Naturalist Samose saarel

JAAN KAPLINSKI

Kui lubasin, et kirjutan Vikerkaarele midagi taimedest, ei osanud veel arvata, et pean selle loo alustama ja võibolla isegi lõpetama Kreekas, Egeuse mere ääres Samose saarel, kuhu tulime Tiiaga talvepakku ja kust kevadel koroonaviiruse tõttu on keeruline koju Eestisse pääseda. Taimedega saab aga siin tegelda sama hästi kui Eestis. Huvitavat on palju ja kuna me elame hajakülas, kus inimesi kohtab harva, politseid (vahepääl tohtis ametlikult kodunt väljas käia vaid veenva kirjaliku põhjendusega) hoopiski mitte, saame ka üsna vabalt ringi liikuda nii oliiviistandike, „õlimägede“ vahel kui metsikumateski paikades. Teen taimedest pilte ja püüan neid interneti abil määrata. Kasutada on paar programmi – Google’i Lens ja asjaarmastajate PlantNet. Google’i oma on oma globaalse haardega tülikas, PlantNet jääb vaid „Lääne-Euroopa“ juurde, mille alla Egeuse mere saari ja Türgi edelarannikut, mis on Samosest vaid mõne meremiili kaugusel, küll hästi ei sobi paigutada. Aga oma väike virtuaalne herbaarium mul juba on ja tasapisi tuleb sinna üht-teist juurde ja vigu parandan tasapisi ka. Sedamööda, kui kevad siin saarel edeneb ja uusi õisi ning lehti pungadest välja tuleb.

Samose loodus on huvitav sellepoolest, et siin on inimene elanud väga kaua ja maad harinud ning kitsi-lambaid ja muid loomi pidanud samuti ammust ajast. Kanakuute on küla vahel palju, vahetevahel kostab ühelt ja teiselt poolt kuke kiremist. Midagi on siinses põllu- ja loomapidamises, mis mulle meenutab kolhooside-aegseid taluinimeste maalapikesi ja tegemisi. Niisutussüsteemide rajamisega tegeldi siinsetel saartel juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi ning maa on tasasemates paikades täis potikilde. Ja ometi on siin looduse ja inimese vahekord olnud mõlemale rahuldav kompromiss. On nüüdki, sest intensiivne põllumajandus pole siia eriti jõudnud. Loota on, et ei jõuagi. Paljudes kohtades ripuvad oliivisaludes sildid Biologiko ktima – bioloogiline istandus.

Õlipuu on väga visa ja tänulik taim. Elab kaua, peab vastu põuale, tuulele, kahjuritelegi. Samosel Mili külas kasvab üks Euroopa kõige vanemaid õlipuid, ta võib olla 2500 aastane, niisiis oli ta võib-olla olemas juba Pythagorase ja Aristarchose ajal. Praegu näeb ta vilets välja, on seest õõnes, tulekahju jälgedega. Peremees, kelle maa pääl ta elab, olevat suutnud teda korra tule eest kaitsta. Küllap neid tulesid, ent ka tuletõrjujaid on olnud varemgi. Korjasin vanakese alt mõned oliivid, ehk võib Eestis keegi neist toas või kasvuhoones puukese kasvatada. Tulekahjud on Samosel, nagu mujal Vahemeremaadel, üsna tavalised, ja nüüd, ilmastiku soojenedes, on neid sagedamini. Nagu põudasidki. Siin on suved ikka kuivad, talved jahedad, vihmased-tuulised. Nii on kevad ja isegi hiline talv kasvamise aeg, suvi-sügis närtsimise aeg. Taimed on sellega kohanenud: enamus õitseb soojal ajal, kevadel-varasuvel, ka sügisel, kui on putukaid, kes õisi tolmeldavad. Mõne lille õitseaeg ulatab küll sügisest talve, enamasti aga on talv siin taimede puhkuse aeg, rammu ja niiskuse kogumise aeg.

Kui novembri keskpaiku siia saabusime, olid veel soojad sügisilmad ja tee ääres kivide vahel võis näha õitsvaid alpikanne. Õitsema hakkasid ka esimesed Bermuda jänesekapsad. Ilus, ent tüütu taim, pärit Lõuna-Aafrikast, on aga vallutanud Vahemeremaadki. Südatalvel õitsesid ka siinsed metsikud saialilled ja puhkesid nartsissid. Apelsini-, sidruni- ja mandariinipuud olid vilju täis, neid oli puude all hunnikus nagu meil õunu. Veel olid söödavad viimased granaatõunad. Puude all oli siin-sääl hulka oliive, mõnel ajutiselt või päriselt peremeheta jäänud krundil lausa paksu kihina. Hoolsad talumehed laotasid puude alla võrgud ja käisid oliive okstelt spetsiaalse mootorvurriga maha raputamas. Õli ei pressita nüüd enamasti inimese või hobuse kondimootori jõul nagu vanasti, vaid suurte masinpressidega. Meie kandis Samosel on oliivid ilmselt talurahva põhiline sissetulekuallikas turistide kõrval. Ent turistidega ei saa alati arvestada. Praegu, koroonaviiruse ülemvõimu ajal, nad ei pääsegi Kreekasse ja sajad restoranid, hotellid, külalistemajad ja poed siin seisavad tühjad. Oliiviõli aga läheb ikka müügiks, olgu õlina, seebina või igasugu kreemidena.

Saatus tahtis, et leidsime endale elupaiga külas, metsikumast loodusest, metsadest-mägedest veidi eemal. Kaugel läänes paistab küll Kerkise mäe võimas siluett, jaanuaris oli tema ligi pooleteise kilomeetri kõrgustel tippudel veidi aega isegi lund. Teisel pool Kerkist ja mõnes paigas mujalgi Samosel on ka päris suuri metsi, kus domineerib „türgi mänd“ – Pinus brutus – ja kõrgemal must mänd – Pinus nigra. On ka küpressimetsi. Männid aitasid omal ajal, üle kahe poole tuhande aasta tagasi, Samosel saada üheks Vahemere vägevamaks mereriigiks – tema laevastikus olnud sadakond viiekümne-aerulist laeva.

Tsitruselisi saab siin korjata suure kevadeni, mida me tagasihoidlikult ka tegime: ringi hulkudes leiab saarel mahajäetud aedu, kust mahakukkunud vilju kaasa võtta pole kuritegu. Süüa nad kõik ei sünni, mahla ja moosi tegemiseks on aga suurepärased. Minu lemmikuks sai siin pererahva aias kasvav puuke, kelle ametlik nimi on Citrus margarita, internetis leiab ta lihtsamini inglispärase nime kumquat all, mis nagu puugi on pärit Hiinast. Kumkvatid on väikesed, umbes kirsi suurused, neid süüakse tervenisti, soovitav on üks-kaks seemet enne välja koukida. Hapuvõitu, aga maitsev ja muidugi vitamiinirohke. Esimesed võtsime puu otsast/alt, viimased jüripäeva paiku. Ka sidruni- ja mandariinipuudelt võib aprillis veel vilju korjata, kuigi nad aprillis ka juba õitsevad. Vilju ja õisi võibki tsitruselistel korraga näha. Apelsinipuu annab endast märku lõhnaga. Ja on muidugi mesilasi täis.

Paljud puud-põõsad on talvel raagus, nii näiteks granaatõunapuu, pähklipuu ja viigipuu, mis kevadel virguvad ja lehte lähevad. Nagu paljud kraavikallastel ja teeäärtes kasvavatest põõsastest, kes lehitutena on üsna ühte nägu. Oma näo ja nime saavad nad tagasi, kui on lehes ja õites. Õied on ju botaaniku jaoks taime (muidugi õistaime) visiitkaart või isikutunnistus, muidu on neid raske, peaaegu võimatu määrata. Teeraja ääres on midagi rohelist, pundike lehti, tipud ülespoole. Märtsikuus aga ilmub nende vahelt välja vars ja sellel kobar valgeid õisi, õisik. Ja määraja ütleb, et see on Allium polyanthum. Üks laukude perekonna üle poolest tuhandest liigist, sibula, murulaugu ja küüslaugu sugulane. Korraga on teda igal pool, mõnes kohas lausa suures summas. Mõnest lehekodarikust aga tõuseb midagi hoopis teistsugust – õisiku järgi saad vaevata aru, et tegu on orhideega. Neidki on mitmesuguseid – on suuri, meie tavaliste suuremate käpaliste taolisi, on ka väiksemaid, meie kärbesõie-kärbselille sugulasi. Kaks neist õnnestus mul vist määrata – musta-kollasekirju Ophrys lupercalis ja lausa musta õiega Ophrys sulcata. Lilled, mis oma väljanägemise ja lõhnaga peibutavad ligi isaseid putukaid, kes isegi õiega seksida püüdvat. Igatahes hakkab veidi õietolmu petetud putuka külge ja saab niiviisi teisele õiele edasi viidud. Isased on siingi ilmselt aktiivne pool, nagu muudel elusolevustel enamasti. Eks emane ole loodusele hinnalisem, nii on parem, kui ta liialt ringi ei roida, vaid ootab, millal ta leitakse ja viljastatakse. Seksuaalsus on looduses binaarne: sugurakud, gameedid on kas isased või emased, seemnerakud või munarakud. Kolmandat võimalust ei ole. Elusolevused võivad olla siis isased, emased, või mõlemat korraga, st hermafrodiidid nagu suur osa ussidest või tigudest.

Samal ajal kui esimesed orhideed, tulevad nähtavale ka iirised. Ma usun, et siinsed esimesena lahti läinud iirised olid liigist Iris germanica. Nemadki kasvatavad jahedal ja niiskel ajal lehti, õied ilmuvad siis, kui on piisavalt tolmeldajaid. Nii on ka sibullilledega, mida Vahemeremail on palju, neile siinne kliima – jahedad niisked talved ja kuiv kuum suvi – sobib. Sellises kliimas on nad ka arenenud. Ning kevad on parajasti pikk, et saaks õitsemisega ühele poole. Pärast võib taim kuivada, tõmbuda tagasi maasse, jääda järgmist talve-kevadet ootama. Samosel olen leidnud kuldtähti, kobarhüatsinte, freesiaid ja muidugi nartsisse.

Mõned siinsed põõsad-puhmad on talvel ja kuival ajal lausa nagu elutud vitsakimbud või okaskerad. Aga kevadel nad ärkavad ellu. Näiteks ka elutuna väga pitoreskne Sarcopoterium spinosum. Tema ja mõned teised okkalised taimed muudavad siinse madala põõsastiku läbitungimatuks tihnikuks, kus võivad end koduselt tunda vaid maod, karihiired ja linnud. Kõndija komistab alatihti Smilax aspera väätidele ja noortele okkalise asparaaguse, Asparagus acutifolius’e puhmakestele. Linde on aga Samosel üllatavalt vähe. Teedel mägede-istanduste vahel on rohkem padrunikesti, kui olen näinud loomi, keda vähemalt meie maal jahimees kütiks. Paar korda vutti, korra jänest. Kas ka siin kütitakse väikseid linde, nagu Vahemeremaadel on olnud kombeks?

Vitsakimp, mis kevadel ellu ärkab ja uhkeid kollaseid liblikõisi näitab, on Spartium junceum. Lehti on tal ka kevadel-suvel napilt, hingab ja varub päevapaistet oma noorte roheliste võrsetega, mis tõepoolest on loa, Juncus’e varte sarnased. Analoogia kaktuste ja mitmete teiste kserofüütidega-kuivamaataimedega, kes on lehtedest loobunud. Mitmeid kserofüüte on piimalillede perekonnas. Siin paistavad küll silma päris meie silmale harjunud väljanägemisega euforbiad. Umbrohuna aedades ja aiaäärtes kasvab harilik piimalill – Euphorbia helioscopia. Uhkem ja suurem on teeäärtes ja võsaäärtes kasvav Euphorbia characias. Selliseid väikese puu mõõtu euforbiaid, nagu leidub Aafrikas ja ilupuudena mujal soojal maal, näiteks Madeiral, Kreeka saartel ei ole. Ilmselt ei meeldi neile siinsed küllalt pikad jahedad talved. Suur osa euforbiaid on okkalised, meile kõige tuttavam neist on vist verevate ülemiste lehtedega jõulutäht, Euphorbia pulcherrima. Okkaliste põõsaste keskel võib märkamata jääda üks tamm – torkivatipuliste väikeste lehtedega Quercus coccifera. Tema nimes (eesti keeles on selleks pakutud „värvitamm“) elab edasi punase värvi nimetus, mida saadi sellel tammel elavatest-toituvatest Kermes-perekonna putukatest. See tamm on visa, elab üle kitsede ja lammaste karjatamise, kasvab üldiselt põõsastena või väikeste puudena, tema tõrud on aga nagu tammetõrud ikka. Värvitammele on väga lähedane Palestiina tamm – Quercus calliprinos, mis kasvab ka suureks puuks, kui tal muidugi kasvada lastakse. Ilmselt olid kaks uhket tammepuud Püha Panteleimoni kabeli juures Palestiina tammed.

Okkalised on päämiselt madalad taimed ja kõrgemate taimede, näiteks puude alumised osad: kõik, mida tuleb kaitsta rohelisesööjate eest. Kõrgemale nad enamasti ei ulata, kaelkirjaku taolisi olevusi oli ja on maailmas vähe, kitsi-lehmi-lambaid ja nendesuguseid aga ohtralt. Nende keskel elades peavad kaktused ja teised taimed midagi enesekaitseks ette võtma. Okkad, astlad, ogad ja kuis botaanikud neid kutsuvad, on lihtne ja küllalt tõhus lahendus. Putukate ja mitmetsugu ussikeste-röövikute vastu okkad muidugi eriti ei aita, aga ega siin võimalikest kõige täiuslikumas maailmas pole paraku midagi täiuslikku. See viib mõtte Leibnizile, kes olevat vanaspõlves mõnd ussikest uurides pannud ta ilusti puulehele tagasi, kust tema võttis. Huvitav, kuidas suhtus Leibniz tõenäosusse, statistikasse? Täiuslik maailm ei tohiks nagu toimida statistiliste seaduste järgi. Aga toimib. Statistilised seadused ütlevad, kui paljudest tõrudest kasvavad tammepuud, kui palju sünnib tuhande vastsündinu kohta mõne päriliku haigusega beebisid. Või seda, kui palju Eesti järvedes-jõgedes suve jooksul upub inimesi.

Üks kaval viis taimedel vilets, ennekõike kuiv aastaaeg üle elada on tõmbuda kokku väikeseks sibulaks või mugulaks ja kaduda maa alla peitu, kuni vihmad paakunud maa jälle pehmeks ja niiskeks sulatavad. Õitsemiseni on veel aega: tuleb oodata ka tolmeldajatele paremaid ilmasid. Kevadet. Päris luuletaja ütleks ka, et inimesi, kes lilli imetlevad. Aga lilledel pole inimestest sooja ega külma. Niipalju küll, et mõõduka maaharimisega, nagu siin saarel, loob inimene juurde ökonišše ka lilledele. Ja toob teadlikult või teadmata kuskilt uusi liike, kes vahel kodunevad. Nagu siin jäätmaadel vohav juba nimetatud Bermuda jänesekapsas. Olen kohanud ka hoopis põnevamaid eksoote. Korra hakkas päris kõrvalises kohas lagunenud tara ääres keset okkalist padrikut silma üks Passiflora – ametlikult vist kannatuslill, ütleksin ise, et valulill. On ju vana kirikulaul „Oh Jeesus, sinu valu…“. Valulilli on mitmeid liike, aga siin Kreeka saartel pole tema kodumaa, perekonna üle kahesaja liigi kasvab Ameerikas. Oma ladinakeelse nime on nad saanud katoliku vaimulikelt, kes leidsid passiflora õites õige mitmeid Jeesuse ristisurma märke: kolm emakasuuet on kolm naela, viis tolmukat – viis haava Lunastaja kehal jne. Ma ei tea, kas ja kui edukalt valulill meil toataimena kasvaks, üllatus oli aga teda siin väga segases seltskonnas märgata. Oli vast jäänud ajast, mil maja ja aeda hoiti korras ja istutati ilutaimigi. Ent Passiflora’l on üks kasulik omadus – ta on väät ja suudab ka padrikus leida tee üles, valguse poole. Konkurentsis siinsete väätidega, kellest kõige enam silma torkab juba nimetatud Smilax aspera, jalakäijate nuhtlus, erandlik taim liilialaadsete sugukonnas. Tema õisi pole mul seni olnud võimalust näha, marju küll. Neid, ilma maitseta marjakesi olla kreeklased muiste pidanud ja kasutanud vastumürgina kihvtituste puhul. Mürke on siin maal ja mujal Vahemeremaadel kasutatud – sageli ka kurjasti – vähemalt Sokratese ajast saadik. Surmaputk – Conium maculatum oli ilmselt see, mis tappis nooresoo ärarikkumise pärast surma mõistetud mõttetarga. Surmaputkega võib konkureerida mürkputk, mis samuti kasvab nii meil kui Kreekas. Igatahes ei maksa siingi hajameelselt mõnd kõrt või lehekest närida, kui pole kindel, millega on tegu. Putkede teemal olen Eestis lastele-lastelastele ikka hoiatavaid epistleid lugenud, loodetavasti on neist olnud kasu. On aga putk, mille noori võrseid vanaisa mind sööma õpetas ja mida nüüdki mõnuga söön – see on heinputk. Mis meil maal künkakupli niiskematel servadel nii agaralt vohab, et ei saa meelde tulemata jääda Viivi Luige fraas „heinputkede õitsemispühast“.

Õitsmispüha, õitemeri… Seda näeb nii söötis põldudel, kus hõlmine iminõges – Lamium amplexicaule õilmitseb võistu mingi ristõielise umbrohuga, mille nime pole suutnud kindlaks teha: tal on palju sugulasi ja need kõik kangesti ühte nägu. Siin oleks vaja korralikku taimemäärajat, raamatut. Hiljem õitsevad söötidel (neid on küll palju vähemaks jäänud) ja teeäärtes taimed, mida nimetaks hää meelega metsikuteks tokkroosideks. Kaldun arvama, et tegu on ühe kassinaeri liigiga, vahest isegi mets-kassinaeri (Malva silvestris) või Egiptuse kassinaeriga (Malva parviflora). Ka meie majakese aed oli umbrohu-õitemeri – siin täitis Rakvere raipe sugulase rolli Bermuda jänesekapsas. Aga sellele õitemerele tegi maa pärisperemees Jorgos kiire lõpu, nüüd kasvavad aiamaal kartulid, tomatid, sibulad ja muu aiavili. Putukate söödamaa jäi napimaks, asja aitasid natuke parandada õide läinud apelsinipuud ja muud tsitruselised. Ja põgusalt end valgesse ehtinud aprikoosipuu, mis kuu aega hiljem juba kannab ja ka maha poetab pisikesi viljasid. Mõni nädal tagasi olid täies kasvuhoos ja hakkasid õitsema meie viljade – kaera, odra ja nisu metsikud sugulased, näiteks Avena fatua, mis on väljanägemiselt kaer mis kaer. Nüüd on nad suuresti kuivanud ja luitunud. Meie põlluviljad ongi pärit põuastelt aladelt, kuivadest jääaegsetest savannidest, kui nende kodumaal – Lähis- ja Kesk-Idas – kliima ei annud taimedele pikka kasvu- ja küpsemisaega ja sundis neid ka varuma seemnetesse palju tärklist. Mis kõik aitab meil neid kasvatada ka põhjamail, meie lühikesel suvel.

Mõned nädalad tagasi oli suurte ülaste – valgete, siniste, lillakaspunaste õitseaeg. Siin-sääl olid lagedamad kohad puude vahel ja teeäärtes neid tihedasti täis. Tõelised suure kevade kuulutajad. Nüüd, kui suur kevad käes, ehivad nõlvu ja padrikuservi kaks Cistus’e liiki: Cistus crispus ja Cistus salviifolius. Siit-säält, vahel lausa asfaldipragudest ilmuvad välja meie tuttavad punased moonid. Meile põhjamaalastele tuletavad tsistused meelde kibuvitsu, kuigi pole neile kuigi lähedalt sugulased. Eesti keeli on neid nimetatud kiviroosikuteks, mis nimi mulle sugugi vastuvõetav ei ole. Tuletab kangesti meelde sõna „rootsik”. Terminoloogias olgu, aga siin ju parem kasutada ladina sõna, maakeeli võiks rahuga olla kiviroos. Nagu on tokkroos, põdrasammal, mannakaktus, okasõun, kress, kastan või valge akaatsia. Terminoloogiliselt valed, aga elavas keeles normaalsed. Ma olen rahvakeele, elava keele poolt. Elav keel ja kirjanduskeel ei saa käia terminoloogia nõudmiste järgi.

Käisime pikemal retkel Püha Panteleimoni kabeli juurde, mis on üks sadadest siinsetest kabelitest, mida kreeka keeli nimetatakse parekklisi, umbes „kirikusarnane“. Seda käiku meenutades tulevad silmade ette õitsvad kiviroosid, nende taga loavarrelised Spartium’id oma uhkete kollaste õitega, kõrgemal nõlval suur õisi täis Styrax. Teisel pool teed on suured oliivi-istandused. Õlipuudki on õide puhkemas, kirjade järgi olevat nende õietolm väga allergeenne. Varsti saame näha ja tunda. Suurte ja uhkete õitsejate varju on nüüd jäänud esimesed, tagasihoidlikud lilled, mis rõõmustasid silma juba südatalvel: valgete õitega kummel. Samasugune teekummel, Matricaria chamomilla, nagu meilgi aias. Lõhnab ka samamoodi. Ja arvatavasti ka mõjub. Kummeliga olen oma haigeid igemeid tohterdanud ja usun temasse kindlalt.

Talvel ei olnud küla vahel suuremat liikumist, nüüd sõidavad oma aedade ja põldude juurde talumehed traktorite ja veoautodega. Siinne taimekasvatus vajab tublisti lisavett. Omal ajal hoiti vett ilmselt ka suurtes savinõudes, mille kilde on mitmel pool ohtralt leida. Nüüd on Samose maa tihedasti täis veetorusid. Kartulimaal on igas vaos augukestega veetoru; vahetevahel keeratakse vesi lahti, siis torud tilguvad ja kastavad kartuleid, kapsaid, peete, tomateid ja muud. Siin kohtasin esimest korda taime nimega okra – Abelmoschus esculentus, mida siin samuti kasvatada saab. Nagu ka arbuuse, meloneid ja mida kõike veel. Sümpaatne on Samosel see, et maastiku mitmekesisus on alles. Aiad-istandused-põllud on väikesed, nende vahel on kiviaiad, nüüd vahel ka betooniga parandatud ja silutud. Aedade ääres, teeäärtes aga on ruumi sellelgi, mis Vanajumal siin kasvama on pannud – lilled, rohud, kõrred, põõsad, puhmad, väädid ja muu. Nii on Samos parasjagu tõesti ökosaar, kus inimene ei ole kõike radikaalselt ümber kujundanud. Teda on aidanud hoida traditsioon, põllumeeste alalhoidlikkus, ent ka see, et suuri põllumassiive siin õigupoolest luua ei saagi: maa on liiga mägine-kivine. Ja nüüd on Samose maastiku-elustiku kaitsmisele oma toe annud ka see, et siin näib öko- ja/või bio-viljelus olevat vägagi soositud. Loodame, et ka jääb soosituks ja Samos püsib paigana, kus võivad õitseda kõik lilled, rahus kasvada männi- ning küpressimetsad ning oma mõtteid mõelda filosoofid, kirjanikud ja kõik muudki.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk