Õdutu õud ja tõde

Mõtteid ingliskeelsest Aafrika romaanist 21. sajandil

HEILI SEPP

..kõik see, mida ta oli mulle rääkinud, polnud tõsi – ometi ei olnud ta valetaja. Ta põimis sõnu. Sõnu ümber oma hapra olemuse. Nagu Šeherezade, tüssas ta üksildust ja surma, mõeldes välja lootuselugusid. Jutustades neid iseendale.[1]

Chimamanda Ngozi Adichie, tõenäoliselt tuntuim ja tunnustatuim kaasaegne Aafrika kirjanik, meenutas 2009. aastal TedX-loengus ühe ameeriklasest õppejõu märkust, et tema käsikiri ei olevat „autentne Aafrika romaan“. Tegelased sõitsid autodega, polnud vaesed ja sarnanesid ka muidu õppejõu endaga. Adichie möönis, et ta ei tea, mis on „autentne Aafrika romaan“, ning seostas seda fiktsiooni Lääne kirjandusloos võimendatud kuvandiga Aafrikast kui negatsiooni, pimeduse ja teistsugususe paigast. Ta kutsus üles kogemisviise avardama: „Üksainus lugu loob stereotüüpe ning stereotüüpide häda pole selles, et need ei vasta tõele, vaid selles, et nad pole täielikud.“[2]

Siiski on otsitud „uue Aafrika kirjanduse“ n-ö kullastandardit, mis tagab romaanile kõrge koha oluliste kirjandusauhindade saajate või bestsellerinimistute tipus. Akin Adesokan on nimetanud viit kriteeriumi: naisautor; lugu vahendatakse kultuuriliselt süütu või marginaalse tegelase vaatepunktist; romaan on lühike või vähemalt pole ei vormilt ega keelelt eksperimentaalne; lõpp on pigem õnnelik.[3]

Diskussiooni „õige Aafrika loo“ üle teeb keeruliseks seegi, et vaikimisi mõistetakse Aafrika kirjanduse all tänapäeval pigem diasporaakirjandust. Aafrika diasporaa ja selle tähendus kirjanduselus on postkoloniaalse Aafrika kirjanduse sünnist möödunud aja jooksul märgatavalt muutunud. Seda illustreerib näiteks tõik, et kui 1970. aastatel oli USA-s 10 000 Aafrikas sündinud mustanahalist, siis 2010. aastal oli neid miljon.[4] „Uutel välisaafriklastel“ on tihe kontakt sünnikohaga (või vanemate kodukohaga), nii et nad jäävad püsivalt seotuks kahe või lausa kolme kontinendiga. Rääkides uue diasporaapõlvkonna identiteedist, on Helon Habila kasutanud metafoori puust, mille juured on kindlalt Aafrikas, kuid oksad elavad teise kontinendi päikesest.[5]

Ka Nigeerias sündinud Chinua Achebe (1930–2013) elas suure osa elust Ameerika Ühendriikides. Ben Okri[6] elab alaliselt Ühendkuningriigis. Anglofoonsete kirjanike seas ei ole nad kindlasti erandid (Nigeeria autorite puhul võib rääkida pigem reeglist). Seda arvestatakse ka Aafrika kirjandusauhindade jagamisel ning sestap loetakse iga-aastase Caine’i novelliauhinna puhul Aafrika kirjanikeks nii Aafrikas sündinud kui ka need, kes on kas mõne Aafrika riigi kodanikud või kellel vähemalt üks vanem on Aafrikas sündinud või sealse kodakondsusega.

Intrigeerituna mainitud diskussioonist, otsustas siinkirjutaja viia läbi eksperimendi veendumaks omal käel, kas Aafrika lugusid on üksainus või on neid siiski rohkem. Kirjanduslik rännak kulges risti-rästi läbi kontinendi, hõlmates enam kui kuutkümmet romaani ja lisaks lühemat proosat aastaist 2000–2019. Autorite määratlemisel lähtusin samadest põhimõtetest, mis on seatud Caine’i auhinnale kandideerijatele, kitsendades seda veel kahel alusel – et kõik teosed on originaalis kirjutatud inglise keeles ja ükski autoritest ei ole Euroopa juurtega valgenahaline.[7] Lugemismaratoni ühe tulemusena lahterdusid lood kuidagi iseenesest kolmeks – immigrandilood, Aafrika lood ja „vaheruumilood“. Seejuures ei ole need eksklusiivsed, vaid võivad rahumeelselt eksisteerida ühtede kaante vahel, lastes loetuga suhestuda üheaegselt eri tasanditel.

Immigrandilood

„Ei ole teist sellist üksildust kui võõrasse linna sattunud võõra üksildus,“ täheldab Habila „Rändajate“[8] jutustaja inimtühjale Berliini tänavale astudes. Täpsemalt on tegu Ameerika Ühendriikides elu sisse seadnud nigeerlasega, kes on kolinud oma ameeriklannast abikaasaga ajutiselt Saksamaa pealinna. Paiksusetus – halval juhul juurtetus, heal juhul kosmopoliitilisus – iseloomustab suure osa Aafrika 21. sajandi romaanide õhkkonda. Tuntumad variatsioonid samal teemal on näiteks Adichie „Americanah“, Teju Cole’i „Avatud linn“, Taiye Selasi „Kadugu siit Ghana“, Imbolo Mbue „Vaadake unistajaid“ ja NoViolet Bulawayo „Me vajame uusi nimesid“.[9] Kõik need tuginevad valdavalt kas autori enda või tema vanemate kohanemiskogemustele Ameerika Ühendriikides.

Võib küsida, kas on õige nimetada Aafrika kirjanduseks romaane, mille peamiseks tegevuskohaks on lääneriik, mis on ühtlasi ka autori elupaik. Aga vastuseks võiks esitada sarnase küsimuse Karl Ristikivi „Hingede öö“, Gert Helbemäe „Pagejate“ või Elin Toona „Sipelga sinise kausi all“[10] kuulumise kohta Eesti kirjanduslukku. Seda võrdlust võib proovida pareerida viitega kirjaniku keelevalikule, aga ka sellest argumendist poleks otsustavat abi: inglise keel on riigikeeleks (ja sageli koduseks keeleks) ka paljudes Aafrika riikides endis.

Cole’i „Avatud linnas“ flaneerib Nigeeria päritolu psühhiaater üksi New Yorgi tänavail ega leia kusagil asu. Sarnaselt „Americanah’ga“ on siin teemaks afroameeriklaste (ehk kunagiste orjade järeltulijate ja kodanikuliikumise n-ö pärijate) ja Aafrika uue diasporaa esindajate vahelised hõõrumised. Mõlemad teosed näitavad, kui erinev maailmataju võib kasvada välja kahest eri põlvkondade ülesest ajaloolisest kogemusest. Tähtsust on muuhulgas nii sel, kas kasvati mustanahalise vähemuse või enamuse hulgas, kui ka sel, kas Aafrika on romantiline kujutelm esiisade Kunglast või koht, kus mitu korda aastas sugulasi külastada ja regulaarseid elektrikatkestusi „nautida“.

Üks olulisi uue põlvkonna autoreid on Dinaw Mengestu. Mengestu kõik kolm romaani – „Revolutsiooni lapsed“, „Kuidas lugeda õhku“ ja „Kõik me nimed“[11] – kõnelevad võõrsile sattumisest ja katsetest kohanduda. Esimeses neist eksleb sel eikellegimaal Stephanos, Etioopia punase terrori eest pagenu, kelle nelikümmend eksiiliaastat on matnud enda alla kunagise „Ameerika unistuse“. Stephanosel on poeke ja kaks sõpra – keenialane Kenneth ja kongolane Joe. Melanhoolselt ja aegamisi kulgev sündmustik nihutab ajutiselt esiplaanile naabrusse kolinud tütrega üksikema. Stephanose põgus lähenemine neile meenutab „Sipelga sinise kausi all“ peategelase suhtekatsetust. Ümbruskonna gentrification tekitab vägivaldseid reaktsioone, mis meenutab peategelasele kodumaalt pagemise põhjusi. Kõige aafrikalikum segment romaanis ei ole aga meenutused Etioopias toimunust, vaid stseenid 28-korruselisest majast, mille kahtekümmet kuut korrust asustavad etiooplased. Neid lugedes võib unustada, et Aafrikal on midagi pistmist konkreetsete laiuskraadidega – „Selles majas on terve maailm, mis koosneb Etioopiast puutumata kujul kohale toimetatud vanadest eludest ja suhetest.“[12]

Eksiil pole teemaks mitte üksnes Ameerikas elavate Aafrika autorite teostes. See annab sisu kõigile Inglismaal resideeriva Abdulrazak Gurnah’ teostele (näiteks „Mere ääres“, „Hülgamine“ jpt),[13] mida iseloomustab vanamoodne, viivitlevalt poeetiline ja mõrkjas meeleolu. Samuti aegamisi mõtisklev, kuid emotsionaalselt oluliselt napim on üks viimaste aastate huvitavamaid Aafrika diasporaa Londoni-romaane – rikkalikult auhinnatud Aminatta Forna „Õnn“.[14] Forna romaani naispeategelane tegeleb (linna)rebaste migratsioonimustrite uuri-misega, millega autor seob oskuslikult inimeste makro- ja mikrokulgemised. Teiseks peategelaseks on Ghana päritolu psühhiaater, kes on spetsialiseerunud traumauuringutele ja käib ühest maailma vägivallapesast teise. „Õnne“ tasub lugeda koos Forna kahe varasema romaaniga – „Kivid-esiemad“ ja „Armastuse mälestus“.[15] Kui „Õnne“ ja „Armastuse mälestust“ ühendab traumale spetsialiseerunud aafriklasest psühhiaater Attila, siis „Kive-esiemasid“ ja „Armastuse mälestust“ seob omakorda sama küsimusega tegelev inglasest psühholoog Adrian.

Eriline Euroopa-Aafrika 21. sajandi romaan on Brian Chikwava „Põhja-Harare“.[16] Kui kõik seni mainitud teosed on nii vormilt kui keelelt üsna konservatiivsed, siis Chikwava romaan esitab lugejale enam väljakutseid. Esmalt muidugi keel: pidevalt kak-kak-kak-kõkutav ja dzässiviiteid loopiv minategelane murrab ja väänab seda nagu täieõiguslik omanik. Keskne narratiiv on iseenesest lihtne: Inglismaale saabub asüülitaotlejana nimetu minategelane, kes asub esialgu elama oma sugulase ja selle naise juurde, kus ta pole ilmselgelt teretulnud. Sealt edasi jätkab ta oma parasiitlikku elu zimbabwelaste skvotterikogukonnas. „Põhja-Harare“ puhul on raske otsustada, kas tegemist on maagilise realismiga või psüühikahäirega tegelase sisemonoloogi võimalikult autentse kajastusega. Minategelane on karistuse eest pagev Mugabe-jüngrist kõrilõikaja (sisuliselt lapssõdur). Sarnaselt „Õnnega“ räägib „Põhja-Harare“ traumast kui Aafrika ebastabiilsete riigikordade paratamatust viljast. Aminatta Forna on romaani arvustades märkinud, et kuigi raamatut on peetud Londoni-romaaniks, on see tema meelest peaaegu läbinisti Zimbabwest, „täpselt nagu „Pimeduse süda“ polnud kunagi Kongost, vaid pigem Leopoldi Belgia määnduvast südamest“.[17]

„Rännulugude“ kontekstis tasub peatuda ka Taiye Selasi kuulsaks kirjutatud mõistel „afropolitaanne“ [18] (Afropolitan, vastukaaluks vähem dünaamilisele määratlusele African). Vahel tähistatakse sellega tervet uut põlvkonda diasporaakirjanikke, kel on tugev side Aafrikaga ja kes pendeldavad eri kontinentide vahet. Afropolitaanse kirjanduse jooni võib leida näiteks nigeerlaste Sefi Atta,[19] Selasi ja Cole’i loomingus ja ka Forna „Õnnes“. Enamiku migrandiromaanide tegelased ei saa seda elustiili endale siiski lubada, vaid veedavad oma aega konverentsidel seiklemise asemel illegaalset tööd otsides ja asüülitaotlusele vastust oodates.

Immigrandielu hämaraid tasandeid on käsitlenud näiteks Chika Unigwe romaanis „Mustade õdede tänaval“,[20] mis kujutab Aafrika neidude prostituudielu Antwerpenis, ja Laila Lalami romaanina loetavas novellitsüklis „Lootus ja teised ohtlikud püüdlused“,[21] mille keskmes on käputäie Maroko immigrantide ebaturvaline (ja ebaseaduslik) rännak üle Gibraltari väina Hispaaniasse. Paadipõgenikud Aafrikast on üks teema ka Habila „Rändajates“, mille süžee teeb sürrealistliku käänaku, sülitades afropolitaanse peategelase ringlema pagulaslaagritesse. „Hingede ööd“ meenutav osa raamatust kujuneb kafkalikuks katabaasiks. Ka „Mustade õdede tänava“ ja „Õnne“ autorid panevad need kaks (kohati vastandlikku) „rändajaliiki“ kätt suruma või teineteise näos peeglit otsima. Nii on näiteks esimeses ühel neist, kõrgharidusega illegaalist prostituudil Sisil, kombeks end puhkehetkedel jõukaks daamiks kostümeerida, et siis ajutiseltki inimväärset kohtlemist nautida.

On ka lugusid, mille käivitajaks on kujuteldav, ähvardav või tegelik konflikt islami ja Lääne maailmavaate vahel. Lalami romaani „Teised ameeriklased“[22] keskmes on moslemid, vihakuriteod ja vägivald immigratsioonikastmes. Aastakümnete eest Marokost Ameerikasse pagenud pere lugu keritakse lahti pereisa mõrva taustal. Leila Aboulela „Minarett“[23] räägib sudaanlannast Naywast, keda tutvustatakse esialgu läänestunud moslemineiuna 1980. aastate liberaalses Hartumis, kuid kelle elutee viib ta Londonisse, kus üksildus ja turvatunde otsimine lisab ta ellu religioosset rangust. Aboulela stiil on introvertne, kuid köitev nagu mosleminaiste varjav kehakate. Oma suhe mosleminaiste garderoobiga on ka Nuruddin Farahil, kes kasutab nende kohta nimetust „kehatelk“. Kui tavaliselt tegutsevad Farahi kangelased kodukontinendil, siis ta viimane romaan „Põhja pool koitu“[24] räägib Norra somaali perest: ootamatult radikaliseerunud perepoeg sureb Aafrikas enesetaputerroristina ja Norrasse saabub viimase „džihaadipruudist“ lesk. Tema kohanemine (õieti kohanematus) on loo keskne küsimus. Nuruddin Farah – üks igavesi Nobeli nominente – ei jäta oma poliitilise sõnumiga teostes midagi saatuse hooleks ja nii on sündmustikku integreeritud ka 2011. aasta Utøya tragöödia. Farahi romaanide lahutamatuks osaks võib pidada veidi ebaloomulikku inglise keelt, seebiooperlikku süžeed, üliaktuaalset teemat ning otsekohest sõnumiedastust. Kui moslemikeskkonnast välja kasvanud Farah oma hukkamõistvat suhtumist radikaalsesse islamisse ei varja, siis moslemiautoritest Aboulela ja Lalami toon jätab lugejale veidi enam vabadust hinnangute kujundamisel.

Lood Aafrika mandrilt

Loetud romaanide Aafrika on linn. Sagiv ja tihe, rõõmus ja tige, ülim ristumiskoht – kas just täpselt “Pimeduse südame” Marlow’d kohutanud džungel, aga mingi džungel ikka. Neis vähestes romaanides, mille tegevus toimub külas, kesk lokkavat floorat (Ayikwei Parkesi „Sinilinnu saba“, Stanley Gazemba „Maragoli kaljud“[25]), mõjub rajalt kõrvale jääv tihnik küll maagilisena, aga mitte nii ärevaks tegevalt.

Esimesena kangastub Lagos – Atta romaanide jõukama keskklassi linn, Chris Abani „GraceLandi“ slummid ning A. Igoni Barretti „Mustperse“, Chibundo Onuzo ja Unikwa mitmekihiline Lagos. Veelgi meeldejäävam on Nnedi Okorafori „Laguuni“[26] kirjeldamatult kaootiline Lagos, kus maanduvad (õieti „veenduvad“) tulnukad ja ärkab ellu kõigi Nigeeria rahvaste folkloor. Köitev on ka kirjanduslik Johannesburg. Phaswane Mpe kultuslik „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“[27] ei paiguta sellenimelist linnaosa pelgalt taustale, vaid tõstab ta peategelaseks. Linnakeskkonnas paratamatu traditsioonide ja „moodsa aja“ konflikti teeb põnevaks see, et jutustajahääl kuulub peategelase kodukoha kogukonnale. Omadest, võõrastest ja nendevaheliste piiride ähmasusest jutustav romaan teeb lugeja märkamatult tuttavaks ka nimilinnaosa tänavavõrguga. Sama tunde tekitab Casablanca slumm Hay An Najat Laila Lalami „Salapojas“,[28] kuni taipad, et kirjanik on selle välja mõelnud. Kütkestavad kirjanduslikud teisikud on ka Nairobil, Hararel, Freetownil, Kaplinnal, Bulawayol ja Kampalal.

Kui nihutada fookus sündmuskohalt sündmustele endile, võib öelda, et Aafrika-tegevustikuga romaanide teemaks on kultuurikonfliktid ja kultuuriline teisenemine. Kuivõrd ingliskeelsed romaanid kohaliku moslemikogukonna elust on üsna harvad, väärib kirjandussündmusena mainimist Abubakar Adam Ibrahimi „Tulipunaste õite aeg“,[29] mis avab lugejale Põhja-Nigeeria hausa kogukonna väravad. Sisu on traditsioonidest kaugel. Romaan räägib 55-aastasest moslemilesest ja vanaemast, kelle elu pöörab pea peale ootamatu armusuhe noorukiga, kelle elustiil pole kuigi legaalne. Romaanis on tajuda populaarse hausa kirjandusstiili – soyayya-romaani (hausakeelne armastusromaan) – mõjusid. Aafrika moslemikogukonna elu kirjeldavad ka Yvonne Adhiambo Owuori „Kiilimeri“,[30] Lalami „Salapoeg“, mitmed Gurnah’ romaanid Tansaaniast ja Aboulela „Lüürika puiestee“.[31] Viimase tegevuspaik on 1950. aastate Sudaan ja üheks peateemaks on naisi puudutavate traditsioonide muut(u)mine.

Sõltumata konfessionaalsest ja kultuurilisest taustast tunneb „naisteema“ end uues Aafrika romaanis nagu kodus, varieerudes elementaarse lugupidamise taotlemisest hüperfeministliku sõnumini. Kirjutavaid naisi on palju ja feminiinset häält on üha rohkem kuulda. Sageli on tegu kujunemisromaani või generatsioonideülese saagaga, milles suuremat agentsust püüdlev naisprotagonist sümboliseerib ühtlasi Aafrika ühiskonna või konkreetse riigi arengut (või vähemalt lootust sellele). Sellised Bildungsroman’id on näiteks Adichie „Purpurhibisk“ ja Atta „Kõik hea on ees“,[32] põlvkondadeülesteks naiste (arengu-)lugudeks saab pidada Forna „Kive-esiemasid“, Yaa Gyasi „Kojutulekut“ ja Namwali Serpelli „Vana Triivi“.[33] Osa romaane puudutab Aafrika tänapäeva naise igapäevaelu aspekte pisut fokuseeritumalt. Nii põrkuvad kaasaeg ja traditsioonid, ebausk ja „kaine arusaam“ Lola Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes“, Petina Gappah’ „Mäluraamatus“ ja Ayobami Adebayo romaanis „Jää minuga“,[34] mis räägivad muuhulgas elust traditsioonilises polügaamses majapidamises, viljakusprobleemidest ja laste surmast.

Naised kehtestavad oma reeglid näiteks nii Hawa Jande Golakai ja Angela Makholwa krimi- ja põnevusromaanides kui ka Okorafori fantaasiaromaanides. Binti-triloogia (2015–2018) ja romaanide „Kes kardab surma“ ja „Fööniksi raamat“[35] peategelasi võib pidada lausa superkangelasteks. Enamasti ilmneb, et iga sellise hakkaja daami minevikus on olnud mingi trauma. Seega ei tasu lasta end žanrist eksitada – needki lood on sageli ehedad postkoloniaalse kirjanduse näited, esitledes peategelast riigi/rahva/traumeeritud kontinendi allegooriana.

Naisteemasid väärtustavad ka vanema põlvkonna meeskirjanikud. Nii on jõulised ja kandvad naiskarakterid Zakes Mdal (näiteks ta „Punasuse süda“).[36] Sama võib öelda Nuruddin Farahi kohta, kelle kirjanikuloomusele on omane ka sage sisenemine n-ö naiste intiimtsooni. Nii süveneb ta romaanides „Sidemed“ ja „Põhja pool koitu“ põhjalikult sünnitusega seonduvasse, romaanis „Peidus kõigi silme all“[37] jagab aga naissoost peategelane Keenias maid oma venna lese ja selle lesbiarmukesega, kelle intiimelu detaile Farah kohusetundlikult kajastab. Talle omaselt on romaanil edastada tõsised sõnumid ja üks neist on mõistagi osutamine sellele, et Aafrikas koheldakse seksuaalvähemusi ebainimlikult. Ta ei ole ainus. Jennifer Nansubuga Makumbi eepiline „Kintu“[38] käsitleb muuhulgas meestevahelist armastust 18. sajandi Buganda kuningriigi kõrgete sõjaväelaste seas, kuna autor soovis tekitada homofoobses Ugandas selleteemalist diskussiooni. Seksuaalvähemuste ahistamisest Aafrika ülikonservatiivses ühiskonnas räägivad ka Tendai Huchu „Harare juuksurisalong“ ja Chinelo Okparanta romaan „Tähtõunapuude all“.[39] Mõlema teemaks on ka poliitiline ja ksenofoobne vägivald laiemas mõttes – nii käsitleb Huchu romaan ka Zimbabwe valgete farmerite tagakiusamist, teise sündmustik toimub aga Nigeerias Biafra sõja ajal.

Vägivallast ei ole iseseisvusjärgset Aafrika ilukirjandust lugedes võimalik mööda vaadata. Ka enamik immigrandiromaane sisaldab lõike või terveid peatükke võigastest või ülekohtustest kogemustest, mis said kodumaalt lahkumise ajendiks. Iseäranis panoraamne vaade avaneb Mengestu „Revolutsiooni lastes“, Habila „Rändajates“ ja Unigwe „Mustade õdede tänavas“, kus oma lugusid jagavad Aafrika eri paigust pärit tegelased. Omamoodi „Canterbury lugude“ efekti võimendab Aafrika romaanile omane suulise jutustuse elementide kasutamine.

Okparanta „Tähtõunapuude all“ ja Adichie „Pool kollast päikest“ keskenduvad Nigeerias 1967–1970 toimunud Biafra sõjale, mida on nimetatud ka igbo-de genotsiidiks; Gukurahundi jõledustest (ndebele rahva massiline hävitamine 1983–1987 Zimbabwe aladel) räägivad Novuyo Rosa Tshuma „Kivist koda“ ja Yvonne Vera „Kivineitsid“;[40] Forna „Mälestuses armastusest“ tegelevad arstid ja psühholoog Sierra Leone kodusõja (1991–2002) tagajärgedega. Farahi „Sidemete“ peategelane naaseb Somaaliasse veidi pärast seda, kui ÜRO sekkumine tõi seal kaasa kahe USA kopteri allatulistamise. Tema romaanis vaadeldakse toonaseid sündmusi hoopis teise nurga alt kui harjumuspärastes Lääne kajastustes. Lalami „Salapoeg“, Farahi „Peidus kõigi silme all“ ja „Põhja pool koitu“ ning Owuori „Kiilimeri“ puudutavad radikaliseerunud islamiga seotud terrorismilainet Marokos, Somaalias ja Keenias. Vägivald ja selle ahela katkestamine on oluline teema ka Owuori jaoks. Oma esimeses romaanis „Tolm“[41] võttis ta üksipulgi ette kogu Keenia poliitilise vägivalla alates Mau Mau ülestõusust 1950. aastatel kuni 2007. aasta presidendi- ja parlamendivalimisteni, puudutades ka koloniaalperioodi. Võiks karta, et tema lüüriline jutustamisviis ja kaunis keel koos kujutatud vägivallaorgiaga toimivad vägivalda romantiseerivalt, aga seda ei juhtu. Romaan kutsub üles andestama ning leppimisringi tõmmatakse ka kolonisaator. Halastamatu kujundikeel tagab sõnumi siiruse, mis ei mõju naiivsena.[42]

Vägivallaga hädad ei piirdu. On ka üleüldine vaesus, massilised elektrikatkestused ja liiklussurmad, korruptsioon jne. Nigeeria autorite sulest leiab lugusid kuritegelikule teele libastunud algselt õilsatest noormeestest, kes astuvad justkui Chinua Achebe klassikalise romaani „Ei enam muretult“[43] peategelase jälgedesse. Seesuguse loo jutustavad Okey Ndibe „AS Võõrad Jumalad“ ja Adaobi Tricia Nwaubani „Ma ei pöördu teie poole juhuslikult“.[44] Esimeses otsustab immigrandielus pettunud kõrgharidusega, kuid tugeva aktsendi tõttu taksojuhina töötav Ike naasta kodukülla, varastada sealt oma hõimu sõjajumala kujuke ja müüa see kallilt New Yorgi antiigigaleriile. Teise peategelaseks on usin ja edasipüüdlik äsja ülikooli lõpetanud nooruk, kes satub eri saatuselöökide tõukel tööle Nigeeria e-kirjapetturite ringi.

Üha ausamalt on juttu AIDS-ist. Sefi Atta romaanis „Pisut teisiti“[45] mõtiskleb selle ohu üle sageli jõukamasse keskklassi kuuluv kangelanna, kes on Ühendkuningriigist Nigeeriasse naasnud. Gappah’ novellikogus „Easterly eleegia“[46] ei nimetata haigust nimepidi, aga kõik teavad seda kui sagedast külalist Zimbabwe kodudes; sarnaselt – nime nimetamata – kohtleb oma isa surmahaigust ka Bulawayo „Me vajame uusi nimesid“ peategelane. Samuti Zimbabwest pärit Chikwava „Põhja-Harare“ peategelane elab terve romaani surmalemääratuse tundega, mille tekitas HIV-testi vääriti mõistetud tulemus. Sarnane hirm saadab ka üht „Kintu“ keskset tegelast. Serpelli üliambitsioonikas ja žanripiire väänavas „Vanas Triivis“ on HIV-viirusest saanud kõrvaltegelane ja ulmelises tegevusliinis otsitakse sellele ravi. Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanduses on asjad veel selgemad. Mpe romaanis „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“ käsitletakse haiguse levikut ksenofoobia, ebausu ja eelarvamuste kontekstis. Sindiwe Magona didaktiline „Kaunitari kingitus“ ja Kgebetli Moele perversne „Surnute raamat“[47] on aga lausa sellele tõvele üles ehitatud. Esimene jälgib grupi sõbrannade elu pärast seda, kui üks neist liiderlikult abikaasalt saadud viiruse tagajärjel sureb. Moele romaanis võtab minajutustaja rolli ootamatult üle HIV-viirus ise, kes üritab „keha“ abil nakatada nii palju inimesi, kui jõuab, raporteerides lugejale oma missiooni edukusest õõvastava entusiasmiga.

„Vaesuspornoga“, nagu Helon Habila seda kord nimetas,[48] võiks jätkata. Ilmselt ei muudaks kujunenud pilti palju „rõõmsamaks“ ka kinnitus, et peaaegu kõigi romaanide keel ja esitusviis on mõnusalt kujundlik ning ootamatult humoorikas. „Mustade õdede tänaval“ protestib üks tegelasi, Sudaani kodusõjast vaevu eluga pääsenud ja grupivägistamise üle elanud Alek, pagulaslaagris „juturingide“ vastu, kus eri Aafrika nurkadest pärit naised räägivad oma lugusid, Läänest pärit abitöötajad neid kuulamas: „Milleks see hea on? Kogu see rääkimine ja meenutamine ja vaimude üleskaevamine? Mina mõtlen, et võib-olla need abitöötajad tundsid mingit perversset mõnu, kui kuulasid neid hullumeelseid lugusid, saate aru?“ Vastuse annaks justkui tüdrukute „maadam“, kes käsib Sisil asüülitaotlust esitama minnes võimalikult kohutavalt valetada: „Nuta. Ulu. Katku juukseid. Valgetele meeldivad nutulaulud. Neile meeldib kuulda, kuidas me üksteist tapame, kuidas me arulagedate etniliste konfliktide käigus üksteise päid maha raiume. Mida õudsem lugu on, seda parem.“[49]

Vaheruumi lood

Eileen Julien on leidnud, et selline (Euroopa keeltes kirjutatud) „afropessimistlik“ proosa leiab tõesti eriti varmalt lugejaid, sh Läänes.[50] Enamasti on sel juhul autoriks kirjanikud, kes elavad väljaspool oma päritolumaa piire ja kõnelevad „väljapoole“, vahendades „lokaalsust“ mittekohalikele ehk mittelokaalsetele „teistele“, sh ka omaenda eksiilis elavatele rahvuskaaslastele. Julien seostab seda „kontaktala“ mõistega, defineerides seda sotsiaalse ja diskursiivse tsoonina, kus kohtuvad, põrkuvad ja haakuvad muidu ühitamatud kultuurid. Kuivõrd romaan ise on algselt Lääne päritolu kirjandusvorm,[51] siis viivadki Aafrika romaanid juba eos teatud liminaalsesse – vahepealsesse – keskkonda, mida asustavad tegelased, kes on oma olemuselt liminaalsed. Teadvustades Aafrika romaani seda aspekti, näeb Julien selles väga suurt väärtust, leides, et „ekstravertne romaan – mis ületab füüsiliselt piire ja käsitleb piiride ületamist – on vahest tänasel päeval kõige võimsam kirjandusvorm, kuna see jõuab rohkemate inimesteni, üle riigipiiride“.

Victor Turner on öelnud liminaalsete ehk „läveinimeste“ kohta, et nad „ei ole siin ega seal; nad paiknevad kusagil seaduse, kommete, konventsioonide ja tseremooniate poolt neile omistatud positsioonide vahel“.[52] Selles kontekstis asetuvad diasporaas hajutatud autorid ja nende raamatute tegelased uude valgusse. Migratsioon on liminaalne fenomen, millel on n-ö puhvri aspekt. Selline puhver aitab modereerida eri kultuuride kokkupuudet. Rändavad kirjanikud ja nende immigrantidest tegelased on iselaadsed psühhopompid, kes aitavad selles liminaalses kontaktalas orienteeruda.

Sellist orienteerumisabi ei vaja mitte üksnes Lääne või põhjapoolkera lugejad. Lääne ja Aafrika kohtumine pole ainus, mis Aafrika romaani mõjusfääris oleval kontaktalal toimub. Kontinendi kirjanduses leidub veel üks suur teemadeplokk, milleks on hulk omavahel seotud kultuurikonflikte, üleminekuid ja muundumisi. Peamine skaala, millel toimub liikumine ja kohandumine, on jätkuvalt uus/vana, traditsiooniline/modernne, millega segunevad vastandpaarid „oma ja meie“ vs Lääs, maagia ja rahvatarkus vs teaduslik mõtlemine jne. Romaanis „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“ on kõige kurja juureks makwerekwere ehk võõrad, kes tulevad „mujalt“. Nii selles teoses kui ka teistes LAV-i AIDS-iteemalistes romaanides otsitakse tõve vastu ravi paralleelselt nii šamaanidelt (sangoma’delt) kui ka arstilt. Ka Lola Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes“, Ayobami Adebayo  romaanis „Jää minuga“, Mohale Mashigo „Ihas“[53] ja Makumbi „Kintus“ otsitakse psüühilistele ja füüsilistele haigustele võidu ravi nõidarstidelt ning haiglatest. Leila Aboulela „Lüürika puiestees“ vastanduvad jõuka ärimehe Mahmoud Abuzeidi kaks naist – traditsioone austav vanem kirjaoskamatu sudaanlanna ning noorem moekas ja läänelik egiptlanna. Vastasseis kulmineerub sellega, et esimene naine laseb teise tütre ümber lõigata, mis on nooremale naisele mõistagi šokeeriv.

Kultuuriliste kokkupuudete või konfliktide vahendamisel ja narratiiviks põimimisel kasutatakse sageli nn been-to– ehk „käinud-näinud“-stsenaariumi. Selliste lugude keskmes on tegelane (keegi n-ö kohalik), kes on viibinud mõne aja teises kultuurikeskkonnas ja näeb nüüd naasnuna kõike uue pilguga. Enamgi veel – ta ei ole ka ise enam päris oma. See võte võimaldab analüüsida „kohalikku“ „mitte-päris-kohaliku“ pilguga. Tagasitulijate pilgu läbi näeb Nigeeriat näiteks Atta romaanides „Kõik hea on ees“ ja „Pisut teisiti“, Cole oma teoses „Vargale on iga päev hea“,[54] Adichie „Americanah’s“, Ndibe romaanis „AS Võõrad Jumalad“ ja Chigozie Obioma „Vähemate orkestris“.[55] Tagasitulekud võivad olla väga erinevad ning nõnda vaatavad Adichie ja Atta tegelased mugavalt positsioonilt jõukat Nigeeriat, samas kui Ndibe ja Obioma naasjad saabuvad, saba jalge vahel. Läänes elanute silme läbi näeme ka Keeniat Owuori „Tolmus“ ja Farahi romaanis „Peidus kõigi silme all“, LAV-i Mda teoses „Punasuse süda“ ja Tansaaniat Gurnah’ „Kaledas südames“.[56] Farahi „Sidemete“ peategelase saabumine sõdivale kodumaale pärast 20-aastast äraolekut meenutab oma ebaõdususe ja kõheduse poolest lausa Albert Kivikase „Kodukäija“ algust.

Kõik need tegelased on ühtaegu nii insaiderid kui ka autsaiderid. Nende sisemonoloog või pilk aitab kohalikul vaadata olemasolevat teise pilguga ja märgata uusi asju ning „väljast tulijal“ tõlkida endale seda võõrast maailma. Selle rolli mängib ehk kõige selgemini välja Cole’i järjekordne eksleja, kes mõtiskleb pärast 15-aastast eemalolekut Lagosesse saabudes: „Olen võtnud omaks mõned Lääne demokraatias elamise eeldused – näiteks teatud seaduslikkust puudutavad ideed, teatud eeldused asjade korrakohase toimimise kohta – ja selles mõttes olen ma naasnud võõrana.“[57] Nii nagu teda võtab juba lennujaamas vastu teistsugusest kultuuriruumist märku andev korruptsioon, ootab „mittekorrakohane toimimine“ ees ka Parkesi „Sinilinnu saba“ peategelast. Ta naaseb väljaõppinud kriminalistina Inglismaalt Ghanasse ja saab korralduse lahendada üks kõigi tunnuste järgi müstiline lugu Lääne teaduslike meetodite alusel. Lõpplahendus sobib liminaalsesse konteksti hästi, sest jääb lugeja otsustada, kas juhtunu oli teaduslikult selgitatav või mitte.

Vaikimisi kiputakse Aafrika kirjanduselt ootama just sellist maagilist mõõdet, nagu viimatimainitud romaanist leida võis. Kui valdav osa Nigeeria ingliskeelseist autoreist kirjutab siiski „usaldusväärselt“ realistlikus võtmes, siis võib mõningaid maagilise realismi elemente kohata Ndibe ja Adebayo teostes, aga vaieldamatult põimivad unenäolist ja reaalset oma romaanides lisaks Okrile näiteks Obioma, Helen Oyeyemi[58] ja Barrett. Obioma mõlemad romaanid on tihedasti läbi põimitud igbo kosmoloogiast; Barretti „Mustperse“ on mõjutatud Kafka „Metamorfoosist“ ja räägib töötust lagoslasest, kes ärkab ühel päeval valge mehena, kellel on endine vaid tagumik. Oyeyemi „tööriistakast“ on võrreldamatult rikkam – tema segab joruba mütoloogiat Lääne folklooriga ja maailma muinasjuttudega. Ka Nnedi Okorafor, kelle teoste žanri pole lihtne määratleda, kasutab ulatuslikult Nigeeria (ja vahel teiste Aafrika) rahvaste mütoloogia ja kosmoloogia elemente, kangestades oma maailmu ulmeliste tehnoloogiate ja kontakteeruvate maaväliste tsivilisatsioonidega. Okorafori düstoopiline Aafrika on kole ja raske paik, kus saavad hakkama vaid tugevad ja jäärapäised. Tal on alati edastada ka ühiskondlik sõnum, millel on kas postkoloniaalne, panafrikanistlik või näiteks vägivallavastane (ning alati feministlik) mõõde. „Kes kardab surma“ käsitleb näiteks massivägistamisi kui sõjapidamisvahendit ning naiste ümberlõikamist, „Fööniks“ on postkolonialistlik saaga, Binti-triloogia on suunatud radikaliseerumise ja ksenofoobia vastu, „Laguun“ võtab Lagose võlude kõrval ette ka selle valud jne.

Lõuna-Aafrika kirjandusest on maagilise realismi elemente mõnevõrra lihtsam leida. Ilmseim ja läbivaim on see kujutusviis küllap Zakes Mda tekstides. Eelmainitud teostest võib selle žanri alla mahutada ka Kgebetli Moele, Mohale Mashigo ja Phaswane Mpe romaanid. Maagilisse realismi kuuluvad lisaks Aminatta Forna „Kivid-esiemad“ ja Leila Aboulela „Linnu kutse“.[59] Viimastel aastatel on mitmed naisautorid avaldanud põlvkondadeüleseid eepilisi romaane, kuhu on põimitud suuremal või vähemal määral muinasjutulisi või mütoloogilisi elemente. Sellised on Gyasi „Kojutulek“, Owuori „Kiilimeri“, Makumbi „Kintu“ ja Serpelli „Vana Triiv“. Viimane sisaldab tõeliselt külluslikku kujundisalve, hiiglaslikku tegelasansamblit ja keerukaid süžeekäike, mis ulatuvad ajaloolise romaani mõõtu peatükkidest ulmeni, kusjuures tegevus toimub vähemalt kolmel kontinendil.

Enamasti seostuvad maagilised või ebarealistlikud elemendid identiteedi lõhestumise või nihestumisega. Oyeyemi „Ikaros-tüdruk“ ja Akwaeke Emezi „Magevesi“[60] kõnelevad vastavalt abiku’st ja ogbanje’st. Abiku on joruba mütoloogias laps, kes pole vaimumaailmaga sidet kaotanud; tema nimi tähendab „surmale määratud“ ja väljendab tema saatust. Nii abiku kui ka igbo mütoloogia ogbanje tähistavad last, kes sureb noorelt, et üha uuesti sündida ja oma vanemaid piinata. Ta ei kuulu õieti kumbagi maailma. Joruba mütoloogias on abiku seotud ka kaksikutega – mõlemal juhul on tegemist ebanormaalse sünniga, ning eks ole kaksikute puhul ka imikusurma tõenäosus suurem. Kaksikud – kes omakorda sümboliseerivad teatud kahesust ja polaarsust – on Aafrikas maagilise tähendusega, mõnes kohas on see tähendus hea, teisal on nad hukule määratud.[61] Oyeyemi romaani Jess sündis ühena kaksikutest ning kohtub oma kummalise teisiku Tilly-Tillyga, kelles võib näha tema surnud õde. Selline surnud kummitav kaksikõde tegutseb ka „Kintus“. Surnutest tavapärasemad on elusad kaksikud, kellel on süžee seisukohalt kandev roll. Nii on just kaksikute liinile üles ehitatud näiteks Mda „Punasuse süda“, Adichie „Pool kollast päikest“, Gyasi „Kojutulek“, Habila „Ajamõõtmine“,[62] Selasi „Kadugu siit Ghana“ ja Forna „Kivid-esiemad“. Paljudes teistes romaanides esineb kaksikuid kõrvaltegelastena, ogbanje’d tegutsevad aga lisaks ka Adebayo romaanis „Jää minuga“ ja Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes.“

Abiku/ogbanje kontseptsiooniga on teatud ühisosa šona rahva ngozi’l – surnud lapse kättemaksuhimulisel vaimul, keda tuleb lepitada. Ngozi tegutseb Zimbabwe romaanides „Põhja-Harare“ ja „Mäluraamat“. „Põhja-Harare“ võimaldab käsitleda minajutustajat sellesama ngozi’na, kes elab Shingi „peas“. Pisut teisiti lõhestub keset romaani Moele „Surmaraamatu“ minajutustaja, kelles võib ära tunda tagasihoidliku Khotso seestanud HIV-viiruse. Algus on tüüne ka Mashigo „Ihas“, kuni ilmneb, et peategelase Marubini psüühes on mingi lõhe, sest miski temast on justkui kaduma läinud. Obioma „Vähemuse orkestri“ peategelasel on samuti omalaadne mitmikteadvus – nimelt on jutustajaks peategelase Nonso chi ehk tema teine identiteet vaimumaailmas, ta maist olemust täiendav vaim. Forna „Armastuse mälestuses“ ei anna psühholoog Adrianile rahu üks naine, kes kipub minema rändama, kaotades seejuures periooditi mälu ja eneseteadvuse. Psühholoog peab seda fuuga-seisundiks, aga kohalike arvates on sellise käitumise taga eriline seisund, mille all kannataja on „üle läinud“ (crossed): „mõnikord võib inimene käia edasi ja tagasi selle maailma ja vaimumaailma vahel. … Ja kui nad on maailmade vahel, eikummaski maailmas, siis me ütleme, et nad on üle läinud.“[63]

Nii Khotso kui Marubini puhul eelnes dissotsiatiivsele käitumisele psühholoogiline trauma (Marubini vägistati lapsena; Khotso sai naiselt HIV-i ja jäi leseks, pettudes kogu inimkonnas). Chikwava tegelase minevikku jääb traumeeriv lapssõduri-periood. Ka Forna „Armastuse mälestuses“ seostatakse salapärase naise ekslemist ja mälulünki kodusõjaaegsete jõledustega ja sellest tingitud dissotsiatsiooniga. Samasugust oma mina lõhestumist või sisemist katkestust esineb sümboolsemal kujul reas romaanides. Mengestu romaani „Kõik me nimed“ vaevu eluga pääsenud peategelane saabub Ameerikasse vale identiteedi all; Tshuma „Kivist kojas“ üritab triksterlik ja painatud antikangelane asuda perepoja kohale, kelle surma ta ilmselt ise põhjustas. Gurnah’ romaanis „Mere ääres“ saabub aluseta vangis olnud asüülitaotleja Inglismaale mehe nime all, kellega nad olid teineteise elud hävitanud, ja teeskleb oma loo rääkimise vältimiseks, et ei oska inglise keelt. Kõigi nende romaanide kohta sobib öelda, et nad ei „esita unustamise, vaikimise ja vastupanu ühtset maastikku“, vaid pigem portreteerivad „keerukat meenutamise topograafiat, mille kujunemist määratlevad trauma või moonutavad isiklikud huvid“.[64] Oyeyemi võimaldab seostada oma Jessi seisundit eksiilist tuleneva pidetuse ning tema eri rassist vanematega. Kui aga vaadata kõiki neid lugusid Aafrika või mõne selle rahvakillu saatuse allegooriana, sobitub ka viimane näide pilti. Psüühe fragmentaarsus ei ole seotud üksnes traumaga, vaid tõdemusega, et Aafrika diasporaa on pidevalt teisenemas.

Ben Okri „Näljutatud tees“ lausub üks abiku: „Meie maa on abikumaa. Nagu vaimulaps, see aina tuleb ja läheb. Aga ühel päeval otsustab jääda. Saab tugevaks.“[65] Vaadelgem siis kõiki neid lõhestunud ja pidetuid protagoniste – olgu nad seestunult mitmehäälsed, kaksikuteks kahestunud, migrandina kontinentide vahel rebestatud, vaimulastena üht jalga pidi teises ilmas või mistahes muul moel kahe vahel – liminaalsuse kodanikena, kes sümboliseerivad pikale veninud üleminekuaega, mille vägivaldsus väsitab. Liminaalsus ei iseloomusta ainult lugusid ja tegelasi, vaid seda õhkub ka romaanide üleüldisest atmosfäärist. Freudilt laenatud sõnaga – Unheimlich, uncanny – võime nimetada seda õhkkonda kodutuks, õdutuks, kummastavaks või ebaõdusaks. Postkoloniaalse diskursuse kontekstis on seda määratlust kasutatud ka koloniseeritute – nende „teiste“ – tähistamiseks. Sellega seostub taas kaksiku kujund – keegi, kes on nagu mina, aga ei ole mina.

Aafrika muutub. Sündinud on uued kirjanike põlvkonnad, kelle mobiilsus diasporaa piires on täiesti uuel tasemel. Muutused maailmas ja Aafrikas endas nõuavad uue identiteedi kujundamist, mille osaks on muuhulgas ka uus vahekord endiste koloniaalriikidega. Vanadest traumadest ülesaamiseks tuleks põimida uus narratiiv, mis toetaks edasiminekut. Parasjagu toimuv narratiivse rekonstruktsiooni periood väljendub eriti ilmekalt saaga-tüüpi romaanides. Serpelli ja Owuori mahukad romaanid hõlmavad empaatiliselt ja kibeduseta kõiki rahvakilde, kes on mingil põhjusel oma saatuse Aafrikaga sidunud. Gyasi „Kojutuleku“ erilisus seisneb selles, et see köidab ühte narratiivi mõlemad „Aafrika laste“ harud – nii need, kes müüdi Ameerikasse ja kelle eneseteadvuses laiutab orjanduslik minevik, kui ka need, kelle järgnev ajalugu möödus Aafrikas.

Seda, et tegu on „enda lugudega“, markeerib peaaegu kõigis tekstides sage pidžini või mõne aafrika keele kasutamine tõlkimata kujul. Selles on üksjagu enesekehtestamist. Sarnaselt võib mõtestada Makumbi „Kintuga“ saavutatud väikest rekordit – seal õnnestus jutustada Uganda ajalugu alates 18. sajandist tänapäevani üldjoontes ilma eurooplasteta. Aga kes saab pahaks panna, kui oma lugu tahetakse rääkida ise ja omadel tingimustel. Ei tahaks isegi ette kujutada, et eestlaste elu kirjeldused pärineksid vaid baltisaksa sule alt.

Käimas on protsess, mille käigus lood, mis on räägitud Aafrika kohta, üritatakse asendada lugudega, mida räägib Aafrika. Mittemina asendub minaga. Isegi kui mingit tüüpi Aafrika lood viimaks kõnetavadki Lääne lugejat nii, et võib jääda mulje, et need ongi temale kirjutatud, ei saa alahinnata Musta Mandri enda vajadust kirjutada lahti oma narratiiv, olgu see nii sõlmine kui tahes. Ainukese loo asemel tuleb otsida ainulaadseid lugusid.[66] Lõppude lõpuks rääkis oma loo ju ära ka Unigwe romaani tõrges Alek – oma mustadele õdedele.

Adichiega tuleb nõustuda, et ühteainsasse loosse takerdumine tähendab teise väärikuse röövimist – see takistab võrdse inimlikkuse märkamist, rõhutades pigem erinevusi kui sarnasusi. Eestlasel võib olla harjumatu samastada end pigem põlisaafriklaste kui eurooplastega (siin kontekstis endiste kolonistide järeltulijatega), aga kõigi nende lugude lugeja rollis võiks seda siiski proovida. Unheimlich-kogemus on meil endal veel piisavalt värske. Ja pealegi teavad ju kõik: õdutu õhtutunni lõkke ümber muudab õdusamaks õudusjuttude vestmine.

[1] Z. Rapola, Beginnings of a Dream. Johannesburg, 2007, lk 81.

[2] C. N. Adichie, The danger of a single story. https://bit.ly/1kMOnud. Adichie on sündinud 1977 Nigeerias, elanud 19. eluaastast Ameerika Ühendriikides, kus omandas ka kõrghariduse.

[3] A. Adesokan, New African Writing and the Question of Audience. Research in African Literatures, 2012, kd 43, nr 3, lk 1–20.

[4] S. Li, Pan-African American Literature: Signifyin(g) Immigrants in the Twenty-First Century. Chicago, 2018.

[5] H. Habila, The Future of African Literature. Journal of the African Literature Association, 2019, kd 13, nr 1. Habila sündis 1967 Nigeerias, 2002 kolis Ühendkuningriiki ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse.

[6] Okri sündis 1959 Nigeerias, suure osa lapsepõlvest ning seejärel taas alates 1978. aastast on elanud Ühendkuningriigis.

[7] Seejuures olen teadlikult pööranud enam tähelepanu seni eesti keelde vahendamata autoritele, eeldades, et juba tõlgitud autorid (näiteks Adichie, Oyeyemi, Mda, Okri) ei vaja eraldi tutvustamist.

[8] H. Habila, Travelers. New York, 2019, lk 47.

[9] C. N. Adichie, Americanah. New York, 2013; T. Cole, Open City. New York, 2011. Cole sündis 1975 USA-s Nigeeria vanemate lapsena; veetis enamiku lapsepõlvest Nigeerias ja naasis siis USA-sse. T. Selasi, Ghana Must Go. New York, 2013. Selasi sündis Nigeeria ja Ghana päritolu vanemate lapsena Londonis ning kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Enda sõnul on ta „kohalik“ ühtviisi nii Accras, New Yorgis, Berliinis kui Roomas; tema ema elab Ghanas. I. Mbue, Behold the Dreamers. New York, 2016. Mbue sündis 1982 Kamerunis ja elab Ameerika Ühendriikides. N. Bulawayo, We Need New Names. New York, 2013. Bulawayo sündis 1981 Zimbabwes ja elab alates kolledžiajast Ameerika Ühendriikides.

[10] Ilmunud vastavalt 1953, 1971 ja 1974 Rootsis.

[11] D. Mengestu, Children of Revolution. London; New York, 2007 (Ameerika Ühendriikides pealkirja all: The Beautiful Things That Heaven Bears); D. Mengestu, How to Read the Air. London, 2010; D. Mengestu, All Our Names. New York, 2014. Mengestu sündis 1978 Etioopias, pages sealt väikelapsena koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse, kus ka elab.

[12] D. Mengestu, Children of Revolution, lk 115.

[13] A. Gurnah, By the Sea. New York, 2001; A. Gurnah, Desertion. New York, 2005. Gurnah sündis 1948 Tansaanias Sansibaris, alates 1980. aastatest elab Ühendkuningriigis.

[14] A. Forna, Happiness. New York, 2018. Forna sündis 1964 Šotimaal, ta isa oli Sierra Leone päritolu ja ema šotlanna. Lapsepõlve veetis Sierra Leones, kuni isa 1975. aastal poliitilistel põhjustel hukati. Elab Londonis.

[15] A. Forna, Ancestor Stones. New York, 2006; A. Forna, The Memory of Love. New York, 2010.

[16] B. Chikwava, Harare North. London, 2009. Chikwava sündis 1972 Zimbabwes, elab alates 2002. aastast Londonis. Harare on Zimbabwe pealinn ja suurim linn, zimbabwelased kutsuvad Johannesburgi Lõuna-Harareks (Harare South) ja Londonit Põhja-Harareks (Harare North), viidates sellega neis linnades paiknevale suurele zimbabwelaste kogukonnale.

[17] A. Forna, Survival instincts. The Guardian, 25.04.2009.

[18] T. Selasi, Bye Bye Babar. The LIP Magazine, 03.03.2005.

[19] Atta sündis 1964 Nigeerias kõrge riigitegelase perre. On abielus kuulsa Nigeeria muusiku ja ühiskonnaaktivist Fela Kuti vennapojaga. Hariduse omandas Inglismaal ja oma elukohtadena käsitab nii Ühendkuningriiki, Ameerika Ühendriike kui Nigeeriat.

[20] C. Unigwe, On Black Sisters’ Street. Antwerpen, 2007. Unigwe sündis 1974 Nigeerias, on õppinud ja elanud Hollandis ja Belgias, 2003. aastast Ameerika Ühendriikides. Kirjutab nii inglise kui hollandi keeles.

[21] L. Lalami, Hope and Other Dangerous Pursuits. New York, 2005. Lalami sündis 1968 Marokos, 1992. aastast elab Ameerika Ühendriikides.

[22] L. Lalami, The Other Americans. New York, 2019.

[23] L. Aboulela, Minaret. New York, 2005. Aboulela sündis 1964 Kairos egiptlannast ema ja sudaanlasest isa tütrena. Elas 1987. aastani Sudaanis ja edaspidi Inglismaal.

[24] N. Farah, North of Dawn. New York, 2018. Farah sündis 1945 Somaalimaal, 1966. aastast on elanud Indias, Ühendkuningriigis ja Saksamaal, praegu on elukohtadeks Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kuna Somaalia valitsus ähvardas ta 1976. aastal avaldatud romaani sisu tõttu vangistada, järgnes sellele 22-aastane eemalviibimine riigist.

[25] N. A. Parkes, The Tail of the Blue Bird. London, 2009. Parkes sündis 1974 Ühendkuningriigis ghanalastest vanemate pojana, lapsepõlve veetis Ghanas, pärast seda on elanud taas Ühendkuningriigis. S. Gazemba, The Stone Hills of Maragoli. Nairobi, 2002. Gazemba sündis 1974 Keenias ja ka elab seal.

[26] C. Abani, GraceLand. New York, 2004. Abani sündis 1966 Nigeerias nigeerlasest isa ja inglannast ema pojana, 1991. aastast elas Ühendkuningriigis, 1999. aastast Ameerika Ühendriikides. A. I. Barrett, Blackass. London, 2015. Barrett sündis 1979 Nigeerias nigeerlasest isa ja Jamaika poeedist ema Lindsay Barretti perre. Elab Nigeerias. Onuzo sündis 1991 Nigeerias ja elab alates 14. eluaastast Ühendkuningriigis. N. Okorafor, Lagoon. London, 2014. Okorafor sündis 1974 Ameerika Ühendriikides, kus ka elab. Sageli külastab Nigeeriat.

[27] P. Mpe, Welcome to Our Hillbrow. Pietermaritzburg, 2001. Mpe (1970–2004) elas Lõuna-Aafrika Vabariigis.

[28] L. Lalami, Secret Son. Chapel Hill (NC), 2009.

[29] A. A. Ibrahim, Season of Crimson Blossoms. Lagos, 2015. Ibrahim sündis 1979 Nigeerias ja ka elab seal.

[30] Y. A. Owuor, The Dragonfly Sea. New York, 2019. Owuor sündis 1968 Keenias ja ka elab seal.

[31] L. Aboulela, Lyrics Alley. London, 2010.

[32] C. N. Adichie, Purple Hibiscus. Chapel Hill (NC), 2003; S. Atta, Everything Good Will Come. Northampton (MA), 2005.

[33] Y. Gyasi, Homegoing. London, 2016. Gyasi sündis 1980 Ghanas, 1991. aastast elab Ameerika Ühendriikides. N. Serpell, The Old Drift. London, 2019. Serpell sündis 1980 Sambias segaperre (isaks valgenahaline briti professor, ema päritolus seguneb eri kohalike hõimude veri), 8-aastasena asus elama Ameerika Ühendriikidesse.

[34] L. Shoneyin, The Secret Lives of Baba Segi’s Wives. London, 2010. Shoneyin sündis 1974 Nigeerias ja ka elab seal. Ta on tuntud Nigeeria kirjaniku ja nobelisti Wole Soyinka minia. P. Gappah, The Book of Memory. New York, 2015. Gappah sündis Sambias, kasvas üles Zimbabwes, 1998. aastast elab Šveitsis. A. Adebayo, Stay With Me. London, 2017. Adebayo sündis 1988 Nigeerias ja elab seal.

[35] Golakai sündis 1979 Saksamaal ja veetis lapsepõlve Libeerias, seejärel perega sealse kodusõja eest pagedes eri Aafrika riikides. Praegu elab Saksamaal. Makholwa sündis 1976 Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus ka elab. Ise kasutab ta viimasel ajal oma žanri määratlemisel termineid Africanjujuism ja Africanfuturism (rõhutades, et õige ei ole nimetada seda afrofuturismiks). N. Okorafor, Who Fears Death. New York, 2010; N. Okorafor,The Book of Phoenix. New York, 2015.

[36] Z. Mda, Heart of Redness. New York, 2000. Mda sündis 1948 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab suure osa ajast seal.

[37] N. Farah, Links. Kaplinn, 2003; N. Farah, Hiding in Plain Sight. New York, 2014.

[38] J. N. Makumbi, Kintu. Nairobi, 2014. Makumbi sündis Ugandas, asus pärast ülikooli lõpetamist 2001 elama Ühendkuningriiki, kus elab siiani.

[39] T. Huchu, The Hairdresser of Harare. Oxford, 2010. Huchu sündis 1982 Zimbabwes ja lõpetas seal ülikooli, elab Ühendkuningriigis. C. Okparanta, Under the Udala Trees. New York, 2015. Okparanta sündis 1981 Nigeerias, 10-aastasena asus perega elama Ameerika Ühendriikidesse.

[40] N. R. Tshuma, House of Stone. London, 2018. Tshuma sündis 1988 Zimbabwes. Y. Vera, The Stone Virgins. New York, 2002. Vera (1964–2005) sündis Zimbabwes, suri Kanadas.

[41] Y. A. Owuor, Dust. New York, 2013.

[42] Selles romaanis võib muide kohata eestlast – pulstis peaga Eesti filmimeest-„lugudekütti“ (hunter of tales), kes ilmub välja salapärases baaris Keenia eikellegimaal Yoda-sarnase triksteri ja „vana targa mehe“ ristsugutisena.

[43] C. Achebe, No Longer at Ease. London, 1960. Inglismaal hariduse saanud Obi Okonkwo, ametnik ja oma hõimu uhkus, peab seal alla vanduma Nigeeria korruptiivsele süsteemile ja lõpetab ise altkäemaksu võtmisega.

[44] O. Ndibe, Foreign Gods. New York, 2014. Ndibe sündis 1960 Nigeerias, 1988. aastast elab Ameerika Ühendriikides. A. T. Nwaubani, I Do Not Come to you by Chance. London, 2009. Nwaubani sündis 1976 Nigeerias ja elab seal.

[45] S. Atta, A Bit of Difference. Northampton (MA), 2013.

[46] P. Gappah, An Elegy for Easterly. New York, 2009.

[47] S. Magona, Beauty’s Gift. Kaplinn, 2008. Magona sündis 1943 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal. K. Moele, The Book of the Dead. Kaplinn, 2009. Moele sündis 1978 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal.

[48] Helon Habila küsis Caine’i novelliauhinna kontekstis, kas konkursi „eelistustest“ mõjutatud „uus kirjandus“ peegeldab Aafrika tegelikkust või on see kirjastajate ja žürii tekitatud fenomen. Ta nimetas seda „Lääne meedia Aafrika-kajastuse“-tüüpi esteetikat vaesuspornoks – „lapssõdurid, genotsiid, lapsprostitutsioon, naiste suguelundite sandistamine, poliitiline vägivald, politseivägivald, diktatuurid, agressiivsed jutlustajad, surnukehad teeserval“ (NoViolet Bulawayo romaani „We Need New Names“ arvustuses, Guardian, 20.06.2013).

[49] C. Unigwe, On Black Sisters’ Street, lk 197 ja 121.

[50] E. Julien, The Extroverted African Novel. Rmt-s: The Novel, Vol. 1: History, Geogra-phy and Culture. Toim. F. Moretti jt. Princeton (NJ), 2007, lk 667–702.

[51] Julien märgib samas ka: „Kaasaegne romaan on kreool, kirjanduslik „forma franca“, mis on sündinud inimeste ja kultuuride kokkupuutest. Seda võib lausa nimetada esimeseks üleilmseks kultuuritooteks.“

[52] V. Turner, The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. Chicago, 1995, lk 95.

[53] M. Mashigo, The Yearning. Johannesburg, 2016. Mashigo sündis 1983 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal.

[54] T. Cole, Every Day Is for the Thief. Abuja, 2007.

[55] C. Obioma, An Orchestra of Minorities. New York, 2019. Obioma sündis 1986 ja kasvas Nigeerias, elab Ameerika Ühendriikides.

[56] A. Gurnah, Gravel Heart. London, 2017.

[57] T. Cole, Every Day Is for the Thief. London, 2014, lk 16.

[58] Oyeyemi sündis 1984 Nigeerias, kolis lapsena perega Ühendkuningriiki ja praegu elab Prahas.

[59] L. Aboulela, Bird Summons. London, 2019.

[60] H. Oyeyemi, The Icarus Girl. London, 2005; A. Emezi, Freshwater. New York, 2018. Emezi on sündinud 1987 Nigeerias tamili päritolu malaislannast ema ja nigeerlasest isa tütrena.

[61] Twins in African and Diaspora Cultures. Toim. P. M. Peek. Bloomington, 2011.

[62] H. Habila, Measuring Time. New York, 2007.

[63] A. Forna, Memory of Love. London, 2011.

[64] R. Kennedy, Reparative Transnationalism: The Friction and Fiction of Remembering in Sierra Leone. Australian National University, Australia. Memory Studies, 2018, kd 11, nr 3, lk 342–354.

[65] B. Okri, Famished Road. London, 1991 – e. k-s Näljutatud tee. Tlk A. Lange. Tallinn, 1998, lk 694.

[66] D. Tunka, B. Ledent, The Power of a Singular Story: Narrating Africa and its Diaspora. Research in African Literatures, 2015, kd 46, nr 4, lk 1–9.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon