ZA/UM: kümme aastat hiljem

Disco Elysium. London: ZA/UM studio, 2019. PC. € 39.99.

Ave Taavet

Kuidas tuua arvutimängud Eesti avalikkuse huviorbiiti? Üks võimalus oleks hakata keskse kultuurilehe toimetajaks ja kirjutada selle külgedel teiste tehtud arvutimängudest. Teine variant on luua nii mitmetähenduslik ja heal tasemel arvutimäng, et kultuuriajakirjandus ise jälje üles võtab. See, et üks Eesti vanemaid kultuuriajakirju oma külgedele suisa kolmelt kirjutajalt mänguarvustuse tellis, ongi ZA/UM-i veretu revolutsioon.

Vene kirjandusloos seostub ZA/UM-i nimi futuristide poolmüstiliste kirjanduslike eksperimentidega. Eesti kultuuriblogi nimena sündis see 2005. aastal DJ Tiesto remix’i taustal pidu pannes. „See näeb lihtsalt kuradima lahe välja, see kaldkriips seal vahel. See näeb välja nagu tehniline termin millelegi, mis on kohe kindlasti olemas ja kaalub kaheksa tonni,“ kirjeldab Robert Kurvitz nime kõla.[1] Kultuuriblogina alustas ZA/UM oma tegevust 2009. aastal. Möödunud aasta sügisel üllitas vahepeal varjusurmas olnud rühmitus arvutimängu „Disco Elysium“, mis on kiidusõnu pälvinud nii meisterliku maailmaloome, mängukirjutamise kui kaunite visuaalide eest. Selles valguses on paras aeg möödunud aastakümnele tagasi vaadata, et küsida, kuidas kujunes sõpruskonnast kultuurirühmitus ja rühmitusest mängustuudio. Millised ideed, inimesed ja väärtused selles protsessis edasi kandusid?

Sidusam käsitlus ZA/UM-i tegevusest ja mõjust siiani puudub ning kollektiivsesse mällu on nad salvestunud hoopis ühe õnnetu paberlehe numbriga.[2] Ometi oli ZA/UM-i blogi näol tegu mitmeti erandliku nähtusega Eesti kultuurimaastikul. Nad olid esimene rühmitus, kellele internetikeskkond ei olnud sekundaarne, vaid esmane väljund.[3] Juba valitud vormis väljendub üks nende keskseid sõnumeid – kunst ei tohi olla elitaarne, vaid kõigile kättesaadav ja mõistetav. Seda toetas ka valitud keelekasutus ja teemaring. Internetimeedium ja elitaarsusele vastandumine andsid märku põlvkonnavahetusest. ZA/UM-i püsiautorid kuuluvad esimesse taasiseseisvunud Eestis sirgunud põlvkonda, kellel on küll uued väljendusvahendid ja kultuuritarbimisharjumused, kuid kes tajuvad veel teravat sidet nõukogude aja pärandi ja idaeurooplusega selle paljudes avaldumisvormides. Need märksõnad – põlvkonnavahetus, elitarismile vastandumine ja uute väljundite otsimine – loovadki esmase konteksti DE sünniloole.

ZA/UM-i kaastööliste seas oli nii kirjanikke, kunstnikke, fotograafe kui kultuuriajakirjanikke. Autorite mitmekesist tausta arvestades tundub arvutimäng nende loomingulisele potentsiaalile igati loogilise väljundina. Videomängud on üks sünteetilisemaid kunstivormide seas, sidudes endas kujutavat ja sõnakunsti, heli ja liikumist. Kultuuriblogi-aegsetest zaumnikest olid mänguarendusega aktiivselt seotud Robert Kurvitz, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Argo Tuulik, Märten Rattasepp, Martin Luiga ja Kaur Kender. DE-s kujutatud maailm astus laiema avalikkuse ette Robert Kurvitza romaaniga „Püha ja õudne lõhn“ (2013). Ehkki teose kohta ilmus vastakaid arvamusi, paistsid kõik kriitikud ühel meelel olevat, et tegu on õnnestunud maailmaloomega, mis mõjub ühtaegu tuttavlikult ja kummastavalt, kuid moodustab uue usutava terviku.[4] Huvi maailmaloome (või vähemalt selle muutmise) vastu on üheks läbivaks niidiks ka mitmetes ZA/UM-i kirjutistes. DE-s lubab tegelase mälukaotus ümbritseva maailma kohta küsimusi esitada selle baasmõistetest alates.

Enne kultuuriblogi oli aga sõpruskond. Muuhulgas tegeldi Robert Kurvitza eestvedamisel „Dungeons & Dragonsi“[5] mängimisega. D&D grupijuht viib oma jutustusega sündmustikku edasi, loob mängijatele ülesandeid ning otsustab täringuviskega nende edu ja ebaedu üle. Zaumnikute D&D irdus aja jooksul aina enam klassikalisest fantaasiamaailmast, kus tegutsevad haldjad, orkid, gnoomid jne. Maagia ja traditsioonilised tegelaste klassid asendusid eri poliitiliste ideoloogiate ja rahvustega, mis omakorda olid segu ümbritsevast tegelikkusest ja mängijate fantaasialennust. Nende D&D sessioonide käigus kujuneski välja maailm, mida võib kohata nii „Pühas ja õudses lõhnas“ kui DE-s. Stiililt võib seda võrrelda uitulmekirjandusega, mis peidab endas nii ulme, fantastika kui realistliku kirjanduse elemente.

Eesti kultuuri- ja kunstirühmituste ajaloo kontekstis paistab ZA/UM silma sellega, et poiste ja tüdrukute osakaal püsiautorite seas on üsna võrdne. Ehkki tüdrukud on pildil, on nende kuvand siiski kuidagi kahvatum ja rohkem fookusest väljas kui ägedate poiste kujud. See peegeldub nii Mudlumi ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud ZA/UM-i kroonikas „Poola poisid“ kui ka ZA/UM-i sõsarväljaande nihilist.fm-i tekstides, mis oma stilistikalt ja teemaderingilt meenutavad DE peategelase Harry mõttevoolu.[6] DE maailmaski on tüdrukud jäänud kõrvaltegelasteks, kes panustavad uurimisse vaid kasuliku info või artefaktidega. Mängu peategelaseks on ikkagi valge keskealine mees, olgugi et teatava potentsiaaliga oma feministlik pool üles leida.

“Disco Elysiumi” peategelased

Maailmatunnetuse oluliseks mõjutajaks mängus on tegelase riided ja aksessuaarid. Zaumnikutelegi ei olnud need lihtsalt tarbevahendid, vaid aegade esteetika kandjad. Rõivaste lõige, materjal, kombinatsioon jne on vilunud silmale peatumatu infovool. ZA/UM-i blogis tegeles argimateeria induktiivse mõtestamisega kõige järjekindlamalt Mudlum, kes suudab nööbi kaudu lahti rääkida pool 20. sajandi ajalugu.[7] DE-sse on materiaalne maailm ja tema saladused jõudnud eelkõige mitmete riietusesemete-artefaktide näol, mida mängija eri kohtadest leiab ja mis on ühed peamised tegelase oskuspunktide laiendajad. Mina jooksin enamasti ringi botaste (parem reaktsioonikiirus ja koordinatsioon), katkise kimono (parem valetamisoskus ja suhe narkootikumidega) ning läkiläkiga (paremad sotsiaalmajanduslikud teadmised). Üks 24-st omadusest, mida saab mängu jooksul arendada, on ka Inland Empire, mis oma kõrgematel tasemetel lubab tegelasel esemetega vestelda.

Ida-Euroopa hing ei peitu aga ilusates riietes, vaid betoonis. Kaitse- ja militaarrajatised, uurimisjaamad ja tööstushooned, mis impeerium meile jättis, on praeguseks oma algsed funktsioonid minetanud, kuid omandanud seeläbi mingi ulmelise kvaliteedi, pakudes suurepärast ainest fantaseerimiseks. ZA/UM-i blogiski oli trööstitutel industriaalmaastikel ja betooni valgusmängudel oma kindel koht. Ilmselt paremini tuntud on 2013. aasta foto Sirbi uuest toimetusest, kus zaumnikud poseerivad Linnahalli treppidel. Lagunev koloss on taandatud dekoratiivseks fooniks, mis täidab kaadri äärest ääreni. Nõukogude minevik on endiselt noorte kultuuritegijate selja taga varitsemas. Seda rooste ja betooni esteetikat esindab DE maailmas kaluriküla ja saar, mille hüljatud kaitserajatis, roostes raudtee ja majakas meenutavad Tallinna trööstitumaid piirkondi, eriti Paljassaare ümbrust.

Rääkides Ida-Euroopast, peame rääkima ka luuserlusest. Ilmajäetus- ja alaväärsustundest, mis paistab olevat põlvkonnaülene. Heaolu on ikka kusagil minevikus või suure halli mere taga, lubades end vaid aeg-ajalt kruiisilaevadega külastada. Ajaleht nimega Eesti Vaene – projekt, millega Kurvitz, Luiga ja Balloon kümne aasta eest välja tulid – on oma ühiskondlikust satiirist vähe kaotanud.[8] DE peategelasele sarnaselt on idaeurooplane pidevas amneesiaseisundis, teadmata, mis aega ja kohta ta päriselt kuulub. Pole vahet, kas otsid taga oma koledat lipsu või Lembitu pealuud, oma poliitilistele vaadetele, uurimisedule või enesetunnetusele (vt ka Superstar Cop) vaatamata jääd sa mängus alati luuseriks. Kui Kurvitza ja Rostovi äraspidist „promo“ uskuda, siis on DE just luuserlusest võrsunud.

“Disco Elysium” esitab eksistentsiaalseid küsimusi.

ZA/UM-i ringkond oma seitsme tegutsemisaasta jooksul avaliku tunnustuseni ei jõudnudki ning hääbus vaikselt, sundides asjaosalisi uusi väljakutseid otsima. Nad on põlvkond, kes on oma vanematest sotsiaalselt vähem kindlustatud ja vaesem ning kellele ebakindlus on elu loomulik osa. Ehkki heroismist ja üheselt tugevast protagonistist loobumine on mängumaailmas erandlik, ei kaota mängija „valede“ valikute läbi mängu sisus – pigem muutub mäng ühtaegu õnnetumaks ja naljakamaks. Õnnetud lood ja tegelaskujud on ikka olnud inimhingele paeluvamad. Ka Prantsuse ja Vene revolutsioonide vaim, mis nii ZA/UM-i blogis kui mängus vastu kajab, jutustab kangelaslikkusest läbi luhtumiste.[9] „Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumiste järgnevus,“ kirjutab läbikukkunud kirjanik Robert Kurvitz.[10]

Kõigele vaatamata on DE naljakas mäng. Nii nagu ZA/UM oli naljakas blogi. „Naljakus on elu orgaaniline osa,“ sedastab Sirbi visioonidokument.[11]

ZA/UM-i huumor võib võtta eri vorme eneseirooniast ühiskondliku satiiri ja absurdihuumorini. See aitab vältida dogmaatilisust või liigsesse poliitilisusse laskumist. Sagedastele poliitilistele aruteludele vaatamata ei olnud ju ZA/UM siiski poliitiline, vaid kultuurirühmitus. DE poliitilisest terminoloogiast täidetud tekst on vaid ekraanivälise tegelikkuse paroodia. Loodan, et mängijal jätkub huumorisoont neid õrriteid mitte liiga tõsiselt võtta, vaid pigem nautida pakutud võimalust oma poliitfantaasiaid ohutult välja elada. „…minu arvates on poliitiline agentsus moraalsem kui erapooletus. Jobune skinhead on moraalsem kui kõhklev intellektuaal,“ kirjutas Martin Luiga ZA/UM-i blogis provokatiivselt. DE näib seda ideed kinnitavat. Poliitilisi valikuid tegemata oled sa lihtsalt Boring Cop.

Eesti ajakirjanduses on DE seni kahetsusväärselt vähe kajastamist leidnud. Asi ei ole ainult arvutimängudest kirjutamise õhukeses traditsioonis, vaid meedia jätkuvas huvis Kaur Kenderi ja Margus Linnamäe isikute vastu. Kui Sirbi-skandaaliga seoses räägiti ebaproportsionaalselt palju sellest, kuidas Kender noori kultuuritegijaid oma huvides ära kasutab, siis DE valmimine on kajastamist leidnud pea üheselt Kenderi isiku kaudu.[12] ERR-i teade videomängu nominatsioonist Golden Joysticki auhinnale sedastab, et „Mängulooja Kaur Kender tegi paljude teiste eestlaste abiga valmis arvutimängu „Disco Elysium““.[13] Sealjuures nimeliselt mainimata ühtegi teist ZA/UM-i liiget. Kaur Kenderi tituleerimine „mänguloojaks“ on pehmelt öeldes eksitav. Tema roll oli eelkõige produtsendi oma ja projektiga veedetud viis aastat on vaid murdosa maailmaloomele kulunud protsessist.

Siiani on vaieldav, kas lugeda ZA/UM-i sõpruskonnaks, kunstirühmituseks või ajutiselt ühe väljaande ümber koondunud autorite ringiks. Ilmselt on aegade jooksul oldud nii ühte kui teist. Sirbi visioonidokument oma selgepiirilise ja sidusa ülesehitusega väljendas eri autorite mõttekaaslust, ja paljud nendest põhimõtetest on oma väljundi leidnud DE-s. Praeguseks on ZA/UM-i blogi maas. Osa sellest (aastad 2013–2016) on veel „ajaloo prügikastist“ leitav nende Facebooki lehe kaudu. Oma tegevusega ei näitlikusta ZA/UM mitte ainult interneti jõustavaid võimalusi, vaid ka virtuaalse kultuuriloome haprust, mis võimaldab end igal hetkel kollektiivsest kultuurimälust välja lülitada.

[1] A. Wiltshire, Studio profile: ZA/UM. Edge Magazine, 06.12.2018. https://bit.ly/3cO2A6U.

[2] 2013. aastal sügisel sai kultuurilehe Sirp peatoimetajaks kirjanik Kaur Kender, kes vallandas suurema osa toonasest toimetusest ja täitis ametikohad ZA/UM-i liikmetega. Selles koosseisus anti välja üks lehenumber (22.11.2013).

[3] „Me oleme tulevik. Ja me tuleme internetist“ – Helen Hindpere ETV2 saates „Jüri Üdi klubi: Kas digirevolutsioon sööb oma vanemad?“ (12.11.2013). https://bit.ly/2W3DGKK.

[4] Vt nt: O. Ruitlane, Õudne, aga hea. Postimees, 19.02.2014; P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm. Looming, 2013, nr 12; J. Tomberg, Maailmaehituse paranduslik laineulatus. Sirp, 09.01.2014.

[5] „Dungeons & Dragons“ on fantaasiapõhine rollimäng.

[6] J. Ross, ZA/UM-i kroonika ehk emad ja pojad. Vikerkaar, 2020, nr 1/2; P. Karro, Laku vittu, nihilist! Vikerkaar, 2018, nr 1/2.

[7] Vt nt tema lühikesi riietuspõhiseid ZA/UM-i liikmete iseloomustusi „Komplimendid“ (zaum.ee, 23.08.2013), https://bit.ly/3cPVr5S.

[8] R. Kurvitz, M. Luiga, Balloon, Eesti Vaene – ajakiri kõige vaesemale. Müürileht, suvi 2010, nr 10.

[9] The Hungarian Interview. ZA/UM Studio, 31.03.2017. https://bit.ly/38AMR7L.

[10] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 50.

[11] Sirbi visioonidokument. zaum.ee, 13.11.13. https://bit.ly/38ILR1w.

[12] Valik pealkirju Eesti meediast: „Kaur Kenderi loodud mängufirmat rahastab Margus Linnamäe“ (Äripäev 24.07.2017), „Kaur Kenderi uus videomänguäri on neelanud juba 700 000 eurot investorite raha“ (raha.geenius.ee, 05.09.2018), „Kaur Kenderi hiiglasliku eelarvega arvutimäng on valmis ja meil on selle kohta suur vihje“ (sky.ee, 14.10.2019), „Kaur Kenderi arvutimäng kerkis Steami müügiedetabelite tippu“ (sky.ee, 18.10.2019), „Kaur Kender värskest arvutimängust – see on nagu „Tõde ja õigus““ (Postimees, 22.10.2019).

[13] Videomäng „Disco Elysium“ nomineeriti Golden Joystick Awardsi peaauhinnale. Err.ee 25.10.2019.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi