Hirmud keskajal ja hirmud kaasajal

Intervjuu

Georges Duby

Ilmunud Vikerkaares nr 4–5, 1998

Tahaksime rääkida hirmudest minevikus, keskajal, ja hirmudest tänapäeval. Kas paralleeli tõmbamine nende kahe ajastu vahel on teie meelest õigustatud?

Inimesed, kes elasid tuhat aastat tagasi, on meie esivanemad. Nad rääkisid meiega enam-vähem sama keelt ja nende arusaamad maailmast polnudki nii väga erinevad meie omadest. Seega on olemas mõningaid analoogiaid nende kahe ajastu vahel, kuid on ka erinevusi ja just viimastel on meile palju õpetada. Need panevad meid endale küsimusi esitama. Miks ja milles oleme muutunud? Ning mis suhtes võib minevik anda meile kindlustunnet? Sest õigupoolest tähendab ju ajalooga tegelemine ka püüdu vabaneda oma hirmudest.

Kas ka keskajal oldi teadlikud ajaloost? Kas püüti sellest õppetunde leida?

Aga loomulikult. Meie euroopa tsivilisatsiooni eristab teistest tsivilisatsioonidest kõige selgemalt just see, et ta on olemuselt historiseeriv, käsitleb end kulgevana. Õhtumaa inimesel on tunne, et ta liigub tuleviku poole, ning täiesti loomulikult vaatab ta ka tagasi minevikku. Kristlus, millest keskaja ühiskond oli läbi imbunud, on ajaloo religioon. Ta kuulutab, et maailm loodi ühel teatud hetkel. Seejärel, ühel teatud ajal, sai Jumal inimeseks, et lunastada inimkond, ja sellest ajast läheb ajalugu edasi.
Selle ajastu haritud inimeste, intellektuaalide teadvuses oli kujutlus, et minevik on õpetlik. Ainult vaimulikud oskasid kirjutada ja lugeda ning nad pidasid oma kohuseks seletada ajalugu, nii et seal saaksid nähtavaks Jumala märgid. Nad olid veendunud, et reaalne ja üleloomulik maailm pole teineteisest rangelt lahutatud, et alati on olemas läbipääsud ja et Jumal ilmutab end selles, mida ta on loonud, looduses. Minevikutõikade uurimisel leiti justkui mingeid jumalikke manitsusi. Selline sündmus nagu komeet taevas või La Manche’i väinas nähtud vaal, mis oli “suur nagu saar”, oli märk. Ning haritud inimeste asi oli neid märke tõlgendada, omistada neile tähendus tavainimeste jaoks.

Kas aasta 1000 saabumine tekitas rahutust?

1000. aasta hirmud on romantiline legend. 19. sajandi ajaloolased kujutasid ette, et aastatuhande lõpu lähenemine oli tekitanud mingi kollektiivse paanika. See on vale. Tegelikult on meil paanikast ainult üks tunnistus. Üks Saint-Benoît-sur-Loire’i kloostri munk kirjutab: “Mulle jutustati, et aastal 994 kuulutasid preestrid Pariisis maailma lõppu.” Kõnealune munk kirjutab seda neli või viis aastat hiljem, otse enne aasta 1000 saabumist. “Nad on rumalad,” lisab ta, “piisab pühakirja avamisest nägemaks, et Kristus ütles: mitte keegi ei tea ette maailma lõpu päeva ega tundi.”
Kahtlemata oli olemas pidev ja murelik maailmalõpu ootus, kuna evangeelium mainib, et ühel päeval tuleb Kristus tagasi maa peale, et surnud tõusevad üles ning et Kristus mõistab kohut õigete ja patuste üle. Kõik uskusid ja ootasid seda hirmsat sündmust, mis endastmõistetavalt pidi kaasa tooma piinad, lärmaka kaose ning asjade hävimise. Johannese ilmutusraamatust loeti, et kui tuhat aastat on mööda läinud, vabastatakse Saatan ahelatest ja siis tuleb Antikristus. Ja maailma otsast, ida või põhja pool asuvaist tundmatutest kaugustest nähakse tulemas kohutavaid rahvahõime. Apokalüpsis tekitas kartust, aga ka lootust. Sest pärast piinu algab viimsele kohtupäevale eelnev rahuaeg, sel ajastul on elu kergem kui kaasajal. Ei tohi unustada, et keskaja inimene oli loodusjõudude ees väga kaitsetu, et ta elas ainelises viletsuses, mida võiks võrrelda Aafrika kõige vaesemate rahvaste olukorraga tänapäeval. Inimesed lootsid niisiis, et kui segaduste aeg läbi on saanud, minnakse kas paradiisi või sellesse kurjusest vabanenud rahumaailma, mis saab olema pärast Antikristuse tulemist.

Kas see millennarismi-taju on säilinud? On see olemas ka tänapäeval?

See on midagi püsivat. Minu ema näiteks polnud sugugi veendunud, et maailma lõpp mitte varsti käes pole. Meid suunab ikka veel kõik see, mida tegid ja mõtlesid meie väga kauged esivanemad. Kui tuhnida meie kaasaegsete alateadvuses, leiaksime mitmeid, kelle peas mõlgub mõte, et inimkonna ajalugu võib ootamatult katkeda. Mäletan esimesi tuumakatsetusi, inimesed arvasid, et need võivad vallandada ahelreaktsiooni ja põhjustada universumi plahvatamise. Kui kuuleme tänapäeval räägitavat, et praeguse demograafilise arengu juures ei suuda Maa mõne aastakümne pärast enam inimesi toita, küsivad paljud endalt, mis saab inimliigist. Me teame, et dinosaurused kadusid nii äkitselt, et leitakse veel koorumata mune, see loob kujutelma, et mingisuguse protsessi tagajärjel (näiteks kaitsevõime täieliku puudulikkuse korral) võib kaduda ka inimsugu.

Tänapäeva Prantsusmaal on üks teine hirm, hüljatuse-hirm. Kuidas olid sellega lood keskajal?

Inimesed elasid vaesuses ja puuduses. On teada, et maaharimiseks kasutasid inimesed 1000. aasta paiku puust tööriistu nagu tänapäeval Aafrikas. Oldi väga õnnelikud, kui ühe külvatud tera kohta saadi kolm tera. Niisiis võime kujutleda, et need inimesed olid peaaegu kõik metsloomanahkadesse mässitud ega olnud kuigivõrd paremini toidetud kui neoliitikumi ajajärgul – ma räägin inimestest rahva hulgast, sest see ühiskond oli rangelt hierarhiseeritud. Töötegijaid rõhus nii sõjaväeline kui kiriklik aadel, kes kahmas endale peaaegu kogu ülejäägi. Rahvas elas pidevas hirmus homse päeva ees. Ometi ei saa rääkida tõelisest hüljatusest, sest solidaarsus- ja vendlussidemed tagasid selle, et vähenegi rikkus jagati omavahel. Sellist hüljatu hirmsat üksindust, mida me tänapäeval näeme metroos, siis ei olnud.

Kas see on teie meelest oluline erinevus?

Erinevus on põhjapanev. Nii nagu tänapäeval Aafrikas põhines ka keskaegne ühiskond solidaarsusel. Inimene kuulus rühmadesse: pererühma, külarühma; senjööri mõis oli maksude sissenõudmise, aga ka sotsiaalse turvalisuse organ. Kui ootamatult saabus nälg, avas isand oma aidad, et vaeseid toita. See oli tema kohus ja ta pidas sellest kinni. Need vastastikuse abistamise mehhanismid tagasid, et nendes ühiskondades ei tuntud seda kohutavat hüljatustunnet, mida tuntakse meie ühiskonnas tänapäeval.

Kas selles ühiskonnas polnud üksindust?

See oli karjaühiskond, inimesed elasid karjades. Kui süveneme meie esivanemate eraellu, näeme, et nad olid kogu aeg ümbritsetud teistest inimestest: nad magasid mitmekesi ühes voodis, majades polnud tõelisi seinu, ainult vaibad. Nad ei käinud kunagi üksinda väljas, neid, kes käisid, umbusaldati: need olid hullud või kurjategijad. Sedasi elada on turvaline, aga ka väga koormav. Eremiitidele, kes läksid metsasügavusse, et oma patte lunastada, vaadati kui pühakutele. Sest eraldumine oli erakordne julgustükk.

Millised olid näljahädad vahetult enne aastat 1000?

On säilinud jutustus näljahädast 1033. aastal Burgundias, see on ajaloolaste seas väga tuntud, seda on kirjeldanud üks kroonik, Cluny kloostri munk. “Põhjuseks olid erakordselt halvad ilmad,” ütleb ta, “sadas nii palju, et ei saanud külvata ega isegi künda. Nõnda oli saak armetu. Veidi teri säilitati külvi jaoks, järgmisel aastal aga sama lugu. Vihm, vihm, vihm… Ja kolmandal aastal polnud enam midagi. Siis oli kohutav, söödi ükskõik mida. Kui rohi ja ohakad söödud olid, ja kui linnud, putukad ja ussid olid ära söödud, hakkasid inimesed mulda sööma, ja siis sõid nad üksteist. Surnud kaevati maast välja, et nad ära süüa.” Ma usun, et see on liialdus. Aga lõpuks, kes teab? Kuid näeme ka, kuidas mängu astub solidaarsus. Tühjendati kirikute varakambrid, et osta vilja, mida kokkuostjad enda käes hoidsid ja kõrge hinnaga müüsid, ning püüti toita kõige viletsamaid. Sellest polnud abi. Kroonik lõpetab, öeldes, et lahendus on meeleparanduses, – see kajastab ilmekalt tolle aja maailmapilti. Nuhtluse oli saatnud taevas, tuli vaigistada Jumala viha, tema ette põlvitada ja oma patte kahetseda.
Näljahirm põhjustas leiva omalaadse sakraliseerimise, leib oli Jumala peamine and. “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev…” See kestis kaua. Mäletan oma vanaema, kes tegi leivale enne selle lahtilõikamist ristimärgi. Koik raasukesed korjati laua pealt kokku. Oleks olnud mõeldamatu ja ennekuulmatu visata kuivanud leib prügikasti või anda lindudele, nagu tänapäeval sageli tehakse. Keskajal ning maakohtades ka veel sada aastat tagasi oleks see olnud pühaduserüvetus, sõna kõige otsesemas tähenduses. Seda hirmu, et pole midagi süüa, saime tunda veel viimase maailmasõja ajal. See võib täiesti ootamatult taas ilmneda.

Tänapäeval ilmneb see nendes igatalvistes üleskutsetes solidaarsusele inimestega, kellel pole midagi süüa ega kuskil elada.

Näiteks “südame restoranid” (restos du coeur). See tähendab teadvustamist, et on inimesi, kes surevad nälga, ja et homme võime ise olla samas olukorras. Tänapäeva Prantsusmaal hiilib mure meie südametes, mure tööpuuduse pärast: kas mitte ma ise või minu lapsed pole homme kindla elukohata, söömas vaestesuppi? Hirm puudust tunda näpistas ka 11. sajandi inimese kõhtu. Arvan, et seda näpistust on tuntud kõigil aegadel.

Kas keskajal puhkes viletsuse pärast ka ülestõuse?

Minu teada maal nälja tõttu ülestõuse polnud. Tuleb meeles pidada, et Prantsusmaal aastal 1000, Philippe Auguste’i ja püha Louis’ Prantsusmaal toimus suur ainelise heaolu kasv, see oli niisama võimas kui 18. sajandil alanud ja tänapäevalgi jätkuv kasv. Toimus tehniline edasiminek, 11. sajandil sugenesid küladesse sepad, sepistati adrateri, seega suurendati maa saagikust. Riietuti uutmoodi, kasutati kangaid.
Kuid eelkõige väljendus edasiminek linnastumises, linnade taassünnis, mis varakeskaja puhtalt põllundusliku, agraarse kultuuri ajal olid peaaegu välja surnud. Ja just kasvavate linnade agulites ilmus 12. sajandil ootamatult välja selline viletsus, mis tundus talumatuna. Sest agulis, kus elasid migrandid, pagulased, olid esmased solidaarsussuhted lõhutud. Perekond jäeti maha, et minna linna õnne otsima, enam ei olnud ümbritsemas sugulased, kogukond. Oldi üksi. See tõi kaasa haiglate ja halastusasutuste arengu. Loodi vaestemaju, nagu näiteks Pariisi vaestemaja. Moodustati vennaskondi, et taastada uutes kvartalites solidaarsusvõrku.
Just sellel ajahetkel, 12. sajandi lõpul, kerkib esile Assisi Franciscus, kes kuulutab radikaalset pööret kristluses. Franciscus tahtis elada vaesena vaeste keskel.
Uued vaimulikud ei istunud enam hierarhia tipus, nagu see oli olnud 11. sajandi rahulikus agraarühiskonnas. Need, kes leidsid vaimset toitu evangeeliumist, soovisid elada keset rahvahulki, nagu abt Pierre või töölispreestrid tänapäeval. Ordu algusaegadel olid ka frantsiskaanid ja dominikaanid omamoodi kodutud, nad elasid tänavatel koos kõige vaesematega. Oma konvendid rajasid nad agulitesse. Siin on täiesti hämmastav paralleel tänapäeva olukorraga.

Kes olid nende esimeste agulite elanikud? Kust nad tulid? Kuidas nad elasid?

Agul? Alguses oli see vägagi ebakindlate ulualuste kogum, barakklinnak, millest pole tänaseks, kaheksa sajandit hiljem, midagi järele jäänud. Arheoloogid pole leidnud vähimaidki jälgi. Ajaloolane peab siin niisiis kasutama oma kujutlusvõimet, ja selleks on tal täielik õigus. Ta kujutab aguliinimeste elu keskajal ette sellisena, nagu seda kohtab tänapäeval Rio de Janeiro tänavatel.
Kust nad tulid? Nad tulid lähedal asuvatest maakohtadest, neid ajas kodunt välja demograafiline kasv, mis oli kogu selle imelise edasimineku mootoriks, mida ma äsja kirjeldasin. See, mis toimus tolle aja Prantsusmaal, on võrreldav tänapäeva mõningates eriti kõrge sündimusega kolmanda maailma riikides aset leidva demograafilise kasvuga, millega käib kaasas laste kõrge suremus. Neljandik lastest suri enne viieaastaseks saamist ning teine neljandik enne puberteediiga. Kuid sündimus oli sedavõrd suur, et toimus siiski elanikkonna juurdekasv ning need, kes olid läbinud lapsepõlve ja noorusea ohud, olid väga vastupidavad. Juba mõnda aega tagasi on medievistid hakanud ümber hindama käsitust, nagu surnuks inimesed keskajal väga noorelt. Kaevamistöödel surnuaedades on leitud palju vanainimeste luustikke.
Vanemaid kui 15–20-aastaseid mehi ja naisi oli niisiis koduses majapidamises liiga palju. Nad pidid minema seiklema. Talupoegadel oli selleks kaks võimalust.
Esiteks uudismaade üleskündmine. Põllumaade pindala kasvas sel perioodil märgatavalt. Esimese aastatuhande lõpus oli Pariisi ümbrus kaetud metsadega. Suur Yvelines’i mets laius Boulogne’ist Rambouillet’ni. Tasapisi õgvendasid, harisid seda üles uudismaaharijad, kes olid lahkunud kodunt koos vajalike tööriistadega. Isa andis kaasa vana raudadra. Kõigepealt langetasid nad puid, siis tirisid välja juured, põletasid alet ja harisid maad ning ehitasid endale elamise. Sellisel moel toimus Euroopa rahvastumine. Oli ka kaugemaid migratsioone. Flaamid näiteks läksid asustama Poolat. Kõik oli korraldatud ettevõtjate poolt, kes värbasid töötegijaid ja toimetasid nad kohale, olles enne slaavi vürstidega asustamata maa peale kontsessiooni sõlminud.
Teine võimalus oli minna linna, kus tänu elujärje üldisele paranemisele arenes käsitööndus. Töödeldi villa, puitu, tehti üha parema kvaliteediga kangaid, mida ka värviti. Niisiis leidus tööd kangrute, värvalite, parkalite, puuseppade, klaasipuhujate ja müürseppade juures. Kuid tööd ei jätkunud kõigile. Viimastel saabujatel õnnestus teatud päevadel end linnaväljakul lihttööliseks või lossijaks kaubelda. Kui ka see ei õnnestunud, oli viletsus käes. Ja seejärel vanadus ning haigus.

Ma kujutan ette, et need on ka esimesed näited ühiskonnast väljaheitmisest. Kas inimesed, kes rändasid, olid kodunt minema aetud?

Nende olukorda võib võrrelda 20. sajandi alguse Sitsiilia talupoegade omaga. Pereisa lausus: kodus pole enam midagi süüa, tuleb Ameerikasse minna. Tollane ühiskond oli märksa voolavam, kui me arvame. Aadliperekondades näiteks oli tavaline, et seitsmeaastaseks saanud poisid läksid õpetust saama kuhugi mujale. Need, kes olid määratud tulevikus preestriks saama, saadeti kloostri- või toomkoolidesse ja need, kellest pidid tulema rüütlid, läksid oma isa senjööri või oma onu juurde õppima ratsutamist ning võitluskunsti.
Kuid väljaheitmine? Seda said esimesena tunda juudi kogukonnad, kes olid 10.–11. sajandini linnades väga olulised olnud. 13. sajandi algusest sunniti juute kandma eraldusmärki nagu natsiokupatsiooni ajal. See on näide radikaalsest väljaheitmisest. Samasugune väljaheitmine sai osaks ka ühele teisele inimkategooriale: pidalitõbistele, kes nagu juudidki olid suletud ühiskonna kindlasse ääresektorisse, kus nad olid teistest eraldatud ja eristusid oma riietuse ning käristikeerutamisega.


Kui palju oli Prantsusmaal sel ajal elanikke?

Kõik hinnangud on äärmiselt oletuslikud. Veidi kindlamini võin ma öelda ainult seda, et ajavahemikus aastast 1000 kuni aastani 1300 suurenes Prantsusmaa elanikkond kolmekordselt. Aastal 1300 elas praeguse Prantsusmaa territooriumil arvatavasti umbes 20 miljonit elanikku. See oli Euroopa enim rahvastatud maa. Inglismaal elas kõigest 3 miljonit elanikku. Niisiis, kui oletused peavad paika, siis aastal 1000 elas Prantsusmaal umbes 7 või 8 miljonit elanikku, mitte rohkem.

Kas see rahvastiku juurdekasv oli märk tulevikulootusest, mingist kollektiivsest optimismist?

Ma arvan küll. Euroopa elanikkond hakkas tasapisi kasvama Karolingide ajastul. Miks? Sündimuse kõikumist on väga raske seletada, isegi tänapäeval. Me ei tea täpselt, mis põhjustas sündimusbuumi Prantsusmaal 1950. aastatel. Ma usun, et tähtis roll oli perekondlike struktuuride arengul. 1000. aasta paiku surus kirik alguses maaelanikkonnale ning seejärel aristokraatiale peale monogaamia ja eksogaamia, see tähendab, et tohtis olla ainult üks naine ning ei tohtinud abielluda oma nõbudega. Nii tekkis püsiv raamistik, perekond, kus lapsed olid paremini kasvatatud ning paremini kaitstud lapseea ohtude eest.

Kas on ehk seegi paralleel kaasajaga, mil me näeme, et kasvab ühe lapsevanemaga perede, abielulahutuste, paaride lahkuminekute arv?

Euroopas ja Prantsusmaal on alates 19. sajandi lõpust ning eelkõige 20. sajandil toimunud põhjapanev muutus. Sugulussidemed, vanad abielustruktuurid, endisaegne abielu, minu vanemate, minu enda abielu – kõik see on seatud küsimärgi alla. Kuid samal ajal, esimest korda Õhtumaa tsivilisatsiooni ja kogu inimliigi ajaloos, on lõppenud suhtumine naisesse kui alamasse olendisse, kes on paratamatult mehele allutatud. See on midagi täiesti uut. Keskaegne ühiskond oli mehekeskne ühiskond. Rääkisin eelpool meestest, kes ei väljunud kodunt kunagi üksi. Kui aga naine oli üksinda väljaspool kodu, oli ta kas lõbunaine või hull.

Teid kuulates näib, et eilsetes hirmudes sisalduvad eos homsed arengud.

Loomulikult. Võtkem näiteks näljahädad. Nad tekivad toidu nõudmise ja toidu tootmise vahelisest lõhest. Tolle aja kroonikud tõlgendasid neid suure õnnetuse märkidena. Kuid meie, ajaloolaste jaoks on see progressi ülikiire, ent kaootilise arengu märk.

Küsitlesid Michel Faure (L’Express) ja François Clauss (Europe 1)

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

Georges Duby, Quand la famine annonçait le progrés. Entretien. L’Express, 17. märts 1994, lk 30–34.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht