Sõda sünnitas riigi ja riik sõja… Kas tõesti?
Jaanuar, 2020Ameerika sotsioloogi Charles Tilly (1929–2008) tees „Sõda sünnitas riigi ja riik sõja“[1] on ilmselt üks provokatiivsemaid ja kuulsamaid, mida 20. sajandi poliitikateadustes ja rahvusvahelistes suhetes välja on käidud.
Esmapilgul tundub kõik väga loogiline: 16.–17. sajandi sõjandusrevolutsioon Euroopas ehk tulirelvade laiem kasutuselevõtt ja püsiarmeede teke viis senisest palju intensiivsema ja kulukama sõjapidamiseni. Selleks aga, et neid kulusid kanda ja riikidevahelises konkurentsis ellu jääda, pidid valitsejad järjest enam hankima ressursse (ennekõike maksuraha, kuid mobiliseerima ka inimressursse), mis nõudis üha efektiivsemat bürokraatlikku riigiaparaati. Kõik see viiski lõpuks riigivõimu järkjärgulise tugevnemise ja laienemiseni. Lühidalt ja veidi liialdatult öeldes: kui Euroopas poleks varauusajal nii palju sõditud, oleks tänapäeva riikide võimekus koguda makse ja pakkuda avalikke teenuseid umbes samal tasemel, mis praegu Kesk-Aafrikas.
Tilly kuulus lause on inspireerinud paljusid sotsiaalteadlasi riikide ja sõdade temaatikat edasi uurima. Tilly mõttekäike on edasi arendatud, kuid tema väited on sattunud ka tõsise kriitikatule alla. Igal juhul on see olnud paljuski Tilly teene, et ajaloolises sotsioloogias (ajalugu ja sotsioloogiat põimiv distsipliin, mis uuribki nn „suuri küsimusi“ ja pikaajalisi sotsiaal-ajaloolisi protsesse) on sündinud täiesti uus uurimissuund, mis keskendub riikluse ja demokraatia kujunemisloo analüüsimisele.
Siinse essee eesmärk ongi kriitiliselt arutada selle Tilly teesi üle. Esialgu anname ülevaate teesist endast ja selle vormumise teoreetilistest tagamaadest. Seejärel vaatame, mis laadi kriitikat Tilly mõttekäigud viimastel aastakümnetel pälvinud on.
Tilly teesi taust
Charles Tilly oli kindlasti üks viljakamaid eelmise sajandi sotsiaalteadlasi. Riigid ja sõjad oli ainult üks paljudest teemadest, mida ta uuris,[2] kuigi tema sellealane põhiteos „Sunnivõim, kapital ja Euroopa riigid aastail 990–1992“[3] on siiani ta enim viidatud teaduspublikatsioone.
Kuni 1970. aastateni oli riikluse kujunemine ja sõdade uurimine sotsiaalteadustes täiesti kõrvaline teema, ehkki 20. sajandi esimesel veerandil olid klassikalised autorid nagu Max Weber ja Otto Hintze[4] kirjutanud sellest üsna palju. Olukord muutus pärast dekoloniseerimislainet 1960. aastatel, mil kujunes oluliseks küsimus, kuidas Kolmanda Maailma riigid saavad hakkama demokraatia ja toimivate riigistruktuuride ülesehitamisega ning millist nõu ja abi võiks siin osutada Lääs. Ilmnes, et Lääne sotsiaalteadlastel tegelikult polnudki täit arusaamist, kuidas nüüdisaegne riiklus ja demokraatia Euroopas omal ajal välja kujunesid. Sellest saigi alguse Tilly jt autorite uurimisprogramm.
Uurimisprogramm ei tekkinud siiski tühjale kohale. Nagu mainitud, olid teemaga tegelenud Saksa klassikalise sotsioloogia suurkujud. Tilly toetus suuresti Hintzele, kes oli ühe esimesena juhtinud tähelepanu sõdade ja riikide tekke omavahelisele seosele. Hintze üritas selle kaudu seletada just Saksa riikluse eripärast kujunemislugu (Sonderweg), nähes selle juuri Preisi militarismis. Preisimaa ilmselt ongi teesi „sõda sünnitas riigi“ kõige klassikalisem näide, mis maailmaajaloost võtta: suurtest naabritest pidevalt ohustatud võrdlemisi väike riik, mis süstemaatiliste reformidega tugevdas ja ratsionaliseeris oma riigiaparaati, ehitas selle abil üles tugeva sõjaväe ning tõusis kõigest sajandiga üheks Euroopa suurvõimuks. Hintze teooria ei paku seletust mitte ainult Preisimaa tõusule, vaid on palju nüansseeritum, seletades ka, miks teatud Euroopa piirkondades (näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias) arenes välja absolutism, kuid teistes säilitasid keskaegsed esinduskogud oma mõjukuse ja suutsid kuningavõimu piirata (näiteks Inglismaal ja Rootsis või siis Ungaris ja Poolas, kus keskvõimu piiramine osutus isegi nii „edukaks“, et tugevat riiklust ei sündinudki).
Hintze mõju riikluse ja demokraatia geneesiga seotud debattidele on olnud koguni nii suur, et Tillyt ennast ja mitmeid teisigi tema jälgedes astunud autoreid, nagu Thomas Ertmani, Philip Gorskit, Brian Downingut ja Victoria Tin-bor Huid,[5] võib vabalt nimetada neohintzeaanideks.
Tilly eesmärk oli astuda vastu toona USA sotsioloogias tugevalt kanda kinnitanud moderniseerumisteooriale, mis nägi ette, et kõik ühiskonnad ja riigid maailma eri paikades arenevad ühe lineaarse mustri järgi ning muutuvad ajapikku samasuguseks nagu Lääs. Tilly püüab näidata, et riikluse kujunemine oli märksa nüansseeritum, paljudest eri faktoritest mõjustatud ja ülimalt kompleksne protsess, mis kulges Euroopa eri paikades üsna erinevaid radu pidi. Tilly ei näe Euroopa kogemust mingi universaalse seaduspärana, mis peaks kehtima ka Aasias, Aafrikas jm. Just Tilly kontekstitundlikkus ja püüd sõdida universaalsete seletuste vastu on see, mille tema kriitikud tihti ära unustavad, kui püüavad teda täiesti ebaõiglaselt moderniseerumisteooria apologeediks tembeldada.[6]
Tilly teesist veelgi lähemalt
Nüüd tasuks tulla tagasi Tilly teesi sisu juurde. Selle põhituum sai juba lahti seletatud ja protsessi loogikat on võimalik kujutada ka graafiliselt.
Tilly näeb varauusaegseid riike just nagu maffiaorganisatsioone, mis pakkusid elanikkonnale „katust“ ehk kaitset välisvaenlase eest, nõudes selle eest lõivu maksude ja muude andamite näol.[7] Ei tohiks unustada, et keskaegsed ja varauusaegsed riigid kulutasidki üle 2/3 oma tuludest sõjapidamisele, pakkumata ühtegi meile tänapäeval nii harjumuspärast avalikku hüvet (haridus, sotsiaalkaitse, infrastruktuuri arendamine ja korrashoid jne).[8] Niisiis, kuna enamik rahast läkski sõjapidamisele, muutus administratiivse võimekuse kasvatamine (et elanikkonnalt maksutulu ja teisi ressursse kätte saada) ülimalt oluliseks, et püsida riikidevahelises intensiivistuvas militaarkonkurentsis. Riigid, kes ei suutnud oma riigiaparaati piisavalt efektiivseks muuta, et sõjapidamiseks ressursse hankida, allutati teiste poolt või pidid leppima kõrvalise rolliga suures geopoliitilises mängus.
See, kuidas riigid kasvava sõjalise konkurentsi survega kohanesid ning millised riigitüübid varauusaegses Euroopas välja arenesid, sõltus Tilly järgi suuresti majandusarengu tasemest ehk kapitali kättesaadavusest.[9] Neis Euroopa piirkondades, kus linnade võrgustik oli kõige tihedam ja majandus kõige kommertsialiseerunum (nn „linnade vöönd“: Põhja-Itaalia, Reini jõe org ja Madalmaad)[10], kujunes välja nn kapitalipõhine (capital-intensive path) riikluse arengumudel. Tihe kaubavahetus tegi üsna lihtsaks koguda tolle ja lõive, mistõttu polnudki vaja eriti suurt riigiaparaati, et sõjapidamiseks ressursse hankida. Kuna raha oli piisavalt, siis oma elanikkonna mobiliseerimise asemel sai värvata palgasõdureid. Selles Euroopa osas jäidki domineerima linnriigid, linnade liidud või võrdlemisi õhukese bürokraatiaga detsentraliseeritud riigid (nagu Hollandi Vabariik). Sõjalise konkurentsi hoogustudes jäi see mudel aga enamasti ajale jalgu.
Neis Euroopa paigus, kus linnu oli vähe ja kaubandus vähe arenenud, oli valitsejatel keerulisem maksutulusid hankida ja selleks, et arvukat talupoegkonda kontrollida ja neilt ressursse välja pressida, pidi keskvõim toetuma suurmaaomanikest aadelkonnale, kellele anti rohkelt privileege ja võimaldati talupojad pärisorjastada. Klassikaliseks näiteks on siin Venemaa, kuid ka muu Ida-Euroopa. Mõnel puhul oli aadelkonna ja keskvõimu tasakaal nii tugevalt esimese kasuks, et riigiehitus jäi kängu ja tugevad naabrid pühkisid need riigid Euroopa kaardilt (näiteks Poola ja Vana-Liivimaa). Tilly nimetab antud arenguteed sunnipõhiseks riigiehituse mudeliks (coercion-intensive path).
Kõige edukamaks osutus segamudel. Riikides, kus majandus oli piisavalt kommertsialiseerunud ja linnad arenenud, sai rakendada kapitalipõhist mudelit, kombineerides seda vajaduse korral sunnipõhisega. Viimase puhul tuli üles ehitada võimekas riigiaparaat, et koguda maksutulu talupoegadelt ja hallata suurt territooriumi. Neil riikidel oli seega kasutada kõige mitmekesisem ressursibaas. Sellesse riikide gruppi kuulusid Lääne-Euroopa tulevased suurvõimud: Prantsusmaa, Inglismaa, Hispaania ja Preisimaa. Enamik nimetatud riikidest võttis omaks absolutistliku valitsusvormi. Ainult Inglismaa suutis liikuda konstitutsioonilisema mudeli suunas, kus võim nihkus rohkem parlamendi kätte, ja tulemuseks oli efektiivsemalt töötav riigimudel kui Mandri-Euroopas.
Loomulikult tekitas riigivõimu tugevnemine ühiskonnas vastuseisu. Euroopa ajalugu on täis juhtumeid, kus aadel või linnad hakkasid monarhidele vastu, ning kuningad, kes ei suutnud eri ühiskonnagruppe piisavalt osavalt tasakaalustada või üksteise vastu välja mängida, riskisid võimu kaotamisega. Ühiskonna vastupanu mahasurumisega tugevnes riigivõim veelgi, sest andis võimaluse koondada senisest enam ressursse ja sõjalist jõudu valitsejate kätte.
Tilly teesi kriitika kaardistus
Etteheited Tilly teesile võiks laias laastus jaotada neljaks: (1) faktilised ebakõlad, mida Euroopa ajaloo uurimine esile toob; (2) Tilly suutmatus mõista Euroopa riikide kujunemisloo nüansse, ennekõike konkureerivate rahvusriikide süsteemi (multi-state system) tekkepõhjusi ja püsimist; (3) kultuuriliste normide, väärtuste ja uskumuste (eelkõige religiooniga seonduvate) kõrvalejätmine; (4) eurotsentrism, mis on ärgitanud uurima Tilly teesi kehtivust väljaspool Euroopat.
Faktilised ebakõlad
Kõigepealt mõningatest ilmsetest ajaloofaktidest, mis Tilly teooria tuumloogikale kahtlusevarju heidavad. Tilly ütleb ise, et teesi „sõda sünnitas riigi“ kinnitab kõige paremini tõdemus, et kui aastal 1500 oli Euroopas 500 riiki või riiklikku moodustist, siis aastaks 1900 oli neid alles jäänud kõigest 25.[11] See on tõsi, kuid tasub märkida, et peamine murdepunkt, kust riikide arv Euroopas hakkas langema, olid Napoleoni sõjad ja neile järgnenud poolsajand, mil nii Saksamaal kui ka Itaalias kadus terve hulk väikeriike ja asemele tulid suuremad moodustised, mis hiljem ühendati tänasteks rahvusriikideks. Tilly aga asetab riikide tekke ja konsolideerumise otsustava perioodi tunduvalt varasemasse aega, peamiselt 16.–18. sajandisse. Siit ka loogiline küsimus, et kui sõda lõi riigi ning need riigid, kes tihedas konkurentsis ei suutnud sammu pidada, allutati suurematele, siis miks oli see darvinistlik selektsioonimehhanism ikkagi nii ebatäiuslik, et teatud Euroopa piirkondades jäi püsima sadu vähevõimekaid riigikesi?[12] Lisaks tasub meenutada, et paljud Euroopa suurriigid, nagu Hispaania, Portugal ja Prantsusmaa, olid enam-vähem nüüdsetes piirides juba 15. sajandil – niisiis enne sõjandusrevolutsiooni ja riigiehituse „kuuma perioodi“ algust.[13] Samuti tekitab küsimusi Rootsi juhtum, kus riigivõimekus jätkas jõudsalt kasvu hoolimata sellest, et Rootsi jäi peale 19. sajandi algust sõdadest kõrvale.[14] Sama kehtib reservatsioonidega kogu Euroopa kohta, kus võrdlemisi rahuliku 19. sajandi jooksul tugevnes riikide administratiivne võimekus palju rohkem kui kolmel eelnenud sõdaderohkel sajandil.
Philip Gorski ja Vivek Sharma imestavad, miks tekkis Euroopa riikides püsiarmee, mis oli tsentraalselt varustatud, mundris ja läbis ühtsetel alustel väljaõppe, alles 18. sajandil, varem aga tugineti kahtlase lojaalsusega palgasõduritele.[15] Nii intensiivse sõjapidamisega ja olulise administratiivvõimekuse kasvuga oleksid püsiarmeed ja üldine sõjaväekohustus pidanud välja arenema oluliselt varem. Veel 19. sajandil käsitasid aadlikest ohvitserid oma sõjaväelist positsiooni kui loomulikku privileegi ning meritokraatlik (ehk võimetekohane) edutamissüsteem juurdus Euroopa sõjavägedes alles 19. sajandi teisel poolel. Täpselt sama lugu on ka bürokraatiaga: Euroopa avalik teenistus jäi kuni 19. sajandini suuresti korruptiivseks ja patronaažil põhinevaks, kus efektiivsusest, standardsest väljaõppest, meritokraatlikust edutamisest ning ametipositsiooni ja isiklike varaliste huvide lahutamisest polnud juttugi (v.a ehk Preisimaal). Kui geopoliitiline sõjaline surve riigi võimekuse kasvatamiseks oli nii tugev, siis miks kõigi nende oluliste reformidega nii hiljaks jäädi?
Konkureerivate rahvusriikide süsteem kui võtmetegur
Teine autorite ring väidab, et Tilly ei võta arvesse Euroopa riikide kujunemisloo mitmeid ajaloolisi aspekte ja vaheetappe ning lihtsustab liialt. Näiteks Rootsi poliitikateadlane Peter Haldén märgib, et Tilly asetab tsentraliseeritud rahvusriikide sünni ajas lausa paar sajandit varasemaks ega arvesta sellega, et riikluse evolutsioon oli Euroopas palju järkjärgulisem ja aeglasem.[16] Alguses olid väga nõrgalt struktureeritud ja hajusate piiridega keskaegsed kuningriigid (realms), nende baasil arenesid välja dünastilised konglomeraatriigid (composite states) ja alles 17.–18. sajandil hakkas kujunema midagi sellist, mida võiks nimetada tänapäevaseks tsentraliseeritud rahvusriigiks (nation states). Kusjuures mitte kõigis Euroopa piirkondades ei toimunud see evolutsioon sarnaselt. Näiteks Saksa-Rooma riik jäigi kuni aastani 1806 keskaegset tüüpi hajusaks territooriumide ühenduseks, mis sest et sõjaline surve oleks pidanud sakslasi juba palju varem tõukama rahvusriikide asutamise teele. Isegi Austria Habsburgid jäid riigiehituslikult kõvasti Lääne-Euroopast maha, mis sest et geopoliitiline sõjaline surve oli neile isegi suurem kui Prantsusmaale ja Hispaaniale (ärgem unustagem pidevat Türgi ohtu, Kolmekümneaastast sõda jne).
Hendrik Spruyt lisab, et uusaja alguses (15.–16. sajand) polnud sugugi selge, milline riikluse tüüp – kas linnriigid, linnade ühendused (nagu Hansaliit) või rahvusriigid – Euroopas domineerivaks saab.[17] Sõjaline surve seletab rahvusriikide mudeli edukust vaid osaliselt, palju määravamaks said erinevad riigisisesed institutsionaalsed reformid ja valitsejate oskus ühiskonna eri gruppe (aadelkond, linnad ja kirik) riigiehitusliku projekti edendamiseks tööle panna. Neil rinnetel olid rahvusriigid tänu oma rikkamale ressursibaasile lihtsalt edukamad kui konkureerivad riigitüübid.
Teschke ja Spruyt on sama argumenti veelgi laiendanud ja toonud välja, et võtmemuutujaks Euroopa riikide kujunemise loos polnud mitte sõdade intensiivsus ja rohkus iseeneses, vaid see, kuidas sai üleüldse võimalikuks konkureerivate rahvusriikide süsteemi sünd.[18] Ilma selleta poleks Euroopas olnud nii palju sõdu, mis omakorda viisid riikide võimekuse kasvuni. Niisiis, kõigepealt tuleks küsida, miks ebaõnnestus Euroopas varakeskajal impeeriumide loomine ja teokraatliku valitsusvormi juurutamine (mõlemad olid 9.–10. sajandil täiesti realistlikud arenguteed) ning kuidas siit edasi arenesid territoriaalsed moodustised (nagu kuningriigid ja vürstiriigid), mis omavaheliste intensiivsete sõdade tulemusena hakkasid tugevnema, muutudes ajapikku administratiivselt võimekateks rahvusriikideks. Mitte vähem oluline pole küsimus, miks ei jõudnud see protsess oma loogilise lõpuni ehk üleeuroopalise impeeriumi tekkeni, kus üks kõige võimekam riik alistanuks kõik ülejäänud. Seega tuleks pilk pöörata veel varasemasse aega kui sõjandusrevolutsioon ning uurimisfookus ei peaks olema mitte sõdadel, vaid Euroopale iseloomuliku konkureerivate rahvusriikide süsteemi sünnil, arengul ja püsimisel, sest see on ju kogu loo tegelik juurpõhjus.
Katoliiklased ja kalvinistid kui Euroopa riikluse peaarhitektid
Kultuurilis-ajaloolise suunitlusega uurijad, nagu eelmainitud Philip Gorski ja Vivek Sharma, rõhutavad normide, väärtuste ja institutsioonide otsustavat rolli Euroopa riikluse kujunemisloos.[19] Nende jaoks on viimaste juured katoliku kirikus või/ja reformatsioonis. Teisisõnu, mõistmata Euroopa kristlikku tausta, ei suuda me mõista ka Euroopa riikluse lugu.
Vivek Sharma väidab, et Euroopa riigiehituse võtmetegur pole olnud mitte sõjad, vaid kristlik abieluinstitutsioon.[20] Täpsemalt, 11. sajandil valdavaks saanud esmasünniõigus mõjutas oluliselt Euroopa edaspidist arengut. Esiteks võimaldas see piiri panna varakeskaegsele praktikale, kus valitsejad jagasid oma valdusi mitme pärija vahel ning territooriumide konsolideerumise asemel need järk-järgult killustusid. Teiseks lubas see pärilusliinist kõrvale jätta sohilapsed ja muud lähemad sugulased. Kolmandaks, kuna kirik tunnistas ka naiste pärimisõigust (kuigi piiratud kujul), liikus koos abieluga osa naispoole maavaldustest uue ühendperekonna ja järeltulijate käsutusse (kuigi seda muidugi vaid juhul, kui naispoole perekonnal puudus meesliinis järeltulija). Viimasel aspektil oli võtmetähtsus, sest see võimaldas abieluloteriis edukatel dünastiatel hakata rahumeelselt oma valdusi laiendama ja vajaduse korral looma personaalunioone.
Territooriumide laiendamine dünastiliste abielude kaudu rahumeelsel viisil on olnud suuresti ainult Euroopale iseloomulik mudel ning peaaegu tundmatu Aasia ja Aafrika kultuurides. Ja mis veelgi tähtsam, sellest mudelist sai keskaegses ja varauusaegses Euroopas üks peamisi viise, kuidas valitsejad uusi territooriume oma varasemate valdustega liidendasid. Dünastiad, kes olid abielurindel edukad, olid ka kõige edukamad riigiehitajad. Vaadakem kasvõi Prantsuse kuningakoda, kes liidendas enamiku maa-alasid just abielude või pärilussõdade kaudu (näiteks arvukad konfliktid Inglismaaga). Austria Habsburgide puhul kehtib tuntud ütlus: „Habsburgid abiellusid end suureks“. Oli ka ebaõnnestujaid: põhjus, miks Euroopa jõukaimasse piirkonda, Madalmaadesse ja Reini regiooni, ei tekkinud Burgundia rahvusriiki, on suuresti dünastilises ebaõnnes.[21]
Territooriumide laiendamine abielude teel oleks tegelikult võinud samuti jõuda oma loogilise lõpuni: paar-kolm kõige edukamat perekonda ühendanuks kogu Euroopa. Habsburgid olid sellele 16. sajandil vägagi lähedal, kuid siis tuli reformatsioon. Daniel Nexon analüüsib reformatsiooni otsustavat mõju Euroopa riikluse kujunemisele, tuues välja, et just see pani piiri seni nii hästi töötanud dünastilisele maadekogumise strateegiale.[22] Nimelt, protestandid ja katoliiklased ei saanud enam nii lihtsalt omavahel abielluda ja teineteise valdusi pärida. Samuti tekitas reformatsioon niivõrd palju konflikte riikide sees, et sundis monarhe rohkem tegelema keskvõimu tugevdamisega ja korra loomisega oma valdustes kui välisekspansiooniga. Lisaks viis reformatsioon rudimentaarse rahvus-identiteedi tekkimiseni, mis sai hiljem omakorda aluseks tänaste rahvusriikide tekkele. Seega mitte sõda, vaid reformatsioon sünnitas Euroopas rahvusriigi ning ühtlasi välistas meie kontinendi jaoks imperiaalse arengutee.
Philip Gorski läheb reformatsiooni mõjudest kõneledes veel kaugemale. Provokatiivses raamatus „Distsiplinaarrevolutsioon. Kalvinism ja riigi esiletõus varauusaegses Euroopas“[23] analüüsib ta kalvinismi mõju moodsa weberliku bürokraatia tekkele. Gorski osutab, et katoliiklikud monarhiad (Prantsusmaa ja Hispaania) võtsid hiliskeskajal üle Avignoni paavstide juurutatud patrimoniaalse bürokraatiamudeli, kus ametikohti müüdi ning need muutusid ametikoha hoidja isiklikuks varaks ega olnud kuidagi seotud nende oskuste ja teadmistega. Valitsejad aga said järjest uute ametite müügist kena sissetulekut. Protestandid eesotsas Martin Lutheriga kritiseerisid seda praktikat teravalt ja see oli oluline põhjus, miks Põhja-Euroopa protestantlike riikide valitsejad olid sunnitud liikuma teistsuguse administratiivkultuuri poole. Ometi polnud ratsionaalse weberliku bürokraatia leiutajateks luterlased, vaid kalvinistid, ja seda just Preisimaal.
On üsna vähetuntud fakt, et Brandenburgi/Preisi valitsejakoda oli kalvinistlik,[24] mis tähendas ka teatud liiki väärtuste iseäranis rõhukat omaksvõttu, nagu enesedistsipliin, tööle pühendumine, askeetlikkus, kollektiivse distsipliini tagamine (oma lähedaste tegemistel silma peal hoidmine, et nad püsiksid ikka õigel rajal) jne. Kuid kõige olulisem oli Preisi kuningakoja juures asjaolu, et olles mõneti eraldatud oma valdavalt luterlastest alamatest, said nad üsna vabad käed ametnikkonna loomisel ega pidanud seda mehitama kohalike suurnikega. Nõnda nad värbasidki valdavalt prantsuse hugenotte (kaaskalviniste). Seetõttu imbus Preisi bürokraatia läbi ka kalvinistlikust enesedistsipliini vaimust, mida süvendasid veelgi Friedrich II isa Friedrich Wilhelm I reformid. Tulemuseks oli bürokraatiamudel, mis juba 18. sajandi alguses järgis suuresti moodsa weberliku bürokraatia printsiipe: ametnikud said riigilt regulaarselt palka, ametikoht ja isik olid teineteisest lahutatud, edutamissüsteem oli meritokraatlik, käsuliinid hierarhilised, riigiametisse saamiseks tuli sooritada eksamid jne.
Gorski ei eita, et kindlasti mõjutas efektiivse avaliku teenistuse väljakujundamist ka tugev sõjaline geopoliitiline surve, mis Preisimaa puhul oli eriti ilmne. Kuid ometi, kalvinism oli selles võrrandis kindlasti palju tugevam tegur, sest sõjalise surve all olid paljud teisedki riigid, aga ometi jäi weberlik efektiivne bürokraatiamudel seal sündimata.
Euroopaliku sõjapidamise omapärad ehk lõplik löök Tilly teesile
Vivek Sharma suunab Tilly teesi pihta veel ühe kaaluka kriitikanoole.[25] Ta väidab nimelt, et sõjapidamine keskaegses ja varauusaegses Euroopas allus üsna selgetele reeglitele, mistõttu vägivalla kasutamine ja uute territooriumide annekteerimine oli väga tugevasti reglementeeritud tegevus.
Täpsemalt, uusajaeelses Euroopas oli laias laastus kahte tüüpi sõdu: (1) totaalne sõda, mida peeti paganate ja moslemite vastu kristliku Euroopa piirialadel, ning Euroopas vaid ketserite (eriti pärast reformatsiooni) ja ülestõusudega ühinenud lihtrahva vastu; (2) piiratud sõjapidamine, mida peeti kaaskristlaste vastu, kui dünastiad ja riigid sõdisid omavahel. Esimest tüüpi sõdades oli lubatud kasutada äärmuslikku vägivalda, vastane sisuliselt hävitada ja tema territoorium hõivata. Euroopa-sisene dünastiline sõjapidamine allus aga väga kindlatele reeglitele. Need sõjad oli vähem vägivaldsed, sest panused polnud ülearu kõrged – võideldi ju mitte ellujäämise, vaid tiitlite, prestiiži ja au (prantsuse keeles gloire) nimel. Üliharva viisid dünastilised sõjad konkureeriva valitsejaperekonna elimineerimiseni ja territooriumide annekteerimiseni – eesmärk oli pigem dünastilise pärimisõiguse kehtestamine relva jõul, kui teised vahendid selleks ei töötanud.
Niisiis polnud varauusaegsete Euroopa valitsejate eesmärk peaaegu kunagi oportunistlik võõraste territooriumide kahmamine, vaid oma dünastia prestiiži ja võimu suurendamine, mille puhul oleks vägivalla liigne kasutamine ja sõjareeglite eiramine mõjunud pigem kontraproduktiivselt. Jah, varauusaegsed valitsejad sõdisid palju ja sageli ning selleks, et teistega võrdsetel alustel konkurentsis püsida, oli vaja arendada välja piisavalt efektiivne riigiaparaat, mille abil sõjapidamiseks ressursse hankida, kuid seda tehti pigem „mängu ilu“ pärast, mitte surmaohu hirmus.
Seesugune pilt läheb vastuollu Tilly neodarvinistliku lähenemisega, mille järgi jäid ellu kõige tugevamad ja organiseeritumad riigid, kes allutasid endale väikesed ja vähem võimekad. Kui Tilly neodarvinistlik vaade oleks tõelähedane, siis kuidas seletada sadade väikeriikide ja riigikeste ellujäämist Saksa ja Itaalia aladel kuni uusajani? Sharma piiratud dünastilise sõjapidamise tees pakub siin aga väga veenva seletuse – sõjapidamisreeglid ja iseloom lihtsalt ei lasknud suurvõimudel neid oportunistlikult hõivata.
Sõjapidamise reeglite järgimise üle valvas ennekõike katoliku kirik, kes oli peamine vägivalla sanktsioneerija Euroopas (meenutagem „jumalarahu“ liikumist varakeskajal, rüütelliku käitumiskoodeksi religioosseid aluseid jne). Katoliku kiriku võimu nõrgenedes hakkasid ka senised sõjapidamisreeglid ajapikku murenema. Esimese hoobi andis reformatsioon, millega sõjapidamine muutus nullsummamänguks: vastane oli vaja hävitada, sest kõiki rahuldavat kompromissi oli usuküsimustes võimatu leida. Kuid ususõjad toimusid peaasjalikult riikide endi sees, Euroopa kaarti palju muutmata. Fundamentaalne muutus tuli aga Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega, kui territooriumide annekteerimine põhimõttel „võitja võtab kõik“ muutus normiks – alles siis kadusid Euroopa kaardilt paljud väikeriigid, mis olid seni edukalt kõigile geopoliitilistele sõjalistele survetele vastu pidanud.
Niisiis, Tilly tees, mis kujutab varauusaegseid valitsejaid ratsionaalselt kalkuleerivate tegutsejatena, kes pidasid oportunistlikke vallutussõdu ja tugevdasid süsteemselt oma administratiivvõimekust, et ise ellu jääda, ei pea lihtsalt paika. Küll kehtib see täiel määral väljaspool Euroopat, Vana-Hiinas.
Euroopa riikide kujunemislugu Hiina peeglis
Tillyle on ette heidetud eurotsentrismi ehk seda, et tema tees on kohandatav suurel määral ainult Lääne-Euroopale ega võta arvesse teiste maailmapiirkondade eripärast ajalugu.[26] Näiteks Lähis-Ida tänaste riikide kujunemisel mängisid sõjad minimaalset rolli, sest need riigid ei sündinud vaba sõjalise konkurentsi tulemusel, vaid tekkisid juba väljakujunenud rahvusvahelise süsteemi raamides, mille jõujooned panid väljastpoolt paika lääneriigid.[27] Jeffrey Herbst märgib, et eelkoloniaalses Aafrikas, kus maad oli palju ja rahvastikutihedus väike, oli ekspansiivne territoriaalne riigiehitus üsna väheviljakas strateegia, mistõttu sõjad ei mõjutanud Mustal Mandril riikluse kujunemist peaaegu üldse.[28] Ladina-Ameerika on aga Tilly teesi äraspidine näide: vähe sõdu, nõrk riik.[29] Riikidevaheliste sõdade vähesuse tõttu polnud sealsetel valitsejatel küllaldast stiimulit arendada efektiivset riigiaparaati ja maksuriiki. Samas ei tohi unustada kultuurilisi ja sotsiaalseid tegureid: suuri klassivahesid, Hispaania koloniaalvõimu patrimoniaalset pärandit jne.
Teesi „sõda sünnitas riigi“ kõige suurepärasemaks tõestuseks sobib paradoksaalsel kombel hoopis Hiina näide. Euroopa riikluse arengut Hiina peeglist vaadates mõistame kahte asja: esiteks seda, kui mahajäänud Euroopa riigiehitus kuni 19. sajandini oli, ja teiseks, mis oli Euroopas nii ainuomast ja erilist, et riikide tugevnemine ei jõudnud oma loogilise lõpuni – üleeuroopalise impeeriumi sünnini. Neid küsimusi on oma ülimalt põnevas raamatus „Sõda ja riigiehitus Vana-Hiinas ja uusajaeelses Euroopas“[30] lahanud Hiina päritolu USA rahvusvaheliste suhete uurija Victoria Tin-bor Hui.
Hui märgib, et muistne Hiina sarnanes enne impeeriumiks ühendamist (221 eKr) paljuski varauusaegse Euroopaga. Nn Kevade ja Sügise ning Sõdivate Riikide perioodil valitses Hiinas feodalism, mitmed suuremad ja väiksemad suveräänsed riigid olid omavahel pidevalt sõjas, sõlmiti liite, et tõusvaid hegemooniataotlejaid tasakaalustada jne. Kusjuures muistses Hiinas sõditi isegi rohkem kui Euroopas ja vägivalla ulatus oli märkimisväärselt suurem. Just Hiinas, mitte Euroopas võis näha Tilly kirjeldatud neodarvinistlikku maailma, kus suuremad riigid annekteerisid väiksemaid ja kahmasid oportunistlikult uusi territooriume. Kaotus sõjaväljal tähendas riigi iseseisvuse kaotust ja endiste valitsejate füüsilist hävitamist. Erinevalt Euroopast puudus Hiinas oluline tasakaalustav institutsioon katoliku kiriku näol, mis esiteks tegi võimalikuks rahumeelse territoriaalse ekspansiooni dünastiliste abielude kaudu ning teiseks sanktsioneeris olulisel määral vägivalla kasutamist, kehtestades sõjapidamise reeglid. Hiinas aga kehtis sõjas vaid tugevama õigus: lõpptulemusena tuli võitjaks see riik, kes oli kõigist kõige osavam, riukalikum ja halastamatum, ehk siis Qin, kes ühendas Hiina lõpuks impeeriumiks.
Hiina ajalooline kogemus pakub Tilly teesile suurepärast kinnitust ka sõja ja riigi võimekuse kasvu seose vaatekohast. Enne Hiina ühendamist leidis omavahel konkureerivates riikides aset mitmeid innovaatilisi ennast tugevdavaid reforme: Hiina riigid viisid sisse peaaegu üldise sõjaväekohustuse, jagades talupoegadele teenistuse eest maad; investeerisid intensiivselt maaparandusse, et tõsta põldude viljakust ja suurendada oma maksubaasi; juurutasid meritokraatlikku bürokraatiamudelit, mis ei jäänud väga kaugele weberlikust ideaalist; arendasid välja võimekuse koguda makse ja hallata territooriumi otse, mitte vahemeeste ja kohalike suurnike kaudu; tagasid kõigile võrdse kaitse seaduse ees jne. Nende reformidega võrreldes saab ilmseks varauusaegse Euroopa mahajäämus: siinkandis jõuti nimetatud põhimõteteni alles 19. sajandil Napoleoni sõdade ajal ehk 2000 aastat hiljem. Hui järgi käisid Euroopa riigid pigem ennast nõrgendavate reformide teed: sõjaväekohustuse asemel otsiti abi palgaarmeele, otsese maksustamise ja valitsemise asemel toetuti kohalikele suurnikele ja oma taskuid täitvatele maksukogujatele ning ratsionaalse bürokraatia asemel valitses patrimoniaalne mudel. Kui Preisimaal ja Inglismaal poleks oma erisuguste õnnelike juhuste kokkusattumise tulemusena sündinud arenenumaid riigimudeleid, mida ka teised hiljem järgima asusid, oleks Euroopa riikide võimekus täna ilmselt võrreldav Ladina-Ameerikaga.
Hui analüüsib ka põhjusi, miks ikkagi Euroopa riigiehitus Hiinast niivõrd maha jäi ning lõpuks säilis konkureerivate rahvusriikide süsteem ega tekkinud üleeuroopalist impeeriumi. Peamine põhjus oli see, et Euroopa riigid hakkasid tugevnema alles siis, kui teised ühiskonnagrupid (nagu aadelkond, linnad ja vaimulikud) olid oma võimu juba piisavalt kindlustanud. Seetõttu pidid Euroopa valitsejad pidevalt arvestama ja läbi rääkima teiste mõjukate ühiskonnagruppidega, kui soovisid oma võimupiire laiendada. Arenenud ja kommertsialiseerunud majandus pakkus valitsejatele ka mitmeid tagauksi oma eesmärkide saavutamiseks: kapitaliturult sai laenata raha, millega värvata palgasõdureid, selle asemel et riskida maksukoormuse kasvatamisest ja üldisest sõjaväekohustusest tekkiva pahameelega ühiskonnas; aadlikke sai „maha rahustada“ neile ametikohti müües ja maksuvabastust pakkudes jne. Ja taas tuleb rõhutada katoliku kiriku otsustavat rolli, mis oluliselt reglementeeris vägivalla kasutamist ning mängis rahvusvahelises poliitikas täiesti iseseisvat rolli, moodustades liite hegemooniapüüdlustega valitsejate vastu.
Hiinas olid aga tugevnevale riigivõimule tasakaalu pakkumas ainult aadlikud ja talupojad (linnad olid nõrgad, vaimulikkond puudus). Kui feodaalisandad allutati ja talupojad majandusolukorda parandavate reformidega „ära osteti“, ei jäänud kedagi, kes oleks riigi vastu astunud.
Paradoksaalsel kombel on Tilly tees omal kohal ka Hiina imperiaalse perioodi mõistmisel. Hui nimelt väidab, et perioodidel, kui Hiina oli ühendatud, hakkas riigi võimekus hoopis järk-järgult alla käima ja asuti ennast nõrgendavate reformide teele.[31] Heaks näiteks on viimane, Qingi dünastia (1636–1912) Hiinas, mis peale stepinomaadide alistamist 18. sajandil ei tunnetanud piirkonna hegemoonina üldse, et keegi tema julgeolekut ohustaks, ning tulemuseks oli kauakestev sõjaline ja riigiehituslik stagnatsioon.
Kokkuvõtteks
Tilly kuulsa teesi kriitiline analüüs demonstreerib meile midagi, mis on omane just sotsiaalteadustele: pühakautoritele ja fundamentaalteooriatele neis teadustes kohta ei ole ning füüsika stiilis universaalsed seadused lihtsalt ei kehti. Selle asemel valitseb peaaegu piirideta teoreetiline pluralism. Harva suudab üks supermuutuja seletada mõnda ühiskondlik-ajaloolist protsessi kogu selle keerukuses. Nii on see ka riikluse kujunemisloo puhul. Jah, sõjal oli siin kindlasti oma roll, kuid see paistab olevat kõigest üks tükk palju suuremast mosaiigist, kus põimusid omavahel religioon, kultuur, Euroopa riikide ja ühiskondade endi hiline areng, juhuslikud ajaloolised kokkusattumused (nagu reformatsioon), mis viisid konkureerivate rahvusriikide süsteemi sünnini ja kindlustumiseni.
Kõik see saab eriti ilmseks Hiina peeglis. Seal jõudis riikluse ehitamine läbi halastamatute sõdade oma loogilise lõpuni – tekkis universaalne impeerium. Hiina valitsejad ei pidanud kogu aeg otsima kompromisse ühiskonnaga, kui soovisid oma võimu laiendada. Puudus katoliku kiriku tüüpi institutsioon, mis reglementeerinuks vägivalda ja surunuks hegemooniataotlejaid raamidesse. Tugev riik sündis esimesena ja pärast seda ei jäänud enam ruumi demokraatiale ja õigusriiklusele.[32] Euroopas aga arenesid riiklus ja rudimentaarsed demokraatlikud institutsioonid käsikäes. Katoliku kirik ning hiljem reformatsioon hoolitsesid selle eest, et tee üleeuroopalise impeeriumini jääks suletuks. Sõjad paistavad olevat tõesti vaid üks komponent selles võrrandis. Ilma nendeta ei oleks riikide võimekus meie kontinendil küllaldaselt kasvada saanud, kuid sama palju mängisid rolli ka kõik teised juba nimetatud muutujad ja põhjused.
Lõpetuseks võiks küsida, kuivõrd on Tilly tees asjakohane tänaste riikide arengu mõistmiseks? Mõned teadlased on irooniliselt märkinud, et kui antud tees kehtiks tänapäeva maailmas, siis tuleks lasta arengumaadel vabalt üksteisega sõdida – ehk olekski see parim viis, kuidas näiteks Aafrikas riikide võimekust kasvatada.[33] Kõik me saame aru, kui küüniline ja absurdne see soovitus on – kujutlus Somaalia sõjapealikest kui riigiehitajatest… Aga kui edasi mõtelda, siis Külma sõja aegne geopoliitiline konkurents viis mitmete tehnoloogiliste leiutisteni, mis on tänaste riikide võimekust väga palju kasvatanud. Mainitagu vaid internetti ja satelliiditehnoloogiat. Me kõik kujutame ette, mis juhtuks siis, kui riigivõim saaks neid tehnoloogiaid täiesti vabalt ja piiramatult oma huvides rakendada. Selle tulemus oleks midagi veel düstoopilisemat, kui George Orwell omal ajal ette nägi. Võib-olla Tillyl ongi lõppkokkuvõttes paljuski õigus: sõda lõi riigi ja riik sõja. Kuid lisagem: meie kui kodanike ülesanne on hoolitseda selle eest, et see sõdadest sündinud riik ei muutuks nii võimsaks, et matta enda alla ka meid koos meie vabadustega.
[1] Originaalis: „War made the state, and the state made war.“ Rmt-s: C. Tilly jt, The Formation of National States in Western Europe. Princeton (NJ), 1975, lk 42.
[2] Tilly on uurinud sotsiaalseid liikumisi, demokraatiat, vägivalda ja protestikultuure, identiteetide kujunemist, sotsiaalset ebavõrdsust, linnasotsioloogia teemasid jne. Vt lähemalt: C. Tilly, Collective Violence, Contentious Politics, and Social Change: A Charles Tilly Reader. Toim. E. Castañeda, C. L. Schneider. New York; London, 2017.
[3] C. Tilly, Coercion, Capital, and European States, AD 990–1992. Cambridge (MA), 1992.
[4] O. Hintze, The Historical Essays of Otto Hintze. New York, 1975; M. Weber, Economy and Society: An Outline of Interpre-tive Sociology. New York, 1968 (1922).
[5] Vt T. Ertman, Birth of the Leviathan: Building States and Regimes in Medieval and Early Modern Europe. Cambridge (UK); New York, 1997; P. S. Gorski, The Disciplinary Revolution: Calvinism and the Rise of the State in Early Modern Europe. Chicago, 2003; B. M. Downing, The Military Revolution and Political Change: Origins of Democracy and Autocracy in Early Modern Europe. Princeton (NJ), 1992; V. T.-b. Hui, War and State Formation in Ancient China and Early Modern Europe. New York, 2005.
[6] L. B. Kaspersen, J. Strandsbjerg, B. Teschke, Introduction. State Formation Theory: Status, Problems, and Prospects. Rmt-s: Does War Make States? Investigations of Charles Tilly’s Historical Sociology. Toim. L. B. Kaspersen, J. Strandsbjerg. Cambridge, 2017, lk 1–22; V. T.-b. Hui, How Tilly’s State Formation Paradigm is Revolutionizing the Study of Chinese State-Making. Sealsamas, lk 268–297.
[7] C. Tilly, War Making and State Making as Organized Crime. Rmt-s: Bringing the State Back In. Toim. B. P. Evans jt. Cambridge, 1985, lk 169–191.
[8] R. Bonney, The Rise of the Fiscal State in Europe, c. 1200–1815. New York, 1999.
[9] C. Tilly, Coercion, Capital, and European States, AD 990–1992.
[10] Vt lähemalt: S. Rokkan jt, State Formation, Nation-Building, and Mass Politics in Europe: The Theory of Stein Rokkan: Based on His Collected Works. Oxford; New York, 1999.
[11] C. Tilly, Coercion, Capital, and European States, AD 990–1992.
[12] H. Spruyt, War and State Formation: Amending the Bellicist Theory of State Making. Rmt-s: Does War Make States?, lk 73–97.
[13] P. S. Gorski, V. S. Sharma, Beyond the Tilly Thesis: „Family Values“ and State Formation in Latin Christendom. Rmt-s: Does War Make States?, lk 98–124.
[14] H. Spruyt, War and State Formation.
[15] P. S. Gorski, V. S. Sharma, Beyond the Tilly Thesis.
[16] P. Haldén, The Realm as a European Form of Rule: Unpacking the Warfare Thesis through the Holy Roman Empire. Rmt-s: Does War Make States?, lk 154–180.
[17] H. Spruyt, The Sovereign State and Its Competitors: An Analysis of Systems Change. Princeton (NJ), 1994.
[18] B. Teschke, After the Tilly Thesis: Social Conflict, Differential State-Formation and Geopolitics in the Construction of the European System of States. Rmt-s: Does War Make States?, lk 25–51; H. Spruyt, War and State Formation.
[19] P. S. Gorski, V. S. Sharma, Beyond the Tilly Thesis.
[20] V. S. Sharma, Kinship, Property, and Authority: European Territorial Consolidation Reconsidered. Politics & Society, 2015, kd 43, nr 2, lk 151–180.
[21] Vaata ajalooliste näidete kohta lähemalt: R. Bonney, The European Dynastic States, 1494–1660. Oxford; New York, 1991.
[22] D. Nexon, The Struggle for Power in Early Modern Europe: Religious Conflict, Dynastic Empires, and International Change. Princeton, 2009.
[23] P. S. Gorski, The Disciplinary Revolution.
[24] Esimeste seas juhib sellele faktile ja weberliku bürokraatia kalvinistlikule taustale tähelepanu juba Otto Hintze (vt eespool).
[25] V. S. Sharma, War, Conflict and the State Reconsidered. Rmt-s: Does War Make States?, lk 181–218.
[26] M. A. Centeno, Blood and Debt: War and the Nation-State in Latin America. University Park (PA), 2002.
[27] D. Jung, War and State in the Middle East: Reassessing Charles Tilly in a Regional Context. Rmt-s: Does War Make States?, lk 221–242.
[28] J. I. Herbst, States and Power in Africa: Comparative Lessons in Authority and Control. Princeton; Oxford, 2003.
[29] R. H. Holden, Beyond Mere War: Authority and Legitimacy in the Formation of the Latin American States. Rmt-s: Does War Make States?, lk 243–267; M. A. Centeno, Blood and Debt.
[30] V. T.-b. Hui, War and State Formation in Ancient China and Early Modern Europe.
[31] V. T.-b. Hui, How Tilly’s State Formation Paradigm is Revolutionizing the Study of Chinese State-Making.
[32] Vt ka F. Fukuyama, The Origins of Political Order: From Prehuman Times to the French Revolution. London, 2011.
[33] G. Sørensen, War and State-Making: Why Doesn’t It Work in the Third World? Security Dialogue, 2001, kd 32, nr 3, lk 341–354.
