Luksus ja progress Belgradis pärast Osmaneid ja pärast sotsialismi

MILOŠ JOVANOVIĆ

22. septembril 2018 kella poole kümne paiku hommikul kukkusid kaks ehitajat Belgradi Kaldarajooni kõrghoone ehituse kahekümne teiselt korruselt ennast surnuks. Aca Šimunovi (41) ja Stefan Dabetići (26) surm polnud midagi erakordset. Tol aastal hukkus Serbias oma töökohal 51 töölist, enamik neist ehitajad. Belgradi Kaldarajoon, esinduslik näide linna hiljutisest ehitusbuumist, on 3,5 miljardit eurot maksev era- ja avalikku raha kaasav ühisprojekt Serbia valitsuse ja Araabia Ühendemiraatide firma Eagle Hills vahel. Tõotades meile hiilgavat tulevikku luksuskorterite, pilvelõhkujate, jahisadamate, hotellide ja ostukeskustega, kuulutab projekt Serbia pühendumust postsotsialistlikule modernsusele, mille piirid määrab kapital.

Belgradi Savamala linnaosa Kaldarajooni reklaamid detsembris 2016. Tagaplaanil paisvad ehitised on nüüdseks lammutatud.

Oma pealispinnal esindab Kaldarajooni klaas- ja terasarhitektuur finantskapitali ajaloovabu nägemusi. Tornid seisavad selgelt „väljaspool aega“, nende katkematud kuubid kajastavad lahjendatud versiooni kõrgmodernismi esteetikast, mille töötas välja Mies van der Rohe 1950. aastatel Manhattani kesklinna tarbeks. Kõrghoonete vahele on puistatud neofuturistlikke maju, nagu 168-meetrine Kula Belgrade’i torn. Mitte millelgi Kaldarajoonis ei näi olevat oma ajaloolist narratiivi. Klaasfassaadide viide modernistlikkusele osutab lihtsalt nõrgenenud mälule, millelegi, mis Fredric Jamesoni sõnul on „aja annihileerimise teenistuses“.[1]

Kuigi paljud hooned on olulise kaubandusliku funktsiooniga hübriidkasutuses, moodustavad ehituspindalast suurema osa kinnisvaraturu jaoks toodetud korterid. Selleks on finantsilises mõttes hea põhjus: keskmised kinnisvarahinnad Belgradis on pärast majanduslanguse lõppu 2014. aastal kasvanud 7% aastas.[2] Korterihinnad kuuluvad turu ülemisse segmenti, rahuldades kasvavat nõudlust pärast seda, kui Miloševići langemise järel ja riigi majanduse avanedes on pangalaenud muutunud kättesaadavamaks. 2018. aastal oli Serbia pangandussektori tootlus varadelt 11,3%.[3] Luksuskorteritelt teenitava kasumi väljavaated on ligi meelitanud spekulatiivseid investeeringuid tõusvalt kodanluselt, tõstes nõnda omakorda kinnisvarahindu. Seega on Belgradi ehitusbuum tuginenud investeeringute kiirele tootlusele ning konservatiivsele arhitektuurile, mis seisneb peamiselt modernistlikus ja ahistoristlikus stiilis.

Suurimana selliste projektide seas esindab Belgradi Kaldarajoon oma ajalootus pinnapealsuses Serbia ammust ambitsiooni ühineda Euroopa rahvaste perega. Paradoksaalsel kombel tugineb selline „ajaloo lõpu“ narratiiv ajaloolistele võrdlustele. Projekti 2015. aastal parlamendile tutvustades seostas Serbia praegune president, tollane peaminister Aleksandar Vučić kunagise Savamala tööstusrajooni ümberkujundamist nüüdseks Kaldarajooniks 19. sajandil vürst Miloš Obrenovići ettevõetud deosmaniseerimisega (1830–1839, 1858–1860). Vučići esituses oli Belgradi Osmanite-järgne ümberkujundamine võrreldav Serbia majanduse nüüdse üleminekuga turukapitalismile. Vučić võrdles ennast Milošiga: mõlemad olid asunud tulisesse võitlusse mahajäänud rahvaga, kes ei tahtnud astuda moodsasse aega. Säärased võrdlused, mis väljendavad üleüldise progressi kapitalistlikku narratiivi, põhinevad minevikufantaasiatel, millega pole võimalik vaielda. Nagu Belgradi linnajuht Goran Vesić 2017. aastal märkis: „Juba Savamala loodi samamoodi – kepi abil. Miloš ehitas serbia kaupmeestelinna vastu Kalemegdani kindlust, mis jäi türklaste kätte. … Tänapäeval see luuakse kraanade, kallurite ja masinatega.“[4] Ametiisikute lood kujutavad neid kahte üleminekut – impeeriumist rahvusriigiks ja sotsialismist kapitalismi – sõlmpunktidena jätkuvas edasiminekus, libisedes kõnekalt üle kogu Jugoslaavia ajaloost.[5] Kuid Belgradi 19. sajandi ajaloo hoolikam vaatlus võib tuua esile niihästi Osmanite-järgse kui ka sotsialismi-järgse ülemineku sisemised vastuolud. Nende ajalooliste sõlmpunktide kõrvutamine peegeldab seda, kuidas kapitali globaalsed ja kohalikud vormid ajendavad ühiskonna ümberkujundamist ja kuidas kapitali kohaliku akumuleerumisega kaasneb võõrandamine.

Elamufondi restruktureerimine Osmanite-järgses Belgradis

19. sajandil tegi enamik Balkani linnu läbi ümberkujunemise ja moderniseerumise protsessi, millel on tõepoolest sarnasusi nende praeguse olukorraga. Kui Serbia saavutas autonoomia Osmanite impeeriumist (1830–1878) ja hiljem iseseisvuse (1878–1915, taas alates 2006), püüdis serbia kristlastest kaupmeeste eliit kindlustada euroopastumise abil oma sotsiaalset ja poliitilist juhtrolli, kavandades õiguslikke ja rahandusasutusi, mis pidid asendama Osmanite riigiasutusi. Autonoomia saavutamisele järgnenud aastakümnel jõuti ehitada uusi valitsushooneid, kõrgklassi elumaju ja riidekaupmeeste kvartal Belgradi bastionide vastu Savamala linnaossa, kus elasid peamiselt kristlased. Hooned püstitati kohalikelt elanikelt jõuga võõrandatud maadele. Nende ehitamisel kasutati gildisüsteemis üles kasvanud ja Osmanite ajal hariduse saanud meistrite oskusi. Üks selliseid oli Hadži-Nikola Živković, tänu kellele valmisid Savamalas vürstide paleed (1829–1831). Toonane euroopastumine läbi võõrandamise pakkuski 2015. aastal ajaloolist võrdlusalust peaminister Vučićile ja Belgradi linnaisadele Kaldarajooni arenduse õigustamiseks. 19. sajandi alguses olid Savamalas elanud kristlased ja moslemid, mustlased ja teised, kellest paljud olid põgenenud Sava ja Doonau äärsetest suurtest feodaalmõisadest. Linnaosa oli väike – vähem kui kahesajas majas elasid käsitöölised, põllu- ja päevatöölised, pisikaubitsejad, laadijad, kõrtsmikud ja prostituudid. Erinevalt kaubanduskodanlusest, keda juhtis autokraatlik reformaator vürst Miloš Obrenović, jäid nemad selles üleminekus impeeriumilt rahvusriiki kaotajaks.

Savamala potentsiaalselt tulus asend stabiilse sadamakvartalina Sava jõe kaldal tähendas, et see pälvis kiiresti uute võimude tähelepanu. Kui politseiülem Cvetko Rajovići esialgsed katsed elanikke välja tõsta nurjusid, põletati linnaosa 1834. aastal vürst Miloši käsul kahe päevaga maha. Oma avaldamata mälestustes märgib Sima M. Sarajlija, et Miloš ise andis ratsu seljast korralduse linnaosa süüdata, lubamata elanikel isegi varandust kaasa võtta.[6] Prantsuse slavistist rändur Robert Cyprien on kirjeldanud seda sündmust salvava sarkasmiga: „tuulest hoogu saanud tuli rullis oma leegitsevaid keeli ja lakkus küngast, justkui puhastades seda kogu inimviletsuse räpasusest ja tehes selle vääriliseks vastu võtma vürsti volbet villat.“[7] Endiste savamalalaste kaebused, mida esitati pärast vürst Miloši võimult langemist, kinnitavad nende väljaajamist sarnases, ehkki mitte nii lillelises keeles.[8]

Alanud ehitustegevus Savamalas tõmbas ligi insenere ja arhitekte Habsburgide maadelt teispool Doonaud ja Savat. Kui varem olid ehitamist korraldanud gildimeistrid, kes pärinesid lõunast, Osmanite aladelt, siis põhjast tulnud „Euroopa“ meestel olid formaliseeritud tehnilised teadmised, mis keskendusid planeerimisele. Kui 1830. aastatel hakkasid valmima Savamala tähtsamad hooned, kutsuti Belgradi „linna peainseneriks“ Habsburgide aladelt pärit slovakk Franz Janke.[9] Üks tema peamisi projekte oli riidekaupmeeste kvartali projekteerimine Savamalas, kuhu loodi sirged tänavad, mida majad ääristasid ühtse rindena. Majad ise kujutasid endast eluhooneid koos töötubadega ning esindasid uut nägemust linnast. Need polnud enam tänavatega ühendatud üksikud sõlmed, vaid elemendid suuremas visioonis, millega linna sotsiaalne ja majandustegevus ümber kujundati.

Ulica kneza Mihaila Belgradis, 19. saj lõpp.

Kuidas sellised muutused mõjutasid Belgradi elamufondi „pikal 19. sajandil“? 1846. aastal pandi paika esimesed esteetilised ettekirjutused, mida hiljem laiendati nõudega, et hooned peavad olema „dekoreeritud“, hoonefront peab joonduma tänava järgi, mis ise peab olema sirge.[10] See tähendas, et majadele tekkisid fassaadid, nii et kogu maja esikülg vaatas tänava poole. Seadused piirasid sisuliselt võimalusi ehitada Osmanite stiilis Balkani maju ning kujundasid viimaks ümber linnamaastiku esteetilise keele. Uus esteetika kõrvaldas teatavad eksterjöörivormid nagu tänavapoolsed eendid ning tõi sisse klassikalisi elemente nagu pilastrid ja sambad. Ka kodude interjööridest kadus eristus poolavaliku ala (selamlık) ja privaatala (haremlık) vahel ning köök paigutati hoone põhistruktuuri sisse. Samuti seati sisse uus jaotus teenijate ja pererahva ruumide vahel. 1850. aastal kehtestati seadusega omandiregistrid, millesse kanti kõik nõuded maale. Tähtis oli see, et uus seadus andis ka võimaluse krunte hüpoteegi alla panna ning registrite roll omandi garantiina kasvas. Kõik need muutused leidsid aset pika 19. sajandi teisel poolel ning need viidi läbi asjatundjate seadusandliku ja haldustööga, mis põhines ühiskondlike suhete uutel mudelitel.

Belgradi muutuva linnamaastiku ideoloogia, mis põhines eraomandi võõrandamatusel, euroopalikul progressil ja moderniseerimise vajalikkusel, oli analoogiline muude linnade ümberkujunemisega 19. sajandil. Kuid Belgradis on selle iseloom olnud seotud edutute katsetega luua siseturgusid ning laiendada linna kui kohaliku ja globaalse kapitali juhtimiskeskust. Nagu ma olen mujal selgitanud, pidas enamik Balkani elanikke seda projekti luupainajaks, sest nende jaoks „jäi modernsuse helgem külg tabamatuks“.[11] Raamatus „Peterburi, fin de siècle“ kirjeldab Mark D. Steinberg sarnast modernsusele osaks saanud vastuvõttu Vene impeeriumi pealinnas kui kogemust, „mida varjutas suurem pimedus“.[12]

Eri kihtide ja elualade belgradlased mõtestasid moodsat elu korruptsiooni ja mahajäämuse kaudu, kasutades tolmu- ja pori-metafoore. Nagu linna ajaloolased on märkinud, on „ebatäieliku modernsuse“ ja „identiteedikriisi“ idee jätkunud ka 20. sajandil.[13] Modernsuse rutakus taltsutati, kuid enese perifeeriasse mõistmise hinnaga. Moodsat linna käsitleti millegi nii kaugena, et 19. sajandi lõpu linnaametnikud käisid Lääne-Euroopas ekskursioonidel tutvumaks
infrastruktuuriga, kutsusid külla välismaa linnaametnikke ja küsisid kirja teel nõu regulatsioonide osas.[14] Kõike seda enne linna enda infrastruktuuri süstemaatiliselt kaardistama asumist. 19. sajandi lõpu Belgradi linnapea Kosta Glavinić teadis paradoksaalsel kombel rohkem Londoni ja St Louisi sillutussüsteemi kohta kui Osmanite-aegsest munakivisillutisest, mis kattis ikka veel Belgradi kesklinna tänavaid.[15]

Seega oli Balkani linnade konkreetne ümberkujunemine ühe globaalse protsessi kohalik ilming – see protsess peegeldub Osmanite stiilis majade muutumises „euroopalikuks“, hierarhiliste ekspertrežiimide tekkes, mis hakkasid kontrollima ehitustööjõudu ja tänavate uut ruumilist korraldust. Neil muutustel oli sügav mõju sellele, kuidas igast kihist Balkani linnaelanikud modernsust enda jaoks kirjeldasid. See määras kindlaks terminid, mille abil nad linna muutumist mõtestasid. Kui tahta tõmmata paralleele sotsialismi-järgse ja Osmanite-järgse urbaniseerumise vahel, nagu teevad Belgradi nüüdisaegsed võimud, tuleks võtta tervikuna arvesse just neid nurjumiskogemusi, neid ebavõrdsuse tingimusi, milles linlikku modernsust on sisse seatud. Kohalike kompradooride eliit paistab mõistvat belgradlaste soovimatust modernsusse astuda. 2017. aasta intervjuus uudisteagentuurile Tanjug märkis kauaaegne linnajuht Goran Vesić, et vastuseis ehitamisele „on lihtsalt mentaliteedi osa. Iga kord, kui ehitatakse midagi uut, mis toob Belgradi Euroopale lähemale, moderniseerib linna, seisavad sellele vastu inimesed, kes ennast nendes asjades ära ei tunne“.[16] Vesić põhjendas seejärel oma väidet ajalooga, lugedes üles vastuseisujuhtumeid uutele ehitusprojektidele läbi 20. sajandi. Tema viimases näites peitub võti Serbias domineeriva poliitökonoomilise ideoloogia mõistmiseks, mis kujutab tänapäeva Belgradi kui tippu kapitalistliku ühiskonna ajaloolises edenemises. Vesić tõi kirjeldatud vastalise vaimu näiteks selle, kui 1936. aastal linna püstitatud esimese klaaskaubamaja aknad visati kohe pärast avamist sisse. Suurtel meeleavaldustel hüüdsid laamendajad hüüdlauseid rahvusliku majanduse poolt ja väliskapitali vastu.

Osmanite-järgne, sotsialismijärgne

Aasta pärast ehitustööliste Šimunovi ja Dabetići surma sattusin luksuskorteri müügikuulutuse peale. Korter asus majas, millest nad alla kukkusid. Viis korrust kukkumiskohast allpool asuva korteri hind oli 100 000 eurot ja suurus 23m2 – ilmselt mõeldud ostjale, kes saaks selle Airbnb või kohalike veebilehtede kaudu kasulikult välja üürida. Korteri ruutmeetrihind oli Kaldarajooni kontekstis kaunis soodne, ainult kolm-neli korda kõrgem kui linna keskmine (Kaldarajooni arenduse keskmine hind on linna keskmisest seitse korda kõrgem). Kuigi levinud idee järgi hinnad justkui peegeldaksid nõudluse ja pakkumise suhet, on säärased luksuskorterid kättesaamatult kallid enamiku belgradlaste jaoks, kelle keskmine kuupalk on pisut üle 500 euro. Paistab, et nagu tema sotsialistlik eelkäija, ei suuda ka kapitalistlik süsteem korraldada eluasemete tootmist nii, et see paljude linnaelanike vajadusi rahuldaks.

Jugoslaavia riigi süvenenud suutmatus pakkuda piisaval hulgal eluasemeid kiiresti kasvanud linnakeskustes hakkas 1970. aastatest alates sünnitama Belgradi ja selle äärelinnadesse mitteametlikke asundusi. Selline ehitustegevus pani proovile riigi-sotsialismi lubaduse eluasemeõigusele, sest ehitati ju ühiskonna omanduses olnud maale. Tänapäeva Belgradis on ligikaudu 100 mitteametlikku asundust, millest paljud hõivavad kunagist ühiskondlikku omandit. Need pakuvad peavarju kahele sotsiaalselt kõige marginaliseeritumale grupile, mis üksteisega märkimisväärsel määral kattuvad – mustlastele ja Jugo-slaavia sõdade põgenikele.

Alates nullindate keskpaigast on sääraseid asundusi hakatud süstemaatiliselt jõuga likvideerima, kas siis selleks, et rajada teed uusarendustele või et veelgi getostada juba niigi segregeeritud gruppe. Prekaarsetes õiguslikes tingimustes elutsejate süstemaatiline väljatõstmine kruntidelt, millel on kasumipotentsiaali, on olnud üks märkimisväärselt püsiv joon Serbia muidu mullistusterohkes poliitikas pärast Miloševići langemist. Esimene struktuurne väljatõstmine puudutas kaht mitteametlikku linnaosa, Gazelat ja Belville’i, vastavalt 2009. ja 2012. aastal. Gazela elanike sunniviisilise ümberasustamise käsitluses on Konstantin Kilibarda kirjeldanud, kuidas need protsessid rahuldasid „kapitali translokaalseid vajadusi“, kasutades ära kohalikku võimumusklit ja Euroopa Liidu fonde, et puhastada teed Pan-Euroopa transpordikoridori X rekonstrueerimiseks. Tänapäeval mäletavad vähesed, millist nime kandis algselt Bara Venecija, kuhu kerkivad praegu Kaldarajooni tornid. Hiljemalt 17. sajandist on selle koha nimena talletatud Ciganska bara, sest seal asus mustlasküla.[17] Vürst Miloši 19. sajandi paleed ehitati osalt mustlaste sunnitööga. Tellised nende müüride jaoks toodeti lähedases vabrikus, kus 1834. aastal korraldasid mustlastest, serblastest ja türklastest töölised tõenäoliselt esimese organiseeritud streigi Belgradi ajaloos.[18] Tänapäeval on mustlased Belgradi kesklinnast üha enam välja tõrjutud, et anda teed tulusatele investeeringutele luksuskinnisvarasse.

Maserati kaupluse reklaam, taustal Kaldarajooni elamutorn.

2016. aasta valimistepäeva õhtul läksid poolriiklikest rühmitustest võõrandajad üle piiri, kui maskides mehed lammutasid pimeduse varjus ühe mittemustlastänava, et teha teed Kaldarajooni projektile. Hercegovačka tänava hävitamine põhjustas mitu kohtuasja, millel küll oli vähe tulemust, ning pani Euroopa parlamendi muret väljendama.[19] See sünnitas ka massilise protestiliikumise, mida juhtis aktivistide grupp „Ne da(vi)mo Beograd“, mis seisab „õiguse eest linnale“. Protestid viisid oma partei moodustumiseni, mis kandideeris kohalikel valimistel, kuid ühtegi kohta ei saanud. Kõheda järelkajana vürst Miloši hävitustööle Savamala kvartalis jäid ka kaks sajandit hiljem belgradlaste petitsioonid ja protestid vastuseta. Ehitused ja lammutused jätkusid täie hooga.

Üks põhjusi belgradlaste võimetusele peatada Kaldarajooni projekt võib olla asjaolus, et see arendus ei ole ainult kohalik lugu. Luksushoonete kerkimist Belgradi ei saa lahutada teistest laiematest globaalsetest võõrandamisprotsessidest. Nn Euroopa migratsioonikriisi ajal 2015–2016 hõivasid Savamala linnaosa lammutamist ootavad majad põgenikud Süüriast, Iraagist ja Afganistanist, kes olid teel Lääne-Euroopasse. Paljude jaoks oli Serbia võõras ja külalislahkuseta maa. Internetinäitusel „Sokak“, mis esitas Balkani marsruudil rändajate fotosid, portreteeris 25-aastane Abdul Afganistanist ennast kümblemas kümne miinuskraadi käes hüljatud barakkide lähedal, mis lammutati, et teha ruumi Kaldarajooni keskpargile. Abdul märkis: „Talv Belgradis on üks rängimaid kogemusi mu elus, ja ma olen piiridel mitu korda peksa saanud, ükskord murti mul isegi käeluu.“[20] Enamik skvotteritest tõsteti lõpuks välja ja põgenike vastu pandi toime juhuslikke terroriakte nii politsei kui ka paremorganisatsioonide poolt. Kuid nemadki protesteerisid lammutustööde vastu ja rajasid lähedases pargis solidaarsusvõrgustikke. Solidaarsusvõrgustike organiseerimine sääraste kiskjalike arenduste vastu nagu Belgradi Kaldarajoon on olnud Serbias raske. Osalt seepärast, et niisuguste projektidega kaasnevad sotsiaalsed kahjud on hajutatud. Serblastest organisaatorite jaoks paistavad Balkani marsruudil rändajate kannatused, mitteametlike asunduste ümberkolimine ja inimeste ebaseaduslikud väljatõstmised kõik eraldi protsessidena.

2019. aastal paljastas Aleksandar Obradović, Krušiki relvatehase vilepuhujast töötaja, Serbia raskerelvade korruptiivse ekspordi Pärsia lahe äärsetesse araabia riikidesse.[21] Aasta varem oli Serbia eksportinud 900 miljoni dollari eest relvi Araabia Ühendemiraatidesse. Viimaks leidsid need aga oma sihtpunkti Süürias ja Jeemenis.[22] Ühendemiraatide firma Eagle Hills on strateegiline partner Kaldaprojektis, mille arendamine on käinud käsikäes Serbia relvaekspordiga.[23] Tapatalgud globaalses Lõunas on tarretunud Kaldarajooni tornide klaasi ja terasesse. Need tekitavad just neidsamu pagevaid inimesi, kellel pole peavarju ja kes peidavad end võimude eest luksuselamute varjus.

Võitlused Belgradis jätkuvad, keskendudes peamiselt sellele, et ära hoida väljatõstmisi pisivõlgade eest. Uudisteportaali Mašina.rs andmetel on töös uued seadused eluasemete ja korterelamute haldamise kohta, mis „pakuvad juriidilisi aluseid väljatõstmiseks, kui omandi- või võlaküsimus on kohtulikult veel lahendamata“.[24] Nagu enamikus Ida-Euroopas pärast riigisotsialismist väljumist, on koduomanike osakaal Serbias väga kõrge, üle 80%. Massiline kodu-omand, mis on olnud 1990. aastate privatiseerimise üks väheseid hüvesid, on tekitanud sotsiaalse padja, mis pidurdab kapitali akumulatsiooni mitmes valdkonnas – mustalt töötamisest kuni odava eluasemeni. Võitlused väljatõstmiste vastu, nagu varasemad võitlused lammutamiste vastu, on Belgradi luksusarenduste Januse-näo teine pale. Nad moodustavad vastupanutandri kapitali akumulatsioonile linnas, kuigi tulemused on ambivalentsed.

Luksusprojektid nagu Belgradi Kaldarajoon tuginevad oma tekkelugude punumisel ajaloolisele amneesiale. Nad esitavad progressinarratiivi, mis ignoreerib pingeid ja vastuolusid, millest oleneb olevik. Kuus aastat pärast seda, kui Miloš oli Savamala maha põletanud, saadeti Belgradi linnainsener Franz Janke mõõtma alleesid ja tänavaid Palilulas, külas, kuhu savamalalased pärast nende kodude mahapõletamist olid saadetud. Ürikud Janke mõõtmistööde kohta kõnelevad kollektiivsest vastupanust uute võõrandamiste ähvardusel läbiviidavale urbaniseerimisele. 1840. aasta aprillis teatas Belgradi linnavalitsus: „Hakanud mõõtma tänavaid laiusega 37 meetrit, mõistis insenerihärra, et laiade tänavate tõttu tuleb elanikkudelt krundid ära võtta ja tükeldada. Selsinasel põhjusel nimetatud inimesed ärritusid väga üles ja nimetatud härra sattus ülimasse ohtu. Et vältida kodanikkude mässu ja rahutust, leidis insenerihärra, et praegust alleekava annab kitsendada.“ Belgradi Palilula rajooni kitsad tänavad on jäänud sääraste minevikuvõitluste arhiiviks. Progressi narratiividele vastanduvad vastupanulood võivad näidata, kuidas linna praegused ümberkorraldused on sama ebaõiglased ja asjatud ning alati globaalsete võimuhierarhiatega piiritletud, nagu oli nende 19. sajandi eelkäija. Belgradi luksuselamud pole siin erand.

Artikkel põhineb arhiivitööl dokfilmi „Waterfront: A post-Ottoman, post-socialist story“ jaoks (Saksamaa/Serbia, 2018), mille režissööriks oli autor koos kunstnike kollektiiviga KURS.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

[1] F. Jameson, Postmodernism, or, The Cultural Logic of Late Capitalism. Durham (NC), 1992, lk 364.

[2] https://bit.ly/3htAIr9/; S. Guthrie, Residential Boom in Serbia. Construction Europe, 26.10.2018. https://bit.ly/2MYKhQQ.

[3] https://bit.ly/2Y15Iqx.

[4] I. Cvejić, Goran Vesić: Rezultat je nova mera srpske politike. Intervju. Ekspres, 20.07.2017.

[5] Narratiivi üldjooni vt: G. Vesić, Novo uzdizanje Karađorđeve i Savamale. Politika, 23.08.2018.

[6] S. M. Sarajlija, Paljenje Savamale. Unknown (before 1870s). Arhiv SANU, br. 14161/52.

[7] R. Cyprien, Le Monde Gréco-Slave. V: Les Serbes – Histoire du prince Miloch. Revue des Deux Mondes, 1843, kd 1.

[8] lija Čarapić Državnom Savetu, 16.09. 1839. Archives of Serbia. MUD-P IX, br. 70, 79, 80.

[9] D. Đurić-Zamolo, Graditelji Beograda 1815–1914. Belgrad, 2009, lk 53; N. Andrić, Beograd u XIX veku. Belgrad, 1967, lk 75.

[10] D. Đurić-Zamolo, Najraniji pravni propisi iz oblasti arhitekture i urban­izma u Srbiji XIX veka (1835–1865). Rmt-s: Gradska kultura na Balkanu (XV–XIX vek): Zbornik radova. Belgrad, 1988, lk 155–157.

[11] M. Jovanović, Bourgeois Worlds and Urban Nightmares: The Post-Ottoman Balkan City through the Lens of Milutin Uskoković’s Newcomers. Journal of Urban Cultural Studies, 2018, kd 5, nr 2, lk 187–206.

[12] M. Steinberg, Petersburg Fin de Siècle. New Haven (CT), 2011, lk 268.

[13] D. Stojanović, Kaldrma I Asfalt: Urbanizacija I Evropeizacija Beograda 1890–1914. Belgrad, 2008; L. Blagojević, Modernism in Serbia: the Elusive Margins of Belgrade Architecture, 1919–1941. Cambridge (MA), 2003.

[14] 1880–1900 saadeti Belgradist mitmeid komisjone üle Euroopa uurima mitmesuguseid kanalisatsiooni, elektriliinide, transpordi ja veevärgi süsteeme. Vt nt: Beogradske Opštinske Novine (BON), 10.02.1885, lk 2.

[15] Glavinići juhitud komisjon uuris 1892. aastal kaht linna, et otsustada, millised regulatsiooniviisid oleksid Belgradile kõige paremad. BON, 02.02.1892, lk 33.

[16] Vesić: Osporavanje modernih projekata deo mentaliteta. Studio B, 03.11.2017. https://bit.ly/2Yi4sOK.

[17] D. Acković, Romi u Beogradu. Belgrad, 2009, lk 79.

[18] R. Vukomanović, Radnička klasa Srbije u drugoj polovini XIX veka. Belgrad, 1972, lk 276.

[19] J. Simić, Another Contested Demolition in Belgrade’s Savamala District. Euractiv, 15.06.2017. https://bit.ly/2YjFtdS.

[20] Näituse võib leida: http://sokakonline.com/, kuid Abduli pilt on ainult trükitud kataloogis: Projekat o različitosti i znatiželji Sokak: Izložba digitalnih fotografija „Nesaslušane priče“. Belgrad, 2018, lk 14.

[21] S. Dragojlo, Trgovina oružjem kao partijsko-porodični biznis. Bilten, 28.10.2019. https://www.bilten.org/?p=29485.

[22] I. Angelovski jt, The Coyote’s Trail: A Machine Gun’s Path from Serbia to Syria. OCCRP, 09.05.2017. https://bit.ly/2XKpre3; M. Zivanovic, Serbian Weapons Used in Yemen Conflict Zone. Balkan-Insight, 03.09.2018. https://bit.ly/3cIIERt.

[23] Z. Radovanović, Izgradnja Beograda na vodi prati rast izvoza domaćeg naoružanja i vojne opreme u Emirate i obrnuto. Danas, 17.11.2019. https://bit.ly/2UnoAOv.

[24] Activists in Serbia Prevent Three Evictions in Two Cities. Mašina, 11.12.2018. https://bit.ly/2Ag6XJt.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk