Tujukas ilm, toaeestlane ja uus maailmakord

ANTTI ROOSE

Eesti on euroopastunud ja üleilmastunud, aga mitte oma kliimapoliitikas. Meie põlevkivipatud on seni nuhtlemata, sest NSV Liidu lagunemise aegne kasvuhoonegaaside heitemaht on pakkunud meile odava elektri ja kalli eksportõliga majandusõitsengut ning ühtlasi jätnud kliimakohustuste täitmisel 30 aastat hingamisruumi. Nüüd läheb Eestil pingelisemaks, aga segadust ja silmakirjalikkust, teadmatust ja saamatust on kliimateema tõusulaines küllaga. Eesti poliitikud ja ametnikud, v.a president, on pikaajalistes süsinikuheite vähendamise plaanides topeltmoraali kehastuseks. Valitsus on targu hoidnud tagasi süsinikuneutraalsuse lubadustega. Ei teadlased ega ametnikud oska või söanda lahtise tekstiga seletada, millist elumuutust Euroopa Liidu range kliimapoliitika meile tegelikult tähendab. Põhimõttelist! Ja kahtlemata on kliimameetmetel kõrge hind. Juba praegu – taastuvenergia kümnist näeb elektriarvelt, pool bensiinihinnast on kütuseaktsiis.

Linnainimene nagu toakass. Ehkki soojenemine on olnud Eestis oluliselt kiirem üleilmsest keskmisest, on kliimariskid siin madalad ja ka soojenemisel on rida positiivseid tagajärgi, alates küttekulude vähenemisest ja saagikuse tõusust kuni suvisema suveni.[1] Ometi mõjutavad kliimamuutused ka eestlase heaolu ja harjumusi.

Oleme küll kõige kohanemisvõimelisem liik planeedil Maa, ent siiski oma isiklikes valikutes üsna piiratud. Millal on äärmuslikud ilmaolud lihtsalt tülikad, millal ohtlikud või suisa eluohtlikud? Kuumalaine, pakane, jäide, hoogsadu, tormituul ja äike ehk siinsed erakordsed ilmaolud võivad küll tekitada ebamugavusi, kuid ei ohusta meie elu ja tervist. Sellegipoolest on linnainimene ilmast ja selle ootamatust muutlikkusest haavatav ja habras. Miks? Sest linnainimese elulaad on tubane. Nii on ka tema põhiline kohanemisvõte olla tubane, jääda tuppa või kontorisse, kui ilmaolud näivad veidigi segavat. Kokkupuudet ilmaga saab elukorralduslikult piirata liikumiseks kodust, töökohast või mujalt parkla ja auto või bussini. Või ongi parkla maja all ja liftisõidu kaugusel sihtkohast. Linnainimene on autoinimene – autosalongis loob mikrokliimat mitmetsooniline kliimaseade. Nimetagem seda kohanematuseks. Õuesolemiseks eeldatakse päikesepaistet, sooja ja kuiva ilma. Linnainimene on nagu toakass, kes naudib karget talveilma diivanil lesides läbi aknaklaasi. Isegi vangid viibivad õues rohkem kui ilmakartlik linnainimene.

Kohanemine muutlikkuse ja teadmatusega. Kliima muutub aeglaselt, ilm aga kähku. Eesti kliimat on seni ilmestanud neli selgelt eristuvat aastaaega. Üleilmses kliimakriisis on seda hakatud turunduslikult pidama Eesti konkurentsieeliseks. Paraku, praeguste pehmete talvedega oleme vaikselt harjumas talveta või heitliku sügistalvega aastaringiks. Talve lühenemist tõstab esile lumekatte kadumine, kaob lumevalgus. Kõige kiirem soojenemine on kuude lõikes toimunud märtsis. Ka suvi ja sügis on pikenenud.

Kas see võiks tähendada, et me talvega ei peagi enam linna- ja elukorralduses arvestama? Sugugi mitte. Lühemaid, ehkki sama pakaselisi talvenädalaid esineb ikka ka tulevikus. Selget vastust, kas läänetsükloneid Islandi kliimaköögist tuleb siia rohkem ja kiiremini, ei ole.[2] Samuti võib ilmavaatleja arvata, et ka talvised polaarsed ja suvised troopilised kõrgrõhkkonnad, kui need juba kohal, püsivad siin kauem. Et kogeda Eesti tulevikukliimat, minge elage üks aastaring Edinburghis, Šotimaal. Ilm on seal malbem, aga ka tujukam, sajusem ja tuulisem.

Tegelikult peaksime linnakeskkonna planeerimisel ja kujundamisel silmas pidama nii pikaajalist kliimamuutust, juhuslikke ja ootamatuid äärmuslike ilmanähtuste esinemisi kui ka aastaaegade tsükli muutumist. Tuleb ju arvestada, kuhu voolavad hoogsaju tulvad, kas seal on kogumiskaev ja piisava jämedusega kollektortoru, kuhu kuhjata talvel lumi, millised on pargikujunduses lisaks monumentaalsele sümboolikale, pargikooslusele ja iluargumentidele aastaajakindlad linnalahendused, kuidas varjestada põhjakaare tuult või kuidas niisutada purskkaevuga linnalämbet õhku.

Kliimamuutus on paraku nii põhjuslikkuses kui lahendustes väga raske probleem. Kui progressiivne maailm ühineb ja suudab massiivselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet, stabiliseerides kliimasoojenemise kahele kraadile, tõuseb meretase kõigele vaatamata 2300. aastaks keskmiselt 1,5 meetrit.[3] Kohanemismeetmed, näiteks raudbetoonist kaitsetammid üleujutuste tõkestamiseks või kliimaseadmed ruumide jahutamiseks, põhjustavad omakorda täiendavat energiakulu ja kasvuhoonegaaside heidet. Lisaks, kliimariske mõõdetakse tõenäosuslikult, võimalikke keskmisi ja äärmuslikke piire ennustades, aga linnaruumi loome standardite alusel universaalselt. Näiteks talub standardi kohaselt enamik raudteetehnikast ja elektroonilistest juhtsõlmedest temperatuurivahemikku –30 kuni +35 °C. Kui on nimetatud lävendist pakaselisem või palavam, võib avalduda tehnoloogiline risk.

Eesti linnad on üsna rohelised. Siselinnas on väsinud, ent armsad agulimajad, kesklinnast kaugemal modernistlikud paneelmajad. Tänavasillutis päästab meid porist. Mida tihedam linn, seda vähem muru. Ometi avaldub isegi kolhoosiasulates, kus mõned tõrvatud lamekatustega kortermajad ja suuremad asfaltplatsid, linna soojussaar.[4] Sel suvel, 28. juulil 2019, mõõdeti Mustvees sooja 33 °C. Aasta varem registreeriti juuli lõpus Tallinnas samuti 33 °C.

2018. aasta suvi oli rekordiliselt palav ja põuane, juulis oli keskmine õhutemperatuur 3–4 kraadi normist kõrgem, kuid vihma sadas normist 3 korda vähem.[5] Vett ongi uues kliimas kas liiga palju või liiga vähe. Võib juhtuda, et ühe suvise hoogsajuga tulvab maha peaaegu kuunorm – 6–8 cm. Kui 2018. aasta jõulukuul paistis päike vaid 4% võimalikust ehk kolmandik tavapärasest ajast, muutis see pimedus ja pilvisus kindlasti eestlase tusaseks.

Kui kliima muutub, siis peaks muutuma ka linn. Linnaelu sõltub suuresti elektri- ja soojusvarustusest, veemajandus ja transport on ilmatundlikud, üksikuna või ahelreaktsioonis tundlikud tormi, äikese, suurte temperatuurikõikumiste või tulvade suhtes. Linnastunud ühiskonna ilmatundlikkust tuleb lahendada  paindlikult. Geograafina postuleerin, et õiget asja ei saa teha vales kohas valel ajal. Indoneesia teatas kevadel, et viib pealinna Jakartast maailmamere tõusu eest ära. Sama saatus tabab Tallinna, ehkki paar järgnevat aastakümmet kaitseb Eesti pealinna veel jääajajärgne maakerge.[6] Sestap oleks paras aeg hakata plaanima Eesti pealinna Tartusse toomist. Kui laskuda hoone tasandile, siis Eesti väidetavalt kõige keskkonnasõbralikumat maja, kus kõik Eesti keskkonnaametnikud töökalt ninapidi koos, hakatakse ehitama merekaldale, mis järgmisel poolsajandil on kindlasti üleujutusriski ala. Keskkonnamaja võib küll olla süsinikku salvestavast puidust ja liginullise energiatarbega, aga roheline riigihoone paikneb ju Vesilennuki tänaval Tallinna lahe kaldal tormiaju pureda.

Ja on veel üks elutähtis valdkond, mille kohanemisest eriti ja avalikult ei räägita. Sõjaväebaasid ja relvajõud. Ameerika  Ühendriikide Kaitseministeeriumi andmetel ohustavad erakordsed ilmaolud ligi pooli Ameerika relvaseadeldistest.[7] Relvasüsteemide ümberpaigutamist või kliimakindlaks ehitamist peetakse föderaaleelarvele ülejõukäivalt kalliks. Siin pole enam pistmist ei liberaalse demokraatia ega keskkonnaeetika või kliimaõiglusega, vaid riikide-rahvaste vabaduse ja julgeolekuga. Lõpetan haikuga:

Uue maailmakorra
kehtestab kliima
mitte USA või Hiina

[1] Kliimamuutustega kohanemine Eestis – valmis vääramatuks jõuks? Toim. A. Roose. Tartu, 2015.

[2] M. Sepp, P. Post, K. Mändla, R. Aunap, On Cyclones Entering the Baltic Sea Region. Boreal Environment Research, 2018, kd 23, lk 1−14.

[3] M. Mengel, A. Nauels, J. Rogelj, C.-F. Schleussner, Committed Sea-Level Rise under the Paris Agreement and the Legacy of Delayed Mitigation Action. Nature Communications, 2018, nr 9, art 601.

[4] V. Sagris, M. Sepp, Landsat-8 TIRS Data for Assessing Urban Heat Island Effect and Its Impact on Human Health. IEEE Geoscience and Remote Sensing Letters, 2017, kd 14, nr 12, lk 1−5.

[5] Vt https://www.ilmateenistus.ee/kliima/ulevaated/.

[6] A. Rosentau jt, Sea-Level Change and Flood Risks at Estonian Coastal Zone. Rmt-s:  Coastline Changes of the Baltic Sea from South to East: Past and Future Projection. Toim. J. Harff jt. Cham, 2017, lk 363−388.

[7] C. Goldman, The Kremlin’s Key to World Dominance: Climate Change. The National Interest, 09.02.2019.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi