Arvestuslik uutmine

GUSTAV KALM

Ehkki kliimamuutuses on oma osa kõigil inimestel, erineb indiviidide panus antropotseenis ometi märkimisväärselt. Samuti on kõiksugustel võimalikel lahendustel märkimisväärne distributiivne mõju. Kes paiskab kui palju heitgaase atmosfääri? Kelle maa-alalt pärinevad nende heitgaaside tootmiseks tarvilikud maavarad? Kes sellisest majandussüsteemist kasu lõikab ja kes sellest seni kasu on lõiganud? Kes praeguse majandussüsteemi käes kannatab ja kes on selle käes seni kannatanud? Ükskõik milliseid kliimapoliitilisi samme me vaagime, paratamatult on üks kõige olulisemaid lahinguvälju hüvede ja kannatuste ning vastutuste ja tegude jagamine planeedi elanike ja nende rühmade vahel.

Distributiivse mõju hindamisel on üheks suurimaks probleemiks, et abstraktsioonid, mille kaudu oleme harjunud arutama poliitika ja ühiselu üle ning mille kaudu on formuleeritud suurem osa poliitilisi visioone, ühiskondlikke probleeme ja sotsiaalteaduslikku uurimistööd, on harjunud käsitlema territoriaalriiki poliitilise tegevuse loomuliku horisondina.

Võtmekategooriad, mille kaudu me tänapäeval ühiselust mõtleme – rahvus/rahvas, sotsiaalsus/ühiskond, majandus, kultuur ning klassid –, omandasid kõik oma tänapäevase tähenduse moderniseerumisprotsessi käigus kuskil 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi keskpaiga vahel. Tõeliselt said need kategooriad valdavaks aga alles pärast dekoloniseerimist ning riikide arvu neljakordistumist, mille järel arenguideoloogiast juhindudes naturaliseeriti nende kategooriate käsitlemine riiklikul tasandil.

Ometi polnud toona ega pole ka nüüd inimkonna tootmis- ja tarbimissidemed piiratud territoriaalriikidega. Otse vastupidi, ilma üleilmsete tootmisvõrgustiketa poleks olnud ei tööstust, kapitalismi, sotsialismi ega modernismi. Ilma Andide kulla ja hõbedata polnuks Hispaania impeeriumi, ilma Kariibi mere saarte istandusteta ja India puuvillata Briti impeeriumi, ilma Amazonia kummipuumahla ja Araabia naftata polnuks autokumme, Ameerika tööstust ega lõpuks ka fordismi. Kõik see ei puuduta aga ainult suurriikide endisi impeeriaalkeskusi ja kaugeid asumaid, vaid ka elu siin Euroopa kirdepoolses perifeerias: ilma Poola vilja ja Baltikumi mastipuudeta poleks Amsterdamil õnnestunud 17. sajandi alguses maailmamajanduse keset Ibeeria poolsaarelt Põhjamere äärde nihutada, samuti nagu ilma Briti impeeriumi ja Ameerika orjamajanduseta polnuks Kreenholmi manufaktuuri. Las lugeja vaatab enda ümber ringi ja loeb üles esemed, mis on toodetud vaid Eesti territooriumil. Vaevalt et neid leidub rohkem kui paar. On omamoodi paradoksaalne, et vastastikuse majandusliku sõltuvuse kasvades 20. sajandi jooksul kujunes välja mõisteline struktuur, mis aksiomaatiliselt seab poliitika tasandiks territoriaalriigi.

Sinu arvuti komponentide päritolu. Allikas: www.sourcemap.com

Poliitika piiritlemine riikliku territooriumiga on eksitav ja pimedaks tegev, sest eluolu muutused maailma eri paikades ning sealne valitsemine sõltub või on suisa määratud eluolu muutustest teistes, tihti kaugetes paikades. Kliimamuutusega võitlemise poliitikate väljakujundamisel ja nende distributiivse õigluse hindamisel tuleb aga paratamatult arvestada territoriaalselt eristatud mõju ning industrialiseerimise ajaloo geograafilist jaotust.

Minu väike soovitus paremaks kliimapoliitikaks on seega õppida teisiti arvestama. Selleks et mõista ja suunata kannatuste ja hüvede ning vastutuste ja tegude geograafilist, aga ka varalist jaotust, vajame nii mõistelist kui arvestuslikku aparatuuri, mis võtab ühelt poolt arvesse riiklust ja jurisdiktsiooni kui üht territoriaalse eristuse määravat tegurit, kuid mis teisalt adub riiklike üksusi mitte eneseküllastena, vaid alati ka selle kaudu, kuidas nad on seotud sündmustega teistes riiklikes üksustes.

Lihtne ja ilmekas näide ühest valdkonnast, kus valitsusaparatuur mitmel pool maailmas on territooriumist mõtlemisel läbi teinud märkimisväärse kontseptuaalse hüppe, on rahvusvaheline maksundus. Keskmise inimese jaoks piirduvad maksud tuludeklaratsiooniga ning käibemaksuga tšekkidel. Tal pole muud valikut kui aktsepteerida oma kodumaist maksusüsteemi. Suurfirmad ja väga jõukad inimesed (eriti 0,01% maailma jõukaimaid) kasutavad aga ära õigussüsteemide erinevusi ja saavad oma finantsvooge eri territooriumide vahel jaotades võtta välja hiiglaslikke kasumeid kas maksuvabalt või väga väikese maksuga. Terve hulk maksuparadiise, mille sekka ei kuulu mitte ainult troopilised saarestikud nagu Briti Neitsisaared, Bermuda või Kaimanisaared, vaid ka „ausad“ Euroopa riigid nagu Holland, Luksemburg ja Iirimaa, on kas loonud maksualaseid erisoodustusrežiime või võimaldavad oma äriühingu- ja maksuseadustega maksukoormat riikide vahel nõnda jagada, et lõpuks pole tarvis maksta midagi. Lisaks on terve rida riike nagu Eesti, kus töötavad kas kuritahtlikud või siis saamatud pankurid, audiitorid ja ametnikud, kes aitavad varastatud või maksupettusega välja viidud raha hämarjurisdiktsioonides loodud äriühingute rägastiku risttehingute taha peita. See, et 1980. aastatest alates on paljude vaeseimate riikide valitsejad oma rahva tagant kolossaalseid summasid varastanud, pole mitte ainult nende korrumpeerunud valitsejate süü, vaid võrdne osa süüd lasub Euroopa pankuritel, advokaatidel ja audiitoritel, kes on neid selles tegevuses juhendanud ja aidanud. Järgmine kord, kui loete Aserbaidžaani vaesusest, otsige süüdlasi siitsamast – kuritegelike Eesti ja Skandinaavia pankurite ja saamatute finantsinspektorite seast. IMF-i hinnangul jääb rikastel riikidel maksustatava baasi nihutamise tulemusel aastas saamata ligikaudu 450 miljardit ja madalama sissetulekuga riikidel umbes 200 miljardit dollarit.[1]

Pärast Panama paberite lugu, Apple’i Iiri tulumaksuskeemi avalikuks tulekut ja Danske Eesti skandaali on OECD, G-7, G-20, Euroopa Liit ja mitmed valitsused astunud terve rea samme, et piirata eri tehnikaid, millega pangad, advokaadid ja audiitorid hõlbustavad suurte ja rikaste kõrvalehoidmist maksudest ning sulide raha pesemist. Kandku need esimesed reformid vilja või mitte, maksude repolitiseerimine riikidevahelisi vooge silmas pidades on juba iseenesest märkimisväärne kontseptuaalne nihe. Tundub, et mitmed tehnokraadid ja poliitikud on mõistnud, et mõtlemine maksudest kui suveräänsest poliitikahoovast ja riiklikust konkurentsieelisest rajaneb illusoorsel arusaamal riikluse rollist maailmamajanduses. Kapitali jaoks on riik pigem vahend kui piiraja.

Ükskõik milliseid reforme me kliimamuutuse puhul kaalume, tuleb nende hüvede, kahjude, vastutuste ja tegude geograafiat vaagida, võttes arvesse nende territoriaalset jaotust. Paljud riigid on kliimamuutuse vastase meetmena kehtestanud täiendavaid aktsiise süsinikkütustele, et vähendada autode kasutamist tarbijakäitumise muutmise kaudu. Mõeldes selle meetme kulude ja vastutuste territoriaalsele, varalisele ja ajalisele jaotusele, peaksime küsima, kas polnuks otstarbekam maksustada mitte fossiilkütuste tarbijaid, vaid neid, kes järjepidevalt rohkem naftat maast välja pumpavad ja selle pealt kasumit teenivad? Hoolimata naftafirmade uuest rohelisest turundusest ja reaalsetest investeeringutest teadusesse on neil lähiaastatel plaanis tootmismahte kasvatada. Nigeerias on kindlasti terve rida kohalikke probleeme, mis teevad seal elu raskeks, kuid see, et suured Lääne naftafirmad maapõuest musta kulda välja pumpavad, makstes pigem meelehead kohalikele poliitikutele kui makse riigile, nagu aastaid tegid hiljuti vahele jäänud energiafirmad Shell ja Eni, ei aita Nigeeria riigil kasvatada tüdrukute osakaalu põhihariduses ega ehitada hädasti tarvisolevat sanitaar- ja transporditaristut, mis mõlemad on olulised meetmed kliimamuutusega võitlemisel. Kas Hollandil on otstarbekam maksustada bensiinitankijaid või tankeriomanike kasumeid?

[1] E. Crivelli, R. De Mooij, M. Keen, Base Erosion, Profit Shifting and Developing Countries. IMF Working Paper. Washington, 2015.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht