Toitumine: loomselt taimsele

KADRI AAVIK

Tänase päeva jooksul tapetakse maailmas toiduks üle 150 miljoni maismaalooma.[1] Iga minuti jooksul raiutakse suuresti loomatööstuse tarvis maha ühe jalgpalliväljaku jagu Amazonase vihmametsa.[2] Loomakasvatus paiskab õhku 14,5% inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaasidest,[3] mida on rohkem kui kogu maismaatransport kokku. 55% planeedi mageveest[4] ning 83%[5] põllumaast kasutatakse liha- ja piimatoodete tootmiseks.

Need faktid viitavad sügavale jätkusuutlikkuse kriisile antropotseeni ajastikus, kus inimliik on pöördumatult planeeti ümber kujundamas. See kriis tuleneb otseselt sellest, mida me sööme ning kuidas me teisi loomi kohtleme. Nende ekspluateerimine ja tapmine on nüüdseks nii intensiivne ja massiline, et sellel on hävitav mõju mitte ainult loomadele, inimestele ja kogukondadele, vaid kogu planeedile. Jätkusuutlikkuse probleem ei puuduta mitte üksnes looduskeskkonna, vaid ka inimeste heaolu. Töö lihatööstuses ja eelkõige tapamajades on üks tervistkahjustavamaid ja traumeerivamaid ning seal töötavad enamasti kõige haavatavamad inimgrupid.[6] Enamik antibiootikume toodetakse loomatööstuse tarbeks ning see süvendab järjest suurenevat antibiootikumiresistentsust inimeste seas.[7]

Praeguseks on selge, et loomade kasutamine toiduks ja muudeks otstarveteks põhjustab ränka kahju ning on jätkusuutmatu. Sellele probleemile on loogiline ja käegakatsutav lahendus: loomade kasutamise lõpetamine ning üleminek täistaimsele toidule ehk veganlus.

Paraku ei nähta veganlust seni veel tõsiseltvõetava lahendusena ei individuaalsel ega institutsionaalsel tasandil. Loomade kasutamine inimkonna hüvanguks ja eelkõige toiduks tundub enamikule vajalik ja iseenesestmõistetav ning loomsest loobumine näib utoopiline. Meie igapäevane toit ja selle päritolu on kliimadebattides ja jätkusuutliku tarbimise soovitustes enamasti elevandiks toas. Seda demonstreeris ilmekalt dokumentaalfilm „Cowspiracy“ (USA, 2014),[8] kust selgub, et maailma juhtivad keskkonnaorganisatsioonid ei soovi rääkida veganlusest kui ühest kesksest lahendusest jätkusuutlikkuse probleemidele, millega inimkond silmitsi seisab. Selle asemel domineerivad soovitused keskkonnahoiuks, mille efekt on veganiks hakkamisega võrreldes marginaalne – duši all käimise aja vähendamine, lifti kasutamise asemel jala käimine või plastiku vältimine.[9] Seevastu igaüks, kes loobub loomsetest toodetest, vähendab sellega oma ökoloogilist jalajälge kuni 73%.[10]

Kuna loomade tarbimisel on selged ja otsesed tagajärjed kogu planeedile, siis ei saa toitumine olla vaid personaalne valik, vaid see on poliitiline küsimus, sest puudutab meie kõigi heaolu. See tähendab, et loomse toidu asendamiseks taimsega on vaja institutsionaalset tuge ja initsiatiivi, mis Eestis seni puudub. Vastupidi, ühiskonnas, kus loomade kasutamine on normiks, toetavad institutsioonid kehtivat praktikat. See tähendab muuhulgas, et need, kes soovivad täistaimselt toituda, kohtavad institutsionaalseid takistusi.[11] Mõelgem näiteks toitlustusele sellistes institutsioonides nagu kool, haigla või vangla, kus loomne toit on sageli mitte ainult vaikimisi normiks, vaid isegi kohustuslik. Eesti riiklike toitumissoovituste kohaselt on taimetoitlus inimesele ebasobiv ning ka tervisele ohtlik.[12]

Seevastu mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on viimastel aastatel keskkonna, tervise, toitumise ja loomakaitse valdkonnas kutsunud üles loomsete toodete tarbimist vähendama või neist üldse loobuma. Näiteks hiljuti enam kui 30 maailma juhtiva teadlase avaldatud EAT-Lancet Commission on Food, Planet and Healthi raport kutsub üles tegema radikaalseid muudatusi toidusüsteemides globaalsel tasandil – inimkonna toit peaks olema ühtlasi tervislik kui ka jätkusuutlikult toodetud ning need kaks aspekti on lahutamatud.[13] Raport sedastab, et selline toit peaks olema suuresti taimne.

Toon välja mõned konkreetsed sammud, mis võiksid meid viia jätkusuutlikuma ja õiglasema maailma poole, keskendudes toitumisega seonduvatele institutsionaalsetele muudatustele Eestis. Need muudatused aitavad kaasa loomsest toidust loobumisele indiviidi tasandil.

Lõppema peab loomsete toodete riiklik doteerimine. Selle asemel tuleks toetada liha- ja piimatootjate üleminekut tunduvalt väiksema keskkonnakahjuga ning eetilisemate taimsete saaduste tootmisele. Samuti võiks toetada kohalike taimsete toodete tootmist ja väljaarendamist (näiteks kaerapiim, herneproteiin jne). Taimsed liha- ja piimaalternatiivid (taimepiimad, sojavalk jne) peavad tarbijale olema odavamad kui loomsed tooted.

Toit avalikes asutustes (haridusasutused, tervishoiuasutused jne) ning riigisektori poolt korraldatud üritustel peaks olema vaid täistaimne. Lõppema peab olukord, kus vegantoidu kui eetilisema ja jätkusuutlikuma toidu eelistamisega kaasneb lisavaev ja vahel ka lisatasu.

Kuna haridussüsteem on üks peamisi inimeste sotsialiseerimise keskkondi, saab hariduse (selle kõigi astmete) kaudu vaidlustada loomade tarbimist kui normaalsust. Jätkusuutlikkuse perspektiiv peaks saama 21. sajandi haridussüsteemi (õpetajaharidus, õppematerjalid jne) üheks keskseks osaks. Hariduse kaudu saame ümber mõtestada inimeseks olemist ning meie suhet teiste liikide ja looduskeskkonnaga laiemalt.

Võtmeinstitutsioonidena toon eraldi välja meditsiinisüsteemi ja toitumistea-duse. Eesti riiklikud toitumissoovitused peavad täistaimset toitumist mitte ainult aktsepteerima, vaid ka julgustama ning valgustama toidu ja selle tootmise seost jätkusuutlikkusega. Meditsiinitöötajad ei peaks patsientide veganlust taunima,[14] vaid seda hoopiski julgustama ning pakkuma veganitele ja veganiks hakata soovijatele teaduspõhist ja professionaalset tuge.

Nende muudatuste elluviimise tagajärjeks on parem ja jätkusuutlikum maailm loomade, inimeste ja looduskeskkonna jaoks. Need aitavad lõpetada tundevõimeliste elusolendite massilist väärkohtlemist ja tapmist. Paraneb ka rahvatervis. Täisväärtuslik vegantoit on inimesele  sobiv igas eluetapis ning aitab ennetada ja ravida mõningaid raskeid haigusi.[15] Veganlus on üks võimsamaid viise kliimamuutuse vähendamiseks. Loomakasvatuse lõppedes väheneb märgatavalt õhku paisatavate kasvuhoonegaaside hulk ning vabaneb suur hulk põllumaad, mida saab kasutada taimsete saaduste tootmiseks otse inimestele. Veganiks hakates ei loobu me millestki, vaid lõpetame selle võtmise, mis polnudki meile mõeldud.

[1] M. Zampa, How Many Animals Are Killed for Food Every Day? https://bit.ly/2HS8vM8.

[2] D. Shukman, „Football pitch“ of Amazon Forest Lost Every Minute. BBC News, Science & Environment, 02.07.2019.

[3] P. J. Gerber jt, Tackling Climate Change through Livestock: A Global Assessment of Emissions and Mitigation Opportunities. Food and Agriculture Organization of the United Nations. Rooma, 2013.

[4] R. Oppenlander, Comfortably Unaware. New York, 2012.

[5] J. Poore, T Nemecek, Reducing Food’s Environmental Impacts through Producers and Consumers. Science, 2018, kd 360, nr 6392, lk 987–992.

[6] Blood, Sweat and Fear: Workers’ Rights in U.S. Meat and Poultry Plants. A Human Rights Watch Report, 2004. http://www.hrw.org/reports/2005/usa0105/.

[7] M. J. Martin, E. T. Sapna, T. B. Newman, Antibiotics Overuse in Animal Agriculture: A Call to Action for Health Care Providers. American Journal of Public Health, 2015, kd 105, nr 12, lk 2409–2410.

[8] http://www.cowspiracy.com.

[9] Kõige rohkem plastikut (46%) satub ookeanidesse kalavõrkude kasutamise tagajärjel, vt L. Lebreton jt, Evidence that the Great Pacific Garbage Patch Is Rapidly Accumulating Plastic. Scientific Reports, 2018, kd 8, nr 1, lk 4666. Seega, kui hoolid veekogude tervisest, loobu kala söömisest.

[10]J. Poore, T. Nemecek, Reducing Food’s Environmental Impacts through Producers and Consumers. Science, 2018, kd 360, nr 6392, lk 987–992.

[11] K. Aavik, Institutional Resistance to Veganism: Constructing Vegan Bodies as Deviant in Medical Encounters in Estonia. Health, 2019, kd 23, nr 4, lk 1−18.

[12] K. Aavik, Nonhuman Animals as „High-Quality Protein“: Insistence on the Consumption of „Meat“ and „Dairy“ in the Estonian Nutrition Recommendations. Rmt-s: Animal Oppression and Capitalism: Oppression of Nonhuman Animals as Sources of Food. Kd 1. Toim. D. Nibert. Santa Barbara (CA); Denver (CO), 2017, lk 140−165.

[13] W. Willett, J. Rockström, B. Loken, Food in the Anthropocene: The EAT-Lancet Commission on Healthy Diets from Sustainable Food Systems. The Lancet, 2019, nr 393(10170), lk 447– 492.

[14] K. Aavik, Institutional Resistance to Veganism.

[15] V. Melina, W. Craig, S. Levin, Position of the Academy of Nutrition and Dietetics: Vegetarian Diets. Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics, 2016, kd 116, nr 12, lk 1970–1980.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi