Maailm pärast koroonat

BRANKO MILANOVIĆ

Mida öelda pandeemia mõju kohta sissetulekute globaalsele jaotusele? Raske on praegu midagi mõttekat öelda, sest meil pole aimugi, kui kaua pandeemia kestab, kui mitut riiki see haarab, kui palju inimesi sureb, kas ühiskonna sotsiaalne kude rebeneb või mitte. Me olema täielikus pimeduses. Enamik sellest, mida me praegu ütleme, võib homme osutuda valeks. Kui kellelgi on õigus, siis mitte tingimata tema nutikuse tõttu, vaid seepärast, et tal lihtsalt veab. Aga seesuguses kriisis loeb vedamine palju…

Kui tõenäoline on see, et kriis kahandab globaalselt inimeste sissetulekuid? Joonis allpool näitab globaalset per capita sissetulekute kasvu reaalterminites aastatel 1952–2018. Jäme joon annab konventsionaalse (plutokraatliku) mõõdu: see näitab, kas maailma keskmine reaalne SKT per capita kasvas või kahanes. (Kõik arvestused on võrdse ostujõuga dollarites.) Maailma per capita SKT on langenud ainult neljal korral: 1954, 1982, 1991 ja viimati 2009, globaalse finantskriisi tagajärjel. Kõiki nelja globaalset langust vedasid Ühendriigid. See on üsna arusaadav. USA on olnud kuni viimase ajani maailma suurim majandus ja kui see aeglustus, siis avaldas see mõju ülemaailmsele kasvumäärale.

Teine globaalse kasvu mõõt on nn demokraatlik („rahva“) reaalmajanduskasv (peenike joon joonisel). See küsib järgmist: oletades, et sissetulekute jaotus igas riigis jääb samaks, milline on keskmine kasvukogemus maailma rahvastiku seas? Või lihtsamalt öeldes: kui SKT per capita tõuseb Indias, Hiinas ja teistes rahvarohketes riikides kiiresti, siis tunneb rohkem inimesi end paremal järjel, võrreldes olukorraga, kus tõuseb mõne rikka, kuid väikese riigi SKT ühe elaniku kohta. Või veel teisiti öeldes: mõteldagu ajale 1960ndatel, millal näiteks Beneluxi maade SKT ühtekokku oli sarnane Hiina SKT-ga. Plutokraatlikus arvestuses läheks mõlema kasv arvesse ühtmoodi. Demokraatlikus arvestuses loeks kasv Hiinas palju rohkem, sest palju rohkem inimesi tajuks paranemist. Seega, teine mõõt kaalub riikide kasvumäärasid nende elanike arvuga. Seal me märkame, et maailm tervikuna pole negatiivse kasvumäära all kannatanud rohkem kui 1961. aastal, millal (iroonilise nimega) Suur Hüpe Edasi kahandas Hiina per capita sissetulekut 26% ning muutis kogu maailma majanduskasvu negatiivseks.

Mida öelda nende kahe mõõdu tõenäolise arengu kohta 2020. aastal? IMF, mis arvestab ainult esimest mõõtu, hindas hiljuti, et maailma SKT kahaneb vähemalt sama palju, nagu see kahanes globaalses finantskriisis. Teine mõõt aga tõenäoliselt negatiivseks ei jää, sest Hiina on paranemise teel ja, nagu me nägime, rahvarohked riigid on need, mis suuresti määravad ära, mis sellise mõõdu järgi juhtub. Kui ka Hiina kasvumäär muutub negatiivseks, võib see koos enamiku Euroopa ja Põhja-Ameerika peaaegu kindlalt negatiivsete kasvumääradega tuua kaasa teise (demokraatlikus mõttes) majanduslanguse pärast 1950ndaid.

Seega kujuneb kriisi negatiivne mõju majanduskasvule väga suureks. Aga see ei mõjuta igaüht ühtmoodi. Kui, nagu praegu paistab, majanduslangus osutub kõige rängemaks Ühendriikides ja Euroopas, siis lõhe suurte Aasia maade ja jõuka maailma vahel kahaneb. See on olnud peamine jõud, mis on viinud globaalse ebavõrdsuse kahanemisele umbes 1990. aastast alates. Seega me võime oodata, et sarnaselt pärast aastail 2008/2009 juhtunuga hakkab globaalne ebavõrdsus kiirenevalt kahanema. Ja nii nagu pärast aastaid 2008/2009, ei kahanda globaalset ebavõrdsust positiiivse kasvu „healoomuline“ jõud ühtaegu nii rikastes riikides kui ka Aasia tõusvates majandustes, vaid hoopis rikaste maade negatiivse kasvu „halvaloomuline“ jõud.

Sellel on aga järgmised kaks tagajärge. Esiteks, geopoliitiliselt jätkub majandustegevuse raskuskeskme nihkumine Aasiasse. Üha vähem on tähtsust sellel, kas otsustatakse teha poliitiline „kannapööre“ Aasia poole või mitte. Kui Aasia jääb maailmamajanduse kõige dünaamilisemaks osaks, siis loomuldasa tõukab see igaüht selles suunas. Teiseks, Lääne rahvastike reaalsissetuleku langus saabub just hetkel, kui Lääne majandused olid hakanud välja tulema majanduskasinuse ja madala kasvu perioodist ning võis oodata, et keskklassi sissetulekute langus, mis oli neile riikidele finantskriisi järel iseloomulik, peatub.

Puhtraamatupidamislikes (majanduslikes) terminites seisab meil tõenäoliselt ees justkui globaalse finantskriisi uus läbimäng: Lääne suhtelise sissetulekupositsiooni halvenemine, kasvav ebavõrdsus rikastes riikides (milles jäävad kaotajaks madalapalgalised ja haavatavamad töötajad), keskklassi sissetulekute stagneerumine. Seega võib koroonaviiruse šokk tulla teise dramaatilise löögina rikaste riikide positsioonile viimasel 15 aastal.

Mõnes valdkonnas on oodata globaliseerumise pöördumist. See on kõige ilmsem suhtelises lähiperspektiivis (ühest kahe aastani), milles isegi pandeemiaga toimetuleku optimistlike stsenaariumide korral võetakse inimeste ja võimalik, et ka kaupade liikumine palju suurema kontrolli alla, kui see oli enne kriisi. Paljud takistused inimeste ja kaupade vabale liikumisele võivad tulla põhjendatud hirmust pandeemia kordumise ees. Aga mõned neist haakuvad ka firmade majandushuvidega. Seega kujuneb piirangute kõrvaldamine raskeks ja kulukaks. Me ei ole ju kõrvaldanud kalleid ja tülikaid lennuohutusnõudeid, kuigi terrorirünnakuid pole olnud aastaid. Ka antud juhul on ohutusabinõude kõrvaldamine ebatõenäoline. Samuti võtab maad sugugi mitte alusetu kartus, et rahvuslikus hädaolukorras ei ole sõltumine võõraste lahkusest just tingimata parim poliitika. Seegi hakkab õõnestama globaliseerumist.

Kuid me ei peaks neid takistusi kaubandusele ning töö ja kapitali vabale liikumisele üle hindama. Kui kaalul on meie lühiajaline omakasu, siis me kaldume ajaloo õppetunde väga kiiresti unustama: seega, kui mitu aastat läheb mööda ilma suuremate vapustusteta, siis me hakkame arvatavasti tagasi pöörduma nende globaliseerumisvormide poole, mille elasime läbi enne koroonakriisi.

Kuid see, mis ei tarvitse enam tagasi tulla, on eri riikide suhteline majanduslik jõud ning liberaalse ühiskonnakorralduse suhteline veetlus autoritaarsemate viiside ees. Teravad kriisid nagu käesolev kalduvad õhutama võimu tsentraliseerimist, sest see on sageli ainus viis, kuidas ühiskonnad ellu jäävad. Pärast aga osutub raskeks saada võim tagasi nendelt, kes on seda kriisi ajal kogunud ning võivad pealegi veel usutavalt väita, et tänu nende võimekusele ja tarkusele hoiti ära halvim. Poliitika jääb mullistusterohkeks.

 Inglise keelest tõlkinud M. V.

Branko Milanović. The World After Corona. 28.03.2020.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk