Lenin ja Lincoln – moodsa surma kujundid

Boris Groys

Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 9

Lenini mausoleumi rajamine Moskvasse sünnitas omal ajal palju vaidlusi. Enamik vanema põlve bolševikke nägi selles projektis üksikisiku jumalustamist, mis polnud ühitatav kollektivistlike põhimõtetega. Ka Lenini perekond oli mausoleumi vastu. Stalin aga nõudis visalt idee elluviimist ja peatselt oli Moskvat ilma mausoleumita juba võimatu ette kujutada. Mausoleumist sai Nõukogude impeeriumi keskpunkt.

Väliselt meenutab Lenini mausoleum Egiptuse või Babüloonia püramiide, kuhu maeti muistseid valitsejaid. Kuid olulisem on see, mis neid eristab. Vaarao muumia jäi pärast matuseid surelike pilkudele kättesaamatuks. Võimalik, et muumia puutumatust püramiidi sisemuses peeti peamiseks eelduseks sellele, et miski ei varjutaks vaarao eksistentsi teispoolses maailmas. Püramiid oli saladuse vardjatar. Tema keskmes valitses äraolek, nähtamatus, varjatus. Sel moel vabanes koht teistsugusele olemasolule.

On üsna iseloomulik, et ühes valgustusajastu algusega Euroopas hakati ette võtma ka arvukaid katseid lahendada püramiidide saladus ja seeläbi füüsiliselt lõhkuda teispoolse, sakraalse, äraoleva ruum. Püramiidid avati, neis säilinud muumiad saadeti Euroopasse. Briti Muuseum ja Pariisi Louvre eksponeerisid Egiptuse muumiaid valgustuse trofeedena, tõenditena sellest, et enam pole midagi varjatut. Nüüd on kõik näha, kõik selgeks tehtud, kõik avalikult välja pandud.

Muide arheoloogia, eriti egüptoloogia niisugusest suunitlusest oldi Euroopas täiesti teadlik. “Egiptuse muumia kättemaks” muutus igapäevaseks mõisteks, eeskätt paari viimase aastasaja massikunstis, kus see andis ainet loendamatutele romaani- ja filmisüžeedele.

Ses mõttes tuleb veelgi selgemini esile Lenini mausoleumi paradoksaalsus. Kohe algusest peale kangastub Mausoleum meile püramiidi ja Briti Muuseumi kombinatsioonina. Lenini muumiat austatakse ja säilitatakse ülima hoolega “Mausoleumi”-nimelises püramiidis. Samal ajal eksponeerib muuseum nimega “Mausoleum” meile Lenini keha. Tegemist on kahtlemata ühe kõige edukama ekspositsiooniga nüüdisaegses muuseumiajaloos üldse.

Lenini muumiast ent kiirgab teatavat lummavat aupaistet, millel on inimestele täiesti iseseisev toime. Eksponeeritud muumiast, mille mõistatus on juba lahendatud, saab uuesti sakraalne objekt. Muuseum pole saladust kõrvaldanud. Tekib küsimus: kuidas saladus säilis? On ilmselge, et Lenini puhkepaigast ei või saada tema isiku ülestõusmise kohta. Pidev valve ja peaaegu vahetpidamata mööda saalivad uudistavad inimhulgad, kelle pilkude alla muumia on paigutatud, tagavad selle, et laip jääb laibaks ja mingit imet ei sünni.

Lisatagatise annab ka muumia väljanägemine. Lenin on riides täiesti argiselt, “nagu elus”: ülikond, päevasärk, lips. Peaaegu võimatu banaalsus võrreldes Egiptuse sarkofaagidega, ei midagi ülevat, transtsendentset, teispoolset. Miski ei sisenda mõtet vaimsest transformatsioonist, kõik kinnitab ikka ühe ja sellesama igavest kordumist. Aga võib-olla just see välisilme radikaalne banaalsus kätkebki Lenini muumia saladust ja on tema külgetõmbejõu allikas. Paneb imestama, miks just see inimene siin ja mitte mõni teine on hõivanud nii silmapaistva koha. Täpsemini öeldes: just see, et niisugusele fenomenile pole võimalik leida mingit visuaalset motiveeringut, saabki siin tekkiva pinge põhjuseks.

Samasugune pinge on Läänes üsna tuttav igaühele, kes moodsat muuseumi külastab. Sealgi võib kohata rohkesti mitmesuguseid esemeid, mille kõigiga me ka elus kokku puutume ja mis mingite iseäralike omadustega silma ei paista. Selle poolest erinevadki moodsa kunsti muuseumid kõigist eelmiste ajastute kunsti kogudest, et nood talletavad üksnes silmapaistvaid, “teistsuguseid” eksponaate. Tänapäevakunsti saladus on selles, et lõppkokkuvõttes ei ole tarvis mingit põhjendust, miks just seda banaalsusenäidist säilitatakse muuseumis, aga teisi mitte.

Lenini muumia, nagu 20. sajandi kunst tervikuna, on orienteeritud ready-made‘i kontseptsioonile. Ta on märk sellest, et igasugune lootus teispoolsele transformatsioonile on kadunud. Teispoolne oma museaalsel kujul kordab täht-tähelt olemasolevat, harilikku, banaalset. Kuid see korduvus varjab endas ikka veel kummalist saladust.

On sündinud hulganisti anekdoote ja lugusid sellest, kuidas Lenini muumia võib ellu ärgata ja kedagi karistada. Olen koguni kuulnud, et Lenini kuritööde tõttu ei saanud teda kohe mulda sängitada. Nõukogude võim pidavat eksisteerima niikaua, kuni kõik Lenini patud on heastatud. Alles siis leiab Lenin lunastuse ja maetakse maha ning ühes temaga ka Nõukogude võim.

Säärased lood ja kujutlused näitavad, et Mausoleumi saladust seostatakse muumia seesmiste omadustega. Olgugi et too lebab kõigi pilgu all, varjab ta seda enam oma tõelist olemust.1

*
Abraham Lincolni kõnelevat kuju Disneylandis tajutakse teistmoodi. Esmapilgul pole selles kujus midagi sakraalset. Eksponeeritud lõbustuspargi kontekstis, on tema pärisosaks meelelahutus ja mäng. Teiselt poolt aga moodustavad Disneylandi tegelaskujud ameerika mütoloogia tuuma. Mikihiir ja Piilupart Donald seostuvad meie jaoks kõige pesuehtsama ameerikalikkusega: nende hiigelkujutisi kantakse rahvalikes peorongkäikudes, nagu kunagi kanti paganlikke puuslikke. Lincolni kuju asub pargi maises, Ameerika-teemalises osas, omaette paviljonis. Teejuhis selgitatakse kõigepealt, et see kuju on märk Ameerika austusest Lincolni vastu. Enne kui te kuju näete, viiakse teid ruumi, kus üksikasjalikult tutvustatakse tema ehitust ja tehnilist seadmestikku. Külastaja saab teada, kuidas kuju seestpoolt välja näeb, milliseid probleeme võib tekkida, kui ta liikuma pannakse, ja missugused täiustused oleksid vajalikud, võimalikud või on juba kavas. Midagi ei jää varjatuks. Järjekindlalt lõhutakse igasugune autentsuseillusioon. Erinevalt Lenini muumiast pole Lincolni kujul midagi pistmist tema orgaanilise kehaga. See on puhtalt tehnikaloomingu vili.

Viimaks näeb niiviisi ettevalmistatud külastaja kuju ennast. See seisab alusel, pärast sellekohast signaali hakkab liigutama ja kõnelema. Toob kuuldavale Lincolni kuulsa Gettysburgi-kõne. Mulje on umbes samasugune, nagu jätab film zombist – olendist, kes pole ei elus ega surnud. Surematus võrdub siin tehnilise korduvusega.

Liikumis- ja kõnevõime tõttu meenutab Lincolni kuju hoopis rohkem elusat Lincolni kui Lenini liikumatu muumia elusat Leninit. Kuid nii või teisiti kuju kõigest kordab seda, mida Lincoln avalikult kõneles ja mis ajalukku on püsima jäänud. Tehnilisel reprodutseerimisel kõrvaldatakse kõik isiklik, orgaaniline, mitteavalik. Ajalooline surematus puudutab ainult ajaloolist ja relevantset. Tehnika, reprodutseerides keha üksnes selle ühiskondlikus vormis, võtab endale ka ihu ja hinge vahelise piiri tõmbamise religioosse funktsiooni. See, mis elusat Lincolni tema tehnilisest võrdkujust eristab, on ihulik, mööduv, ebaoluline. Kuju kehastab Lincolni ajaloolist suurust hoopis täpsemini, kui too ise seda suutnuks teha.

Inimkeha tehniseerimine, mis saab õigupoolest alguse juba Egiptuse mumifitseerimistehnikast, annab kehale lõpliku, representatiivse, sotsialiseeritud vormi. Keha tardub igavese rahu seisundisse, mis peab vastama tema seesmisele olemusele. Ja selle olemuse määrab mumifitseerimistehnika. Siiski säilib siin transformatsiooni, uue ärkamise võimalus, sest isiklikku ju hoitakse veel alles ja kaitstakse püramiidi suletuna. Museaalse eksponeerimise avalik iseloom kahandab selle võimaluse üliväikeseks.

Utoopia, mille meelelahutuslikus vormis viib ellu Disneyland, ei ole klassikaline igavese rahu ja enesekaemuse utoopia, vaid modernne katkematu liikumise utoopia. Kui organism ei saa enam seda ekstaatilist liikumist sooritada, jätkub see tehnilise reproduktsiooni abil. Muidugi, midagi läheb seejuures kaduma, ja nimelt see, mida iga üksikindiviid üldsuse – aga järelikult ka tehnilise reproduktsiooni eest hoolikalt varjab. Kuid isiklikus pole midagi müstilist, see pole juba ammugi enam saladus.

Liikumatud pildid säilitavad võimaluse elustuda ilmsemini kui liikuvad. Uuemaaegne fantastiline kirjandus on tulvil kirjeldusi elustunud piltidest ja kujudest. Lincolni kuju Disneylandis aga ei saa kunagi elustuda – ühel väga lihtsal põhjusel: ta on juba elus, liigub, kõneleb. Temas pole midagi sellist, mida meil enestelgi ei jätkuks. Lenini muumiat valvatakse ja hoitakse kogu aeg pilgu all selleks, et takistada tema isiklikku elluärkamist, tõendada tema ühiskondlikku kangestumust; selleks et olla veendunud, et Lenin on tõepoolest surnud ega kujuta endast enam mingit sotsiaalset ohtu. Lincolni kuju funktsioneerib sundimatu meelelahutuse kontekstis, kuna tema silmanähtavalt tehniline iseloom säärase ohu juba a priori välistab,

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Борис Гройс, Ленин и Линкольн – образы современной смерти(1990). Rmt-s: Б. Гройс, Утопия и обмен. Moskva: ZNAK, 1993. Lk 353–356.

BORIS GROYS on arvatavasti praegu Lääne-Euroopas üks tuntumaid kaasaegseid vene päritolu mõtlejaid ja kultuuriteoreetikuid ning kindlasti autoriteetseim vene uuema kunstikultuuri tundja. Sündinud 1947. aastal Ida-Berliinis, õppis ta filosoofiat ja matemaatikat Leningradi ülikoolis. Töötas mitmetes sealsetes teadusasutustes ja Moskva Ülikooli Strukturaalse ja Rakenduslingvistika Instituudis. 1981. aastal emigeeris N. Liidust Saksa Liitvabariiki. 1992. aastal sai Münsteri ülikoolis filosoofiadoktoriks, 1994. aastast on kunstiteaduse-, filosoofia- ja meediateooriaprofessor Karlsruhe kunsti- ja meediakõrgkoolis, 2001. aastast ühtlasi Viini Kaunite Kunstide Akadeemia rektor. Boris Groysi olulisemad raamatud: “Gesamtkunstwerk Stalin” (1988; vn k 1993: Стиль Сталин), “Zeitgenössische Kunst aus Moskau – Von der Neo-Avantgarde zum Post-Stalinismus” (Tänapäeva Moskva kunst. Neoavangardist poststalinismini; 1991), “Über das Neue. Versuch einer Kulturökonomie” (Uuest. Kultuurökonoomia katse; 1992), “Die Erfindung Russlands” (Venemaa leiutamine; 1995), “Kunst-Kommentare” (Kunstikommentaarid; 1997), “Logik der Sammlung. Das Ende des musealen Zeitalters” (Kogumise loogika. Muuseumiajastu lõpp; 1997), “Unter Verdacht. Eine Phänomenologie der Medien” (Kahtluse all. Meedia fenomenoloogia; 2000), “Topologie der Kunst” (Kunsti topoloogia; 2003); tähtsamad venekeelsed teosteväljaanded: “Утопия и обмен” (Utoopia ja vahetus; 1993), “Искусствоутопии” (Utoopia kunst; 2003).

Eesti keeles on Boris Groysilt varem ilmunud: “Venemaa kui Lääne alateadvus” (Akadeemia 1996, nr 4), “Stalin-stiil” (“Akadeemia 1998, nr 2–5) ja “Linn tema turistliku reprodutseeritavuse ajastul” (Vikerkaar 2004, nr 5/6). K.P.

1Lähemalt on Boris Groys Lenini muumia kultusega seonduvat analüüsinud oma teoses”Stalin-stiil”. Vt eesti k-s nt Akadeemia 1998, nr 3, lk 667 jj. Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi