Lycidas

John Milton

Selles monoodias leinab autor õpetatud sõpra, kes uppus õnnetult Chesterist Iiri merele minnes 1637. Ja ühtlasi kuulutab ta ette meie tollal veel tipul seisnud korrumpeerunud vaimulikkonna hävingut.

Pruun mirt ja loorber, igihaljas eefeu,
te poole jälle kord ma olen teel,
et rebida te tooreid marju nüüd
ning räsida te rüüd
ja vilju nende küpsemise eel.
Mu kibe tusk ja rängalt leinav meel
teid häirib enne, kui te saate valmis:
noor Lycidas on surnud – hukkus õis,
mis puhkemata, viljumata veel.
Kes keelduks talle laulmast? Tema võis
ka ise laulda ja häid riime salmis.
Ta lautsi ei pea sõitma ulguveel,
nii et ta hukkumist ei mahendaks
meloodiline pisar, luulekeel.

Eks alake siis, püha lätte õed,
mis voogab välja Zeusi trooni alt,
ja sõrmitsege keeli kõlavalt.
Las taandub edev pelg ja valehäbi,
et muusa laulu läbi
saaks surmaurni teekond kergemaks
ja hiljem õnnistaks
ka minu musta surilina see.

Sest sirgusime samal künkaharjal,
koos hoides silma peal selsamal karjal.
Koos välja läksime, kui oli pime,
ao uinuv laug veel peitis aasad uttu,
koos päeva valgenedes kuulasime,
kuis kostis kiini lämbe sarve luttu,
öö värsket kastet kari jõi, kui hele
täht tõusis üles taevanõlvadele
ja seadis läänekaarde oma ratta.
Maa laulukesed polnud tummad siis
ja kaeraflöödi viis
tõi faunid tantsima ja tantsimata
ei jätnud saatürite räme sugu,
ning Damaetas me laulust pidas lugu.

Kuid oh, mis muutus ränk, kui oled lahkund
ja tagasi ei tule, paimendaja!
Sind leinavad nüüd laaned, kõrvekoopad,
mis liivateesse, viinapuisse mähkund,
ja nutab iga kaja.
Ei ühtki haljast pähklipuud või paju
silm enam siin ei taju
su laulu saatel lehetantsu löömas.
Nii nagu hallas kuhtub rõõmus nurm
või kidub kari, mida ussid söömas,
ja kärbub roos, kui röövik õit on salvand –
nii, Lycidas, su surm
on kõigi lamburite kuulmed halvand.

Kus, nümfid, olite, kui taarnasuu
te armsa lauliku pea kohal sulgus?
Teid polnud mängimas mäetipul ju,
kus te druiididel on puhkepaik,
ei kostnud Mona mäel te laulukaik,
ei Deva võlukaldail kaunikeelselt.
Ah, kurdan lihtsameelselt!
Mis saanuksitegi te ära teha?
Mis suutis võlur Orpheuse ema,
kui lõhki kiskus jõuk ta poja keha
ja vermeis pale lasti allavett
Hebruse võikas mühas, kuni tema
pea jõudis Lesbosele, nõnda et
jäi kogu loodus leinas kiratsema?

Miks, mõeldes tänamatu muusa tujust,
nüüd lambukeste eest veel hoolitseda
ja teha tööd kui lihtne madal karjus?
Miks mitte nagu teised metsavarjus
koos Amaryllisega vallatleda
või joobuda Neaera kaunist kujust?
Eks kuulsus (õilsa viimne nõrkus) aja
suursugust vaimu rõõme salgama
ja tööle pühendama kogu aja,
ent kui me loodame, et algama
peaks tasu aeg, mil kaasas au ja sära,
siis tuleb pime fuuria kääre kandes
ja katkeb elulõng. „Sa kiitust ära
eal taotle,” kostis Phoebus, nõu mul andes:
„Ei kuulsus kasva surelikust mullast,
ei sätendavast kullast –
maailma kõmus pole kodu tal,
ta kõrgub Zeusi puhta pilgu all,
kes iga tegu viimaks vaeb ja hindab,
ja nii, kuis tema otsustab su kasuks,
nii palju taevas saad sa kuulsust tasuks.”

Oo, voog, mis Arethusalt toitu saad,
ja Mincius meloodilise rooga,
sain kuulda viisi, millel kõrgem laad,
kuid jätkan oma looga
ja kuulan heeroldit, kes siia jõudis
nii nagu Neptun nõudis.
Ta lainetelt ja tuultelt päris aru,
mis raske õnnetus küll tabas karjust,
ja karmitiivulisi iile peatas,
mis vihisevad mööda kivist randa –
ei teatud vastust anda.
Tark Hippotades viimaks neile teatas:
„Ei lahkund ükski tuul mu koopa varjust,
õhk oli vaik, Panopel õeste sõõris
käis ringmäng kõrgemale laineharjust.
See reetlik laev, mis kohe ära neeti,
kui varjutuse all ta ristsed peeti,
su põhja viis ja mitte tormipööris.”

Siis aulik Camus, kõrkjakübar peas,
roo-mantel seljas, aeglast sammu käis,
müts tuhme tikitud figuure täis,
mis seisid nagu verelilled reas,
„Kes röövis poja mult?” ta hüüdvat näis.
Siis järvelt Galileas
loots viimasena tuli, kindel kalju,
kaks võtit vööl, üks kuldne, teine must
(kuldvõti avab, raudne suleb ust),
ja miitra rappudes ta lausus valju:
„Kui hästi saanuks ma sind, karjus, hoida,
kui omaenda kõhu täitjaid palju
on lambatarandikku ronind ise!
See seltskond hädalisi eal ei toida,
kuid seades lõikuspeol end ümber laua,
sealt tõrjub iga auväärt külalise.
Suud pimedad! Nad ei tea karjasaua
käeshoidmiskunsti, sest nad lasknud kaua
käest minna oskustel ja kutseaul.
Mis loeb see neile rahulolu süles?
Ja nende vilets pill ja edev laul
teeb kriginat, kuid kari sellest inast
jääb näljaseks, kui tõstab silmad üles:
seest kari määndub, ilget nakkust laotab,
ja läheb paiste nende haisvast vinast;
päev-päevalt hiiliv hunt sealt mõne kaotab,
ent harva keegi suud ta vastu paotab.
Kuid uksel ootab kahe käega mõõk,
et virutada üks ja viimne löök.”

Alpheus, naase, pole tarvis peita
end enam hirmsa hääle eest; ja taas,
Sitsiilia muusa, lase õisi heita,
et kellukaist lööks kirendama aas.
Te, mahedate sosinate laas
ja värsked orud, kuhu tõmmut karva
täht põuakiirgust näitab haruharva,
nüüd kandke kokku silme värvisära,
mis haljal mättal vihmamett saand juua,
et kevadõitest maa purpurseks luua:
küps priimula, mis üksi õitseb ära,
tuttsiniliilia, kahvatu jasmiin,
käoorvik mustakirju, valge nelk,
seal kannikese helk
ning muskusroos, heas riides kuslap siin
koos kahkja longuspäise orhideega
ja iga lill, mis kannab nukrat rüüd;
las amarantus loobub ilust nüüd,
nartsiss las täidab peekrid silmaveega
noormehe loorbersarka ehtimaks,
meid hetkeks päästes mure meelevallast,
et lootus võlts me mõtteid kergendaks.
Ah mind! Kuid sina mööda merd või kallast
veel hulbid, kuni voog viib ajapikku
su luud teispoole tormiseid Hebriide,
kus väisad vahest mõne laine järgi
maailma õudset põhjakuristikku
või uinud, kuulmata me palveid märgi,
seal vana Belleruse jutu saatel,
kus Namancost ja ka Bayona kindlust
peab silmas vägev mäetipp valvsal vaatel.
Kaastundes, ingel, vaata koduranda,
vaest noorukit, delfiinid, võtke kanda.

Hea lambur, pisaraid nüüd ära kalla,
ei surnud Lycidas, su lein ja äng,
kuigi ta vajus vetepinna alla:
ka päikse neelab ookeanisäng,
kuid peagi jälle virgub kiirtemäng,
ta jälle kuldsed juuksed puistab valla.
Nii Lycidaski uppus vete süles,
kuid kallis vägi noppis ta sealt üles –
veelkõndija ta võttis sinna tõsta,
kus keset teisi jõgesid ja hiisi
ta nektaris võib muda juustest mõsta,
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi;
seal pole piire hiilgusel ja aul,
ta võtab vastu pühakute laul,
kes seltsis kulgevad, ja nende hool
on kuivatada pisarad ta laul,
arm, tasadus ja rõõm on igal pool.
Nutt jätke, lamburid, lein peata, paim,
on sinust, Lycidas, saand kaitsevaim,
siin rannas valvad tasuks kõiki neid,
kel sõita salalikke mereteid.

Nii laulis kohmetu poiss Dooria viit,
kui halle kingi hommik kandis jahe,
meel mõtteis, leelutas ta keset hiit
ja muusika roopillilt voolas mahe;
nüüd päike kiirgab, särab nõlv ja niit,
nüüd juba loojub läände üle lahe.
Ta tõuseb, pühib rüüd, et minna taas –
ees ootab homme värske laas ja aas.

                        Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

10. augustil 1637 läks vaikse ilmaga Iiri merel põhja laev, mille pardal noor Cambridge’i vilistlane Edward King, kes oli astumas vaimulikuametisse. Kurva sündmuse puhuks andsid sõbrad välja mälestusluuletuste raamatu Justa Edouardo King naufrago (1638), mis sisaldas 36 pala, 23 kreeka ja ladina ning 13 inglise keeles. Kogumiku viimane luuletus on John Miltonilt. Luuleteos on pastoraaleleegia žanris, mida iseloomustab hulk stilistilisi ja kompositsioonilisi konventsioone, mille juured ulatuvad varasema inglise luule kaudu tagasi itaalia renessanssi ning Vergiliuse ekloogideni ja Theokritose jt idüllideni. Selles traditsioonis esineb luuletaja lamburina, kes leinab armastatud kaaslast, kelle surm on nakatanud kogu looduse kurbusega. Jättes lambad teise karjuse hoolde ja kutsudes appi pastoraalmuusa, laulab ta kadunud sõbrast ja meenutab kauneid koosveedetud aegu. Antiikjumaluste sekka astub Peetrus, kes mõistab hukka mandunud anglikaani kiriku. Nagu Miltoni muugi looming ühendab eleegia originaalselt klassikalisi ja kristlikke motiive. „Lucidas” on inglise kirjanduses üks kõige kõrgemini hinnatud luuletusi. See algab sissejuhatava märkusega (algversioonis see veel puudub), II lõik pöördub muusade poole, III lõigus meenutatakse kadunud karjasega koos veedetud aegu, IV lõik kirjeldab leinavat loodust, V lõigus heidetakse nümfidele ette, et nood karjust päästma ei tõtanud, ning meenutatakse Orpheuse saatust, VI lõik mõtiskleb karjasekohusest, poeedikuulsusest ja sisaldab Apollo kõnet, VII lõigus kõneleb Triiton karjuse otsingutest ja annab edasi Aiolose seletuse tema surma kohta, VIII lõigus astuvad ette Cambridge’i esindaja Camus ning apostel Peetrus, kes esitab diatriibi anglikaani kiriku vastu, IX lõik sisaldab lillede kataloogi ja kirjeldab surnukeha teekonda, X lõik jutustab lamburi taevatõusmisest ja XI lõik asetab eelnenu karjaselaulu raami.

Lycidas – tavapärane karjasenimi pastoraalides, nt Vergiliuse IX ekloogis
monoodia soololaul
mirt, loorber, eefeu vastavalt Veenuse, Apollo ja Bakchose embleemid
Kes keelduks talle laulmast vrd Vergiliuse X ekloog, v 3: neget quis carmina Gallo (Kes ei laulaks Gallust)
meloodiline pisar eleegia
püha lätte õed Helikoni muusad
hele täht Veenus kui õhtutäht
kaeraflööt paanivile, traditsiooniline pastoraalne vilepill
Damaetas pastoraalne nimi, võib-olla mõeldud mõnd Cambridge’i professorit
Mona Anglesey saar, druiidide matmispaik
Deva Dee jõgi
Orpheus naised rebisid muusapoeg Orpheuse tükkideks ja tema Hebrose jõkke heidetud pea uhuti lõpuks Lesbose saarele
Amaryllis, Neaera tavapärased pastoraalsed naisenimed, mh Vergiliusel
kuulsus vrd Tacitus: „Isegi tark loobub kuulsusejanust viimasena”
Phoebus Apollon
Arethusa jõgi Sitsiilias, seostub Theokritose idüllidega
Mincius jõgi Mantuas, seostub Vergiliusega
heerold Triiton, merejumalus
Hippotades tuulejumal Aiolos (Hippotase poeg)
Panope nereiid ehk merenümf
Camus Cami jõgi
verelilled hüatsindid, milleks moondus Apolloni armsam Hyakinthos
loots Peetrus, kellele Jeesus teeb ülesandeks oma tallede toitmise (Jh 21:15)
omaenda kõhu täitjad vt Hs 34, kus mõistetakse hukka karjused, kes toidavad karja asemel ennast („Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?”)
Suud pimedad! Milton keerab peapeale vaimulikuameti tavatähendused: „pastor” ehk karjane tähendab toitjat, „piiskop” (üle)vaatajat
hunt Rooma kirik
Alpheus Arkaadia jõejumal
Sitsiilia muusa pastoraaližanr seostub Theokritose kaudu Sitsiiliaga. Järgneb „lillede kataloog”, pastoraaleleegia kinniselement
tõmmut karva täht Siirius, Penitäht, mis seostub suvepõuaga
amarantus legendaarne närbumatu lill
Hebriidid saarestik Šoti läänerannikul
Bellerus Miltoni leiutatud kohanimi Lõuna-Inglismaa tipu jaoks
Namancos ja Bayona kohad Loode-Hispaanias
ei surnud Lycidas vrd 8. v: „noor Lycidas on surnud”
veelkõndija Jeesus, vt Mt 14:25
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi vt Ilm 14:1–4, 19:7
Dooria viis pastoralistide Theokritose, Bioni ja Moschose dialekt

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht