Riigipöörajad ei-tea-kust

"Päästeorganisatsiooni" nurjunud augustiputš 1924

Mart Raudsaar

Vastiseseisvunud Eesti vaevles aastail 1923–24 rasketes poliitilistes ja majanduslikes vapustustes nagu nüüdki ning ka siis leidus inimesi, kes seaduslikku võimu “ebanormaalseks” pidasid.

5. –7. mail 1923. aastal toimunud II Riigikogu valimisi nimetas press “ebaloomulikeks”, sest 24-st kandideerinud erakonnast pääsesid parlamenti vaid 14 ning ülejäänutele antud enam kui 16 000 häält läksid kaotsi. Valimistel võitsid parempoolsed jõud eesotsas Põllumeestekogudega, kelle üks liidreid Konstantin Päts sama aasta augustis ka valitsuse moodustas.

1923. aasta kehv viljasaak vähendas siseturu ostujõudu ja ohtralt krediite saanud kaubandusettevõtted sattusid raskustesse. Majanduses nurjusid lootused avarale Vene turule ja rohkele Vene transiitkaubandusele. 1923. a ületas sissevedu väljaveo 3,6 miljardi Eesti marga võrra (1923. aastal 1 dollar = 345 Emk).

Suurenes elukallidus – kui 1920. aasta algul oli päevane elatuskulu 50 Eesti marka, siis kolm aastat hiljem juba 156 marka.

Niisugune olukord tekitas ühiskonnas käärimist ning põhjustas 1924. aasta märtsis valitsuskriisi, mis tõi võimule uue, keskerakondade koalitsioonivalitsuse eesotsas Friedrich Akeliga.

Insener Eduard Reinkubjase meelest polnud uus valitsus põrmugi parem ning tema arvates vajas Eesti Vabariigis maksev kord üleüldse põhjalikku parandamist. Loomulikult võis Reinkubjase arust uppuvat riigilaeva päästa vaid tema ise ja nõnda asutas ta sama aasta algul Tallinnas “Päästeorganisatsiooni”, mille eesmärgiks sai “ebanormaalse valitsuskorra kukutamine”.

Kaitsepolitsei jõudis “Päästeorganisatsioonile” jälile üsna varsti pärast selle asutamist ning eestimaalased võisid asjaosaliste nimesid ajakirjanduse veergudel lugeda varem, kui need ise seda ehk oleks soovinud.

“Postimehe” esiküljel seisis 3. augustil 1924 kaksikpealkiri:

KUIDAS SUVINE KUUMUS PEAAJUDE PEALE MÕJUB.
SALAORGANISATSIOONI “UUS RIIGI PÕHIKIRI”

Neil päevil sai kaitsepolitsei organisatsiooni jälgile, kes kavatsenud nn. parempoolset riigipööret toime panna Itaalia eeskujul. Organisatsioon olevat alles õige noor, tegevuses kõigest kolm kuud. Ühenduses jälgile saamisega, on Tallinnas toime pandud arreteerimised. Kuuldavasti seisavad selle organisatsiooni eesotsas umbes 10 isikut. Suurem osa nendest kaelakohtuliku minevikuga. Organisatsioonis oli juba välja töötatud ka nn. “riigi põhikiri”, mille järgi esialgu kavatseti maksma panna midagi diktatuuri taolist. Ühtlasi oleks selle “põhikirja” järele uuendatud Eesti riigis üks ainuke ministeerium, mida pidanud juhtima nõukogu. Hiljem kavatsetud valida president ja temale 2 abi. Organisatsiooni tabamisel olevat leitud muu hulgas ka sõjaministeeriumi valdamise plaanid ja korraldused riigikogu liikmete ja kõikide endiste ja praeguste ministrite arreteerimise kohta. Hiljem olevat neid aga kavatsetud jälle vabaks lasta. Üldiselt paistab, et kogu see kavatsus kannab halva naljategemise laadi.

Asja uurimine kestab praegu edasi, sellepärast on üksikasjade avaldamine enneaegne. Kuuldavasti ei võetavat poliitilistes ringkondades kogu seda kavatsust tõsiselt.

Kaks päeva hiljem mainis ajakirjandus juba konkreetseid nimesid. 5. augusti “Postimees” kirjutas:

(…) Uurimine on selgeks teinud, et organisatsiooni peategelaseks oli 33aastane Eduard Reinkubjas… (…) – Tema avaldanud kõige suuremat tegevust ja pidi saama meie tulevaseks Mussoliniks. Tema ülesandeks pidi jääma organisatsiooni meelest kõige tähtsama asutuse, sõjaministeeriumi ülevõtmine, kuhu tulevane Mussolini pidi ilmuma koloneli vormis. (…) – Ühtlasi selgub, et sõjaväelane Pants olnud ka kommunistide organisatsiooni liige. Sellega on ka seletatav, et kommunistide põrandaalustes ja põrandapealsetes lehtedes on ilmunud teateid fascistlise liikumise üle Eestis, kuna teised surelikud sellest midagi ei teadnud.

Ka Tallinna lehed kulutasid palju esikülgede ruumi plaanitud riigipöörde valgustamiseks. Pealkirja all “Riigipöörde tegijad ei tea kust” kirjutas 5. augusti “Kaja”:

(…) Vähesed tunnevad Tallinnas ehitusmeister Reinkubjast, kes teda aga tunnevad, siis küll halvast küljest. Olevat Venest tulnud optant, kuuldavasti insener. Teinud siin oma usaldajatele palju kurja. Tal sekeldusi ka kohtuvõimudega ja politseiga. – Koos käidud kuuldavasti tema, Reinkubjas’e ja endise Tallinna notaarius Väli kontoris. – Väli tagandati mitte kaua aega tagasi notaariuse kohalt ja anti kohtu alla. Olnud mõnesugused kelmused. Mõisteti, nagu mäletame, aastaks vangi, kuid protsessib edasi. – Oli omal ajal asutava kogu liige, rahvaerakonna rühmast. – Nende hulgast ei puuduvat ka see politseikordnik, kes omal ajal võltsitud korjanduseraamatuga politseikursustele raha korjas. Isegi mõned lahtilastud kriminaalpolitsei ametnikud seltsinud sinna. (…) – Kõike seda kuuldes ja lugedes peab küll otsusele tulema, et meestel põhjust oli maksva riigikorra vastu pahane olla. – Peab arvama, et paragrahv 102 nende jaoks kindel on.

Viimane järeldus oli igati asjakohane. Selgus, et putšistid Eduard Reinkubjas, Leonhard Tomp (26a), Johannes Holm (25a), Nikolai Pants (21a) jt olid oma asja igatahes tõsiselt võtnud juba 1924. aasta kevadel, ammu enne 25kraadiseid suveilmu. Ja mis veel vihjetesse “peaajude” suunas puutub, siis väitis vähemasti organisatsiooni ninamees Reinkubjas ülekuulamisprotokolli andmetel, et “mina isiklikult haige ei ole olnud, ei ole mingeid epideemilist ega teisi haigusi põdenud. Oma vanemate tervisliku seisukorra kohta mina midagi ei tea, sellepärast, et mina noorelt vanematest lahkusin. Ei ole minul erilisi põrutusi, kukkumisi ega teisi organismi rikkeid olnud, ei ole kannatanud peavalu ega ka mingisuguste närvirikete all.”

Kaitsepolitsei contra “Päästeorganisatsioon”

Lähema ülevaate “Päästeorganisatsiooni” (edaspidi: PO) tegevuse üksikasjust saabki Kaitsepolitsei paberite kaudu (Eesti Riigi Arhiiv, f927, nim 2). Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi ja sama jaoskonna agentuuri juhataja Eduard Kapsta kirjutab oma kokkuvõttes 28. juulil 1924, et juba 1924. aasta aprillikuu lõpul oli agentuuri teel teatavaks saanud Tallinnas tegutseva salaorganisatsiooni olemasolu, mis korraldas sõjariistus jõude Eesti riigikorra kukutamiseks ja uue valitsuskorra maksmapanemiseks. Lähemal uurimisel andmed täienesid, selgus insener Eduard Reinkubjase juhtroll, organisatsiooni nimetus ja struktuur:

“PO ümber sõjariistus jõu koondamiseks on Reinkubjasel omad agitaatorid, kes mõtteosalisi eneste ümber koguvad ja nendele organisatsiooni tegevuse sihti ja kava ning programmi valgustavad. Kui organisaator leiab mõtteosaliste hulgast organiseerimise võime ja võimalusega isikuid, siis tutvustatakse neid Reinkubjasele, kellega Reinkubjas isiklikult ühendust pidama ja juhtnööre andma hakkab ning organiseerimise üle teateid vastu võtab.” Kui suur oli Reinkubjase “agitaatorite” ja PO liikmete arv, ei õnnestunud Kaitsepolitseil teadete kogumisel ega hilisemal juurdlusel kindlaks teha. Tõenäoliselt ei teadnud Reinkubjas täpseid arve isegi, hinnates oma jõude tublisti üle, sest kaastöölised ei valgustanud olukorda organisatsioonis talle alati tõeselt.

Nii andis Reinkubjase üks lähemaid kaaslasi, merelennu-eskadrilli reamees Nikolai Pants talle regulaarselt valeteateid kihutustöö olukorra kohta lennuväes. “Valetasin talle,” tunnistas Pants hiljem ülekuulamise protokollis, “et minu organiseerimise töö lennuväe sõdurite seas suurepäraselt edeneb ja et minul juba kümmekond liikmeid organisatsiooni koondatud on.”

Kaitsepolitsei agentuuri teadetes paisus arv veelgi: “Nagu Pants ise on rääkinud, olla tema kihutustöö alal häid tagajärgi saanud, sest olla juba u. 20 poolehoidjat senini kogunud, kes on nõus PO-juhtnööride järele riigipöördes tegelikult sõjariistus osa võtma.‟

Pantsi säärast käitumist aitab võib-olla seletada fakt, et Reinkubjas andis mõnele oma “organisaatorile” rahalist toetust, sh ka Pantsile.

Ka hilisematel kohtumistel andnuvat Pants Reinkubjasele valeinformatsiooni: “Sest mina tahtsin teda sihilikult valearvamisel pidada, et temalt väljaastumise päeva teada saada ja siis oma ülemusele sellest ette kanda.”

Viimases väites võib aga ka kahelda, sest juba juunikuu alguses oli Reinkubjas esimest korda teatanud, et organisatsioon on piisavalt tugev ning juhid on otsustanud riigipöörde veel samal kuul teostada.

Määratud aja kättejõudmisel lükkas Reinkubjas riigipöörde toimepanemise jaanipäevani, põhjendades seda mõnesuguste puudujääkidega organiseerimistöös. Jaanipäeva lähenedes otsustas Reinkubjas pööret veelgi edasi lükata, sest ta kartnuvat Eesti vetes külaskäigul viibivate välisriikide sõjalaevade sekkumist, mis võinuks plaanid nurjata. (Juunikuus viibis Läänemerel tõepoolest Inglise torpeedohävitajate flotill, 7.–12. juunini seisid viis sõjalaeva kapten S. R. Bailey juhtimisel Tallinna reidil.) Laevastike lahkumise järel määrati ülestõusu alguseks öö vastu 30. juulit, kust Reinkubjas selle taas edasi lükkas ööle vastu 2. augustit – öeldavasti seoses kellegi tähtsama organisaatori ärasõiduga. Nüüd paistis asi kindlam kui kunagi varem.

“27. juulil sellel aastal oli aga Reinkubjas oma organisaatoritele teatanud (…), missugusel ööl väljaastumine tingimata ka ette saab võetud,” märgib Kaitsepolitsei ametnik Eduard Kapsta oma kokkuvõttes murelikult, “sest selleks on kõik eeltööd tehtud ja riigipöörde õnnestumisele võib täiesti kindel olla ning praegune aeg on selleks kõige kohasem, sest praegune äärmiselt vilets majandusline seisukord aitab iseenesest kaasa.”

Reinkubjas seletanud Kaitsepolitsei agendile, et “riigipööre ei nõudvat kuigi palju jõudu”, sest et temal rahva meeleolu on uuritud ja faktide kogumisega kindlaks tehtud, et “suurem osa rahvast ja peaaegu kõik sõjaväelased praeguse valitsusega rahul ei ole ja suurel häämeelel paremat valitsust saada soovivad ning igal juhtumisel praeguse riigikorra kukutamise poolt on ja kaasa aitama saavad.”

Reinkubjas rääkinud ka seda, et igas tähtsamas sõjaväeosas on PO organisaator loonud rakukese, mis väeosa ülevõtmist toetab ja on abiks väeosas olevate sõjariistade vallutamisel. Eriti lootnud Reinkubjas autotankide divisjonile, kus olnud hästi organiseeritud salk sõdureid, kes väljaastumisel esimestena soomusautode ja tankidega riigipööret toetama hakanuks ja asutusi väevõimuga alistanuks. Samuti arvestanud Reinkubjas suure toetusega lennuväes.

Hiljem, 29. aprillil 1925. aastal leidis “Päevaleht” Reinkubjase kohtuprotsessi valgustades sellest faktist tähelepanuväärse paralleeli 1. detsembri kommunistide ülestõusuga:

Huvitav on märkida, et mõlemad tähendatud väeosad ka 1. detsembri mässu perspektiivides kommunistidel paremate jõududena olid arvestatud, millest kindlasti võib järeldada, et Reinkubjas oma mässu kordaminekut just samade tegurite peale rajas, mis kommunistidel nende mässukatse juures mõõduandvad pidid olema, nimelt kabuhirmu sünnitamisega linnas tankidega ja õhus lennukitega.

Kaitsepolitsei agentuuri andmeil lootnud Reinkubjas sõjariistus jõudu saada ka Keskvangimajast vangivahtide hulgast, kus olnud selleks tarvilikud tööd tehtud ning Reinkubjas öelnud enesel olevat tuttavaid ka politseireservis.

“Et viimane ja kindlam väljaastumise aeg Reinkubjase poolt ööseks 1/2 augustit selle aasta peale kindlaks on määratud,” kirjutab Kapsta, “siis on Reinkubjasel riigi- ja sõjaväeasutuste ülevõtmise kavad kokku seatud ja teatavad salgad ära määratud. (…) Peale sõjaministeeriumi ülevõtmist on Reinkubjasel plaanis kogu revolutsioonilist juhtimist oma kätte võtta ja sõjaministeeriumi oma staabiks teha. Teadete jäigi on Reinkubjas eelpoolnimetatud Johannes Holmi omale tähtsamate riigitegelaste ja kõrgemate riigiametnikkude elukohtade kindlakstegemise alal kui endist politseinikku kasutanud, kellele kohuseks teinud teatavate isikute elukohad kindlaks teha, et tarvilisel korral neid hõlpsam arreteerida on.”

Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülem pidas agentuuri juhataja 28. juuli aruandes esitatud fakte piisavaks, et asuda viivitamatult PO likvideerimisele. 30. juulil 1924 andis ta välja korralduse läbiotsimiseks Eduard Reinkubjase, Nikolai Pantsi ja Leonhard Tompi korteris ja nende päralt olevates ruumides.

Samal päeval kell 4.15 ilmus Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi Julius Eiskop manukatega Eduard Reinkubjase korterisse Sörensi tn 14 krt 5. Eiskop tegi Reinkubjasele ettepaneku loovutada tema valduses leiduv riigivastane kirjandus vabatahtlikult, millega Reinkubjas ei soostunud. Seetõttu sooritas Eiskop Reinkubjase ruumides läbiotsimise ning leidis raamaturiiulist ühe raamatu vahelt sõjaministeeriumi plaani, magamistoast kummuti pealmisest sahtlist käsitsi kirjutatud 10-punktilise “Eesti Vabariigi praeguse ebanormaalse maksva korra kukutamise programmi” ja 26punktilise “PO-põhikirja üldisi sihtjooni Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul”, lisaks märkuste ja aadressidega märkmiku ning 5 üksikut lehekest märkmete ja aadressidega.

Samal päeval otsiti läbi reamees Nikolai Pantsi asjad tema teenistuskohas merelennueskadrillis, kusjuures leiti lendleht “Kommunist” 5. juulist 1924. aastast. “Seda seletada ei oska, mil moel nimetatud lendleht tema kätte seljakotti on sattunud,” seisab läbiotsimisprotokollis.

Pantsi ülemus merelennu-eskadrillis allohvitser Kivi rääkis ülekuulamisel, et oli Pantsi asjade hulgast varemgi leidnud kommunistlikku kirjandust. “Sellest kirjandusest oli temal üks brožüür päälkirjaga “Meie sõjariist”,” ütles Kivi kaitsepolitseile, “ja teine päälkirjaga “Maha kommunism, elagu sotsialism”.” Kivi tunnistas, et Pants jätnud talle niisuguse mulje, nagu ta eneses midagi varjaks. Otse ülemusele polnud Pants kordagi vastu hakanud, kuid allohvitserile paistnud selgelt silma, et “tema ennast sõjaväe distsipliini alla ei tahtnud painutada ja alati käsklusi vastumeelselt täitis”.

Ka Pantsi asjade seast leiti läbiotsimisel “PO-põhikirja üldisi sihtjooni Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul”. “”Sihtjooned” on minule läinud esmaspäeval postiga saadetud,” seletas Pants ülekuulamisel, “kuid saatja on minule teadmata, sest ümbriku olen ära hävitanud ja ümbrikus midagi muud peale eelnimetatud lehe ei olnud. Läbiotsimise juures leitud paberit tahtsin mina vägivaldselt kaitsepolitsei ametniku käest ära kiskuda sellepärast, et teadsin, et selle läbi võib minule pahandus juhtuda, kuid minu katse paberit omandada ei läinud korda.”

Leitud materjalid olid piisavad vandenõu ninameeste vahi alla võtmiseks ja Keskvangimajja toimetamiseks.

Nõnda ei jõudnud Reinkubjas kolonelivormi proovikski selga ajada. 30. juulil, arreteerimisega samal päeval kuulas Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi Julius Eiskop ta sama jaoskonna kantseleis üle.

Juhi elust

Ülekuulamise protokollis leidub Eesli Vabariigi kodaniku Eduard Juhani poeg Reinkubjase kohta üht-teist huvitavat, ning kuivõrd ta oli PO kesksemaid figuure, siis peatugem ta teadaoleval elulool lähemalt.

Eduard Reinkubjas sündis 17. jaanuaril 1891. aastal ning seisis hingekirjas Tartu maakonnas Laiuse vallas. Noorelt vanemate juurest lahkunud, lõpetas ta enda sõnul keskkoolikursuse eksternina Peterburi Peetri gümnaasiumis 1911. aastal. Gümnaasiumi küpsuseksamiks valmistunud ta omal käel Tallinnas, võttes eratunde. Samal aastal astunud Reinkubjas Peterburi polütehnikumi mehhaanikaosakonda, mille lõpetanud 1917. aastal.

Ilmselt sellel perioodil tutvus ta ka oma tulevase naisega, kes Reinkubjase sõnul oli “rahvuse poolest venelane ja eesti keelt sugugi ei mõisinud”. 1924. aastaks oli Reinkubjasel kaks last, viie- ja kuueaastane.

Petrogradi polütehnikumi mehhaanikaosakonnas oli tollal vähe eestlastest üliõpilasi. “Minuaegseid politehnikumi üliõpilasi tunnen praegustest sõjaministeeriumi tehnika osakonnajuhataja Sommeri ja Max Petersoni, kes ka Tallinnas elab,” väitis Reinkubjas ülekuulamise protokollis. “(…) Samuti ei tea mina ka teisa eestlasi, kes politehnikumis oleks minu ajal õppinud.”

Järelikult pidi Reinkubjas Vene ühiskonda põhjalikult sisse elama. Arvatavasti nägi ta oma silmaga ka bolševike relvastatud ülestõusu Petrogradis ning vahest sai sealt koguni inspiratsiooni oma hilisemaks revolutsiooniliseks tegevuseks.

“Igasugused dokumendid,” ütles Reinkubjas ülekuulamise protokollis, “minu politehnikumis õppimise ja lõpetamise kohta on minul Venemaal enamlaste ajal, kui mina teenisin Bessaraabia raudteel, kaduma läinud.”

Igatahes 1919. aastal oli Reinkubjas juba Eestisse opteerunud ja töötas mereväeekipaažis inseneriosakonna juhatajana. Samal aastal siirdus ta tööle Sõjaministeeriumisse, kus oli “varustusevalitsuse inseneriosakonna töödejuhataja”.

Teenistust tõestavad dokumendid olid Reinkubjasel huvitaval kombel samuti kaduma läinud. Tema sõnul juhtunud see “peale teenistusest vabanemist 1921. aastal ühes musta rahamapega” ning ta polnud neid enam leidnud. Kuna Reinkubjas ei omistanud dokumentidele “mingisugust tähtsust”, ei teatanud ta nende kaotamisest ei politseile, Sõjaministeeriumile ega ka kuhugi mujale. “Missugused dokumendid mina seekord ära kaotasin, mina mitte ei mäleta,” tunnistas ta ülekuulamisprotokollis, “ega suuda neid üksikasjaliselt üles lugeda, kuid nende dokumentide hulgas olid ka mõned vanemad dokumendid, nendes ka enamlaste valitsuseajal Venemaalt pärit dokumendid.”

1923. aastal istus Reinkubjas petturluses süüdistatuna vangis. Ebaõnnestunud riigipöördeplaani järel “soojendas” “Kaja” 5. augustil 1924. aastal selle juhtumi taas üles:

(…) Et raha saada, hakkas ta hiljem tuttavatele rääkima, et tema maja ehitada kavatseb, kus korterit saada võiks. Leidus ka kergemeelseid isikuid, kes seda uskusid ja tema ehiluselolevast majast endale kortereid “üürisid”, sealjuures tublid summad käsirahana ning aastaüürina eltemakstes. Reinkubjas ei mõelnudki aga maja ehitamisele asuda ja kasutas täiesti külmavereliselt petmise teel saadud rahasid. Asi puutus aga hiljem politsei kõrvu ning R-il tuli vastust anda kohtu ees. Seal mõisteti ta rahade väljapetmise eest 9 kuuks vangi, kust ta karistusaja lõpul, 1923. aasta detsembrikuul vabanes.

Reinkubjas ise valgustab vanglas viibimise asjaolusid ülekuulamisprotokollis veidi teistsuguse nurga alt: “Möödunud aastal tõsteti minu vastu süüdistus petmises ja ma olin selle tagajärjel eeluurimise all vangistatud 9 kuud ning sain pärast kohtu poolt süüdistusandmete puudumisel vabaks mõistetud.” Pärast vanglast vabanemist olnud ta majanduslik olukord oma sõnul “äärmiselt vilets”. Ülalpidamist teeninud ta mitmesuguste juhutöödega, näiteks olnud ta osanik vabadusalbumi väljaandmisel (tulu 15–16 tuhat marka), Narva kasarmu remonttööde edasiandmise eest saanud Reinkubjas 25 000 marka ja tulekahju ekspertiisi eest Eesti Lloydis 10 000 marka. “Peale vanglast vabanemist minul võlgu tehtud ei ole,” rääkis Reinkubjas samas, “kuid endisest ajast on minul võlad jäänud, mida mina tasuda pole suutnud.”

Seda imelikum ning “äärmiselt viletsale” majanduslikule olukorrale vasturääkiv näib Reinkubjase tunnistus oma elamiskuludest: “Oma praegusse elukohta Sörensi tn. 14 kolisin käesoleva aasta aprillikuus, ja maksan korteri eest ühes mööbli ja telefoni tarvitamisega 6000 maika kuus. Minu endine elukoht Kopli tn. 4 oli odava üüriga, nimelt 1000 marka, kuid et seal minul teise perekonnaga ühine tuba tarvitada oli, olin sunnitud praegusse korterisse kolima. (…) Minul ega naisel praegusel ajal mingisugust varandust ei ole. Ka ei ole minul naisega iseseisvat teenistuse kohta, kuid minu naine pidi lähemal ajal teenistusse astuma ja sellepärast võtsime omale teenija 1500 margaga kuus, teenijat pole meil ennemini olnud vaid astus teenima alles kuu aega tagasi.”

(Kust sai sisuliselt töötu ja võlgades Reinkubjas kuus 7500 maika + perekonna elatisraha + raha PO ülalpidamiseks? Sellele küsimusele ma agentuurimärkmetest vastust ei saanud, ehkki ka Kaitsepolitsei juurdles selle probleemi kallal.

“Kas on kindlaks tehtud, kas organisatsioonil raha oli,” küsis kohtu eesistuja major Kromel Reinkubjase protsessil 29. aprillil 1925. aastal agentuuri juhatajalt Eduard Kapstalt. “Jah oli,” vastas Kapsta, “Reinkubjas on tasu maksnud Tompile ja Pantsile, lubanud ka teistele maksta. Kust raha saadi, ei läinud korda kindlaks teha.”)

“Et mina ilma süüta vangis pidin olema, siis mõjus see asjaolu minu peale väga rusuvalt ja leidsin, et senine maksev kord tahab põhjalikku parandust ja et see senine maksev kord ei vasta kaugeltki rahva elulistele huvidele,” pihtis Reinkubjas ülekuulamisel Kaitsepolitseis. “Vangis olles mõtlesin asja igakülgse täpipäälsusega läbi ja jõudsin otsusele, et ma suudan seada kokku uue programmi, mille teostamise puhul saaks Eestis valitsema enam-vähem õiglasem kord ja missuguse korraga oleksid rahuldatud suurem osa Eestis elavaid kodanikke.” Niisiis töötanud Reinkubjas juba vanglas viibides mõttes välja kehtiva riigikorra paremaga asendamise kava ning teinud seda oma sõnul “ilma välisabi ja nõuta”: “Tutvustasin seda teistele kaasvangidele, kuid missuguse vastukõla vangide poolt minu mõtetele osaks sai, on minul raske ütelda, sest et mina ise selle üle selgusele ei jõudnud.”

Vangist vabanedes kannatanud Reinkubjas endiselt pessimistliku meeleolu all ning selle mõjul pannud ta 1924. aasta kevadpühade aegu “Eesti Vabariigi praeguse ebanormaalse maksva korra kukutamise programmi” ja “Päästeorganisatsiooni põhikirja üldised sihtjooned Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul” ka kirja.

EESTI VABARIIGI PRAEGUSE EBANORMAALSE MAKSVA KORRA KUKUTAMISE PROGRAMM

Praegune ebaloomulik valitsev kord on saanud maa ja rahva kurnajaks niihästi majandusliselt kui ka hingeliselt, nõnda et rahvas niisugust ebanormaalset valitsevat korda on sunnitud väevõimuga kukutama ja seadma maale valitsus, kes korra loob, mida rahvas võiks austada.

Praeguse valitseva korra kukutamisega peab olema äärmiselt ettevaatlik, sest nagu on teada, on meil spetsiaalkaitsepolitsei ametis, kes igasugused riigikorra vastased organisatsioonid kergesti võib üles leida, ehk jällegi neist teateid saada, sellepärast peab iga organisatsiooni liige igal pool tegutsema äärmise ettevaatusega, ei või rääkida organisatsiooni tegutsemisest kergemeelselt isikutele, keda ei tunne lähemalt ja keda asi ei huvita.

1) Organisatsiooni juhtimine seisab koos nõukogust, keda tegelikult juhatab organisatsiooni nõukogu esimees ja kelle alla kuuluvad 30 tegevat juhti (organisaatorit).1

Märkus: organisatsiooni esimehel jääb õigus tarbe korral niihästi nõukogu liigete kui ka tegevate juhtide arvu suurendada ja viimastele nende tegevus kindlaks määrata.

2) Tegeval juhil (organisaatoril) on ülesandeks koguda enda ümber ustavaid ja julgeid mehi, kes alluvad tema juhatuse alla tegutsema, temale ülesandeks tehtu nõukogude esimehe poolt ühe valitsuse asutuse oma alla võtmiseks määratud ajal kui tema organisatsiooni juhi poolt käsu saab,

3) Iga tegev juht peab temale kätte juhatatud asutustega ennast tutvunema ja ühtlasi teateid koguma kaitse jõududest, ning sellele vastavalt endale jõudusid koguma.

Kõigi asutuste, sv.-osade, politsei, telegrahvi, telefoni, raadiojaamade, posti, raudteejaamad, Balti sadama, Tallinna sadama ja väljasõidu maanteed peavad üle võetud saama ühe korraga ja määratud kellaajal Tallinnas,

4) Ülevõtmine peab sündima täiesti ootamatult ja äkitselt, et ülevõetaval asutusel mahti ei ole ennast kaitsta, peab tormama äkitselt sisse ja kamandama: “Kõik kohapeale jääda.” Sõjariistad kui niisugused olemas on, ülevõttu, väljakäikude peale postid välja panna ja kui peaks olema vastuhakkamist, siis sõjariistadega sundida viibimata alla andma. Käsu mitte täitmisel tarvitada sõjariista, ning revolutsioonilise organisatsiooni võimu maksma kuulutada,

5) Ülevõetava asutuse juurde peab liginema piiramise seisukorras, kus juhil tuleb ära näidata iga ühele tema seisukoht ja tegevus igale organisatsiooni liikmele. Enne sissetormamist peab ülevõetav asutus ümberpiiratud saama ja kõrvalistele isikutele sisse- ja väljapääs ära keelata,

6) Iga organisatsiooni liige peab ülevõtmise momendil varustatud olema sõjariistaga ja organisatsiooni märgiga käevaruka peal (valge lint organisatsiooni templiga) missugused saavad välja antud organisatsiooni nõukogu poolt igale organisatsiooni liikmele,

7) Tegeval juhil on õigus ülevõetavast asutusest ehk sõjaväeosast vabatahtliku jõudusid juurde võtta oma äranägemise järele, kuid peab sellest teatama organisatsiooni nõukogule, kust ka viimastele kaitsemärgid saavad väljaantud,

8) Tegevjuht peab iga oma tegevuse kohta organisatsiooni nõukogule teadustama, missuguses seisukorras tema juhi tegevus on. Teadustamine sünnib käskjalaga,

9) Valitsuste asutustest kuuluvad ülevõtmise alla järgmised: Sõjaministeerium, siseministeerium, posti-telegrahvikeskjaam, raadiojaam, kõik politsei jaoskonnad, politsei peavalitsus, piirivalve valitsus, Tallinna raudteejaamad, sadam, riigikogu hoone, riigivanema korter, kaitsepolitsei peavalitsus, meriasjanduse peavalitsus, sõjakool Tondil, allohvitseride kool, komandandi komando, tankide rood, lennusalk, 1-ne ratsapolk, ratsapolitsei, autorood, meriväe-ekipasch, “Lennuk”, “Vambola”, “Lembit”, vahipataljoni 10 jalgväe rügement, suurtükipolk, vangimajad ja Harju maakonna Rahvaväe ülem,

10) Riigi ja sõjaväelased juhid endised ja praegused ja kõik Riigikogu juhatuse liikmed aresteerida.

26-punktilised “Sihtjooned võimu ülevõtmise puhul” taotlevad anda ülevaadet, missuguse režiimiga oleksid vandenõulased kukutatud korra asendanud. Dokumendi mahukuse tõttu pole teda võimalik siinkohal ära tuua.2 “Sihtjooned” nägid ette, et pärast võimuletulekul “jääb ajutiselt maksma Päästeorganisatsiooni diktatuuri valitsus”.

Selle valitsuse pidi ametisse kinnitama PO nõukogu ja ta volitused kestnuksid kuni “üleüldiste rahva valimiste” läbiviimiseni. Valimiste korraldamine oli samuti PO nõukogu hooleks usaldatud ning rahval tulnuks valida enesele 11-liikmeline Riiginõukogu. (Mingeid muid parlamentaarseid organeid “Sihtjooned” ette ei näinudki.) Riiginõukogu omakorda valinuks enda seast presidendi ja sekretäri. Presidendist ja tema kahest abist koosnevale presiidiumile kuulunuks kogu “tegev” riigijuhtimine, Riiginõukogule jäänuks nõuandev ja kontrolliv roll.

“Sihtjoonte” punktid paistavad silma kord mittemidagiütleva üldsõnalisuse, kord koomilise detailsuse poolest. Nagu Eduard Laaman tabavalt on öelnud, on need korramuutmiskavad paberile pandud “pool notariuseliku, pool-lapsiku üksikasjalikkusega.”3

“Kui mina praeguse maksva Eesti riigikorra kukutamise programmi kokku seadsin, siis mina ühegi isikuga uue valitsuse moodustamiseks läbirääkimisi ega vähematki mõttevahetust ei pidanud, vaid pidin seda tegema alles siis, kui selle programmi teostamisele tegelikult oleksin asunud ja selle programmi läbiviimist näha oleks olnud,” väitis Reinkubjas ülekuulamisel.

Koos tutvustatud dokumentidega oli Kaitsepolitsei Reinkubjase korterist leidnud ka Sõjaministeeriumi hoone tubade paigutuse skeemi, mis kujutas sealset olukorda nii, nagu see Reinkubjase teenistuse ajal 1919–20 oli. “See skeem sai minu poolt valmistatud ühel ajal riigikorra kukutamise programmiga,” selgitas ta ülekuulamisel, “selleks et minul see joonistus aitaks kujutatud sõjaministeeriumi sisemust meeles pidada. (…) Omal ajal, kui mina kokku seadsin Eesti riigikorra kukutamise programmi, pidin mina ka kõigi riikliste asutuste plaani, samuti nagu sõjaministeeriumi plaani, endale muretsema selleks, et nende plaanide abil programmi teostada, kuid (…) heitsin vägivaldse kukutamise mõtte kõrvale ja selle pärast ei kogunud enam teiste asutuste üle andmeid ega joonistanud ka teiste asutuste plaane.”

Hoolimata viimasest väitest ei kaotanud Reinkubjas tegelikult veel vanglaski lootust oma unistuste täideminekule.

25. augustil 1924. aastal jõudis Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonda Reinkubjase järgmine, 12. augustil vanglas kirjutatud ja 16. augustil lennuväestaabis kinnipeetud kiri merelennu-eskadrilli reamehele Rudolf Karjaveskile:

Hr. Karjaveski! – Vististi küll olete juba lugenud meie kavatsuse õnnetu saatuse kohta. Aga sellegi juures ei maksa pead kaotada ja õnneküttisi lasta otsustada meie saatust vaid astuge julgelt välja, et näidata hirvitsejatele nende hirvitamise eest. Seepärast katsuge endale koguda 10–15 julget ja vahvat meest ja tehke Keskvangimaja uksed lahti, sest minul on siin kõik juba korraldatud ja meie võiksime kohe sel samal momendil pöörde sünnitada. Praegult viibin mina Keskvangimajas esimese karidori peal. Vangimaja on väga kerge asi üle võtta ja sellega saaksite teie 10–15 mehega hästi hakkama. (…) Värava juures ja mereäärne post võtke üle ja värava kõrval vangimaja hoovis seest läheb karauuli ruum, kus ka vangimaja võtmed seisavad, siis tulge trepist üles ja tehke kõige pealt lahti lennusalga poolt ots kolmandal korral, sealt leiate ka mind kohe. Teen väikese plaani vangimaja kohta. – Austusega: Reinkubjas.

Kohtus

Mõistagi ei kandnud ka Reinkubjase viimane ponnistus edu. Reamees Rudolf Karjaveski arreteeriti ning astus koos teiste riigipöörajatega Tallinnas 29. aprillil 1925. aastal kell 11.20 Sõjaringkonnakohtu ette. Kohtuistung oli avalik, eesistujaks major G. Kromel, kohtu liikmed olid major Ainson ja mereväeleitnant Brakmann, sõjaprokurör kolonelleitnant K. Trakmann, sekretär nooremleitnant Niiler. Süüaluste kaitsjad olid vannutatud advokaat Sorokin ja vannutatud advokaat Ruubel, kes oli eraldi Rudolf Karjaveski kaitsjaks.

“Päevalehe” ajakirjanik vahendas sama päeva lehe numbris muljeid kohtusaalist:

Silmitsedes kaebealuseid, nende esinemist, küsimisi ja vastuseid, jääb mulje, et siin tegemist on täiesti tumedate inimestega. Ei või juttugi olla mingisugusest poliitilisest vaatest või tõekspidamisest kaebealuste juures, vaid kogu kavatsetav ettevõte oli poolkuritegeliste subjektide avantüür.

Pealekaebealune ja ettenähtud “diktaator” Reinkubjas ise jätab mulje, et ta võib olla väikesekaliibriline kelm, kuid mitte juhtiv isik poliitilisel alal.

Kohtuistung jätkus 30. aprillil 1925. aastal. Süüalustele antud viimases sõnas tsiteeris Reinkubjas põhiseaduse 13. paragrahvi, milles on öeldud, et Eesti Vabariigi kodanikel on õigus avaldada oma mõtteid sõnas, kirjas, pildis jne, mida võib kitsendada ainult riigikaitse ja kõlbluse huvides. Niisiis ei arvanud Reinkubjas, et tema tegevus riigikaitset kuidagi ohustanud oleks. Ka ükski teine kaebealustest ei tunnistanud end süüdi riigikorra vägivaldse kukutamise katses.

Kolme ja poole tunnise nõupidamise järel tuli kohus uuesti saali ning mõistis Eduard Reinkubjase 10ks, Johannes Holmi, Leonhard Tompi ja Nikolai Pantsi 6ks aastaks sunnitööle ühes kõigi õiguste kaotamisega süüdistatuna osavõtus riigivastase “Päästeorganisatsiooni” tööst. Rudolf Karjaveski mõisteti kaheks aastaks parandusmajja, kuid riigivastases organisatsioonis osalemise süüdistuses mõisteti ta õigeks. Ülejäänud süüdistatavad, Keskvangla vangivahid Hans Piikmann ja Alfred Alevik, tunnistati süütõendite puudumisel süütuks. Kohtukulud pandi süüdimõistetute Reinkubjase, Tompi, Holmi ja Pantsi ning Karjaveski, nende maksujõuetusel aga riigikassa kanda.

Kohtuprotokolle lugedes näib suur organisatsioon olevat peaaegu olematuks muutunud. Ja tõesti – ei juhtunud midagi erilist peale selle, et mõni mees mõisteti türmi. Mis mõttega kulutas siinkirjutaja väikesele aferistide grupile nõnda palju aega ja ajakirjaruumi?

Kelle huvides?

“Kas riigipööre oleks õnnestunud, on muidugi küsitav,” kirjutas Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna agentuuri juhataja Eduard Kapsta pärast juurdlust, “kuid tuleb sellega rehkendada, et Reinkubjase poolt määratud tähtpäevad riigipöördeks täpselt Eestis asuvate kommunistide tegevusega ühte langesid, iseäranis viimane, milleks ka kommunistid kihutustööd tegid, et 3. augustil suuremat väljaastumist ette võtta ja kui siis oleks Reinkubjase poolt riigipöörde katses väike segadus esile toodud, siis oleks kommunistid kindlasti tõsisemalt välja astunud ja momenti kasutanud, et omalt poolt riigipööret ette võtta, milleks neil kõik valmistatud oli. Sellega oleks “Päästeorganisatsiooni” poolt ettevõetud riigipöörde katse kommunistidele tee valmistamiseks olnud.”

Samale järeldusele jõudis “Postimehe” juhtkiri juba 9. augustil 1924. aastal:

(…) Oletame, et Reinkubjasel oleks korda läinud osagi oma “kavast” mõneks silmapilguks teostada. See oleks sünnitanud ikka teatavat segadust, mida aga kommunistid oleks otsekohe oma plaani jaoks osanud ära kasutada. (…)

Juba see, et riigipööret taheti toime panna ilma igasuguste jõududeta, kelle peale toetada, ja tagavara jõududeta, näitab, et võimu haaramine ei võinud olla eesmärgiks, vaid ainult katseks segadusi sünnitada. Kavas oli ettenähtud arreteerimisi ja ülevõtmist nii palju, et salgast ei oleks ka siis jatkunud, kui iga asutust üks ainus oleks läinud “üle võtma”. Pealegi pidi võim ka maakonnalinnades korraga üle võetama, seal aga puudus salaseltsi võrk. Seda ei hakatudki looma, vaid asuti tegutsema, ja peaasi just sel silmapilgul, kui kommunistidel kõige soovitavam ja soodsam.

Ligikaudu sama on ka Eduard Laamani hinnang “Päästeorganisatsiooni”-afäärile ja Eduard Reinkubjasele, kes “fiktiivsete ehituste juurest (…) oli fiktiivse fascismile üleläinud”. Temagi rõhutab eriti Reinkubjase ürituse kahtlast ajalist ühtelangemist punaste 3. augusti demonstratsiooniga:

Teatava üllatusega kuuldi pärast, et enamlased selle surnultsündinud “sõjavastase” meeleavalduskatsega suuremaid lootusi olid ühendanud. “Kommunist” nr. 5 kirjutas nimelt, 3. augusti meeleavaldusele mindud lootusega, et nüüd uulitsavõitlused algavad ja et juba selle meeleavalduse muutmine sõjariistus ülestõusuks oleks pidanud lõppema enamlaste võiduga.4

Igatahes oli parempoolse võimuhaaramiskatse näidet enamlikul põrandaalusel hädasti vaja. Ei põhinenud niisuguse katse eest hoiatamisel ju mitte üksnes kommunistide pikemaajalisem ideoloogiline strateegia, vaid ka omaenese vastavate plaanide n-ö konkreetne psühholoogia: 1. detsembrilgi seletati nii sõjaväelastele kui ka isegi omaenese löögirühmlastele, et kogu väljaastumist üksnes selleks vaja on, et fašistlikust riigipöördest ette jõuda.5

Sellepärast püüdsid kommunistid algusest peale vihjata Reinkubjase riigipöörajate sidemetele Pätsi-Laidoneri opositsiooniga Akeli valitsuse vastu ning nende põhiseadusemuutmiskavadega. Sama joont on jätkanud eesti nõukogulikud ajaloolased:

Paistab olevat tõenäoline, et E. Reinkupja väljaastumise puhul oleks parempoolsed saanud ettekäände alustada tegutsemist “kindlama korra jaluleseadmiseks”. (…) Seni ei ole korda läinud kindlaks teha E. Reinkupja ja K. Pätsi rühmituste omavahelist seost. Näib siiski, et F. Akeli valitsusel oli andmeid selle kohta, sest ta otsustas “Päästeorganisatsiooni” (mille tegevust valitsus jälgis juba kevadest saadik) tabada mitte teolt, vaid paar päeva varem, 29. juulil. Nii võeti parempoolsetelt võimalus kasutada E. Reinkupja mässu omapoolseks väljaastumiseks ja neil ei jäänud muud üle kui hakata avaliku arvamise petmiseks Reinkupja “Päästeorganisatsiooni” liikmeid kommunistide agentideks nimetama.6

Selle peale ei oska ma öelda muud, kui et August Sunila polnud ilmselt piisava hoolega lugenud kodanlikku ajakirjandust. Reinkubjase “Päästeorganisatsiooni” ja Konstantin Pätsi vahel oli tõepoolest teatav side olemas, ainult et vahest mitte päris niisugune, nagu kommunistid näha soovinuks. Nimelt kirjutas “Päevaleht” juba 5. augustil 1924. aastal, et lisaks arreteerimisele kuulunud ametimeeste nimekirjale oli PO-l veel “erinimekiri järgmiste isikute peale – end. riigivanem K. Päts, end. siseminister K. Einbund ja Kukk. Nende isikute korterite kohta olid kogutud täpsed teated, kuni sissekäikude ja uste kirjeldusteni. Tähendatud nimekiri leiti Johannes Holmi juurest”. Olgugi et Holmi enese seletuse järgi kogus ta andmeid vaid aadressiraamatu koostamiseks, võib arvata, et PO-l polnud “Pätsi kamba” vastu just kõige sõbralikumad kavatsused.

Olenemata sellest, millised olid Eduard Reinkubjase tegelikud isiklikud taotlused ja tagamõtted, võime suure tõenäosusega nentida, et tema “Päästeorganisatsioon” oli kaardiks hoopis suuremate mängijate käes. Ei saa välistada, et olnuks Kaitsepolitsei hooletum või kõhklevam, võinuks kommunistide detsembriputš puhkeda juba augustis. Siis, kui majanduslikust madalseisust väljajõudmise märgid veel nii märgatavad polnud kui detsembriks. Ning võib-olla olnuks Eesti esimene iseseisvusperiood siis sellega lõppenud, jõudmata õieti alatagi.

Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 2

1 Nõukogusse kuulus 30 tegevat juhti sellepärast, et just nii palju asutusi tuli Reinkubjase meelest Tallinnas üle võtta. –M.R.

2Väljavõte „Sihtjoontest‟ on publitseeritud kogumikus: Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924: Dokumente ja materjale. Tallinn, 1974, lk 70

3J. S a a r [= E. Laaman], Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924: Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järele. Tallinn, 1925, lk 36–37. (Taastrükk kirjastuselt „Monokkel‟, Tallinn, s. a.)

4J . S a a r , Enamlaste riigipöörde katse…, lk 38

5Sealsamas, lk 50 jm.

6A . S u n i 1 a , 1. detsember 1924: Arutlusi 50. aastapäeva puhul. Tallinn, 1974, lk 65. Vrd ka: A. S u n i l a , Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Tallinn, 1961, lk 95–96.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk