Eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevused Tallinnas

TIIT TAMMARU

Käesolev artikkel arutleb eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevuste üle Tallinnas – mida need tähendavad ning mida oodata tulevikult. Keskseks mõisteks on sealjuures elukohaerinevuste ulatus (elukohasegregatsioon) ehk kuivõrd sarnastes või erinevates elukohapiirkondades Eesti kahe peamise keelerühma esindajad elavad. Otsin eluasemeerinevuste näitel vastust küsimusele, kuivõrd juhib Tallinna arenguid turg ning kuivõrd linnaelanike ja -juhtide nägemus sellest, milline võiks tuleviku Tallinn olla.

Elukohaerinevuste ulatus on oluline ühiskonna/linna lõimitust ja sidusust iseloomustav mõõdupuu, sest samas asumis elamisel on kaks olulist eeltingimust. Esiteks peavad eri emakeelega inimeste elukohaeelistused olema sarnased. Teiseks peavad olema võrdsed ka sissetulekud ehk ei tohi olla emakeelepõhiseid erisusi tööturul. Elukohaerinevuste ehk segregatsiooni mõiste on saanud ühiskonnas negatiivse varjundi ning seondub eraldatuse ja probleemidega. Akadeemilises kasutuses on segregatsioon aga neutraalne mõiste, mis viitab lihtsalt sellele, kui suur on uuritavate rühmade elukohaerinevuste ulatus, praegusel juhul siis eesti ja vene emakeelega inimeste elukohtade jaotuse erinevus Tallinnas.

Rühmade ruumilist paiknemist mõõdetakse kõige sagedamini eraldatuseindeksiga (dissimilarity index), mille väärtused ulatuvad nullist sajani. Kui indeksi väärtus oleks null, oleks rühmade jaotus elukohtade vahel sama, st igas Tallinna asumis oleks eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal täpselt sama suur nagu Tallinnas tervikuna. Kui indeksi väärtus oleks 100, siis elaksid igas asumis vaid ühe keelerühma esindajad, st osas Tallinna asumitest elaksid ainult eesti ja osas asumitest ainult vene emakeelega inimesed. Seega on tegemist pideva tunnusega, mille tegelikud väärtused ei paikne äärmuste lähedal, vaid jäävad vahemikku 20 kuni 70, ulatudes harva üle 50. Indeksi kõrged väärtused on iseloomulikud väga tugevate rühmadevaheliste eraldusjoontega linnadele, näiteks suurtele USA ja Lõuna-Ameerika linnadele. Indeksi väärtuse arvuline tõlgendus on lihtne: see näitab, mitu protsenti ühe või teise rühma esindajatest peaks elukohta muutma selleks, et mõlema rühma osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur nagu linnas tervikuna. Näiteks kui eraldatuseindeksi väärtus on 50, peaksid kas pooled eesti või pooled vene emakeelega inimesed kolima mõnda teise Tallinna asumisse, et nende osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur kui Tallinnas tervikuna.

Keskendun artiklis Tallinnale, mitte Eestile tervikuna, mitmel põhjusel. Esiteks on Eesti eri piirkondi omavahel keeruline võrrelda, sest neis on eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal väga erinev. Samuti erinevad piirkonniti eluasemeturg, koolid, majanduse struktuur jne. Teiseks on Tallinn huvitav seetõttu, et pealinna elanikud jagunevad emakeele alusel kaheks peaaegu võrdse suurusega rühmaks. Seega, kui elukohaerinevusi Tallinnas ei oleks, oleks igas Tallinna asumis – aga ka igas Tallinna ettevõttes, igas Tallinna koolis ja igas Tallinna vaba aja veetmise kohas – pooled inimesed eesti ja pooled inimesed vene emakeelega ning erinevuseindeksi väärtus oleks null. Tallinn on ühtne eluaseme- ja tööturg ning vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik, et iga korter, iga töökoht ja iga kool on eesti ja vene emakeelega inimestele võrdselt kättesaadavad ehk sissetulekute ja eelistuste erinevuse puudumise korral eri emakeelega inimeste vahel olekski eraldatuseindeksi väärtus null.

Seega näitab elukohaerinevus rühmade jaotust. Kui indeksi arvuline tõlgendamine on lihtne, siis sisulise tõlgendamisega on asjad oluliselt keerulisemad. Nagu eespool tõdesin, pannakse sageli võrdusmärk „elukohaerinevuse“ ja „probleemi“ vahele ning mida suurem on elukohaerinevuste ulatus, seda suuremaks peetakse ka probleemi. Selline lähenemine on siiski lihtsustatud, sest üks elukohaerinevusi tekitav mehhanism on sarnaste inimeste tõmbumine. Sarnaste tõmbumine on inimestevahelises suhtluses väga tavapärane käitumismuster, sest omasugustega – olgu siis keele, kultuuri või mõne muu tunnuse alusel – on sageli kõige lihtsam suhelda. Võtame sellise näite. Kui tuppa siseneb kultuurihuviline inimene ning toas on üks kultuurihuviline inimene ja üks spordihuviline inimene, leiavad kultuurihuvilised inimesed suure tõenäosusega (kuigi mitte ilmtingimata) lihtsamalt ühise keele. Ameerika majandusteadlane Thomas Schelling näitas oma dünaamilise segregatsiooni mudelis, et isegi väga väike omasuguste eelistamine võib kiirelt kasvada väga ulatuslikuks elukohaerinevuseks, ehk siis meie näite puhul ajavad kultuurihuvilised omi asju ja spordihuvilised omi asju.[1] Sarnaste inimeste tõmbumise varjukülg on seega tahtmatu erinevate inimeste tõukumine, mis on oma olemuselt diskrimineerimine.

Tallinna esimene võimalus on jätkata täpselt nii nagu seni – ehk teha mitte midagi. See tähendab, et eesti ja vene emakeelega inimeste paigutust mõjutaksid pelgalt turupõhised protsessid. Selle lähenemise taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, viib ka edasi. Nimetame seda kõikvõimsa turu valikuks.

Kaks järgmist arenguteed eeldavad suuremal või väiksemal määral sekkumist elukohaerinevuste tekkemehhanismidesse ehk nende taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, ei pruugi olla parim tee edasiminekuks.

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks. Seda arenguteed toetavaks argumendiks on, et Eesti riigi poliitika tähtsustab lõimumist ja sidusat ühiskonda ning see stsenaarium tähendaks sellise mõtlemise kandmist linnaruumi – eesmärgiga vähendada eesti ja vene emakeelega inimeste koondumist kindlatesse Tallinna asumitesse. Nimetame seda sidusa ühiskonna valikuks.

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud. Ka Eestis panid linnade tekkele aluse teised rahvusrühmad, mitte eestlased, ning see stsenaarium käsitleb kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Nimetame seda erinevus-rikastab-valikuks.

Kõikvõimas turg

Eesti viimase kolme aastakümne arengut on iseloomustanud suur turuusk. Usk turgu on suur ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Nii on linnades toimuvate muutuste iseloomustamiseks võetud kasutusele kolm märksõna: korteriomanike ühiskond (super homeownership society), ma-ise-ilu-tegija põhimõtetest lähtuv tegutsemine (do-it-yourself urbanism) ning arendaja juhitud linnade areng (investor urbanism).[2] Loomulikult on nende nähtuste ulatus ja iseloom eri linnades ja riikides erinev, kuid esindatud on nad kõik, ja Tallinn pole selles osas erand. Nõukogude plaanimajanduse tingimustes juhiti linnade arengut keskselt, kuigi ka siis oli tegelikult ettevõtete roll linnade ruumilise arengu kujundamisel märkimisväärne. Mida tähtsam tööstusettevõte, nende seas troonimas suured sõja- ja rasketööstuse ettevõtted, seda suurem oli ka selle sõnaõigus nõukogudeaegse linnaruumi kujundamisel. Kuid linnade planeerimine oli siiski keskselt korraldatud.

1990. aastatel liikus pendel teise äärmusesse nii ideoloogilistel kui ka pragmaatilistel kaalutlustel. Ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt sooviti tõmmata selge piir plaanimajanduslikust minevikust pärit mõisa-köis-las-lohiseb mõtteviisiga ning tõsta esile omanikutunnet ja -vastutust. Pragmaatilised kaalutlused seondusid aga avaliku sektori vaesumisega. Olukorras, kus nappis rahalisi vahendeid isegi politseiautodele kütuse ostmiseks, oli lihtsam avaliku sektori suurim kuluallikas, elamud, inimestele üle anda. Ida-Euroopa riigid on korteriomanike osakaalu järgi maailma riikide esireas ning Eesti ja Tallinn alluvad samale mustrile. Ka sellistes liberaalse turumajandusega riikides nagu USA on korteriomanike osakaal oluliselt väiksem. Korteri haldamisel on Eestis samuti mindud teed, kus suur roll on korteriomanikel ja nende moodustatud ning üldjuhul ühte maja hõlmavatel korteriühistutel. Olemasoleva elamufondi korteripõhine uuendamine on senini väga levinud, mida nimetataksegi ma-ise-ilutegija põhimõtetest lähtuvaks tegutsemiseks. Visuaalselt väljendub see kõige selgemalt majade fassaadidel, kus silma jääb korteriomanike individuaalne käekiri akende ja rõdude korrastamisel. Uute elamute ehitamine käib aga arendajate soovide kohaselt ning seda on hakatud nimetama arendaja juhitud linnaarenguks. Ajaga on olukord siiski muutunud. Näiteks linnaplaneerimisamet on renoveerimisprojektide ehitamisel seadnud ranged nõuded rõdude ühetaoliseks ehitamiseks ja kommunaalamet toetab supergraafiliste lahenduste loomist kortermajade tummseintele.

Ebaühtlane olemasoleva elamufondi uuendamine ning arendajate juhitud uuselamuehitus on tekitanud suured erinevused pakutava elamispinna kvaliteedis. Kuigi nurinat jagub ka uute majade ehituskvaliteedi üle, on nii uute kui ka täielikult uuendatud väikekortermajade maine korteriostjate seas oluliselt kõrgem kui nõukogudeaegsetel korteritel. Kõige madalamalt hindavad ostjad seejuures 1970. ja 1980. aastatel ehitatud modernismi kõrgaja kortereid. Kuna 1990. aastatel kasvas Eestis ka sissetulekute erinevus ning eesti emakeelega inimeste edenemine Tallinna tööturul on olnud kiirem võrreldes vene emakeelega inimestega, on tulemuseks elukohaerinevuste märgatav kasv. Uute ja uuendatud majade elanike seas on üleesindatud eesti emakeelega inimesed, 1970. ja 1980. aastatel ehitatud majade elanike seas on üleesindatud vene emakeelega inimesed. Selle tulemusena on kasvanud ka eesti ja vene emakeelega inimeste vahelise elukohaeraldatuse indeksi väärtus: 1989. aastal olid indeksi väärtus 31 ja 2019. aastal 44.[3] Teisisõnu, 1989. aastal oleks pidanud ligi kolmandik eesti või vene emakeelega inimestest elukohta vahetama selleks, et mõlema rühma jaotus Tallinna asumites oleks sarnane; 2019. aastal oleks samasuguse tulemuse saavutamiseks pidanud elukohta vahetama aga juba ligi pooled eesti või vene emakeelega inimesed. Suurimad muutused toimusid 1990. aastatel, ent need jätkuvad kahanevas tempos tänaseni.

Toimunud nihked saavad veelgi paremini selgeks, kui vaatame muutusi linnaosade kaupa. Ilmneb, et 1989. aastal oli enamikus linnaosadest eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal lähedane linna keskmisele, kõikudes 40% ja 60% vahel. Erandiks olid vaid kaks kõige väiksema elanike arvuga linnaosa, Pirita ja Nõmme, kus eesti emakeelega inimesed olid suures ülekaalus. 2019. aastaks on olukord aga põhimõtteliselt muutunud ning Tallinnas on tekkinud selge eesti emakeele ülekaaluga ja selge vene emakeele ülekaaluga linnaosad. Loomulikult on linnaosade sees suuri erinevusi, samas rühmituvad linnaosad toimunud muutuste alusel omakorda veelgi suuremateks piirkondadeks.

Vene emakeelega inimesed on 30 aasta jooksul koondunud Lasnamäele. Suht-arvudes väljendatuna elas 1989. aastal Lasnamäel iga kolmas vene emakeelega tallinlane, 2019. aastal aga juba ligi iga teine Tallinna vene emakeelega inimestest. Ühtlasi kasvas vene emakeelega inimeste osakaal kõigist Lasnamäe elanikest samal ajal 64%-lt 75%-ni. Muutused on toimunud ka Lasnamäe sees. Vene emakeelega inimeste osakaal on märgatavalt kasvanud just kesklinnast kaugemale jäävates asumites.

Teine linnaosa, kus vene emakeelega inimeste osakaal on kasvanud, ja seda veelgi kiiremini, on Pirita. Nõukogude ajal oli iga kümnes Pirita elanik vene emakeelega, täna aga iga neljas. Vene emakeelega inimeste endi seas toimub seega ka eraldumine jõukuse alusel: jõukamad pered kolivad Lasnamäelt ära, sageli eramajja, kuid jäävad samasse linna piirkonda ehk Piritale ning samuti Muuga piirkonda väljaspool Tallinna piire.

Seega on vene emakeelega inimeste osakaal laias plaanis kasvanud eriti kiiresti Tallinna idapoolsetes piirkondades.

Täpselt vastupidine suundumus on iseloomulik Kesk-Tallinnale ehk Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosale. Neis kolmes linnaosas elas nõukogude aja lõpus enam vene emakeelega inimesi (38%) kui Lasnamäel (33%), tänaseks on aga Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine kolme linnaosa elanike seas vene emakeelega inimeste osakaal langenud neljandikuni. Vaid Kopli poolsaare ots on veel endiselt suure vene emakeelega inimeste osakaaluga, aga ka seal toimuvad elamute suurarendused hakkavad varem või hiljem muutma elanikkonna rahvuslik-keelelist koosseisu. Teisisõnu kasvab eestlaste osakaal Kesklinna linnaosas ja Kesklinna linnaosaga piirnevates asumites, seda nii Põhja-Tallinna, Kristiine kui vähesemal määral ka Lasnamäe suunal.

Kolmanda suurema tingliku linnapiirkonna moodustab Lääne-Tallinn, kus tervikuna ei ole eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal viimase 30 aasta jooksul oluliselt muutunud. Samas on huvitavaid nihkeid ka selles piirkonnas. Astangul on vene emakeelega inimeste osakaal suurim, ulatudes üle 70%. Üle 50% on kasvanud vene emakeelega inimeste osakaal ka Haaberstis. Suurem on aga eristumine eramajade piirkonnas. Sarnaselt Piritale näeme vene emakeelega inimeste osakaalu kasvu Kakumäel, samas kui Nõmmel on kasvanud eesti emakeelega inimeste osakaal ning vene emakeelega inimesi elab seal vähe.

Seega on turg oma nähtamatu käega jaotanud eesti ja vene emakeelega inimesed Tallinna eri piirkondadesse. Erinevuseindeksi märkimisväärset kasvu aga tulevik tõenäoliselt kaasa ei too. Nagu öeldud, indeksi väärtuse kasv üle 50 on pigem erandlik. Samuti näeme, et vene emakeelega inimeste koondumine Lasnamäele on olnud väga ulatuslik ning elukohaerinevuste edasiseks kasvuks peaksid eesti emakeelega inimesed linnaosa täielikult hülgama. See pole aga kuigi tõenäoline, sest ka linnaosa ise pole ühetaoline ning Lasnamäe kesklinna, Kadrioru ja Ülemiste linnaku vaheline osa, sh uuele elule äratatud Pae pargi piirkond, on elamispiirkonnana väga atraktiivne. Jõukamad vene emakeelega inimesed omakorda valguvad teatud määral eramajade piirkondadesse, Piritale ja Kakumäele. Ainus suurem piirkond, kus vene emakeelega inimeste ülekaal võib veel potentsiaalselt kasvada, on Väike-Õismäe, kuid seal elab juba oluliselt vähem inimesi kui Lasnamäel ning seetõttu ei ole Väike-Õismäel toimuvate muutuste mõju elukohaerinevustele Tallinnas võrreldav Lasnamäe mõjuga.

Sidus ühiskond

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks ning kuigi käesoleva arutelu keskmes on Tallinn, on suur hulk sekkumise meetmeid pigem riigi kui linna võimuses. Eesti senised lõimumisalased tegevused on keskendunud eesti keele õppele. See on mõistetav, sest eestlaste kultuuriline identiteet on väga tugevalt seotud eesti keelega ning eesti keele oskust oodatakse kõigilt Eesti püsielanikelt. Eesti keele oskus on oluline ka funktsionaalses mõttes, sest riigi sees on asjaajamine lihtsam, kui kõik püsielanikud valdavad ühte keelt. Lõimunud ja sidus ühiskond on siiski midagi enamat kui riigikeele oskus ning hõlmab kultuuri tundmaõppimist, ühtse riigiidentiteedi kujunemist ja koos toimetamist, sh koos õppimist, töötamist ja vaba aja veetmist, samades piirkondades elamist, kooselusid, sõpruskondade ja suhtlusvõrgustike teket jne. Eraldatud kogukonnas eesti keelt õppides ei teki ikkagi ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi ning ka keeleõpe ise pole isoleerituna sama tulemuslik kui õpitava keele kandjatega aktiivselt suheldes.

Nagu juba tõdesin, võib emakeele alusel tekkinud elukohaerinevusi käsitleda kui lõimumise mõõdupuud. Seda aitab paremini mõista nõiaringi metafoor, mis seob omavahel tervikuks elukoha, töökoha ja haridustee. Nõiaring saab alguse lapse sünniga. Laps sünnib ja kasvab üles seal, kus elavad tema vanemad. Vanemate elukoht määrab ära naabrilapsed ning kooli, sest koolid on piirkonnapõhised ja kiretu arvuti algoritm seob lapse kodule lähima kooliga. Seega mõjutab kodu paiknemine laste sõprade kujunemist ja „koolivalikut“. See on nii enamikus riikides, Eestis lisandub sellele omakorda eesti ja vene keelel põhinev paralleelne haridussüsteem, mis algab juba lasteaiast. Vene koolides on küll eesti keele õpe muutunud oluliselt paremaks, olemas on keelekümblusklassid ja gümnaasiumis on suur hulk aineid eesti keeles, aga lapsed õpivad ikkagi eraldi koolides ning omavahel kokku ei puutu.

Edukuse tööturul tagavad kool, haridus, aga ka tuttavad ja sõbrad, sest väga paljud töökohad saadakse endiselt tuttavate abil, seda ka sellistes väga võrdsetes ühiskondades nagu Rootsi.[4] Eesti ja vene emakeelega inimeste tegevusalade erinevused on seetõttu tugevalt seotud ka rahvuslik-keelelise jaotumisega Eesti haridussüsteemis. Tööturuedukus omakorda mõjutab valikuid eluasemeturul. Veelgi enam, kodu ostmisel mõjutab maksevõimet mõlema paarisuhtes oleva inimese sissetulek. Nii on keskmise vene emakeelega pere võimalused eluasemeturul oluliselt kesisemad kui keskmisel eesti emakeelega perel. Kodu valik mõjutab taas laste haridusteed, toimub põlvkonnahüpe ning nõiaring sulgub.

Loomulikult on nõiaring suur üldistus ning selle sees toimub mitmeid erisuunalisi protsesse, paarid tekivad, lagunevad ja moodustuvad kärgpered, töökohad muutuvad, haridustee edenedes muutub lapse jaoks tema elukoht järjest vähem oluliseks jne. Kuid abi suure pildi mõistmiseks pakub nõiaring siiski. Veelgi enam, nõiaringi sees võivad toimida teisedki erinevusi võimendavad tegurid. Näiteks võivad vanemad hakata valima elukohta kooli alusel, kus nad soovivad, et nende laps õpiks. See võib tuua vene emakeelega peresid lähemale vene õppekeelega lasteaedadele ja koolidele ning eesti emakeelega peresid neist eemale tõrjuda. Just põhirahvuse kaks käitumisviisi – väljakolimine vähemuste suure osakaaluga elukohtadest ja suure vähemuste osakaaluga elukohapiirkondade vältimine – on sageli eluasemeerinevuste tekke põhjuseks kultuuriliselt mitmekesistes linnades.[5] Ning sellised käitumisstrateegiad on kõige tavapärasemad lastega perede seas.

Sidusa ühiskonna arengutee eeldab esimese sammuna sissetulekute erinevuse vähenemist, mida mõõdab Gini indeks. Selles osas on riiklik sekkumine maksupoliitika vallas aidanud viimastel aastatel kaasa sissetulekuerinevuste vähenemisele. Seega on üks kahest elukohaerinevusi tekitavast tegurist – sissetulekute erinevused ja eelistused – muutunud vähem oluliseks. Kui eluase on lõimumise mõõdik ja tööturg lõimumise elluviija, siis kool on lõimumise käivitaja. Seni kui lapsed jagatakse emakeele alusel erinevatesse koolidesse, jäävad erinevused rahvusrühmade vahel püsima. Kuidas korraldada Eesti haridussüsteem nii, et see aitaks kaasa sidusa ja lõimunud ühiskonna tekkele ja selle kaudu tööturu- ja eluasemeerinevuste vähenemisele, on lahendust vajav võtmeülesanne. Tööturumeetmed hõlmavad valdkondi alates hõivatuse määrast ja lõpetades tegevusalade erinevuse vähendamisega emakeele alusel.

Lõimumise vaatenurgast on oluline ka see, mida tehakse vabal ajal, kas tegevused on pigem keele- või huvipõhised ja kus need tegevused toimuvad. Mõned vaba aja tegevused on väga eraldavad. Tuntud näide on see, et linnad on kultuuriliselt ja ruumiliselt kõige enam jagunenud pühapäeva hommikul, kui inimesed on kirikus. Paljud vaba aja tegevused, näiteks sportimine ja spordivõistlused, toovad aga inimesed kokku sõltumata nende emakeelest. Viimase 30 aastaga on eesti ja vene emakeelega inimeste vaba aja tegevused muutunud tervikuna sarnasemaks, vaba aja tegevuskohad on aga endiselt erinevad. Vaba aja tegevuskohtade ruumilist paiknemist on võimalik linna tasandil mõjutada ning võimalike sekkumiste arsenal on rikkalik. Ühes äärmuses on kogu linna mõjutavate kultuuriobjektide paigutus eesmärgiga tuua inimesi kokku soovitud kohtades. Kõik tähtsad objektid ei pea paiknema kesklinnas, näiteks võib ehitada uue ooperimaja Lasnamäele. See toob linnaossa uued tegevused, inimesed, tähelepanu ja maine. Teise äärmuse moodustavad väikesed igapäevased tegevused, olgu siinkohal näiteks treeningrühmade komplekteerimine ja juhendamine nii, et need tooksid kokku nii eesti kui ka vene emakeelega lapsi. Kui me viime kokku lapsed, viib see kokku ka vanemad ehk omavahelise suhtlemise lumepall läheb vaikselt veerema. Kaastulemusena paraneb ka eesti keele oskus.

Erinevus rikastab

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Kasutatavad meetmed on siinkohal olemas pigem linna kui riigi tasandil. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud ning see stsenaarium käsitab kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Stsenaarium lähtub veel tõdemusest, et inimeste eelistustel on vähemalt sama oluline roll elukohaerinevuste tekkes kui sissetulekute erinevusel. USA-s on kasutusele võetud mõiste rahvuslik eeslinn (ethnoburb, kombinatsioon sõnadest ethnic suburb), millega tähistatakse keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesiseid eeslinnu, kus üks rahvusrühm tõuseb teistest esile.[6] Los Angeleses, kus see termin esimest korda kasutusele võeti, tähistati sellega esmajoones Hiina päritolu sisserändajate koondumiskohtade nihkumist kesklinnast äärelinnadesse. Rahvuslik eeslinn tähendab, et keelelis-kultuurilisel tõmbel on suurem roll kui sissetulekul ehk sellistes vähemuste elurajoonides elavad sageli ka majanduslikus mõttes igati edukad pered. Tegemist ei ole sotsiaalses mõttes probleemsete elupiirkondadega.

Väga sarnased nihked on toimunud Tallinna magalapiirkondades. Lasnamäel ja selle kaugemas servas on viimase kolme aastakümne jooksul kujunenud märkimisväärse vene emakeele ülekaaluga inimeste elukohad. Tõsi, jõukamad vene emakeelega pered on kolinud Lasnamäelt ka ära, näiteks Piritale, ent üldisem suundumus on olnud siiski Lasnamäele koondumine. Ning vene emakeelega inimeste seas on rahvuslikult ja kultuuriliselt väga erinevaid väiksemaid rühmi, mis linnaruumis peegeldub eri rahvusköökide mitmekesisuses: Lasnamäe on väga rikas eri rahvusköökide poolest, kuid see on peidetud rikkus, mida teavad vähesed.

Lasnamäe tagumisse serva on koondunud teisigi olulisi vene keele ja kultuuriga seotud magneteid, neist olulisimad on äsja laiendatud ja täielikult renoveeritud Tallinna Linnamäe Vene Lütseum ja 2013. aastal sisse pühitsetud Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kirik koos selle ees paikneva patriarh Aleksius II nimelise väljakuga. Hooned paiknevad teineteisest paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piki loodusliku pankranniku serva. Lasnamäe ise on linnaehituslikult modernismiajastu arhitektuuri sümbol koos oma mikro- ja makrostruktuuridega, alates lähestikku paiknevatest hooneansamblitest kuni suurte ruumiliste struktuurideni nagu Laagna tee kanal. Vene gümnaasium on tänases Eestis haridussüsteemis eraldav ning eraldatusest üle saamiseks on mitu teed. Võib ka mõelda nii. Tallinnas on väga mainekad Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž. Samas reas võiks paikneda ka Vene Gümnaasium, millest võiks kujuneda mainekas vene kultuuri keskus, kuhu tahavad oma lapsi õppima panna kõik Tallinna pered sõltumata emakeelest.

Maine parandamine on modernismiajastu linnaosade ehk Tallinna mägede jaoks väga oluline. Võrdluseks: kolmkümmend aastat tagasi kandis Põhja-Tallinn halvustavat nime kõdurajoon, kus elasid Tallinna kõige vaesemad elanikud. Täna on aga tegu linna ühe kõige mainekama elupiirkonnaga. Mitmed moodsa linnaga seotud mõtteviisid haakuvad hästi Tallinna mägedega, olgu selleks rohepööre, jätkusuutlik elamisviis, ökoloogilise jalajälje ja autostumise vähendamine, kompaktne linn, jagamismajandus jms. Täna on kõikide Tallinna linnaosade avalik ruum üldiselt kenasti korda tehtud, mägedel on majad aga valdavalt veel korrastamata. Ma-ise-ilutegija tüüpi lahenduste asemel saab linnauuendusega ka süsteemsemalt tegeleda. Eesti Kunstiülikooli projekt „Lõpetamata Linn“ pakub välja visiooni sellest, kuidas võiks välja näha kaasaegne linnaruum Lasnamäel.[7] Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on näidanud, et tänu standardmajatüüpidele on võimalik maju uuendada nii, et suur osa eeltööst tehakse tehastes. Sellega väheneb märgatavalt tööaeg ehitusplatsil, mis muudab majade uuendamise nii odavamaks kui elanikele vähem närvesöövaks.[8]

 Lõpetuseks

Tallinnas on vene ja eesti emakeelega inimesed koondunud viimase kolmekümne aasta jooksul eri linnapiirkondadesse. Kas seda käsitleda kui probleemi või võimalust, see tuleks avalikkuses läbi arutada ja selgeks mõelda. Ning suur küsimus on see, kuivõrd juhib Tallinna turg ja kuivõrd linnaelanike ja juhtide nägemus sellest, milline võiks olla tuleviku Tallinn. Artiklis tõin välja kolm arenguteed ja minult on tihti küsitud, millist neist ma ise eelistan. Olen vastanud alati ühtemoodi: valikute tegemise õigus on inimestel, kogukondadel ja nende valitud juhtidel. Teadlaste roll on aidata mõtestada erinevaid valikuid ning näidata iga valikuga seotud riske, võimalusi ja tagajärgi.

[1] T. C. Schelling, Dynamic Models of Segregation. The Journal of Mathematical Sociology, 1971, kd 1, nr 2, lk 143–186.

[2] M. Stephens, M. Lux, P. Sunega, Post-Socialist Housing Systems in Europe: Housing Welfare Regimes by Default? Housing Studies, 2015, kd 30, nr 8, lk 1210–1234; J. Salukvadze, O. Golubchikov, City as a Geopolitics: Tbilisi, Georgia – A Globalizing Metropolis in a Turbulent Region. Cities, 2016, kd 52, lk 39–54; D. Kiss, Modeling Post-Socialist Urbanization: The Case of Budapest. Basel, 2019.

[3] Kõigi artiklis kastutatud andmete allikas on Infotehnoloogiline Mobiilsusobservatoorium (https://imo.ut.ee/). Arvutuste tegemisel oli abiks Tartu Ülikooli Rände- ja linnauuringute keskuse teadur Kadi Kalm. Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG306.

[4] A. Forslund, Employment Outcomes and Policies in Sweden During Recent Decades (IFAU Working Paper 2019:15). Uppsala, 2019.

[5]K. Leetmaa, T. Tammaru, D. B. Hess, Preferences Toward Neighbor Ethnicity and Affluence: Evidence from an Inherited Dual Ethnic Context in Post-Soviet Tartu, Estonia. Annals of the Association of American Geo-graphers, 2015, kd 105, nr 1, lk 162–182.

[6] C. Peach, Social Geography: New Religions and Ethnoburbs – Contrasts with Cultural Geography. Progress in Human Geography, 2002, kd 26, nr 2, lk 252–260.

[7] Vt https://www.artun.ee/erialad/arhitektuur-ja-linnaplaneerimine/lopetamata-linn/.

[8] Vt nt https://www.ttu.ee/ttu-ehitab-vana-uhiselamu-liginullenergiahooneks; https://www.postimees.ee/4079085/mustamael-katsetatakse-paneelmajade-paasteplaani.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi