Hirmuga kliimamuutuse vastu

AET ANNIST

„Sain hiljuti aru, kui haavatav on mu kodulinn ja et mitte „kas“, vaid „kunas“ põlengud ja üleujutused meid tabavad. Kuidas vaimseid praktikaid jätkata katastroofi korral? Kuidas ma oma kogukonda kaasan, kui neid takistab mobiliseerumast kliimaapaatia? Kuidas valmistuda vaimselt ja ökoloogiliselt?“

„Arvestage kollapsi-järgsete elukohtade valikul kindlasti ka sellega, et tuumajaamad, mille eest enam ei hoolitseta, on suureks ohuks laiale alale!“

„Mida grupp arvab – milline võiks olla rahanduskollapsi järgne valuuta. Kuld? Hõbe? Ainult vorst vorsti vastu?“

Need küsimused, nõuanded ja mureavaldused on nopitud aruteludest aiva lisanduvates sotsiaalmeediagruppides, mida ühendab sügav veendumus kliimakatastroofi vääramatusest lähitulevikus. Selliste koondumisprotsesside taustal on hämmastav, et veel möödunudaastase uurimuse andmetel peab vaid 1% Eesti elanikest kliimamuutust oluliseks keskkonnaga seotud teemaks.[1] Oma asukoha tõttu oleme seni suhteliselt vähe kliimamuutuse tagajärgi kogenud, mistõttu selle eitajail pole ka olnud nii palju vaja üldkogetavate faktidega vastamisi minna. Teisalt on meie teadlaskonnas endiselt jõuline eelmise – või koguni üle-eelmise – põlvkonna hääl, mis kliimateemat pisendab. See kajab ühtlasi soodsas harmoonias siinmail juba üle veerandsajandi poputatud neoliberaalsete praktikatega, aga ka poliitiliste jõududega, mis püüavad kahtlase väärtusega poliitilist kapitali, kujutades kliimateemade tõstatajaid konspiraatoritena või kuulsusejahtijatena.[2]

Paljudes teistes arenenud kapitalismiga ühiskondades on murelike osakaal samal ajal kasvanud.[3] Mure intensiivsem vorm – kliimahirm – on toonud nii eeltraumaatilise stressihäire kui ka kliimaängistuse probleemid psühholoogide ette. Sotsiaalteadlased mõõdavad ka hirmu dünaamikat ja uurivad reaktsioone kliimamuutuste reaalsetele tagajärgedele. Kliimahirmu enda sotsiaalseid tagajärgi ei ole seni veel uuritud. Edasine jutt tugineb ühelt poolt mu veerandsajandipikkusele osalusele kliimamuutusega seotud aruteludes mureliku kodanikuna, teisalt värskelt alanud pilootprojektile, mis uurib gruppe, kes seda suurt ohtu on teadvustanud. See uurimistöö lubab eritleda, kuidas kliimahirm paistab mõjuvat suhtumisele ligimestesse ja ühiskonnaelus osalemisele.

Kõige laiemalt liigub kliimahirm kahel teljel – individualistlikest vastustest sotsiaalseteni ja apaatsest masendusest ning leinast aktiivse tegutsemiseni. Individualistlike vastuste viimasel ajal selgelt esile tõusnud trend on sügav lein kesk kaaskondlasi, keda teema ei morjenda. Ilmselt on sellega paralleelseks protsessiks ka apaatia, ent selle tabamine ühiselu pinnavirvendustes on väga keeruline. Leinajad leiavad interneti vahendusel teised, kes on samuti jõudnud masendavale äratundmisele selles, mis inimkonna tulevikku puudutab. Paradoksaalselt on grupeering, kes ennustab inimkonnale hukku juba lähitulevikus, nende seas üks pikemaealisi. Uuematesse gruppidesse koondutakse vastavalt sellele, mis inimeste jaoks leinas olulisim – kurbuse süvitsi tunnetamisest kuni elu mõtte otsimiseni hävingust.

Apaatiast ja leinast tegutsemisinnuni jõudnud võivad lahenduseotsinguis siiski individualistlikuks jääda. Ühendriikides on selliste gruppide ajalugu pikk ja ei seostu üksnes kliimahirmuga, vaid üldise Metsiku Lääne stiilis veendumusega, et riik võib osutuda ajutiseks, kergesti haavatavaks või lausa repressiivseks nähtuseks. Üksikisikul tasub olla valmis iga hetk saabuda võivaks WTSHTF[4] ehk sitt-ventikas stsenaariumiks, kus igaüks peab ise hakkama saama. Preppereid ehk „valmistujaid“ ja survivaliste ehk „ellujääjaid“ iseloomustabki esmajärjekorras enese ja oma pere kaitsmise ning iseseisvalt halvimate aegade üleelamise nimel tegutsemine: toiduainete ja joogivee varu pidev alalhoidmine, võrgustikuväliste peidukohtade rajamine, lühiajalise üleelamisvarustuse kogumine, aga ka enesekaitsevõtete omandamine ja – vähemalt Ühendriikides – relvastuse ning laskemoona varumine. Viimased ettevalmistused viitavad ka selle grupi keskseimale hoiakule, mille järgi ülejäänud kodanikest saab katastroofi tingimustes hullunud ja vägivaldne mass, kelle eest tuleb nii ennast kui oma varusid mistahes hinnaga kaitsta. Samas mõistavad individualistidest kliimakatastroofiks valmistujad, et tegu võib olla väga pikaajalise projektiga, mille puhul on vaja teiste „üleelanute“ tuge. Nii liiguvad nad sageli ühiste lahenduste poole, otsides endasarnaseid, usaldusväärseid inimesi, kellega koos oleks kollapsijärgses maailmas kõige enam lootust ellu jääda.

Mõnevõrra sarnasel moel koonduvad ka erinevad ökokogukonnad, kuigi neil puudub enamasti zombi-apokalüptiline eeldus kaasinimeste kohta. Suur osa selliseist kogukonnist on pealegi alguse saanud juba enne kliimahirmu tõusulainet – peamiselt eesmärgiga elada loodusega kooskõlas. Kliimahirmule leevendust otsivate kogukondade rajamise hoogsalt lisanduvad plaanid keskenduvad võrguvabale, lihtsale, autarkilisele elule. Samal ajal disainitakse uusi turvakogukondi varakatele kliimahirmunutele, kes usuvad, et rikkus neid katastroofist päästab.

Kliimahirmule vastamise aktiivseim väljund on protestimeelsus, mille eesmärgiks on rajada teed uuele maailmasüsteemile nii, et terendava kokkukukkumise rängad tagajärjed oleks veidigi mahenenud. Eelduseks jääb siiski, et neid ära hoida ei anna. Kuigi hirmu on peetud kliimateemal sobimatuks mobiliseerijaks,[5] on viimase poolteise aasta jooksul saanud globaalseteks fenomenideks briti Extinction Rebellioni ja rootsi päritolu Fridays for Future protestirühmitused: mõlema retoorikas on hirm keskne. Ka see, et sotsiaalmeedia on erinevaist kliimahirmuga tegelevaist gruppidest pakatama löönud, näitab, kuidas laiaulatusliku käivitajana toimib just hirm, mis rajab teed seni liigradikaalsetena kõrvale heidetud lahendustele.

Kliimamuutus on loomulikult probleemi lähtealus, ent hirmu tundmine kollapsi võimaluse ees on privilegeeritute lõbu, kes kardavad oma positsiooni ohtusattumise ja edasipärandumise katkemise pärast. Hirmu enesehävituslik ja isekas potentsiaal on suur ning võimendab juba praegu samaaegselt nii globaalset, ühiskonnasisest kui ka generatsioonideülest ebavõrdsust: teisisõnu, probleemina ei saa näha vaid kliimamuutust üksi. Kliimahirmu ja kirjeldatud sotsiaalsete vastuste valguses peab otsa vaatama meie kapitalismistki kaugemale ulatuvale veendumusele, et kuidagi saab ikka paja ühes otsas paremat suppi keeta. Kui osa individualiste üksi hakkama saamise usust lõpuks kaasüleelajate otsimiseni jõuavad, võib see toimuda kas äratundmises, et mida võrdsem ühiskond, seda vähem peab kaaskodanikku kartma ja panustama enda tema eest kaitsmisse, või hoopis soovis, et ebavõrdsus selle loogilisse lõppsadamasse tüüritaks ja ellu jääksid vaid (juba) privilegeeritud. Nagu näiteks El Paso massitulistamise valguses kohtunud rassism ja vihkamine ning roheteemad õõvastavalt osutavad,[6] tõuseks sellise mõtteviisi valdavuse korral tegelikus kollapsis esile jõhkraim ja väiklasim osa inimkonnast. Et paljud täna võimule pääsenud populistid keskenduvad hirmule mitte kliima, vaid migrantide ees, on siinkohal hirmuäratavalt kõnekas, eriti kui arvestada, et varjatult on kliimamuutusest saanud migratsiooni üks olulisemaid päästikuid.[7]

Kriis ja hirm selitavad ühiskondlike vastuste radikaalselt erinevad teed: loodetav oma naha päästmine üle „võõraste“ laipade ühelt poolt – või võrdsuse jaluleseadmine juba täna nii üle põlvkondade, üleilmselt kui ka ühiskonnasiseselt, leidmaks ühist väljapääsu erakordsest ohust. Esimese stsenaariumi korral kulub tegutsemisjõud ebaõigluse vastuvõetavamaks muutmisele, kusjuures sellega tegelemine vähendab paratamatult katastroofi leevendamisele pühendatavat tähelepanu ja välistab võimalikud lahendused nende väljapakkuja sobimatuse tõttu. Kliimamuutus ise on niisugusel puhul paratamatult teisejärguline. Säärase suuna võidulepääsemist peaks soovima tõkestada nii need, kes mõistavad, et sedavõrd globaalse mastaabiga probleemile peaks pühenduma täiel määral ja kõigi ressurssidega, kui ka need, kel pole sajaprotsendilist garantiid, et just nemad „omade“ ja ellujääjate poolele satuvad. Ka kõige hoolikamalt vormitud ja alal hoitud ebavõrdsus ei anna parematel positsioonidel olijaile, isegi mitte überrikastele ainustki tulevikku ulatuvat garantiid, et nende isiklik hea elu saab jätkuda.[8]

Eks igaüks võib nende variantide vahel vaagides mõelda, kuidas neil ses tulevases näljamängus minna võiks ja kas tasuks panustada esimesse või teise lahenduskäiku, aga ühtlasi ka, millist neist lahendustest sisuliselt juba toetavad erinevad olemasolevad poliitilised suunanäitajad ja nende retoorika. Kliimamuutus on nagu ühine test seni kiuslikeks teiste seljas liugu laskjateks ja kiusatuteks jagunenud klassides, kus tulemus sõltub tegelikust koostöövõimest.

[1] Turu-Uuringute AS, Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, august 2018. https://bit.ly/2ZqJtfk.

[2] Vt nt: T. Vahter, Kas sinu laps on luuser või päästab maailma? Postimees, 31.07.2019.

[3] Nt: J. Poushter, C. Huang, Climate Change Still Seen as the Top Global Threat, but Cyberattacks a Rising Concern. Pew Research Center, Global Attitudes and Trends. Washington, 10.02.2019; A. Leiserowitz jt, Climate change in the American mind: December 2018. New Haven, 2019.

[4] When The Shit Hits The Fan.

[5] S. O’Neill, S. Nicholson-Cole, „Fear Won’t Do It“: Promoting Positive Engagement With Climate Change Through Visual and Iconic Representations. Science Communication, 2009, kd 30, nr 3, lk 355–379.

[6] Vt ka B. Hartmann, Converging on Dis-aster: Climate Security and the Malthusian Anticipatory Regime for Africa. Geopolitics, 2014, kd 19, nr 4, lk 757–783; M. Aufrecht, Rethinking „Greening of Hate“: Climate Emissions, Immigration, and the Last Frontier. Ethics and the Environment, 2012, kd 17, nr 2, lk 51–74.

[7] J. D. Sutter, One Suspected Driver of the Migrant „Caravan“: Climate Change. CNN Politics, 11.12.2018. https://cnn.it/2kqPc24; S. M. Torelli, Climate-driven Migration in Africa. European Council on Foreign Relations, 20.12.2017. https://bit.ly/2nhhWbG.

[8] D. Rushkoff, Survival of the Richest. OneZero, 05.07.2018. https://bit.ly/2lZFO6b; This is Not a Drill: An Extinction Rebellion Handbook. Toim. Extinction Rebellion. London, 2019, ptk 8.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht