mustrid jt luuletusi

SVETA GRIGORJEVA

mustrid

see poiss on vaene
lasnamäe oma majakovski
siin me oleme
futuristid
ilma tulevikuta
juba kauges
mineviku lapsepõlves
uppuv veneetsia
liuglemas mööda kanalit
odavate betoonseinte poole
näen seda poissi
nii selgelt
kõik me varjame oma vaesust
nii hästi
kui suudame
näen ju
ta teeb roppu ja räpast tööd selle
ilusa jope ja ilusa soni nimel
ta ütleb tere isa
bussi peale just istunud bomžile
heidab viimasele ette istmete määrimist
ütleb isale
mina ei istu kunagi
oma tööriietes bussis maha
ei määri teiste ilusaid ja puhtaid riideid
see poiss istub must kaugel
oleme kõik üksteisest väga kaugel
aga ma kuulen teda
ta kõne on selge ja agressiivne
see on nii kodune ja tuttav turvaline
mähib mu enda sisse
nagu pehme pleed mõne vastsündinud beebi
ta ütleb isale
pohhui
las kõik kuulevad
keegi ei hooli
vaatab mulle otsa ma vaatan vastu
vannun – tõsi
ma ei hooli –
lasnamäe buss on täis selgeltnägijaid
aga keegi neid
televisiooni ei luba
ma ei ole kunagi eriti hoolinud kellestki peale enda
aga ma pakun talle pilku ja ma ei paku seda
kuigi tihti vahel harva
on tõesti nii vähe vaja et
saadan imetleva pilguga tema ilusat
majakovskilikku soni värvilist kallist jopet
vajutan pehmelt silmadega tema väärkoheldud
ehk ka vähepuudutatud kehale salajase mustri
spekuleerin
mõtlen kas ma muudan su elu oma peas
nüüd traagilisemaks kui see tegelikult on
kõik ühe sitase luuletuse nimel
anna andeks poiss
ütleb mu pilk
kui ta minule lähimast
bussiuksest väljub
ütleb mu pilk minu kättemaks
on sinu päralt
keegi neist
ei saa mulle ligilähedalegi
need kes elus saanud kõike
eliitkoole vabamüürlastest roosiristlastest issisid näitlejatest lauljatest emmesid lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit valusaid ja kitsaid vitte eksperimentaalseid voodimänge ütleb
mu pilk
kuni buss ja mina
oleme jälle üks neist liigkiiresti
mööduvaist mittehoolijaist
uksed sulguvad
poiss jääb maha nagu kõik mu poisid
mu pilk sulgub tagasi iseenda perifeeria
teravmagusasse lõhna
ratas pöörleb edasi
buss pritsib juba järgmises peatuses kellegi teise ropu tööga
teenitud uue mantli ja kingad
vana mustusega kokku
mina jään kellegi teise rataste alla juba
ülejärgmises
järgmises elus jah
ehk siis on kõik teistmoodi
futurism mu
futurism
olen jälle iseenda sees kaugel
ja lukus tegelikult
tõsi – ma ei hooli
reinu
ütleb naist meenutav küborgi
hääl masinast nagu
kõiketeadev jumal
minu kord on väljuda
uksed avanevad buss jääb tühjaks
sulguvad
ma jään maha
uksed avanevad
sulguvad uksed avanevad
sulguvad uksed avanevad
sulguvad
tere isa

***
üks päev tulen su juurde
joonistan näole
veega mittemahapestava markeriga
vaese mehe tätoveeringuid
nagu neil sad suicide noorräpparitel
hakkame isegi ehk vaese mehe räppe kirjutama
vastavaid oma majanduslikule olukorrale
eriti halbu riimivaid
vähelugenute värsse
mis tegelt eriti ei riimu
aga sel on oma veetlus
muidugi
meie esimese laulu nimeks saab
mmmfisodejöfögppad
see on sotsiaalkriitiline mõmina-mõmin
mõistetav vähestele
taskukohane paljudele
las igavikust luuletavad need
kel on raha
kes ei pea mõtlema
kuidas ots otsaga kokku tulla
ma veel ei tea mis su näole paksu jutiga
vean vean kihla et midagi roppu
kõik atlased joonistasime
munne täis sinuga
kaks ainsat hõbemedalisti me klassist
majanduse klass –
saatuse iroonia
sattuda valesse klassi ja majja
mõnikord ka täis peaga
tüdrukud, mis te teete siin, miks te lamate õpetajate wc-s
me puhkame siin veidi oleme väsinud
elu polnud veel alanud
(nüüd on?)
me olime siis juba väsinud
oleme alati nii kuradi väsinud
üks päev ma tulen su juurde
mul on marker sulejopetaskus
tahan igat su kortsu
veel tugevamaks
sisse joonida soonida sisse
olemasoleva
joonistada üle äärte ütle
kui laialivalguv peab olema maailm
et sealt ei saaks enam ühtki tükki krabada
lähme lamame jälle tavakooli peldikupõrandal
ma tean küll, mis teiesugustest tüdrukutest saab
ütleb mingi leho
meile kümmekond aastat tagasi
järjekordne elus pettunud vanamees
pahandab kahe põhikooli noore
liigambitsioonika liigedvistava liigsilmapaistva
plika peale
teadsajee leho-lehoke
ükspäev me tuleme jämedate-joonte-munnidega näol
seda sa ette ei kujutanud
mis
ühiskonnale kahjulikud elemendid
liiga kõrgelt haritud juba enne
tavakooli astumist
sad suicide räpparid
rõõmsamad kui kunagi varem
sa ei teadnud leho
mis meist saab
ükski leho ei tule meile midagi ütlema
ei siis ega praegu
me ise ka ei tea veel
mis meist saab
aga selle räpi teeme ära
kuid sina seda laulu ei kuule
seda meloodiat sa ära ei tunne
oleme juba teel leho
lõikame su selle kõrva maha

***
istuma jäänud poisi ema
hääles raev ja meeleheide
millegipärast
helistas ta alati mulle
et küsida koduste tükkide kohta
jah
rääkigu ma mis tahes
kool sobib mulle
tean kuidas viisi saada
kuidas viisi tehakse
kuidas viisi hoida
ma laulan harva mööda
väga väga
harva alatasa
mõtlesin miks
andis poiss oma emale just
minu numbri
asi ei saanud ju olla vaid minu tubliduses
neid tüdrukuid oli ju veel
(sest need on alati tüdrukud)
äkki oli asi hoopis selles et
kuskil sisimas see poiss teadis
mina ei räägi selliseid asju välja
et istuma jäänud laheda poisi
emme helistab klassiõele õhtuti
nutuse häälega et küsida
mida homseks tuleb ära õppida
see poiss on end praeguseks
loomulikult ära joonud
nagu nii mõnigi veel
kahju muidugi – ta polnud ju
paha poiss
muide
mis asi on paha poiss
kui mõtlema hakata pole ma vist ühtegi
sellist oma elu jooksul veel näinud
näita mulle ühtainumat palun
ma ei usu
pahasse poissi
nagu ma ei usu jõuluvana ei usu jumalat
pahasid poisse tehakse ju
samamoodi nagu tehakse
häid tüdrukuid
neid pole samuti olemas
on vaid
üks meeltheitev ema
üks poiss kel jääb elu lõpuni õppimata
ja üks viieline tüdruk
kes pahandusi tehes teab
et süüdi jääb nagunii
alati mõni „paha poiss“
keegi ei mõtle kunagi
esimese asjana
sinu nime peale
neid kilde kokku korjates
seda verd koristades
tolle nõrgema pisaraid näolt pühkides
keegi ei mõtle kunagi
esimese asjana sinu peale
sa oled hea tüdruk

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk