on mõistuslik – ilus ja hea on sel perioodil eelkõige mõistuslik nähtus, mida on seepärast kohane esitada loogiliselt, resp. retooriliselt. Hägune, selitamata emotsioon või minutine kirg ei saa olla ilus, kui seda võrrelda mõistusliku valgusega, mis on igavene, hävimatu, muutumatu. Inimene, kes seda valgust on näinud, igatseb seda näha alati ja olla osa sellest kiirgusest, seevastu emotsioonide kuhjuv tundmine võib inimese hävitada. 17. sajandi humanistlik juhuluule on ilmsesti eelkõige ideeluule, kõik muu sõltub sellest (isegi Tartu pulmaluule on pigem ideeluule).

Esteetika ajaloos on ju alati oluline ja dünaamikat tekitav see, millele end vastandatakse. Taolise ideeluule tekkimisel on suur osa väsimusel, tüdimusel, mida põhjustas keskaja kurtuaasne lüürika ja renessansi armastusluule, petrarkism. Kui ikka sajandeid ja sajandeid laulda, et armastatu süda on kõva kui teemant, palged kui roosid, juuksed kui kuld, rind kui marmor ja selle kõige tulemus on kõrbev või kärssav lumi, kus üks pool on jää ja teine tuli, siis see lihtsalt väsitab. Tahaks midagi muud. Midagi mõistuslikku. Ja nimelt ülistada midagi muud, mis annaks elule mingi teise mõtte. Just nimelt ülistuslikkus, ühtlasi ülepakkumine, astmeliselt intensiivistuv, hüperboolne objekti kirjeldus, mis väljub igasugusest reaalsusest, on see, mis selgelt humanistlikku juhuluulet varasema luulega ühendab. Ent palju viljakam, inimest sügavamalt ülesehitav on ülistada näiteks haridust ja muusasid, nii nagu teeb seda 1633. aastal Rootsi päritolu üliõpilane Petrus Andreae, kes on loonud distihhonides (246 värssi) “Ülistuslaulu õilsa hariduse kuulsusrikkast ülimusest” (Encomiasticon de celebri ingenuarum artium praestantia), mille 10 esimest värssi avavad kogu antoloogia mõttelised hierarhiad:

Si prodest varias hominum perpendere curas,
Quas tellus spacio continet ampla suo,
In patulo rerum nihil est praestantius orbe
Artibus, insignis quas comitatur honos.
Curia, Templa, Scholae florent florentibus illis,
Si langvent, langvent Curia, Templa, Scholae.
Caetera quae cernis toto sub climate mundi,
Praecipiti intereunt singula quaeque modo.
MUSA DAT UNA DECVS, Ditis post ultima fata
Fama ruit, constans MVSA DAT VNA DECVS.

Kui tuleb kasuks vaagida inimese mitmesuguseid tegevusi,
mida kätkeb maa oma suures avaruses,
siis laia maailma asjade seas pole miski silmapaistvam haridusest,
mida saadab väljapaistev au.
Kui ta õitseb, on elujõus valitsus, pühakojad, koolid,
kui närtsib, närbuvad valitsus, pühakojad, koolid.
Teised asjad, mida näed igal pool maailmas,
saavad viimne kui üks hukka kiirel moel.
AINULT MUUSA ANNAB AUSÄRA: pärast surma variseb kokku
rikkuse kuulsus, kinnitades: AINULT MUUSA ANNAB AUSÄRA
(tlk Jane Roos).

Viljakam on ülistada üldse kõiki nelja põhivoorust (tarkust, mõõdukust, õiglust ja vaprust) ja sellest tulenevat ausära, mille juurde just haridus avab tee. Kristlase elus lisandub sellele viiendana ehk siis esimesena jumalakartlikkus, võimalik tasu ja lunastus.

Näiteks vaprust, mille haridus tagab, võib ülistada üsnagi tavatul moel, nagu illustreerib Rootsi aadlisoost üliõpilase Johannes Uggla tervitusluuletus sõber Petrus Barteliusele kummitusteteemalise väitekirja kaitsmise puhul aastast 1693:

Ad pereximium et Doctissimum Philo-
sophiae Candidatum,
Dn. PETRUM BARTELIUM,
Amicum sincere dilectum.

Sive intempesta volitare nocte,
Sive per lucis reputantur horam
Spectra, diversas imitata formas,
lumine cerni,

Corda multorum gelido pavore
Occupant, toto sedet ore pallor
Et tremunt artus, rigidique surgunt
vertice crines.

Tu tamen fixo haec oculo tueri
Sustines, tota vigil atque nocte
Inter horrendam residere turbam
absque timore.

Ergo dum diras calamo figuras
Exprimis docto, Tibi pro labore
Spectra, quod mirum! viridi corolla
tempora cingunt.

Erakordseimale ja ülimalt õpetatud
filosoofiakandidaadile
isand Petrus Barteliusele,
siiralt armastatud sõbrale

Kui arvatakse südaööl ringi lendamas
või päevavalgel silmaga nägevat
kummitusi, mis jäljendavad
erinevaid kujusid,

siis haaravad nad paljude südameid jäise
hirmuga, palgeid katab üleni kahvatus
ja liikmed värisevad ning peas
tõusevad juuksed püsti.

Ent sina julged neid siiski jälgida kindla
silmaga ja kogu öö üleval olles
istuda hirmu tundmata
kohutava salga keskel.

Kuna sa niisiis väljendad õpetatud sule abil
hirmsaid kujusid, siis oh imet!
ümbritsevad sul just need kummitused oimud vaeva eest
haljendava pärjaga!
(tlk Kristi Viiding).

Johannes Ugglast, kelle perekonnanimi tähendab sobival viisil rootsi keeles ‘öökulli’, sai hiljem Rootsi sõjaväelane.
On paratamatu, et hariduse ülistamisel tuleb näidata iseenda haritust. Humanistliku luule põhitunnuseid on tsitaadilisus, võiks isegi öelda – kohati totaalne tsitaadilisus, mis teeb taolise luule teataval viisil ajatuks, tõstab ajatusse ruumi, sest tsiteeritakse mõistagi parimat – antiikkirjanikke. Nemad annavad mõõdu. Kui võtta sama Johannes Uggla luuletus, siis on ka see lühike luuletus elegantne põiming kõikvõimalikest vormelitest, mis annavad luuletuse adressaadi elule igavikumõõtme, ent mõistagi selle silmis, kes antiikkirjandust tunneb ja neid assotsiatsioone mõistab. Järgnevalt on alla kriipsutatud sõnad, mille puhul võib näha otsest lähet antiikluules (luuletus on tervikuna üles ehitatud Catulluse 51. luuletuse järgi, aga seoseid on Horatiuse, Vergiliuse, Lucanuse, Ovidiuse, Lucretiuse ja Silius Italicuse sõnastustega):

Sive intempesta volitare nocte,
Sive per lucis reputantur horam
Spectra, diversas imitata formas,
lumine cerni,

Corda multorum gelido pavore
Occupant, toto sedet ore pallor
Et tremunt artus, rigidique surgunt
vertice crines.

Tu tamen fixo haec oculo tueri
Sustines, tota vigil atque nocte
Inter horrendam residere turbam
absque timore.

Ergo dum diras calamo figuras
Exprimis docto, Tibi pro labore
Spectra, quod mirum! viridi corolla
tempora cingunt.

Teine humanistliku juhuluule tunnus, mis Tartus efektselt ilmneb, on meetriline virtuoossus, vähemasti püüd selle poole. Tartus ei lepita tavalisemate epigrammide, eleegiate, Horatiuse oodide ja epoodide jäljendamisega, vaid sagedasi vorme on näiteks anagrammluuletus; esineb Catulluse stiilis 11-silbikut, anakreontilist oodi, Pindarose oodi, kujundluuletust, kronogrammluuletust, ekloogi, lapidaarstiili, proosagratulatsiooni, akrostihhonit, kajaluuletust, priameli, cento’t, logogriifi, kabalistlikku vormi jt. Ühe sellise luuletuse analüüski on tõsine pingutus, rääkimata komponeerimisest. Antoloogia pakub seesuguseid pärle nautimiseks terve rea.

Kolmas humanistliku juhuluule tunnus on, et ühe ja sama tõelisusena kirjeldatakse nii seda, mis on, kui seda, mis võib olla. See, mis võib olla, on sama tegelik kui see, mis on. Põhimõtteliselt illustreerib seda nägemisviisi kogu antoloogia, aga on huvitav, et luule on mõjutanud sellise suhtumisega ka tollast ajalookirjandust, milles unistused ja tegelikkus on väga raskesti eraldatavad. Näiteks Johannes Claudii Risinghi “Oratio de civitate Dorpatensi” (Kõne Tartu linnast) aastast 1637, mida peetakse esimeseks Tartu-teemaliseks ajalooteoseks.1 Meeleolu Risinghi kõnes erineb täielikult meeleolust, mida iseloomustasid eespool toodud tsitaadid koguteosest “Tartu”. Tartu on Risinghil reaalselt ideaalne linn, mille ideaalsuse üks aluseid on tingimused pingevabaks toitumiseks. Tartus on toit odav ja kergesti kättesaadav:

Tartu maakond on väga rikas viljast ja meest ning kõike eluks vajalikku on tal teistega võrreldes ülikülluses (lk 25);

Maapind on siin andide poolest nii viljakas, et iseenesest, ilma väetamise, pideva kündmise ja muude raskete töödeta (…) tõepoolest iseenesest kannab see pind vilja, ja veel nii heldelt, et siit veetakse välja mereäärsetesse linnadesse hulganisti mitte ainult teravilja, vaid ka mett, lina, kanepit, humalat (lk 29);

Meie linnast voolab mööda väga kalarikas Emajõgi, milles on kõiki hinnalisemaid kalasorte. Et kalamehed siin väljaspool linna igal ajal kala püüavad, selle nägemine pakub imepärast rõõmu (lk 31);

Naabervenelased ja -eestlased toovad laevadega siia nii värsket kui igat liiki kuivatatud kala ning pakuvad müüa odava hinnaga (lk 31);

Ka Võrtsjärvest tuuakse palju värsket kala ja talvisel ajal ei möödu ühtki päeva, kus siinsel turuplatsil ei võiks näha kolme, nelja või enamat kaladega koormatud vankrit (lk 31; minu esiletõsted – M. L.).

Lisaks sellele on kliima Tartus eriti tervislik, sest talv pole kunagi liiga karm ja suvi ei kõrveta talumatu palavusega. Linn on iidne ja kohaseimal viisil ringikujuline, tornid tugevad, müürid paksud, hooned on suured ja arhitektuuriliselt uhked, varemed on ülevad, nii ülevad, et kogu maailmast tullakse neid vaatama; linna magistraat on tark ja õiglane, ülimalt erapooletu. Aiad on hunnitud, täis roose ja lopsakat rohelust, humal rippumas. Linnalähedases metsas on igat liiki puid, kogu maa on täis metselajaid, veisekarju ja linde. Kodanikud on ausad; rikkad, aga lahked, ja abivalmid. Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi.

Muidugi võib öelda, et see on ainult retooriline kooliharjutus, mida ei saa tõsiselt võtta, ja et see on juba antiikajast välja kujunenud traditsioon, formaalne ja kunstlik. Aga see ei ole tõsine põhjendus, miks need tekstid sünnivad sellistena, nagu sünnivad. Milleks üldse on teadused ja kunstid?

Muusad

Põhjendus võiks olla neljandas juhuluule tunnuses, mis sisuliselt hõlmab endas eelmised kolm – selles, et kogu looming on suunatud muusadele. Iseloomulik on siin Petrus Goetscheniuse kreekakeelne luuletus aastast 1634. Goetschenius oli algul TÜ kreeka keele professor ja pärast erakorraline teoloogiaprofessor. Selles luuletuses nimetatakse muusat küll ainult kord, aga kus on tarkus, selle luuletuse võtmesõna, seal on ka muusad. Milline on tarkuse toime? Eriti iseloomulikud kohad on tõlkes allakriipsutatud.

῾Η ἐπιτήδευσις σοφίης εἴδησις ὑπάρχει
θείων ἀνδρομέων τε, ἐπιστημέων μεγαλαύχων
πηγή, ἀκεστορίη φρενὸς ἡμετέρης ἐρατεινή,
ἥ γε θεωρεῖ σπουδαίως τὸν ἀτέρμονα κόσμον,
τὴν χθόνα, οὐρανόν, ἠδὲ βαθύῤῥοον οἶδμα θαλάσσης,
ἠέλιόν τ᾿ ἀκάμαντα, σελήνην τε πλήθουσαν,
λαμπρὰ τὰ τείρεα πάντα, τά τ᾿ οὐρανὸς ἐστεφάνωται
Πληϊάδας θ᾿ ῾Υάδας τε, τό τε σθένος ᾿Ωρίωνος,
῎Αρκτον θ᾿, ἣν καὶ ῞Αμαξαν ἐπίκλησιν καλέουσιν,
ἥ τ᾿ αὐτοῦ στρέφεται, καί τ᾿ ᾿Ωρίωνα δοκεύει.
῾Η σοφίης ἐπιτήδευσις μέγεθος καὶ ἀριθμόν
σκέπτεται, εὐστεφάνου ἀρετῆς δίδοται κλυτὸν ἔρνος,
ἠδ᾿ αἴρει βαρὺ κέντρον ἀμερσινόοιο μερίμνης,
τάρβος ἐπιπλόμενον, τόδ᾿ ἀναλκίδας ἄνδρας ἀτύζει,
αἴρει καὶ καταπαύει ἵμερον ἠδὲ κλύδωνας
τῆς ὕλης ὀλοοὺς μέροπας μογεροὺς μακαρίζει.
ἡ ἐπιτήδευσις βασιληΐδος ὄργανα φωνῆς
λυσιπόνων ἀτίνακτα φυλάσσεται ἡνία θεσμῶν.
εὐδοκέει τῷ ἀληθινῷ, αἱρεῖται τὰ δίκαια,
τῆσδε ἐλευθερίης ὑπερασπίζει περιέργως.
καὶ χαρίεις ὁ Πλάτων θεοείκελος, ὁ πρὶν ᾿Αθήναις
δείξας κρυπτὰ κέλευθα θεοκράντων ἀρετάων,
καὶ χαρίεις ὁ ᾿Αριστοτέλης, καὶ πίστις ἁπάντων,
οἷς ἱερὰ προφέρουσα φύσις δείκνυσιν ἕκαστα.
αὐτὰρ ὁ οἶμος ἀληθείης θεοτερπέος ὀρθός
ἐστὶν ἐμοὶ χαριέστερος, ἀξιεπαίνετος αἰεί.
Ταῦτα ἔασι σαφῶς πολυΐδμονος ὄργια μούσης,
ψεῦδος ἔχονθ᾿ ἥκιστα, θεῷ οὔτ᾿ ἀντιφερίζει,
οὔτε θελήματι τοῦδ᾿, οὐ θεσπεσίῃσι γραφῇσιν.
Ταῦτα μαθήματα, τῆς σοφίης τε θεουδέα κέντρα,
ὦ περὶ τοῦ Χριστοῖο ἔχων σοῦ οὔνομα σεμνόν,
ἀμφαγαπᾷς θεσμῷ τῷ ἀλωφήτῳ, περιέργως
ἐργάζῃ, κιθάρῃ φορμίζω οὔνομα σοῖο
εὐκελάδῳ. Αἰεὶ ταύτας ἐργάζεο τέχνας.
Συγχαίρω σοι καινοπρεποῦς τιμῆς πολυφεγγοῦς.

Tarkusele pühendumine on jumalike ja inimlike
asjade teadmine, kõrgelennuliste teaduste
allikas, meie meele ihaldatud ravija.
Tema vaatleb ju usinalt piiritut maailma,
maad, taevast ja mere sügavalt voogavaid laineid
ja väsimatut päikest ja kasvavat kuud
ja kõiki hiilgavaid märke, millega on pärjatud taevas:
Plejaade, Hüaade ja Orioni vägevust
ja Karu, keda nimetatakse ka Vankri nimega,
kes enda ümber pöörleb ja Orionit silmas peab.
Tarkusele pühendumine peab jõudu ja arvu
silmas, saab kaunipärjalise vooruse kuulsaks võsuks
ja võtab ära meeliuputava mure raske saua,
pealetuleva hirmu, mis nõrku mehi rabab,
võtab ära ja vaigistab iha ja mateeria lainetamised,
teeb õndsaks haletsusväärsed vaevatud surelikud.
Hääle-kuninganna organitega tegelemine
hoiab vaevasid lõpetavate sidemete püsivaid ohje.
Ta hindab tõest, eelistab õiglust,
kaitseb üliväga innukalt vabadust.
Ja on meeldiv jumalasarnane Platon, kes näitas vanasti
Ateenas jumala loodud vooruste salajasi radu,
ja on meeldiv Aristoteles ja kõigi usaldusväärsus,
kellele loodus pühi asju ükshaaval ette toob ja näitab.
Aga jumalat rõõmustava tõe sirge rada
on minu jaoks meeldivam, alati kiitmist väärt!
Seda lubavad selgesti paljuteadva muusa riitused,
milles on kõige vähem valet, mis ei võitle jumala,
ei tema tahte ega pühade kirjade vastu.
Kuna sina, kelle püha nimi viitab Kristusele,
neid õppeaineid, tarkuse jumalakartlikke astlaid,
taandumatu seaduse kohaselt igati armastad, näed
üliväga vaeva, ülistan mina hästi kajava kitaaraga
su nime. Näe alati vaeva nende kunstide pärast!
Õnnitlen sind selle uudse ülisärava au puhul!
(tlk Janika Päll).

Muusade puhul pole kuigivõrd tähtis, kui palju neid on või millega keegi tegeleb. Oluline on, miks nad loodi. Ja loodi nad selleks, 1) et nad annaksid teadmise ja sõnad selle väljendamiseks – kui arvavad heaks; 2) et nad viiksid ära raskemeelsuse. Need kaks on seotud – filosoofia, kunstid, tarkus ravivad hinge. Hesiodos (u 700 eKr) ütleb, et mees, kellel on mure südames, unustab selle, kui kuuleb aoidi laulu. Muusade kunstil on anodüünne, valuvaigistav mõju (kr: ή ὀδύνη), meie terminikasutuses analgiin (kr: το ἄλγος). Alkman (7. sajandi eKr) lüürik, rõhutab, et muusad hoiavad inimesi täielikus unustuses kodudest ja lastest. Pindaroselt (6.–5. sajand eKr) võib lugeda, et muusade mõju all olles on ta endast mõelnud kui kotkast. Kristlikus sümbioosis lasevad just muusad osa saada igavesest mõistuslikust valgusest ja vabaneda vaevadest. Humanistid arendavad omakorda muusade-kontseptsiooni muusade rände motiiviga. Liikudes ühte või teise piirkonda, annavad nad kohalikele elanikele võime kirjutada samasugust luulet nagu antiikajal. Sõltub suurel määral inimestest, kui kauaks muusad paigale jäävad, kui kaua püsib õnnistus ja inimesele omasem olemine. 1632. aasta paiku jõudsid muusad Tartusse, kui avati ülikool, ent Põhjasõja ajal ilmsesti kadusid. Kui Tartus tunda, et see on muusadele pühendatuim linn, on see ülim, mida Tartule tahta.

Kokkuvõtteks: kui Tartus viljeldud juhuluulel oli sama anodüünne ja ülendav, inimest uueks loov mõju sõnakunsti kaudu, siis ta kindlasti kirjandusena toimis. Siin ei olnud tõesti Quevedot, Góngorat ega Calderóni, aga mingil raskesti seletataval põhjusel lahvatas juhuluule, selle lühikese 30 aasta vältel, mil rahuaega ja ülikooli anti. Olid rootslased ja sakslased, kes Tartu tänavakive kulutasid, võib-olla veetsid siin oma parimad aastad, võib-olla viletsamad päevad, ent nii mõnestki pole muud mälestust jäänud kui mõni Tartus trükitud luuletus, ja seda mälestust uus antoloogia võikski hoida ning säilitada teistsugust esteetikat, mis kaudselt on mõjutanud eestikeelset luulet ja kunagi võib jälle inspireerida, sest esteetika ajalugu on suurel määral vastandumiste ajalugu.

Ettekanne konverentsil “Paul Gerhardt 400” 20. aprillil 2007. aastal Tartus.

1 Uusväljaanne: J. C. R i s i n g h, Kõne Tartu linnast. Tlk M. Lepajõe. Tartu, 1996. Edaspidised tsitaadid on võetud sellest väljaandest.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht