Selle asja nimi on nuss

Virginie Despentes. Vernon Subutex 1. Prantsuse k-st tlk Maria Esko. Tallinn: Varrak, 2019. 335 lk. 23.95 €.

INDREK MESIKEPP

Võibolla peaks ma sellest raamatust kirjutama millalgi hiljem, võibolla aasta pärast, kui olen ise kodutu. Aga kas ma siis viitsiks? Vaevalt küll. Kui asjad on kord sinnamaale jõudnud, on inimene juba nii sügavas apaatias, et ei kujuta ette, mis pagan peaks teda veel kirjutama panema.

Apaatiasse ümbritseva suhtes on jõudnud ka Vernon Subutex, Virginie Despentes’i romaanitriloogia nimitegelane, juba esimese – nüüd ka eesti keelde tõlgitud – raamatu alguses. Romaan räägib niisiis plaadipoe omanikust, kelle äri sajandi esimesel kümnendil alla käib ja kes leiab end selle tagajärjel tänavalt. Ta räägib veel paljudest teistest inimestest, see on läbilõige Pariisi eri ühiskonnakihtidest, ja väga hästi edasi antud läbilõige. Autor on öelnud, et raamatu kirjutamiseks oli tal kaks ajendit – esiteks majanduskriis ja see, kui lihtsalt 50-aastased võivad kaotada töö ja kodu ja kui võimatu on neil taas jalule tõusta, ning teiseks Whitney Houstoni surm, kellega seoses kõneldi kuulsa laulja tundmatust sõbrast.[1] Subutex on samuti teise ilma läinud kuulsa laulja Alexandre Bleachi sõber, aga sellel suhtel siinkohal pikemalt ei peatu. Ütleks vaid, et see laulja on teose kõige laialivalguvam tegelaskuju, aga samas ei ole ka tema vastuoludes midagi võimatut – kui elu enda vastuokslikkusele mõelda. Seda enam, et erinevalt teistest ei ole Bleachile (vähemalt esimeses raamatus) omaette peatükki pühendatud ja nagu kõike muud, on ka tema isikut kirjeldatud läbi eri tegelaste mõtete ja tunnete.

Selline võte on lugejale taevalik kingitus, muudab loetu psühholoogiliselt mitmemõõtmeliseks. Kui raske või kerge oli see autorile, ei tea. Igatahes näeme kaasaegset elu eri vaatepunktide kaudu ja kui me kõigi nende inimelukatega ka lausa ei samastu, siis vähemalt elame nende tragöödiatele ja igapäevasekeldustele kaasa ning hakkame nende tegutsemismotiividest aru saama. Kas me neid kõiki sügavamalt mõista suudame, see sõltub meist endist ja ka sellest, kui sügavast inimpimedusest üks või teine olend on raamatusse püütud. Kodutute, endiste pornonäitlejate, haavatud eneseuhkusega keskikka jõudnud nii-öelda korralike tüdrukute, transsooliste pariislaste ja leinava emaga on lihtne. Ka lugu vabameelse isa tütrest, kellest mitte vaimupimeduse, vaid just ümbritseva mõtestamise tulemusel kujuneb radikaalne islamist, mõjub veenvalt. Naisepeksja, kes ei suuda minna uuesti peresünnitusele, sest ta ei saa näha armastatud inimest kannatamas – see kõlab siin ühte lausesse surutuna vasturääkivalt, aga mitte lehekülgedel, kus sündmusi läbi tema isiku kirjeldatakse.

Kogu maailma süüdistav stsenarist, kes võib igaüht oma kirja panemata ideede ümberjutustamisega surnuks rääkida, ja hardcore punkar, kelle „oma peaga mõtlemine“ suubub sujuvalt üleilmsete vandenõuteooriate pimesi uskumisse. Huh, oleme näinud. Kompleksides paremäärmuslased, kes treenivad end ei rohkemaks ega vähemaks kui sõjaks. Neist kuuleme ilmselt veel nii mõndagi ka siin Eestis.

Produtsent Laurent Dopalent, kes arutleb: „See, kellel pole võimu olnud, ei oska ettegi kujutada, mis see on“ (lk 90). Tõsi, ei oska ja ei huvita. Aga päris huvitav (ehkki ebameeldiv) on sellist tüüpi seestpoolt näha. Jumal paraku, on neid päris eluski nähtud ja jätkuvalt näha. Inimesed, kes muudavad võimusuheteks valdkonnad, mis tavaarusaamade järgi peaksid olema võimust äärmiselt kaugel. Inimesed, kes vaid neile teadaolevail põhjustel näevad sinus konkurenti ja hakkavad sitta keerama. Inimesed, kes mäletavad 20 aasta taguseid nende kohta öeldud või kirjutatud lauseid ja maksaksid kätte ka surnutele. „Kõige hullemini mõjub Laurent’ile teiste edu“ (lk 91). Huvitav, miks? Kas oleks võinud autor ka sellele pimeduse tasandile laskuda ja kirjeldada, mis tüki teiste edu Dopalent’i maailmas temalt ära kahmab? Kuigi ei tea, kas need inimesed ise käivad endas nii sügaval, võibolla jääbki asi tasemele: „Ta on edukas, raisk.“

Võrreldes selle inimtüübiga on islamiäärmuslaseks muutunud tudeng või sitakeeramise musta tööd ellu viiv naine nimega Hüään palju sümpaatsemad, mõistetavad on nad paraku nüüd kõik. Despentes kirjutab nad luust ja lihast inimesteks. Hea meelega kohtaks ka eesti proosas ligilähedastki empaatiat palju rohkem.

„Vernon Subutexist“ kõneldes mainitakse alati, et raamatus on oluline koht muusikal. See on tõsi. Ehkki minu meelest ei olegi see mingi nii väga eraldi esile tõstmist vääriv moment, pigem osa realismist. Jah, minuvanuste ja vanemate inimeste jaoks, kes on Eestist või mujalt Nõukogude Liidu territooriumilt pärit, oli korralik muusika omal ajal üks paljudest defitsiitkaupadest, mida mõni jahtis, millele mõeldes teine aga suuremeelselt käega lõi. Näib, et minust nooremate maailmas enam selline sõge olukord ei valitse. Päris kindlasti ei olnud ega ole see nii inimeste jaoks n-ö läänemaailmas. Olude kiuste olen minagi üles kasvanud teadmisega, et muusika on muust elust lahutamatu – nagu söömine, seks ja rahapuudus.

Olgu siiski öeldud, et autor on ka sellest aspektist oma tegelased usutavalt lahti kirjutanud. Nende muusikalised eelistused ja arengud näivad väga elulised. Juhuslik näide – üks Subutexi sõber kuulas noorena Einstürzende Neubautenit ja Foetust. Neist esimese nime võiks ka pinnapealsete teadmiste korral alternatiivsete huvidega tegelaskujule külge kleepida, see-eest teine lisab pildile juba suuremat veenvust. MC5, The Cramps ja The Gun Club surmavalt haige rokimehe playlist’is annavad pildile rohkem teravust, kui andnuks näiteks Rolling Stones ja Zep. Ja nii edasi.

Plaadipoega seonduv toob kohe meelde Nick Hornby raamatu „High Fidelity“ (eesti keeles „Elu edetabelid“). Kummalisel kombel on Virginie Despentes ka ise öelnud, et Hornby teosed on talle eeskujuks. Mis siin siis kummalist? Asi selles, et võrreldes „Vernon Subutexiga“ on Hornby romaanid suhteliselt turvalised ja optimistlikud. Pigem meenutab Depentes’ raamat Sleaford Modsi teraseid ja teravaid, sotsiaalkriitilisi laulutekste. Ent siiski mitte Modsi vokalisti Jason Williamsoni novelle. Need omakorda on „Vernon Subutexiga“ võrreldes kalgid ja rõõmutud. Vana hea Vernon võib olla kui tahes panetunud kepimees, võrreldes Williamsoni letargiasse vajunud tüüpide vegeteerimisega on selles seksis siiski mingit eluisu, rääkimata muusikast, mis aitab tegelastel inimesteks jääda.

Autori enese sõnul räägib „Vernon Subutex“ liikumisest kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse ja sellest, kuidas Prantsusmaal tunnetatakse domineeriva positsiooni kadumist. „Lääneeurooplased on olnud sünnist saati privilegeeritud, tundes end domineeriva jõuna,“ lisab ta. Samuti on see raamat „mehelikkuse kadumisest ja kuidas keegi sellega kohaneb, nii mehed kui naised“.[2] Vrd romaanis: „Vernon on kinni eelmises sajandis, mil veel püüti teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine“ (lk 83).

Kuidas on raamatut Eestis vastu võetud? Muusikakriitik Valner Valme leiab: „Asja mõte on näidata tänapäeva ühiskonna ellujäämiskursusi keskealistele, kes võib-olla ei taha ümber õppida.“[3]

Nagu algul öeldud, näeb Despentes ise asja süngemalt, taas pinnale kerkimise lootust ta töö kaotanud viiekümnesele ei ennusta, seega ei mingit reipalt patroneerivat juttu ümberõppest.

Lüüa saanud Subutexi vajumine ükskõiksusse on meieni toodud tõepäraselt. See võiks olla inimlikult mõistetav ka neile, kes midagi sarnast ise ei ole läbi elanud, aga ega seda meie ühiskonnas tunnistada taheta. Huvitav, et ka selle raamatu kontekstis olen kuulnud „miks ta ennast kokku ei võta, endale ometi jalaga perse ei pane“ jutte. Töötuks jäänud plaadipoemehe puhul näib see loomulik. See ongi nagu veider eluvalik, mille eest pead kogu elu end ühiskonna ees võlglasena tundma, sulle osaks saanud armulikkuse eest. Aga mis siis, kui jurist enam mingil põhjusel viiekümnendal eluaastal oma senist tööd ei saa jätkata? Ütlete, et nii ei juhtu, temale on ühiskonnas alati tööd. Võibolla, aga see ei tähenda, et kellegi mitukümmend aastat üles ehitatud elu oleks väärtusetum kui teise oma.

Aastaid tagasi imestasin ühe ärieliiti kuuluva mehe väljaütlemisi lugedes, kuidas saab nii ülbelt madalapalgalistele inimestele kurku kusta. Paar aastat tagasi küsis mu hea boheemlasest sõber muu jutu sees, kas ma tean, kuidas saab internetis kellegi heaks raha koguda. Selgus, et jutt käis sellestsamast tuntud inimesest, kes nüüd ravimatu haiguse tagajärjel kaotanud nii ühiskondliku positsiooni kui varanduse, muu hulgas kodu. Ja mu kunstiinimesest sõber, kes eluga ammu edasi ja mujale liikunud, leidis, et peaks oma kunagist kallimat aitama. See juhtus päriselt, mitte raamatus.

„Elu mängibki tihti kahes raundis: kõigepealt uinutab valvsuse ja paneb su uskuma, et oled olukorra peremees, ja kui paistab, et oled end lõdvaks lasknud ja relvitu, tuleb uuele ringile ja teeb sulle üks-null“ (lk 8–9).

Nagu ükski hea kirjandusteos, ei taha „Vernon Subutex“ meile lihtsalt moraali lugeda. Aga kirjutatud on ta hästi ja kui soovime, võib igaüks sealt enda jaoks muidugi leida, mida ta just minule öelda tahaks. Et kõiki inimesi on võimalik mõista? Siiski, kellel on empaatiat, sel pole seda raamatut vaja, kellel pole või keda empaatia segab edasi liikumast, sellel veel vähem. Hoiatab paremäärmusluse eest? Vist juba hilja. Võibolla hoopis: kui sa oled hammasrataste vahele jäänud, ei aita enam ka oma plaadikogu maha müümine. Heh.

See raamat näitab. Selgelt, kaasahaaravalt, aga ilustamata. Nii need asjad lihtsalt lähevad, nimetame seda, kuidas tahame – kas elu, saatus, gravitatsioon, kapitalism või lihtsalt nuss.

[1] A. Chrisafis, Virginie Despentes: „What is going on in men’s heads when women’s pleasure has become a problem?“. Interview. The Guardian, 31.08.2018.

[2] Sealsamas.

[3] V. Valme, Virginie Despentes’i „Vernon Subutex“ ilmus eesti keeles. Kultuur.err.ee, 04.11.2019.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi