„Ära ole lödipüks“

Maskuliinsuse muutuvatest ja vastuolulistest ideaalidest tänapäeva Eestis

KADRI AAVIK

Kes on „lödipüks?“

Eestis on viimastel aastatel tulnud käibele intrigeeriv mõiste „lödipüks“, mida kasutatakse (teatud) meeste ja mehelikkuse kirjeldamiseks. Millele see mõiste täpsemalt viitab?

Lähemalt uurimatagi on selge, et „lödipüks“ ei ole kompliment. Võib oletada, et nii tähistatakse mehi, kes kalduvad mõiste kasutajate jaoks kuidagi kõrvale teatud mehelikkuseideaalist või „õigetest“ mees olemise viisidest. Aiman, et vaikimisi on siin ideaaliks mingit sorti traditsiooniline või konservatiivne mehelikkus. Siiski oletan, et ka enamik profeministlikke ja traditsioonilist maskuliinsust vaidlustavaid mehi ei soovi, et neid „lödipüksteks“ lahterdataks, selle sõna mitmes mõttes negatiivse kuvandi tõttu.

EKI pakub sõnale „lödipüks“ järgmisi sünonüüme: „argpüks, jänes, jänesenahk, jänespüks, pelgur, püülipüks, lödipüks, vedel vend“.[1] Milline on aga „lödipüksi“ tähendusväli Eesti popkultuuris? Nagu edasisest selgub, pole argpükslikkus sugugi peamine tähendus, mille kaudu „lödipüksi“ kuvandit luuakse.

„Lödipüksi“ mõiste läks tõenäoliselt laiemalt käibele Priit Pulleritsu sulest, tema 2014. aastal avaldatud arvamusartiklist „Tappa lödipüks“.[2] Lisaks Pulleritsu kirjutistele pakub Google päringule „lödipüks“ vastuseks kümmekond teemakohast (arvamus)artiklit, peamiselt kollase ajakirjanduse veergudelt, mis õpetavad, kuidas „lödipüksist“ meest ära tunda, või annavad nõu, kuidas kasvatada poegi selliselt, et neist ei saaks „lödipüksi“ näol „läbikukkunud“ mehi. Järgnevalt avan mõistete „lödipüks“ ja „lödipükslus“ (pop)kultuurilisi tähendusi nende kirjutiste pinnalt.

Näiteid Priit Pulleritsu suusablogi “Tõelise mehe testist”. Kui paljudele vastad sina jaatavalt?

Tähtis on märkida, et allikad erinevad üksteisest märgatavalt – autorite tausta, poliitiliste vaadete, artiklite eesmärkide, žanri, väljaannete lugejaskonna ja muude eripärade mõttes (nt Buduaar vs Objektiiv). Muuhulgas kasutavad mõned autorid mõistet „lödipüks“ irooniliselt. Siiski loovad need tekstid kollektiivselt „lödipükslusest“ mingi (esialgse) kuvandi. Need tähendused, mõistete kasutuskontekst ja -eesmärgid annavad omakorda aimu mehelikkuseideaalidest ja nende muutumisest Eesti kultuuris.

Laias laastus väljendab „lödipüksluse“ diskursus muret meeste rollide ja mehelikkuse üle tänapäeva Eesti ühiskonnas. Tuvastasin kaks peamist ja vastandlikku tähenduste kogumit, mida siin lähemalt avan: esimese ja domineerivamana „lödipüks“ kui „pehmomees“ negatiivses tähenduses ning teiseks „lödipüks“ kui hoopiski traditsioonilise maskuliinsuse esitaja.

Lödipüks kui „pehmo“: ihalus traditsioonilise mehelikkuse järele

„Lödipükslus“ viitab siin muudatustele, mis meeste ja mehelikkuseideaalidega toimuvad, diskursuse loojate ja kasutajate jaoks ebasobivas suunas. Kõrvutatakse mehi ja maskuliinsust tänapäeval ja (vahel ebamäärases) minevikus. Eesti mehed on „pehmostunud“ ehk „feminiseerunud“:

„Meist lääne pool ajab kahjuks juuri üha selgrootum, pehmostuv eluhoiak. Sealsed inimesed muutuvad oma mugavusest ja heaolust järjest loiumaks, tüsedamaks ja kehalt lodevamaks. Mehed muutuvad iseloomult järjest ümaramaks ja isikuomadustelt feminiinsemaks. … Avalik retoorika tõstab kilbile üksnes pehmeid väärtusi.“[3]

Rahvuskonservatiivsetest väärtustest kantuna ei nähta probleemi ainult meestes, vaid „lödipükslus“ sümboliseerib laiemalt Lääne „moraalset allakäiku“, mis ei jäta puutumata ka Eestit ja vormib siinseid mehi. „Ärahellitatud“ ja mugavad Euroopa mehed on kaotanud tahtejõu ning annavad seeläbi võimaluse „ida“ (loe: ebasoovitavatest kultuuridest pärit) meeste „pealetungile“:

„Seesugused nõrkuse ilmingud läänes annavad meestele idas, nagu näeme, nii moraalse kui füüsilise üleolekutunde. Otse öeldes: Euroopa nõrkus või lödipükslus, ükskõik kuidas seda ka nimetada, ohustab Eesti riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut.“[4]

Selle ohu vältimiseks tuleb tagasi pöörduda varasemasse aega, kus tegutsesid „tugevad“ mehed. See diskursus osutab nostalgilisele ihalusele 1990. aastate kauboikapitalistliku ühiskonna selgete soorollide ja maskuliinsusideaalide järele:

„Paarkümmend aastat tagasi tahtis iga munadega mees saada ärimeheks, unistas ilusast autost, suurest majast ja seksikast pruudist, kellele asju osta.

Mehed nihverdasid, võtsid riske, lõid teineteisel molli veriseks, võibolla käitusid lapsikult, aga nad olid vähemasti mehed.“[5]

Tänapäeva meestest, kes selliseid unistusi ei oma ja nimetatud tegevustes ei osale, on saanud „lödipüksid“. Taoline 90ndate soonormide idealiseerimine osutab laiemale moraalsele paanikale soorollide ja soosuhete muutumise (loe: hägustumise) osas. Igatsetakse aega, mil sooidentiteedid ja -esitused tundusid selgemad ja lihtsamad, kus „naised olid naised“ ja „mehed olid mehed“.

Meenutus üheksakümnendatest.

“Spordimees” ja “moemees” versus “lödipüks”

„Lödipüksi“ tunneb ära selle kaudu, kuidas ta välja näeb ning kuidas ta oma keha kasutab. „Lödipüksluse“ keskne element on ebasportlikkus: ta on lodev ja laisk, vastandina „spordimehele“. Sportlikkuse kultiveerimine meeste puhul on üks eelistatumaid viise „lödipüksluse“ vältimiseks ja tähtis just poiste kasvatamisel:

„Mõne jaoks ei tundu see sugugi oluline olevat, et tema poeg trennis käiks. … Kui sa ei taha, et sinu pojast kasvaks lödipüks, siis lase tal kasvada meheks ja anna talle eeskuju – tee rohkem sporti ja pidutse vähem.“[6]

Teiseks „lödipükslusele“ osutavaks elemendiks on meeste välimus laiemalt. Metroseksuaalsus on juba pikk samm „lödipüksluse“ suunas:

„Õige pea viskab normaalsel naisel üle, kui mees kulutab peegli ees, ilu-
salongis ja poodides rohkem aega ja raha kui naine. Üldiselt ütleb minu kogemus, et kui mehest saab moemees, siis on ta ühe jalaga gei.“[7]

Need kaks ideaali – sportlikkus ning oma välimusele mitte liigselt tähelepanu pööramine – konstrueeritakse vastandlikena, mida nad tingimata ei ole. Näiteks võivad need kooseksisteerida mõnede geimeeste ning ka metroseksuaalsete meeste praktikates. Nii sportliku keha kultiveerimine kui ka ilutoodete kasutamine on enesetehnikad, mille keskmes on keha hooldamine. Siit ilmneb huvitav vastuolu: teatud enesetehnikad (nt atleetliku keha arendamine) on meeste puhul aktsepteeritud ja isegi idealiseeritud ning teised, feminiseeritud kehahooldustehnikad (nt meigi kandmine) taunitavad.

Vastutuse võtmine ja iseseisvus

Peale selle esinevad „lödipükslusele“ omistatud oluliste tähenduste seas „vastutuse võtmine“ ja „iseseisvus“.

Soovitus „et poisist kasvaks mees, mitte lödipüks, peab ta saama võimaluse ise hakkama saada“,[8] lähtub murest, et tänapäeva poisid on „memmekad“, kellest ei sirgu iseseisvaid ja ise hakkama saavaid mehi. Ühtlasi peitub siin ka kriitika helikoptervanemate aadressil, kes takistavad oma laste iseseisvumist, kujutades endast ohtu eelkõige poistest sirguvatele meestele.

Selgub, et „lödipüks“ on mugav ja laisk mees, kes ei tee elus edenemiseks (piisavalt) pingutusi, vaid loodab hoopiski naisele:

„Nad tahavad lihtsalt olla ja vegeteerida – laisemad vegeteerivad teleka ees sohva peal, virgemad kuskil joogaklassis või meditatsioonitoas. Nad otsivad tasakaalu, tinistavad pilli mängida, chillivad, joovad veinikest, tõmbavad kanepit, ostavad kristalle kokku ning usuvad, et mingid müstilised jõud ajavad neil elus kõik korda. Reaalsus on aga see, et müstiliste jõudude asemel peavad ikka naised kõik asjad korda ajama ning hoolt kandma ka selle eest, et toit oleks laual ja üür oleks makstud.“[9]

Toodud tekst eristab „produktiivseid“ tegevusi „mitteproduktiivsetest“ ning kuulutab viimased meestele sobimatuks. Probleemina nähakse vastutuse lükkamist naiste õlgadele: „lödipüks“ hoidub kõrvale traditsiooniliselt meeste kanda olnud kohustustest ning loodab, et asjad laabuvad ka ilma tema pingutuseta. Selliste meeste tõttu satub ohtu eesti rahva jätkusuutlikkus:

„Mesilased on väljasuremisohus ja tundub, et sama seis on pärismeestega – pole lihtsalt enam normaalseid mehi ja eks selle taha on takerdunud ka Eesti iibeprobleem – ilusaid tublisid naisi ju on palju, kes lapsi tahaks. Aga kellega sa neid lapsi teed? Järjekordse lödipüksiga, kes ise nagu laps suurte silmadega maailmas ringi vaatab ja vastutust ei taha võtta?“[10]

Seega on vastutustunde kultiveerimine poiste kasvatamisel keskne:

„Kui õpetad oma pojale, et võetud kohustused tuleb ka täita ja nende täitmise üle ei sobi vinguda. Niisama hädaldamine pole sugugi mehelik omadus.“[11]

Antakse mõista, et elus tuleb ise hakkama saada, seejuures raskuste üle kurtmata. Probleemidest teistele rääkimine võrdsustatakse „vingumise“ ja „hädaldamisega“, mis on feminiinsed tegevused. Selline maskuliinsuseideaal aitab elus hoida Eesti meeste emotsionaalset suletust ja riskikäitumist.

„Lödipükslus“ kui materiaalseid väärtusi õõnestav nähtus

„Lödipükslusele“ omaste tegevuste ja huvidena on muuhulgas toodud välja jooga ja mediteerimine ning spirituaalsed praktikad laiemalt. Siin on viide Eestis domineerivale uuele vaimsusele[12] ning ka Eestis viimastel aastatel globaalse kliimakriisi kontekstis esile kerkinud öko- ja keskkonnaliikumistele. 90ndate soonorme igatsevad „lödipüksluse“ diskursust loovad autorid aga naeruvääristavad neid praktikaid ja eluviise:

„Üks endine peika, kes oli ka päris edukas ärimees, teeb tantristlikku massaaži ja tantrakursusi ja üks eksmees kolis elama mingisse loodusrahva sekti. See on mingi isemajandav vaimsete huvidega inimeste talu, kus elab koos ligi 20 inimest, kummardavad emakest loodust ja viljelevad naturaalmajandust. Kui tuksis peab su elu ja mõttemaailm olema, et sa ei taha enam omaette elada, vaid tahad võõrastega vannituba ja kööki jagada.“[13]

Tekstist paistavad teatud autori jaoks tähtsad väärtused – kapitalism ja individualism („edukas ärimees“, „omaette elamine“) – ning teisalt need, mis on taunitavad – kollektivism, looduslähedus, keskkonnasõbralikkus, tarbimisvastasus, uus vaimsus. Neid viimaseid väärtusi kandev mees on „lödipüks“:

„…mees jäi võlgadesse ja selle asemel et tööd teha, hakkas nn iseennast otsima. Kui vanasti hakkasid mehed selles olukorras jooma ja suitsetama, siis nüüd hoopis loobuvad sellest. Ta on nüüd ökoinimene ja vegan, holistiline terapeut ja jumal-teab-mis-veel.“[14]

Niisiis, „lödipüksi“ kuvandi konstrueerimine on kantud teatud paremkonservatiivsetest poliitilistest väärtustest. See tuleb otseselt esile mõiste „lödipüks“ kasutamisest paremäärmuslikus veebiportaalis Objektiiv, kus „lödipüks“ tähendab sotsiaaldemokraati, kes ei jaga paremäärmuslikke vaateid sisserände küsimuses ja ohustab seeläbi rahvusriigi jätkumist.[15]

„Lödipükslus“ kui osa laiemast „maskuliinsuse kriisist“

Maskuliinsuse kriis Triin Ruumeti filmis “Päevad, mis ajasid segadusse”

Seega, toetudes eelnevale võib kokkuvõtlikult öelda, et „lödipüks“ on „pehmomees“, kes eristub „tõelisest mehest“. Veidi utreeritult on viimane sportlik, individualistlikku ideoloogiat kummardav rahvuskonservatiivist perekonna leivateenija, kes põlgab vasakliberaalseid väärtusi.[16] Need tähendused on väga sarnased autoritaarsete liidrite (nt Orbán ja Putin) retoorikaga soo ja rahvuse kohta.

„Lödipüksluse“ diskursus on seotud moraalse paanikaga meeste ja maskuliinsuse mandumise üle Lääne ühiskondades ja väljendab seda. Süüdi ei ole ainult või isegi eelkõige mehed ise, vaid pigem „feminiseerunud“ kultuur, mis mehi „pehmostab“.

Kaasaegse „maskuliinsuse kriisi“ näol ei ole Läänes tegu sugugi mitte uue kultuurilise nähtusega. Hirm (valgete keskklassi) meeste „feminiseerumise“ ees on USA popkultuuris käibel olnud juba alates 19. sajandi lõpust. „Süüdi“ on esmajoones linnastumine, naiste sisenemine avalikku sfääri, hariduse feminiseerumine ning hiljem 60ndatel ja 70ndatel USA-s esile kerkinud geiõiguste ja antirassistlikud liikumised,[17] mis ohustasid valgete meeste kohta tööturul ja sotsiaalses hierarhias. Ohustatud maskuliinsuse päästmiseks kerkisid esile institutsionaliseeritud sport, skautlus ja meeste klubid ning võimendusid rahvuslus ja rassism.[18] Samuti püüdis traditsioonilist maskuliinsust (õigemini kujutelma sellest) taaskehtestada ning säilitada patriarhaalseid ja hierarhilisi soolistatud võimusuhteid 70ndatel angloameerika riikides hoogustunud antifeministlik ja konservatiivne „meesõiguslik“ liikumine, mis on ka tänapäeval prominentne.[19] Selle (ultra)parempoolsete meeste liikumise ühe iidoli, kurikuulsa Kanada psühholoogiaprofessori Jordan Petersoni retoorika on pea äravahetamiseni sarnane kohaliku „lödipüksluse“ diskursusega, kus meestel soovitatakse „suruda endas maha igasugused moodsa aja ilmingud – pehmo ja lödipüksi alged“.[20]

 „Uue mehelikkuse“ suunas: „lödipüks“ kui traditsioonilise maskuliinsuse esitaja

„Lödipüksluse“ diskursusel on ka teine pool, olgugi vähem domineeriv kui esimene. Kui eeltoodud tähendused kätkesid endas peamiselt nn traditsioonilise mehelikkuse ideaale, milleni „lödipüks“ ebasportliku spirituaalse „pehmona“ ei küündi, siis leidub „lödipüksluse“ diskursuses ka sellele hoopiski vastandlikke, nn uue mehelikkuse elemente. Need lähtuvad arusaamast, et tänapäeva maailmas tuleb meestel uute soonormidega kohaneda. Sellest vaatepunktist ongi „hägustuvad soopiirid“ osa muutuvast maailmast, millega inimestel kohaneda tuleb. Seejuures tuntakse muret, et just mehed on need, kes ei suuda või ei taha muutustega (piisavalt edukalt) kaasas käia. Hoopis sellistest meestest, kes muutuda ei taha või ei oska, saavad „lödipüksid“.

Uues kontekstis tuleb poisse kasvatada teistmoodi:

„Maailm muutub, soopiirid hägustuvad, enesekindla ja tugeva mehe kasvatamine ei käi enam vanade reeglite järgi.“[21]

Kuigi eelnevatest tähendustest märksa progressiivsem, ei saa ka „uus“ mehelikkuseideaal lahti teatud omadustest, mida peetakse essentsialistlikult mehelikeks. Tugevus ja enesekindlus jäävad endiselt osaks mehelikkuseideaalist, kuid saavad uue sisu. „Uus mehelikkus“ on tundelisem ja hoolivam:

„Mehed ju ei nuta. Kes seda väljendit kuulnud poleks. Sageli vaadataksegi viltu, kui mehed avaldavad oma tundeid. Kuid mees, kes on pidanud lapsena oma tundeid eitama, ei kasva kunagi tõeliseks meheks.“[22]

Oma tunnete tuvastamine ja nende väljendamine on „uue mehe“ jaoks muutunud maailmas hädavajalikud oskused, mille kaudu saab mees enesekindlaks ning pääseb „lödipükslusest“:

„Tunnete puhul tuleb osata esmalt need ära tunda, osata neile nimi panna ja siis proovida need sõnadesse panna ning öelda sellele, kellele vaja. See oskus muudab mehe enesekindlamaks ja enesekindlus on mehelik. Härrasmehed saavad aru, milline tähtsus on sellel, kui nad ei pea oma tundeid häbenema.“[23]

Sarnaselt tugevuse ja enesekindlusega jääb ka „härrasmehelikkus“ maskuliinse ideaalina paika ning see sisustatakse uutmoodi. „Härrasmehelikkus“ on kriitilisest sooperspektiivist problemaatiline kategooria – see viitab teatud klassiprivilegeeritud maskuliinsusele ning meeste käitumisele, mis hõlmab muuhulgas viisakusžeste naiste suunas. Härrasmehelikkus ei kaota soolist eristamist kuidagi, vaid hoopiski rõhutab seda ning aitab taastoota soolist ebavõrdsust.

„Uue mehelikkuse“ perspektiivist iseloomustab „lödipüksi“ hoolimatus lähedaste vastu. Selleks, et „lödipüksi“ tiitlist pääseda, tuleb „suhtuda hoolivalt, austavalt ja soojalt nii oma partnerisse, lastesse, ka lemmikloomadesse“.[24]

„Lödipüks“ on mees, kes ei osale „pühas kolmainsuses“:[25] söögitegemine, koristamine, pesupesemine.[26] Tänapäeval on järjest enam õigustatud eeldada meestelt neid oskusi ning mehi, kes nendes kodutöödes ei osale, võib uue maskuliinsuse normide järgi legitiimselt ebamehelikuks tituleerida. Ehk siis, sellest vaatepunktist on problemaatiline hoopiski see mees, kes ei oska, suuda või ei taha muutuva ühiskonna ja soonormidega kohaneda.

Kui eelnevalt oli juttu meeste vastutustundetusest kui ühest „lödipüksluse“ kesksest elemendist traditsioonilise mehelikkuse perspektiivist, siis näevad ka „uue mehelikkuse“ diskursuse loojad vastutustundlikku käitumist olulise osana ideaalsest mehelikkusest, küll aga teises tähenduses. Tähtsana nähakse vastutustundlikku alkoholitarbimist ja seksuaalkäitumist, sh piiride ja vastastikuse nõusoleku tunnetamist ja kaitsevahendi kasutamist seksuaalvahekorras,[27] mis on ilmselt nimistusse sattunud tänu #metoo kampaaniale. Selles kontekstis on tähtis oskus kehakeele õigesti lugemine.[28] Need tähendused vaidlustavad traditsiooniliselt meestelt eeldatud maskuliinsusmustreid.

Maskuliinsuseideaalide muutumine: „vana“ ja „uue“ mehelikkuse põrkumine

Mida ütlevad need „lödipüksluse“ vastuolulised tähendused meile mehelikkuse-ideaalide kohta tänapäeva Eesti ühiskonnas ja kultuuris? Eelnev ülevaade osutab, et „lödipüksluse“ diskursus on mitmetahulisem, kui esmapilgul arvata võiks. Ühte meelt ollakse selles, et „lödipüksiks“ tituleeritu ei vasta maskuliinsuseideaalile – ta on ebamehelik mees. Kuid eri meelt ollakse ideaali sisu osas. Kui mõnede autorite kasutuses toimib „lödipükslus“ meeste „pehmostumise“ kriitikana, siis teistele ongi hoolivus ja tundelisus tänapäeva maskuliinsuse tähtsad elemendid. Sellest vaatepunktist on „lödipüks“ just traditsioonilise maskuliinsuse esitaja ning selline aegunud normidest lähtuv sooloome on problemaatiline.

Siit ilmneb, et „lödipüksluse“ diskursuses põrkuvad nn traditsioonilise ja uue mehelikkuse ideaalid. Need erinevad ja kohati koguni vastandlikud tähendused näitavad, et toimumas on maskuliinsuseideaalide ja mees olemise tähenduste muutumine ühiskonnas ja kultuuris. Ühelt poolt toimub liikumine egalitaarsemate, profeministlikumate mees olemise viiside poole, teisalt aga on märgata nn traditsiooniliste maskuliinsuste (taas)sündi, võimendumist ja kultuuriliselt nähtavamaks saamist. Viimaseid iseloomustab ühe ühendava joonena vastuseis feministlikele ideedele ja püüdlustele liikuda egalitaarsema ühiskonna poole. Selle äärmuslikumas otsas paikneb „toksiline“ maskuliinsus, mis viitab sellistele maskuliinsuse etendamise viisidele, mis (otseselt) teisi ja ka mehi endid kahjustavad,[29] näiteks vägivalla kasutamine. Poliitilise polariseerumise kontekstis vastanduvad ja kaugenevad need maskuliinsused üksteisest järjest enam ning omavad järjest vähem kokkupuutepunkte – selles kontekstis on keeruline rääkida mingist ühest maskuliinsuse-ideaalist, vaid järjest enam on näha nende paljusust ja kooseksisteerimist. Näiteks on Eestis viimastel aastakümnetel toimunud aeglane, kuid püsiv liikumine egalitaarsemate soohoiakute poole.[30] Samas aga on avalikus ruumis järjest enam levima hakanud ja aktsepteeritud ka „toksilise“ maskuliinsuse etendamisviisid ning esile on kerkinud misogüünne, homofoobne ja rassistlik paremäärmuslik retoorika, mille on legitimeerinud eelkõige EKRE esilekerkimine poliitilise jõuna.

On selge, et viimati kirjeldatud maskuliinsuseideaalid ei aita kaasa egalitaarsemate soosuhete ja ühiskonna poole liikumisel. Milline on aga nn uute ja pehmemate maskuliinsuste potentsiaal seda teha?

Pehmenevad maskuliinsused = egalitaarsemad soosuhted?

Profeministlikus suunas muutuvate maskuliinsuste kirjeldamiseks on käibel mitmeid omadussõnu – näiteks räägitakse uutest, alternatiivsetest või pehmenevatest maskuliinsustest. Isegi kui seda pole alati otseselt väljendatud, on siin vaikimisi võrdluspunktiks nn traditsiooniline maskuliinsus. Soouuringutes on viimase kirjeldamiseks käibel mõiste hegemooniline maskuliinsus,[31] millega tähistatakse mingis ajas ja kohas parajasti kehtivat maskuliinsuseideaali, millega kõik mehed suhestuvad. See ei tähenda, et kõik mehed sellele ideaalile vastaksid, kuid nad vähemalt püüdlevad selle poole. Hegemoonilise maskuliinsuse ideaali kesksete koostisosadena on nimetatud heteroseksuaalsust (st implitsiitselt ka homofoobiat), leivateenimist ja agressiivsust.[32] Barbi Pilvre on Eesti kontekstis selle ideaali oluliste spetsiifiliste osistena toonud välja ärimehelikkuse ja rahvusluse.[33] Tähtis on ka silmas pidada, et hegemooniline maskuliinsus asub teiste maskuliinsuste ja kõigi feminiinsuste suhtes võimupositsioonil, paiknedes soohierarhia tipus.

On ilmne, et enamik hegemoonilise maskuliinsuse nimetatud elementidest on negatiivsed või ei sobitu enam hästi kaasaegsesse ühiskonda, kus järjest tähtsamaks muutuvad pehmemad ja postmaterialistlikud väärtused, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus ja keskkonnahoid.[34] Seetõttu pole ime, et eelkõige viimase aastakümne jooksul on kriitiliste mees- ja maskuliinsusuuringute valdkonnas tegutsevad teadlased täheldanud olulisi muudatusi maskuliinsuste konstrueerimises, vähemalt Lääne ühiskondades: muudatused on toimunud meeste käitumises, välimuses ja hoiakutes.[35] Näiteks on Eric Anderson leidnud, uurides heteroseksuaalsete valgete meesüliõpilaste (sh ülikoolide spordimeeskondade liikmete) maskuliinsuse esitamist USA-s ja Suurbritannias, et nende noorte meeste maskuliinsus on „pehmem“, hõlmates mitmeid seni feminiinsena kodeeritud praktikaid ja käitumisviise: muuhulgas tugevamaid emotsionaalseid sidemeid teiste meestega ning „erinevuste“ suuremat aktsepteerimist. Ühe tähtsa elemendina leidis Anderson, et need heteroseksuaalsed noored mehed peavad homoseksuaalsust aktsepteeritava(ma)ks ning nende omavahelistes interaktsioonides ei domineeri enam seksism ega rassism. Ehk  tegemist on maskuliinsuse piiride avardumisega – mees olemine hõlmab nüüd mitmekesisemaid ja varem ebamehelikuks peetud väärtusi. Anderson nimetab seda uut nähtust inklusiivseks maskuliinsuseks ning järeldab, et inklusiivne maskuliinsus vaidlustab soolistatud võimusuhteid ja ebavõrdsust ühiskonnas.[36]

Meeste ja maskuliinsuste muutumist on täheldanud teisedki autorid. Tristan Bridges ja C. J. Pascoe on nn uute maskuliinsuste kirjeldamiseks loonud mõiste „hübriidmaskuliinsused“, lähtudes empiirilisest teadmisest angloameerika ühiskondade kohta.[37] Selle mõistega tähistavad nad olukorda, kus paljud, eelkõige noored valged privilegeeritud heteroseksuaalsed mehed soovivad end distantseerida hegemoonilise maskuliinsuse ideaalist ja toksilise maskuliinsuse praktikatest, leides, et paljud „vanad“ maskuliinsuseideaalid on tarbetud, piiravad ja kahjulikud nii neile endile kui teistele. Nad hõlmavad maskuliinsuse konstrueerimisse nn marginaliseeritud maskuliinsuste elemente – nt emotsioonide vabam väljendamine ja oma välimusele suurema tähelepanu pööramine (sh metroseksuaalsus ja mõningate geimaskuliinsuste stiililine jäljendamine), st toimub sobivate elementide strateegiline laenamine.

Siiski ei ole mitte kõik autorid (soolise) võrdõiguslikkuse eesmärke silmas pidades optimistlikud muutunud maskuliinsuste tagajärgede ja transformatiivse potentsiaali osas. Bridges ja Pascoe väidavad, et vaatamata näiliselt suuremale inklusiivsusele ja erinevuste aktsepteerimisele taastoodavad hübriidmaskuliinsused soolistatud võimusuhteid ja ebavõrdsust. Kuigi pealtnäha paistavad maskuliinsuse stiilid järjest enam „pehmete“ ja egalitaarsetena ning järjest enam mehi pooldab soolist võrdõiguslikkust, siis ei kaota ka „uut“ maskuliinsust etendavad mehed oma kohta sotsiaalses hierarhias. Meestena jäävad nad endiselt privilegeerituks. Näiteks hoolimata üldisest maskuliinsuste pehmenemisest ei ole oluliselt vähenenud sooline palgalõhe kui struktuurse soolise ebavõrdsuse üks põhilisi näitajaid. Samuti on egalitaarsete ja profeministlike hoiakutega meestel mitmetes elusfäärides hõlbus arvamusliidritena silma paista ja karjääriredelil edeneda. Ehk siis: kuigi muutub hegemoonilise maskuliinsuse sisu, ei kao meeste hegemoonia.[38] Niisiis illustreerivad hübriidmaskuliinsused patriarhaadi paindlikkust,[39] soolistatud võimusuhteid kuigivõrd kõigutamata. Seega tuleks olla ettevaatlik maskuliinsuse konstrueerimise näiliselt muutunud viiside pinnalt soolise ebavõrdsuse kohta järelduste tegemisel. Tähelepanu tuleks pöörata ka struktuursele ebavõrdsusele ja meeste materiaalsetele (argi)praktikatele.

[1] A. Õim, Sünonüümisõnastik, https://bit.ly/37YnkWd.

[2] P. Pullerits, Tappa lödipüks. Tartu Postimees, 30.05.2014.

[3] Sealsamas.

[4] Sealsamas.

[5]S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks? Buduaar, 08.01.2017, https://bit.ly/2tdqGG5.

[6] M. Plaser, Kas sinu poeg on ka lödipüks? Buduaar, 20.03.2018, https://bit.ly/2sjwPjN.

[7] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

[8] M. Plaser, Kas sinu poeg on ka lödipüks?

[9] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

[10] Sealsamas.

[11] Viis näpunäidet tänapäeva lapsevanemale. Kuidas kasvatada oma pojast härrasmees, mitte lödipüks. Pere ja Kodu, Delfi, 11.02.2018, https://bit.ly/2QJHD3X.

[12] M. Uibu, Uus vaimsus – Eesti kultuuriruumi loomulik osa? Müürileht, 2016 dets., nr 59.

[13] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

[14] Sealsamas.

[15] Rootsi eliit valis kalifaadi, sotsist lödipüks Löfveni vähemusvalitsus tüürib rahvusriigi hukatusse. Uued Uudised, 18.01.2019, https://bit.ly/2ThpADP.

[16] P. Pullerits, Tõelise mehe test 2 ehk eraldame pehmod õigetest meestest. 21.11.2014, https://bit.ly/35NMEwJ.

[17] T. Winter, Crisis of Masculinity. Rmt-s: American Masculinities: A Historical Encyclopedia. Toim. B. Carroll. New York, 2004, lk 117–119.

[18] M. Kimmel, Angry White Men: American Masculinity at the End of an Era. New York, 2017.

[19] Sealsamas, lk 48–50.

[20] P. Pullerits, Tappa lödipüks.

[21] Viis näpunäidet tänapäeva lapsevanemale. Kuidas kasvatada oma pojast härrasmees, mitte lödipüks.

[22] Sealsamas.

[23] Sealsamas.

[24] Sealsamas.

[25] Ära ole lödipüks: oskused, mida peaks valdama täiskasvanud mees. Õhtuleht, 02. 04.2018.

[26] Sealsamas.

[27] Sealsamas.

[28] Sealsamas.

[29] Vt nt S. Haider, The Shooting in Orlando, Terrorism or Toxic Masculinity (or Both?). Men and Masculinities, 2016, kd 19, nr 5, lk 555–565; M. Kimmel, L. Wade, Ask a Feminist: Michael Kimmel and Lisa Wade Discuss Toxic Masculinity. Signs: Journal of Women in Culture and Society, 2018, kd 44, nr 1, lk 233–254.

[30] Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016. Turu-uuringute AS, november 2016.

[31] R. W. Connell, J. Messerschmidt, Hegemonic Masculinity: Rethinking the Concept. Gender & Society, 2005, kd 19, nr 6, lk 829–859.

[32] R. Howson, Challenging Hegemonic Masculinity. London, 2006.

[33] B. Pilvre, Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu, 2011.

[34] R. Inglehart, The Silent Revolution: Changing Values and Political Styles among Western Publics. Princeton, 1977.

[35] T. Bridges, C. J. Pascoe, Hybrid Masculinities: New Directions in the Sociology of Men and Masculinities. Sociology Compass, 2014, kd 8, nr 3, lk 246–258.

[36] E. Anderson, Inclusive Masculinity. New York, 2009.

[37] T. Bridges, C. J. Pascoe, Hybrid Masculinities.

[38] J. Hearn, From Hegemonic Masculinity to the Hegemony of Men. Feminist Theory, 2004, kd 5, nr 1, lk 49–72.

[39] A. Johnson, The Gender Knot. Philadelphia. 2005.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk