Oleks siis vähemalt sarmigi, kui kunsti ei ole

Eia Uus. Tüdrukune. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2019. 271 lk. 18.95 €.

VILJA KIISLER

Naise seisundist pisikeses Ida-Euroopa riigis nimega Eesti pole palju rõõmustavat kõnelda. Naise riiklikult tunnistatud eneseväärikus põhineb sigimislikel kvaliteetidel – kõige parem on, kui naine enne kolmanda lapse ilmaletoomist tööle ei lähe, selle eest toetab riik heldelt – ja mehe oma Euroopa suurimal palgalõhel. Mehel tuleb lasta olla mees, sest see meeldib ka naistele, on kuulutanud onu Heinod nii riigi, ettevõtete kui ka organisatsioonide juhtide hulgas. Samal ajal peab naine olema igavesti noor, sale ja ilus – kui oled vähegi tuntud ja julged vananeda, siis pead julgema vaadata ka pildigaleriisid pealkirjaga „Vaata, mis on …-ga juhtunud!“ –, sellal kui mees tohib südamerahus olla nii paks kui ka kole, see ainult kaunistab teda, eriti kui tal on raha ja võimu.

Siiski, poliitikas kehtivad spetsiifilised reeglid. Lubatud on välja näha nagu Mailis Reps – armas ja turvaline, kuue lapse ema ei suuda mitte miski siin ilmas endast välja ajada, isegi mitte see, kui ta koduerakond on müstilistel põhjustel vastu võtnud tundmatu naise lapseraha –, aga kindlasti mitte nagu Kaja Kallas. Ei. Kallas on kahtlane ja ohtlik.

Valitsusse kuulub kaks naist: ühe valdkond on Kinder, Kirche ja Küche, teise oma lihtsalt Kinder ilma kiriku ja köögita. Ajaloolise eksituse tõttu on meil ka presidendiks naine, pealegi veel „emotsionaalselt üles köetud naine”, ta käib kohutavalt närvidele meestele, kes tunnevad intensiivset huvi emakaga seotud küsimuste vastu ja teavad täpselt, et naisõiguslased, rassismivastased, seksuaalvähemuste õiguste eest seisjad ja teised liberastid on hüsteerikud (kr hystera – emakas). Kuigi välismaa veidrustega soovitatakse siinmail mitte kaasa minna – see ei olevat väärikas –, jõuab laiast ilmast siia ikkagi üht-teist, kauge kajana, järellainetusena. Siinmaise #metoo ainus lõpetatud kaasus on praegu 71-aastane tähetark, kes käperdas puuõõnes naiste tšakraid ja sai selle eest trahvi 96 eurot.[1]

Kui nüüd kirjeldatud pinnasele peaks langema üks missiooniga raamat, mis naiste olukorra ilmsiks teeb ja selle vastu üles tõuseb, ei peaks ühiskonna mõtlemisvõimelisemale ja empaatilisemale, st hüsteerilisemale osale üle jääma muud kui teost avasüli tervitada. Lõpuks ometi ilmub välja keegi, kes kõneleb asjadest „nii, nagu need on“: 39-aastasel lastetul naisel, kes on pealegi äsja töötuks jäänud, on ka elu, tuleb välja, ja takkapihta huvitav elu. Autor ei tunne võltshäbi, kui kõneleb süütuse kaotamisest nõukaaegse günekoloogi jõhkra käe läbi, kooliajal kogetud ahistamiste võigastest detailidest ja viimaks kahe naise vahelisest seksuaalsest tõmbest, mis viib eeldatavasti pikemaajalise kooseluni – ehkki mitte neil asjaoludel, mida sündmuste esialgne väljajoonistus ennustada lubaks. Kõik naiseelu valupunktid on ühes raamatus koos ning takkapihta on ajastutundlik tekst omast ajast ees, ühiskondlikus plaanis lausa ettenägelik, sest valmis enne viimaseid valimisi.

Eia Uusi „Tüdrukusele“ ongi osaks saanud sellisel hulgal – valdavalt heatahtlikku – tähelepanu, millest enamik eesti kirjandusteoste autoreid võib üksnes unistada. Raamatu kohta on ilmunud kahekohalise numbriga mõõdetav hulk arvustusi, mis on kahtlemata haruldane tulemus. Üks kriitik võttis selle raamatu ajel sõna koguni neli (jah, neli) korda. Kui lisada siia blogosfääri vastukajad, intervjuud, kajastused tele- ja raadioeetris, arutlused sotsiaalmeedias ja autorile endale laekunud vastukaja, siis tuleb Uusi ilmselt pidada kõige populaarsemaks autoriks käesoleval aastal (raamat ise valmis eelmise aasta kevadel romaanivõistluseks ja ilmus aasta lõpus).

Omaette saavutuseks võib pidada romaanivõistluse žürii segadusseajamist, mida teost viimaks kolmanda koha vääriliseks pidanud žürii liige Aare Pilv sõnastab nii: „Romaanivõistluse žürii ei jõudnudki „Tüdrukuse“ puhul üksmeelele, kas tegu on feministliku programmteosega või hoopis teatava feminismiskepsise väljendusega. Vaidlused selle üle olid korduvad, kuid huvitavad ja mõtterohked. See retseptsioonilise ambivalentsi potentsiaal oli üks tegur teose auhindamisel – sest kunst peab ka avalikku polemost alal hoidma.“[2] Tähelepanuväärne tunnistus. Mõtterohkeid arutelusid ei peetud mitte teose esteetilise väärtuse üle, vaid hoopis autoripositsiooni asjus ehk siis küsimuses, kas autor on feminist või hoopis naeruvääristab feminismi. Kunstilised kvaliteedid defineeriti retseptsiooni kaudu ja omistati teosele automaatselt, kuigi pole põhjust arvata, et Pilv viidatud postituses sõna „kunst“ ranges tähenduses tarvitaks.

Sest üks on vähegi eksisteeriva lugemuse korral selge kohe: mitte ainsamatki esteetilist eesmärki pole Eia Uus endale seadnud. Autor on tunnistanud, et raamat on kirjutatud umbes kuu ajaga ning see kukkus temast enam-vähem valmiskujul välja[3] (mis iseenesest kunstiväärtusliku teose sündi ei välista, aga kahtlemata ka ei taga). Tegemist on lobeda ja puhuti vaimuka lobaga, mis kaardistab kõikvõimalikud naiseeluga seotud teemad ning seob need – kohati teravmeelselt – ühiskondlike oludega. Kunstiliste kvaliteetide puudumise tõttu nõuab aga näiteks paljukõneldud õhtusöögistseeni läbimine hobuse kannatust. Ei saa parata – kui kunsti üleüldse ei ole, pole kas või kogemata juhtunud, sisse sattunud, siis on mul igav. Uusiga oli mul igav. Oleks siis sarmigi, kui kunsti ei ole! Aga pole ka sarmi.

Nii et Alvar Loogil on õigus: ilukirjanduse võimalused on „Tüdrukuses” kahetsusväärselt alakasutatud, kõik on lugeja eest ära tõlgendatud, lahti seletatud, otsesõnu välja öeldud, õhtusöögistseeni aga loe lausa nagu loengut.[4] Imestasin üksjagu, kuidas hulk arvamusliidreid ja asjapulki, kultuurisaadete juhte, aga ka asjatundlikke inimesi ja kirjanikke teost kiitis ja autorit tunnustas, kirjatöö kunstilisest puudest püüdlikult mööda vaadates. Puhas silmakirjalikkus, soov end upitada ja parema inimesena näidata, aga noh, jumal sellega – seda enam, et ilukirjandusliku väärtuse puudumine tuleb laia lugejaskonna hõlvamisel sageli pigem kasuks kui kahjuks ning Uusi andunud lugejaskonna suuruses pole põhjust kahelda.

Sellega oleks võinud lugu lõppedagi, kui mitte Loogi retsensiooni poleks postitatud Facebooki gruppi „Virginia Woolf sind ei karda“ ja lugupeetud kriitik poleks seal saanud verbaalset keretäit, mida kogeb iga vähegi sõnumiga autor nii netiväljaannete kommentaarides kui ka sotsiaalmeedias, eriti kui ta on naine. Et aga FB-profiilita Loogile on sotsiaalmeedia vist tundmatu maa (kuigi kunagi ei saa välistada, et kontota tegelased tšillivad ringi varjunimede all või kasutavad asjadega kursisolemiseks mõne lähedase kontot), siis oli ehmatus, et inimesed seal oma näo ja nimega valimatult väljenduvad, ilmselt ehe. Soovimata mõista, miks teda naeruvääristati, naeruvääristas Loog vastu, massiivselt. Ta uputas halvustajad halastamatult 60 000 tähemärgi sisse kirjutises,[5] mis läheb ajalukku esiteks pretsedenditu pikkuse poolest, teiseks läbi kukkuma määratud ettevõttena luua sidet sotsiaalmeedia ja kirjanduskriitilise ruumi vahel ning kolmandaks katsena kutsuda korrale „vingus vi#ud virtuaalsel saunalaval“, mis kardetavasti kah ei õnnestunud. Võltsvabandustega pikitud kirjatükk on varjamatult irooniline sõnasse hoolimatult suhtuva või üleemotsionaalse feminismi suhtes ning lõpeb üleskutsega: „Olgem feministid, aga jäägem inimesteks!”

Ent veel siingi ei saanud Loog pidama. Järgnes miks-ma-seda-tegin-tekstimammut[6] ja vastus Piret Karrole,[7] milles Loog teeb näiva katse feministliku diskursusega kaasa mõelda, tegelikult aga kinnitab ja selgitab lihtsalt oma kriitikupositsiooni, mis on kohati tüütu – meenutagem Eda Ahi kriitikale[8] järgnenud ja paberlehes üle kahe külje ulatunud selgitust, kuidas tal on õigus sellepärast, et tegelikult ei ole niikuinii mitte kellelgi õigus[9] – ning toimetajapositsiooni ärakasutav (mitte igaüks ei saa Postimehes kahte külge täis kirjutada ega ka võrreldavat mahtu online’is), kuid suures pildis siiski harvanähtavalt süvenev, haritud ja vaimukas. Seksistlik? Kohati küllap. Aga mina annan teravmeelse ja haritud seksismi andeks palju kergemini kui andetuse, harimatuse või igavuse. Sootundlik retseptsioon on teretulnud, ent kui keegi hakkab Loogile järelevaatajaid määrama, siis on põhjust plakatitega tänavale minna.

Niisiis on retseptsioon seekord olnud teosest huvitavam. Ent kui ma oleksin Eia Uus ja tahaksin saada ilukirjanikuks, siis ma loeksin tähelepanelikult Houellebecqi. See, et tolle raamatust raamatusse korduva meespeategelase kaudu tuleb ilmsiks harvanähtavalt olulist inimese ja ajastu kohta, tuleneb millestki palju enamast kui sellest, et autori emakeeles ütleb inimest ja meest üks ja seesama sõna.

[1] Martin Halliku töölepingu lõpetamise asjus on riigikohus õiguse jätnud Tartu ülikoolile, kuid raamatukogu naistöötaja suguühtesse sundimise asjus on süüdimõistva otsuse seni teinud vaid maakohus ning selle on Halliku kaitsja lubanud edasi kaevata ringkonnakohtusse.

[2] Aare Pilve Facebooki-postitus 15.05.2020.

[3] Vt nt K. Kenk, Lohutav lugemine ahistatud naistele. Kuulutaja, 10.01.2020; L. Pärn, Eia Uus uuest romaanist: ema ütles lugedes, et tal on mu pärast häbi. Apollo raamatuportaal Postimehe veebis, 04.12.2019.

[4] Vt A. Loog, Kergejalgne catwalk fantaasiate ja foobiate miiniväljal. Postimees, 05.05.2020.

[5] A. Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? Postimees, 14.05.2020.

[6] A. Loog, Mees räägib siis, kui kana pissib! Postimees, 22.05.2020.

[7] A. Loog, Feministlik realism – milleks? Postimees, 25.05.2020.

[8] A. Loog, Milleks anda avanssi, kui pole küsitud? Postimees, 15.03.2019.

[9] A. Loog, Iga lugemine on möödalugemine. Postimees, 11.05.2019.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk