Inimese praegune olukord
November, 2019Kui keskaegne maailm hävis, näis Lääne inimene liikuvat oma kalleimate unelmate ja nägemuste lõpliku täidemineku poole. Ta vabanes totalitaarse kiriku autoriteedist, traditsioonilise mõtlemise koormast, vaid pooleldi avastatud maakera geograafilisest piiratusest. Ta rajas uue teaduse, mis on viinud lõpptulemusena ennekuulmatute tootlike jõududeni ja materiaalse maailma täieliku ümberkujundamiseni. Ta lõi poliitilisi süsteeme, mis näivad garanteerivat indiviidi vaba ja viljaka arengu; ta vähendas tööaega nii palju, et Lääne inimene on vaba nautima jõudetunde sellisel määral, millest tema esiisad ei osanud undki näha.
Kus me siis täna oleme?
Inimkonna kohal ripub kõikehävitava sõja oht – oht, millest pole kaugeltki üle saanud valitsuste kõhklevad katsed seda ära hoida. Aga isegi kui inimese poliitilistel esindajatel jätkub piisavalt mõistust, et sõda ära hoida, on inimese olukord kaugel 16., 17. ja 18. sajandi lootuste täideminekust.
Inimese karakterit on vorminud tema enda kätega ehitatud maailma nõudmised. 18. ja 19. sajandil avaldusid kesk-klassi sotsiaalses karakteris tugevad ekspluateerimis- ja varanduse kogumise tendentsid. Seda karakterit määratles soov ekspluateerida teisi ning säästa oma teenistust, et sellest rohkem profiiti lõigata. 20. sajandil ilmutab inimese karakteri-orientatsioon märkimisväärset passiiv-sust ning samastumist turuväärtustega. Kindlasti on kaasaja inimene suurema osa oma vabast ajast passiivne. Ta on igavene tarbija; ta „manustab“ jooki, sööki, sigarette, loenguid, vaateid, raamatuid, filme; kõike tarbitakse, neelatakse. Maailm on üksainus suur tema isude objekt – suur pudel, suur õun, suur rind. Inimesest on saanud imeja laps, igavesti ootel – ja igavesti pettuv.
Kui moodne inimene parasjagu ei tarbi, siis ta kaupleb. Meie majandussüsteemi keskmes on turufunktsioon kui kõikide kaupade väärtuse määraja ning see määrab ühtlasi igaühele tema osa ühiskondlikust toodangust. Inimese majanduslikku tegevust ei valitse enam jõud ega traditsioon nagu varasematel ajalooperioodidel, ega ka pettus ja trikitamine. Ta on vaba tootma ja müüma; turupäev on tema pingutuste edu üle kohtumõistmise päev. Turul ei pakuta ja müüda mitte ainult kaupu; tööjõudki on saanud kaubaks, mida müüakse tööturul samadel õiglase konkurentsi tingimustel. Kuid turusüsteem on ulatunud kaupade ja tööjõu majanduslikust sfäärist veelgi kaugemale. Inimene on kujundanud kaubaks ümber ka iseenda, kogedes oma elu kui kasumlikult investeeritud kapitali; kui tal hästi läheb, on ta „edukas“ ja tema elul on mõte; kui mitte, on ta „läbikukkuja“. Tema „väärtus“ seisneb ta müüdavuses, mitte inimlikes kvaliteetides nagu armastus ja mõistus, ega ka kunstilistes võimetes. Seetõttu sõltub tema eneseväärtuse taju välisteguritest, tema edu – teiste hinnangust. Seetõttu sõltub ta ka nendest teistest ja tema julgeolek seisneb mugandumises, selles, et ta ei eemaldu kunagi karjast enam kui kahe sammu kaugusele.
Ometi ei määra moodsa inimese karakterit üksnes turg. Teine tegur, mis on turufunktsiooniga lähedalt seotud, on tööstusliku tootmise viis. Ettevõtted muutuvad üha suuremaks; neis töötavate tööliste ja teenistujate arv üha kasvab: omamine on lahutatud juhtimisest, ning tööstushiiglasi valitsevad professionaalsed bürokraatiad, kelle huviks on peamiselt ettevõtte sujuv toimimine ja laienemine, mitte isiklik kasumiahnus per se.
Millist inimest siis meie ühiskond vajab, et sujuvalt toimida? See vajab inimesi, kes teevad hõlpsasti koostööd suurtes gruppides, kes tahavad üha rohkem tarbida ja kelle maitsed on standardiseeritud ning kergesti mõjutatavad ja etteaimatavad. See vajab inimesi, kes tunnevad ennast vabana ja iseseisvana, mitte autoriteedile või printsiibile või südametunnistusele alluvana, kuid kes on samas valmis käsku täitma, tegema seda, mida oodatakse, sobituma hõõrdevabalt ühiskondlikku masinavärki; inimesi, keda saab suunata ilma sunnita, juhtida ilma juhita, ajendada ilma muu eesmärgita kui eesmärk olla liikvel, funktsioneerida, edasi minna. Moodsal industrialismil ongi õnnestunud toota niisugune inimene – ta on automaat, võõrandunud inimene. Ta on võõrandunud selles mõttes, et tema teod nagu ka tema enese jõud on temast võõrdunud, need seisavad tema kohal ja tema vastas ning pigem valitsevad tema üle, kui et tema nende üle valitseks. Tema elujõud on pihustunud asjadesse ja asutustesse; ning need asjad ja asutused on saanud ebajumalateks. Neid ei kogeta mitte kui inimese enese jõupingutuste tulemust, vaid millegi temast lahutatuna, mida ta kummardab ja millele alistub. Võõrandunud inimene kummardab omaenda kätetöö ees. Tema ebajumalad esindavad tema enda elujõudusid võõrandatud vormis. Inimene kogeb ennast mitte kui omaenda jõudude ja rikkuste aktiivset kandjat, vaid kui vaesunud „asja“, mis sõltub teistest temavälistest asjadest, millesse ta on projitseerinud oma elava substantsi.
Inimese sotsiaalsed tunded on projitseeritud riigile. Kodanikuna on ta valmis andma kaasinimeste eest isegi oma elu; teda kui eraisikut valitseb egoistlik mure iseenese pärast. Kuna ta on teinud riigist omaenda sotsiaalsete tunnete kehastuse, siis kummardab ta seda ja selle sümboleid. Ta projitseerib oma võimutunde, tarkuse ja vapruse oma juhtidele ning kummardab neid nagu ebajumalaid. Töölisena, teenistujana, tootmisjuhina on moodne inimene oma tööst võõrandunud. Töölisest on saanud majanduslik aatom, mis tantsib automatiseeritud juhtimise pilli järgi. Tal puudub igasugune osa tööprotsessi planeerimises ja igasugune osa selle tulemuses; harva puutub ta kokku terviktootega. Juhataja seevastu puutub küll terviktootega kokku, kuid ta on võõrandunud sellest kui millestki konkreetsest ja kasutatavast. Tema eesmärk on kasumlikult rakendada teiste poolt investeeritud kapitali; kaup on kõigest kapitali kehastus ja mitte midagi niisugust, mis talle konkreetse olevana korda läheks. Tootmisjuhist on saanud bürokraat, kes käsitseb asju, arve ja inimesi kui pelgalt oma tegevuse objekte. Nendega manipuleerimist nimetatakse inimressursside haldamiseks, samal ajal kui juht tegeleb kõige ebainimlikumate suhetega – suhetega abstraktsioonideks saanud automaatide vahel.
Sama võõrandunud on ka meie tarbimine. Seda determineerivad pigem reklaamlaused kui tõelised vajadused, meie suulagi, silmad või kõrvad.
Töö mõttetus ja võõrandumine toob kaasa igatsuse täieliku laiskuse järele. Inimene vihkab oma tööelu, sest selle mõjul tunneb ta end vangina ja petisena. Tema ideaaliks saab absoluutne laiskus – milles tal ei tarvitse ennast liigutadagi, milles kõik toimub Kodaki loosungi järgi: „Teie vajutage nuppu, meie teeme kõik ülejäänu.“ Niisugust tendentsi võimendab seda tüüpi tarbimine, mis on vajalik meie sisemise turu laiendamiseks, viies printsiibini, mida Huxley on väga kokkuvõtlikult väljendanud „Heas uues ilmas“. Üks loosungeid, mis on igaüht meist lapsepõlvest saati kujundanud, ütleb: „Ära eales lükka homse peale lõbu, mida võiksid saada juba täna.“ Kui ma oma soovi rahuldamist edasi ei lükka (ja mind on kujundatud soovima ainult seda, mida on võimalik saada), siis pole mul konflikte ega kahtlusi, ma ei pea langetama otsuseid; ma ei jää kunagi iseenesega üksi, sest olen alati tegus – olgu töötades või lõbutsedes. Mul pole vajadust teadvustada ennast iseendana, sest ma olen pidevalt tarbimisse kaasa haaratud. Ma olen soovide ja rahulduste süsteem; ma pean töötama, et täita oma soove – ja neid soove stimuleerib ja suunab majandusmasin.
Väidetakse, nagu me järgiksime juudi-kristliku traditsiooni sihte: armastada Jumalat ja oma ligimest. Räägitakse isegi, justkui me elaksime parasjagu religiooni paljulubava taassünni perioodil. Miski pole kaugem tõest. Me kasutame ehedalt religioossesse traditsiooni kuuluvaid sümboleid ja muundame need vormeliteks, mis teenivad võõrandunud inimese otstarbeid. Religioonist on saanud tühi kest; see on muundunud eneseabivõtteks, millega tõsta oma eduvõimeid. Jumalast saab äripartner. Pärast „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ tuli „Positiivse mõtlemise vägi“.
Ka inimarmastus on haruldane. Automaadid ei armasta, võõrandunud inimesed ei hooli. See, mida armastuseksperdid ja abielunõustajad pakuvad, on meeskonnasuhe kahe inimese vahel, kes teineteist õigete tehnikatega manipuleerivad ja kelle armastus on olemuselt päästev sadam muidu väljakannatamatu üksilduse eest, egoism à deux.
Mida siis oodata tulevikult? Kui jätta kõrvale mõtted, mis on kõigest meie soovide tooted, tuleb kardetavasti tunnistada, et kõige tõenäolisem võimalus on ikkagi see, et tehnilise intelligentsuse lahknemine mõistusest viib maailma tuumasõtta. Säärase sõja kõige tõenäolisem tulemus on tööstusühiskonna häving ning maailma taandareng primitiivsele põllumajanduslikule tasemele. Või kui häving ei osutugi nii põhjalikuks, nagu paljud selle ala spetsialistid usuvad, on tulemuseks võitja vajadus hakata organiseerima ja valitsema kogu maailma. See saab juhtuda ainult vägivallal põhinevas tsentraliseeritud riigis, ja pole suurt vahet, kas valitsuse asupaigaks saab Moskva või Washington.
Kahjuks ei luba helget tulevikku isegi sõja vältimine. Kui kujutleda niihästi kapitalismi kui ka kommunismi arengut järgmise viiekümne või saja aasta perspektiivis, siis jätkub neis inimese võõrandumist tagantkihutav protsess. Mõlemad süsteemid on arenenud manager’ide ühiskonnaks, nende elanikud on hästi toidetud ja kaetud, nende soovid on rahuldatud ja neil puuduvad sellised soovid, mida rahuldada ei annaks. Inimesed on üha enam automaadid, kes järgivad ilma sunnita, kes juhinduvad ilma juhtideta, kes valmistavad masinaid, mis tegutsevad nagu inimesed, ja toodavad inimesi, kes tegutsevad nagu masinad; nende mõistus käib alla, samal ajal kui intelligentsus tõuseb, luues niiviisi ohtliku olukorra, kus inimene on varustatud suurima materiaalse väega ilma tarkuseta selle kasutamiseks.
Hoolimata tootmise ja mugavuse kasvust, kaotab inimene üha enam enesetaju, tunneb, et tema elu on mõttetu, isegi kui see tunne jääb suuresti alateadlikuks. 19. sajandil oli probleem selles, et Jumal on surnud; 20. sajandil on probleem selles, et inimene on surnud. 19. sajandil tähendas ebainimlikkus julmust; 20. sajandil tähendab see skisoidset võõrandumist enesest. Minevikus seisnes oht inimeste muutumises orjadeks. Tuleviku oht seisneb inimeste muutumises robotiteks. Tõsi, robotid ei mässa. Aga arvestades inimloomust, ei saa robotid ka elada ja mõistuse juurde jääda; nad muutuvad „golemiteks“, kes hävitavad maailma ja iseenda, sest ei suuda enam kannatada mõttetu elu igavust.
Mis oleks alternatiiv sõjale ja robotlusele? Kõige põhimõttelisema vastuse saaks võib-olla anda, keerates pea peale Emersoni fraasi „Asjad on sadulas ja kannustavad inimkonda“ ning öeldes „Pange inimkond sadulasse, et ta kannustaks asju“. See ütleks teiste sõnadega, et inimene peab ületama võõrandumise, mis teeb temast impotentse ja irratsionaalse ebajumalate kummardaja. Psühholoogia sfääris tähendaks see, et ta peab ületama turule orienteeritud ja passiivsed hoiakud, mis temas praegu domineerivad, ning valima täiskasvanuliku produktiivse tee. Ta peab oma enesetaju uuesti tagasi saama; ta peab muutuma suuteliseks armastama ning tegema oma tööst mõtteka ja konkreetse tegevuse. Ta peab välja kasvama materialistlikust orientatsioonist ning jõudma tasandile, kus vaimsed väärtused – armastus, tõde ja õiglus – saavad tõesti tema ülimaks mureks. Aga iga katse muuta ainult ühte eluvaldkonda, inimlikku või vaimset, on määratud nurjuma. Progress, mis leiab aset ainult ühes sfääris, hävitab tegelikult progressi kõigis teistes sfäärides. Ainult vaimset päästet kuulutav evangeelium viis Rooma katoliku kiriku rajamiseni; Prantsuse revolutsioon, mis hoolis üksnes poliitilisest reformist, viis Robespierre’i ja Napoleonini; sotsialism, mis huvitus üksnes majanduslikust muutusest, viis stalinismi.
Rakendades üheaegse muutuse printsiipi kõikidele elusfääridele, peame mõtlema vajalikest majanduslikest ja poliitilistest muutustest, et saada üle võõrandumise psühholoogilisest tõsiasjast. Me peame hoidma alles mastaapse masinatootmise ja automatiseerimise tehnoloogilised eelised. Aga me peame töö ja riigi detsentraliseerima, et anda neile inimlik mõõde, ja me tohime lubada tsentraliseerimist ainult sel määral, kui see on vajalik tööstuse nõueteks. Majandussfääris on meil tarvis industriaalset demokraatiat, demokraatlikku sotsialismi, mida iseloomustaks ettevõtte kõikide töötajate ühisjuhtimine, et võimaldada nende aktiivset ja vastutustundlikku osalust. Säärase osaluse uusi vorme on võimalik leiutada. Poliitilises sfääris saab kehtestada efektiivse demokraatia, kui luua tuhandeid väikesi näost näkku rühmi, mis oleksid hästi informeeritud ja arutleksid nii, et nende otsused integreeritaks uude „alamkotta“. Kultuuriline renessanss peaks ühendama noorte töökasvatuse, täiskasvanute hariduse ning kogu rahvast hõlmava populaarse kunsti ja ilmaliku rituaali uudse süsteemi.
Nii nagu primitiivne inimene oli loodusjõudude ees abitu, on moodne inimene abitu sotsiaalsete ja majanduslike jõudude ees, mille ta on ise loonud. Ta kummardab omaenda kätetöö vilju, uusi ebajumalaid, samas vandudes Jumala nimel, kes on käskinud tal kõik puuslikud hävitada. Inimene suudab kaitsta ennast iseenda hulluse tagajärgede eest, luues mõistliku ühiskonna, mis vastab inimese vajadustele – vajadustele, mille juured on tema eksistentsitingimustes enestes. Ühiskonna, milles inimese suhe inimesesse on armastav, milles inimese juured on pigem vendluse ja solidaarsuse kui vere ja pinnase sidemetes; ühiskonna, mis annab talle võimaluse ületada loodus pigem loomise kui hävitamisega; milles igaüks omandab enesetaju, kogedes ennast mugandumise asemel omaenda võimete subjektina; milles eksisteerib orientatsiooni ja pühendumise süsteem, nõudmata temalt reaalsuse moonutamist ja ebajumalate kummardamist.
Niisuguse ühiskonna ehitamine tähendaks astuda järgmine samm; see tähendaks lõppu „humanoidsele“ ajaloole, faasile, milles inimene ei ole saanud veel täiesti inimlikuks. See ei tähenda „päevade lõppu“, „täideminekut“, täiusliku harmoonia seisundit, milles inimese ees ei seisa enam ühtki konflikti või probleemi. Vastupidi, inimese saatus on see, et tema eksistentsi jäävadki ahistama vastuolud, mida ta peab lahendama, ilma et need kunagi ära laheneks. Kui ta on ületanud inimohverduste primitiivse staadiumi, olgu see asteekide rituaalses või sõja ilmalikus vormis, kui ta saab võimeliseks reguleerima oma suhet loodusega mõistlikult, mitte pimesi, kui asjad on tõesti saanud tema teenijateks, mitte ebajumalateks, siis peab ta rinda pistma tõeliselt inimlike konfliktide ja probleemidega; ta peab olema seiklusvalmis, vapper, kujutlusvõimeline, suutlik kannatusteks ja rõõmuks, aga tema väed on siis elu ja mitte surma teenistuses. Inimajaloo uus faas, kui see peaks kätte jõudma, oleks uus algus, mitte lõpp.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Erich Fromm, The Present Human Condition. Rmt-s: E. Fromm. The Dogma of Christ, And Other Essays on Religion, Psychology and Culture. London: Routledge & Kegan Paul, 2004, lk 83–91. Esmatrükk ajakirjas: The American Scholar, 1955–1956, kd 21, nr 1, lk 29–35
ERICH FROMM (1900–1980), sotsioloog ja psühhoanalüütik, oli Frankfurdi koolkonnast üks esimesi, kes üritas ühendada marksismi freudismiga. Samas oli Fromm oma koolkonnakaaslastest Freudi suhtes ka kõige kriitilisem. Ta ei jaganud Freudi hilisteose „Ahistus kultuuris“ pessimistlikku seisukohta seksuaaltungide ja ühiskondlike jõudude paratamatult süvenevast vastuolust ning harmoonia võimatusest mina ja ühiskonna vahel. Fromm mõistis tunge ja norme omavahel dialektiliselt seotuna ja pidas võimalikuks niihästi sotsiaalset indiviidi kui ka ühiskonda, mis ei represseeri. Marcuse süüdistas seetõttu Frommi konformismis, andumises positiivsusele, Fromm jälle heitis Marcusele ette nihilismi. Erinevalt Adornost, kes väärtustas jõudeolekut (vt „Sur l’eau“), hindas Fromm inimloomuse produktiivsust, mida ta tõlgendas küll loovuse ja armastamisvõimena. Käesolev, 1955. aasta essee kordab Frommi peateose „Mõistlik ühiskond“ („The Sane Society“, 1955) põhipunkte, sh kogu Frankfurdi koolkonnale iseloomulikke vaateid inimese võõr(an)dumisele tööstusühiskonnas. Fromm on Walter Benjamini kõrval eesti keeles kõige paremini tuntud „frankfurtlane“ – tõlgitud on kolm raamatut: „Armastuse kunst“ (tlk Ann Alari, 1989), „Omada või olla“ (tlk Ilmar Palli, 2001) ning „Psühhoanalüüs ja zen-budism“ (tlk Olavi Pesti, 2001).
M. V.
