Toimetajalt: Frankfurdi koolkonna tagasitulekud

Ilmasõja järgse Weimari vabariigi polariseeruvas õhustikus oli kujuneval vaimul raske vältida valikut sotsialismi ja nats(ional)ismi vahel. Juutidel valikut õieti polnudki. Nende seast paljud sajandivahetusel sündinud helgemad pead koondusid 1923. aastal Frankfurdis asutatud Sotsiaaluuringute Instituudi ümber. Instituut loodi viljakaupmees Hermann Weili rahadega ja see andis järgnenud poolsajandil peavarju, tööd ja leiba kümnetele mõtlejatele, uurijatele, kirjameestele. (Bertolt Brecht armastas selle asutusega seoses küll korrata hiina tähendamissõna rikkast mehest, kes pärandas oma vara maailma viletsuse põhjuse väljaselgitamiseks – taipamata, et ta ise just selleks ongi.)

Instituudi üldised põhimõtted kujunesid välja 1930. aastatel, Ameerika Ühendriikides hakkasid need pälvima tähelepanu 1950–1960ndatel, kuid tähtsamad teosed tõlgiti inglise keelde alles 70ndatel ja laiem akadeemiline tööstus sündis nende põhjal veelgi hiljem – ammu pärast seda, kui instituut ise oli Frankfurti tagasi kolinud. Koolkonna ja instituudi hilisem areng Saksamaal Jürgen Habermasi käe all võttis mõõdukama ja sangviinilisema joone, võrreldes esimeses põlvkonnas valitsenud nostalgia ja melanhooliaga.

Koolkond ühendas eriilmelisi vaimuinimesi ja selle tuumikideedel oli kattuvusi muude 20. sajandi keskpaiga mõttevooludega (elufilosoofia, eksistentsialism, ortodokssem marksism, psühhoanalüüs). Instituudi uurimisprogramm hülgas sotsiaalteaduste väärtusvabaduse pretensiooni, tunnistades, et ühiskonna uurija ei saa uuritavast maailmast kuidagi välja astuda. Tema eeldused või eelarvamused on ühiskonnast mõjutatud ning ta järeldusedki peaksid ühiskonda mõjutama, olgu või kaudselt. Niisiis peaks „kriitiline teooria“ teadvustama iseennast aktiivse ümberkujundava jõuna, mis näitab teed inimese vabanemisele ja õnnele, kõrvaldades tema silmadelt klapid. Sellist hoiakut näitlikustavad Siegfried Kracaueri välitööd teenistujatest, mis on teatavast maailmanägemisest lähtuvad teravapilgulised kriitilised reportaažid eesmärgiga osutada asjaoludele, mis segavad meil parema elu saavutamist.

Ometi jäädi konkreetsete tegevusprogrammide pakkumisega kitsiks; parema elu poole juhatamine seisnes pigem üliabstraktsetes, millenaarsetes ja utoopilistes viibetes vabaduse ehk eesmärkide kuningriigi poole. Pigem eelistati ühiskonda seletada kui muuta, kuigi hellitati lootust, et seletusedki võivad lõppude lõpuks midagi muuta. Progressi- ja teaduseusku välditi, revolutsiooniline tuhin valdas 60ndate lõpul üksnes Marcuset ja sedagi kaunis üürikeseks.

Ühiskonna uurimises ei rahuldunud frankfurtlased empiiriliselt eestleitavate andmete üldistamisega ja kontrollitavate korrapärade otsimisega – säärane uurimine polnuks piisavalt teadlik oma eelduste ühiskondlikust tingitusest. Nad tõid ühiskonnauurimisse saksa idealismi tööriistad, eelkõige kurikuulsa dialektika – teadlikkuse mõtlemises kasutatavate mõistete kontekstuaalsest muutlikkusest. Uurija mõisted ja kategooriad ei ole eestleitavad staatilised mängunupud, vaid nende tähendus ja funktsioon varieerub vastavalt kohale tervikus. Mõisteid tuleks määratlemise asemel pigem „vedeldada“, et mitte takerduda etteantud süsteemidesse. Kogu inimese olukord, kaasa arvatud tema mõtlemine, on determineeritud kapitalistliku süsteemi totaalsusega ning arvamus, nagu suudaks mõte tabada ja omastada reaalsust vahetult, on illusioon. Kõik on alati juba vahendatud. Kapitalismi kannustajaks on kasumimotiiv ja vahetusväärtus. Nendest tekivad võltsvajadused, võõrandumine, kaubastumine ja asjastumine – inimesest saab enda loodud toodete ja suhete ori ning need muudavad tema kehalis-meelelise olemise talle võõraks ja vääraks. „Instrumentaalne“ valgustusratsionaalsus on kaotanud silmist sisukad eesmärgid ja tegeleb üksnes vahendite kalkuleerimisega – peamiselt looduse/loomuse valitsemist silmas pidades.

Kuna süsteem on nii kõikehõlmav, igale poole majandusse, administreerimisse ja teadvusse tunginud, siis on vastupanugi lootusetu, kuigi nii üks kui teine õpetlane aimas valgusekiirt siin või seal: avangardkunstis, erootikas, hiljem marginaalsetes gruppides või tudengites. Marksistide kombel proletariaadile lootusi panna ei saanud – oli ju 1930. aastate Saksamaal omal nahal kogetud töörahva pahameele pöördumist juutide vastu ning hiljem USA-s nähtud rahvahulkades süttivat poolehoidu autoritaarsetele demagoogidele. Sellest üks oluline teema frankfurtlaste empiirilisemat sorti uurimistöös – autoritaarse isiksusetüübi tuvastamine, kirjeldamine ja seletamine. Siin kulusid marjaks ära psühhoanalüüsi sissevaated tungidesse ja käsitlus nende sihtide võimalikust väärdumisest või allasurumisest. Samuti leidsid freudistlikud printsiibid rakendust reklaami ja massikultuuri kui soovide tootmise masinavärgi analüüsis.

Tagasivaates on ilmne, kuidas frankfurtlaste mõte asetub sujuvalt ühte 20. sajandi keskpaigas iseäranis USA-s, aga mujalgi maailmas tooni andnud diskursusse. Hiljuti on Mark Greif kirjeldanud seda raamatus „The Age of the Crisis of Man. Thought and Fiction in America, 1933–1973“ (2015) kui „Inimese kriisi“ diskursust. Tegu oli väga avara kinnisteemaga. Kui vaadata USA intellektuaalide lugemislaual neil aastatel domineerinud vaimutoitu, jäävad silma raamatud, mille pealkirjas figureerib sõna man või human: „The Human Condition“ (Hannah Arendt, 1958), „Irrational Man“ (William Barrett, 1958), „Das Problem des Menschen“ (Martin Buber, 1948), „L’Homme révolté“ (Albert Camus, 1951), „Problems of Men“ (James Dewey, 1946), „Invisible Man“ (Ralph Ellison, 1952) jne. Tollal võeti vastu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) ja UNESCO korraldas tähtsa fotonäituse „The Family of Man“ (1955). Suurde inimküsimusse andsid oma panuse ka frankfurtlased, näiteks „The Heart of Man“ (Fromm, 1964), „One-Dimensional Man“ (Marcuse, 1964) jt. Intellektuaalsetes aruteludes polnud küsimuse all mitte ühiskonna, riigi, rahvuse, kultuuri, religiooni või looduse tulevik, vaid inimese kriis ja tema saatus. Kõikide inimeste kui mõistusolendite ühtsus oli siin enesestmõistetav eeldus. Muidugi eeldus ise on palju vanem, ulatudes valgustuse ja romantismi kaudu võib-olla isegi telgajastusse, kuid nüüd tõusis see kultuuris domineerivaks kujundiks. „Inimene kui niisugune“ hakkas märkima „kõiki inimesi“.

Suurele abstraktsele nägemusele Inimesest, üldinimlikkusest, inimkonna ühtsusest, inimese emantsipatsioonist ja inimõigustest on algusest peale vastandunud konservatiivne, partikularistlik vaateviis, mille võttis kenasti kokku prantsuse reaktsionäär Joseph de Maistre: „Olen elu jooksul näinud prantslasi, itaallasi, venelasi jne ning tänu Montesquieule tean isegi, et on võimalik olla pärslane. Aga mis Inimesse puutub, siis teatan, et pole kunagi midagi sellist oma elus näinud“ – ühesõnaga, grupi- või rahvuserinevused kaaluvad üles igasuguse üldinimlikkuse. Viimast pidas de Maistre lihtsalt valgustajate sõnakõlksuks. Vastumeelsus üldinimlikkuse suhtes võttis eriti verise ilme natsismis. Eesti raamatumüügi edetabeleis trooniv Adolf Hitleri „Mein Kampf“ ongi suurel määral mõeldud paljastama humanismi ja universalismi kui juutlikke vandenõusid. Inimsoo ajaloo asemele asetas Hitler rassivõitluse ajaloo, nähes üldkehtivate väärtuste rõhutamises kõigest taotlust rassikogukondi nõrgestada.

See vaateviis sai Teises maailmasõjas lüüa. Kuid selle asemele tõusnud inimdiskursuses kandis Inimene siiski väga juudi-kristlikke, faustlik-prometheuslikke, Esimese ja Teise maailma asunike näojooni. Tundub, et islami, Hiina, India ja Aafrika uus esiletõus ning Lääne tähtsuse suhteline langus on käesolevaks sajandiks paisanud inimese idee juba uude kriisi. Pole sugugi selge, kuidas sobituksid eelmise sajandi inimpildis domineerinud näojooned ette kõigile 7,7 miljardile inimisendile planeedil Maa. Toonane ilustatud ja ühtlustatud inimportree on lagunemas, sinna on tekkinud lõhed. Ja samal ajal on loodust laastav antropotsentrism – mida Adorno ja Horkheimer ei arvustanud leebemalt kui Martin Heidegger – ning teisalt väljavaated tehisintellektile teadvustanud vajadust ja väljavaadet inimliigi ületamiseks, et inimest käsitletaks juba mingist kujuteldavast transhumanistlikust positsioonist – võrdsetel alustel putukate, kivide, merede ja infosüsteemidega. See, kuidas kõlblus, normid või väärtused niisugusesse pilti ära mahuksid, on esialgu mõistatus.

Lugedes 21. sajandil Frommi või Marcuse juttu „inimese“ olukorrast, võõrandumisest ja emantsipatsioonist, tema vajadustest ja võimetest, kerkib ikka ja jälle küsimus: kellest ometi jutt? Kas ka inuittidest ja khosadest? Kas dalititest ja druusidest? Peruulastest ja eestlastest? Üldsõnalisus ei tööta enam sama sujuvalt nagu 1950. aastatel. Teisalt on jälle see kõikehõlmav ja -mõjutav, vastuhakku välistav ja väljapääsuta Suur Süsteem, mille üle Frankfurdi torisejad meelt heitsid, märksa laienenud ja süvenenud, muutunud tõepoolest totaalseks. On ju kapitalismist saanud praeguseks maakeral ainuvalitsev majandamisviis ning turusuhted vallutavad üha uusi eluvaldkondi. Selle sajandi tehnoloogilised arengud, äri tungimine poliitikasse, monopoliseerunud sotsiaal- ja muu meedia oma vabatahtliku orjusega on taas kord aktualiseerinud frankfurtlaste kultuurikriitika, selle käsitused väärteadvusest ja võltsvajadustest, inimelu kaubastumisest ja asjastumisest. „Minima moralia“ kirjutamise aegu võis Adorno kurta kõigest pressi, filmi, džässi, reklaami ja raadio üle – telekatki ju veel õieti polnud. Tänane libauudiste, meediamanipulatsioonide, tühjade tarbimisvalikute, digisõltuvuste ning managerismile allutatud ülikoolide maailm oleks justkui loodud Frankfurdi stiilis kultuurikriitika objektiks. Seesuguseid analüüse järjest ilmubki – seletusi, mis võib-olla küll kõrvaldavad silmaklappe, kuid sisuliselt midagi ei muuda. Me kurdame kapitalismi ja tarbimise liialduste üle, aga veendumusel, nagu need laostaksid meie moraalset tuuma, varjutaksid tõde ja takistaksid inimloomuse vabanemist, näib puuduvat laiem kandepind. Samas see, kuidas tänane konservatism on mandumas – ja mitte üksnes USA-s – trumpismiks, marurahvusliku demagoogia, ärihuvide ja teadusevaenu ebapühaks liiduks, on teinud taas ajakohaseks Frankfurdi koolkonna uuringud autoritaarsest isikutüübist. Kõiges selles seisnebki frankfurtlaste tagasituleku esimene pool.

Frankfurdi koolkonna tagasituleku teine pool on midagi märksa jantlikumat: nimelt on koolkonnast saanud küll rohkem, küll vähem logisevate kruvidega paremsõprade seas „Siioni tarkade protokolli“ nüüdisvaste. USA parem-äärmusluses 1990. aastatel välja töötatud konspiratsiooniteooria Adornost, Löwenthalist, Frommist, Marcusest jt kui nüüdiskultuuri põhihädade põhjustajaist on jõudmas peavoolugi. „Kultuurimarksism“ kui sellise paranoia tunnustermin on leidnud laiemat kasutamist ja siin-seal on need, keda sellega sildistatud, sildi isegi irooniliselt üle võtnud. Selle mõttepisiku tekkelugu on põhjalikult lahanud ideedeloolane Martin Jay essees „Valgustusvastane dialektika: Frankfurdi koolkond kui sõgeserva patuoinas“.[1] Jay tsiteerib mh võrgulehekülje Catholic Family News toimetaja Timothy Matthewsi esseed „Frankfurdi koolkond: korrumpeerimiskonspiratsioon“,[2] milles too paneb koolkonnale süüks järgmisi patte: 1. Rassismiskandaalide kunstlik loomine; 2. Muutlikkus segaduse külvamiseks; 3. Seksi ja homoseksuaalsuse õpetamine lastele; 4. Koolide ja õpetajate autoriteedi õõnestamine; 5. Massiimmigratsioon, et hävitada identiteet; 6. Liigjoomise propageerimine; 7. Kirikute tühjenemine; 8. Kuritööohvrite vastu kallutatud ebausaldusväärne õigussüsteem; 9. Sõltuvus riigist või riigitoetustest; 10. Meedia kontrollimine ja nüristamine; 11. Perekondade purunemise õhutamine. Mida küll ütleksid „valgustuse dialektika“ sellise käänu peale Horkheimer, Kracauer, Adorno jt, kes olid maailma ja mõistuse pimenemist kord juba näinud?

[1]M. Jay, Dialectic of Counter-Enlightenment: The Frankfurt School as Scapegoat of the Lunatic Fringe. Salmagundi, Fall 2010–Winter 2011. Hea ülevaate Frankfurdi koolkonna ümber punutud konspiratsiooniteooriatest annab ka ingliskeelne Wiki-artikkel:  https://en.wikipedia.org/wiki/Frankfurt_School#Cultural_Marxism_conspiracy_theory

[2]T. Matthews, The Frankfurt School: Conspiracy to Corrupt. The Wanderer, 11.12.2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht