Suur aiaprojekt
August, 2020Mu labidas tabas maapinda, tehes tuhmilt tõtõnk. Kaevasin koos sõbraga vagusid, et rida asparaagust maha panna. Kuigi kaugele me sellega ei jõudnud. Maapind siin Washingtoni linna territooriumil koosnes õhukesest murumättast, mis kattis kruusa ja põlenudoranži savi segu. Savi on Ameerika lõunaosariikide emblemaatiline pinnas. Margaret Mitchelli romaanis „Tuulest viidud“ seisab mehenäljas pidupiiga Scarlett O’Hara Kodusõjast jäänud suitsevate varemete vahel ning igatseb taga „Tara punast mulda“. Romaani lõpus taipab Scarlett, et tema tugevus ei ole mitte üheski mehes, vaid ennemini tema kodukoha mullas. Tühine ja julm Scarlett ei teadnud, et tema isa orjatööl peetud istanduse avarad lainjad põllud on kõigest laastatud riismed. Ta esivanemad olid kulutanud ära Georgia Piedmonti piirkonna mulla rammusa musta künnikihi, jättes järele kõigest savika aluspinnase. See mulla vaesumine viis järgmiste kaotusteni. Mida toitainevaesemaks Lõuna plantaatorid oma istanduste mulla kurnasid, seda kõvemini nad peksid oma orje, et nood toodaksid piisavalt puuvilla, suhkrut ja tubakat, maksmaks kinni kõiki neid siidikangaid ja grillipidusid, mida Scarlett nii väga nautis.
Senikaua kui inimene kaevama ei hakka, jääb mulla vaesumine talle märkamatuks. Ometigi laiub see muld meie jalge all tähtsa ajaloolise artefaktina. Mineraalsete toitainete otsing oli tõukejõud maailma suurte osade koloniseerimise taga. Väljakurnatud mulla põhjustatud kriisid said 19. sajandil esimeste proto-keskkonnakaitseliikumiste inspireerijaks ning neil oli tublisti pistmist nii sotsiaalse heaoluriigi kui ka 21. sajandi globaalse kapitalismi loomisega.
Mitte et mina seda esimesena oleksin märganud. 19. sajandist peale on looduskaitsjad, majandusteadlased, rahvuslased ja keskkonnaajaloolased kirjutanud arvukalt köiteid mulla kvaliteedi ja „maa laastamise“ kohta. Minu katse rikutud mullaga linnamaal midagi kasvatada pani mind mõtlema, kuidas võiks see ajalugu bioloogia molekulaarse pöörde järel muutuda. Teadlased ei mõtle enam mullast kui lihtsalt mineraalsete elementide kogumist. Molekulaarbioloogid on näidanud, et hea tervise juures muldades kihab miljardeid mikroskoopilisi elusolendeid, kes üheskoos moodustavad imeliselt kompleksse superorganismi. Labidaga kivi ja savi raiudes mõtlesin ma, milline võiks olla selle mulla mikrobioomi ajalugu. Kas oleks võimalik asustada mu jalge all olev maapind selle sügavustes kulgevate tillukeste elude ajalooga?
Ma vaatasin oma labida alla. Suurt materjali siit võtta ei olnud. Selles koolimaja kõrval asuvas maalapis ei olnud peaaegu midagi elavat. Krunt oli olnud suuremastaabilise ümberehituse tallermaa. Kaks aastat olid seal edasi ja tagasi roomanud kaks buldooserit, veoautod ja kraanad, kraapides ja lükates kõrvale taimi ja mulda, pinnast tihendades ja tolmuks hõõrudes. Kui renoveerimistööd valmis said, rullisid töölised maha nailonist istutusvõrgud, kallasid need üle kaubandusliku mullaga, pumpasid sinna otsa pisut vedelat lämmastikväetist ning viskasid maha muruseemne. Muru jaoks see pinnas kõlbas, aedviljakasvatuseks mitte.
Muruplatsid on surnud tsoonid. Lühikeseks pügatud rohuga kamar ei toida kohalikke linde, mesilasi ega liblikaid, ja kindlasti ei aita see ülal pidada inimesi suure vaesusemäära ja alatoitumusega linnas pandeemia ajal.[1] Mu sõber Wesley ja mina tahtsime vaadata, kui palju toidutaimi – puid, põõsaid ja kattekultuure – me suudaksime meelitada kasvama kitsukestel rohupeenardel selle tihedasti käidava kooli ümber. Alguses tegelesime projektiga lihtsalt lõbu ja väljakutse pärast. Wes ja mina olime saanud sõpradeks, harides maad, millele meil ei olnud mingit õigust – meie ridamajade vahel asuva kortermaja kallakat eesõue. Mõne aastaga tegime rämpsu täis eikellegimaa lapikesest lilli ja aedvilju täis aia, mille silmitsemiseks mööduvad jalakäijad sammu aeglustasid.
Toidupadriku rajamine selle algkooli ümber oli suurem projekt, mille jaoks meil ei olnud ei eelarvet ega töötajaid peale meie endi, ning oli vaid mokaotsast antud luba kooli aianduskoordinaatorilt.
Sedamööda kuidas kevad maapinda soojendas, hakkasime istutama. Kool oli suletud, nii et kohal polnud kedagi, kes võinuks asjast numbrit teha, kui välja arvata kamp rõõmsaid lapsi, kes olid pääsenud koolist, koolijärgsetest programmidest, jalgpallitrennidest ja klaveritundidest ning kogu sellest siia-sinna transamisest, mida nad oma hästi kureeritud 21. sajandi lapsepõlves pidid taluma. Lapsed ei teinud meist väljagi, kui me käsikärud lagedale veeretasime ja mulda tuhnima hakkasime.
Olles kord alustanud, oli meil raske pidama saada. Me kaevasime Wesiga üles kooliaia ääred, pannes maha lehtkapsa ja spinati, rukola ja aasalillede seemneid. Siis liikusime edasi idaküljele, et istutada maasikaid ja asparaagust. Kooli lõunapoolse fassaadi ette, mis küpseb päikese käes sama kuumaks ja kuivaks kui mõni Itaalia oliivisalu, istutasime visa hingega marjapõõsaid ja viigipuid. Me ronisime üle tabalukuga suletud tara kooliõuele, et panna maha mõned kohalikku päritolu asimiina- ja diospüüripuud, lükates samal ajal pöidlaga mulda maisi-, oa- ja suvikõrvitsaseemneid. Need uued toidutaimed juurdusid hinge vaakuvate importtaimede vahel, mida maastikuarhitektid olid vaibana maha pannud (ja mille toiteväärtus inimestele ja lindudele on samuti võrdne vaiba omaga). Wesley pookis ilupuude külge viljakandvaid õunapuuoksi ja pesitas ilupõõsaste sekka tomatitaimehakatisi. Me lootsime, et maasikataimed hakkavad levima kattekultuurina ning tõrjuvad välja inglise luuderohu, mille varjus sigib pilvede kaupa sääski. Üks linna puudelangetaja andis meile mõned värskelt lõigatud valge tamme notid. Me nakatasime need šiitake-seente mütseeliga ja seadsime iilekstammede varju. Lõpuks liikusime edasi kooli lääneküljele, kus olid ringi kärutanud kraanad ja veoautod.
Siin ei olnud mullas mitte kui midagi. Kui ma seda labidaga ringi keerasin, tuli nähtavale massilise väljasuremise tallermaa. Mullas ei olnud ainsatki ussikest ega mutukat, ei mingeid juuri ega nendega ühenduvaid mükoriisakudesid, mis kannavad seente ja taimede vahel laiali toitaineid ning võimalik ka, et elektrit ja signaale. Kaevates tõime päevavalgele ainult „võõrelemente“ – klaasi, plastikut, asfalti, telliseid, raskeid roostes raudnaelu. Ajaloolasele ei tule üllatusena tõik, et me elame oma eelkäijatest jäänud varemete otsas, kuid mul ei olnud mingit tuju võtta ette arheoloogilist ekspeditsiooni. Minu pilk oli pööratud tulevikku. Mulla tekitamine, surnud maa elluäratamine üleilmse pandeemia ajal oli minu eesmärk, et saada üle mineviku rusuvast koormast, mis on minu igapäevane töö ja paljude mu naabrite karm igapäevane reaalsus.
Tihedaks pressitud muld ei õhutu hästi, ei võta vett sisse ega lase seda välja nõrguda. Me nägime, et läänepoolsel maalapil vaakusid hinge isegi rohi ja võõrliikidest umbrohud. Hea tervise juures mullad on kerkjad, täis juuspeeni juurikaid ning kihavad elust igasuguste putukate, algloomade, bakterite, viiruste ja seente kujul. Selles maa-aluses valdkonnas saadavad seened vihinal ringi toitu ja sõnumeid. Spetsialiseerunud bakterid astuvad liitu juureotstega, mis toimivad taimede juhtimiskeskustena. Asotobakter toodab kasvu stimuleerivaid kemikaale. Mügarbakter ja glomus teevad koostööd juurtega, et vähendada haiguste hulka mullas.[2] Teine bakter, streptomyces (seesama abivalmis bakter, kes sisaldub ka inimese loodud antibiootikumides) päästab januseid taimi põua ajal.[3] Kui põud üha edasi kestab, võivad juurebakterid isegi muteeruda, et muuta oma ainevahetust ja aidata taimedel toime tulla. Veel mõned bakterid ja seened kaitsevad taimi putukate ja kahjurite eest.[4] Mitte kõik bakterid ja seened ei ole healoomulised. Mõned põhjustavad haigusi. Teised on pelgalt prii kõhutäie peal väljas parasiidid. Nii nagu igas kogukonnas. Minu naabruses teevad mõned inimesed usinasti tööd ja on head naabrid. Teised ei ole päris nii koostööaltid. Mõned isegi varastavad ja kannatavad märatsushoogude all. Selline on elu. Me võtame hea ja halva ja segame need kokku, et vormida endale oma maailmu, mis elavad teiste maailmade sees.
Satelliidifoto Thomase metsapõlengust ja selle tagajärgedest Ventura maakonnas, Californias.
Me arutasime Wesleyga, mida teha. Meil ei olnud ei raha ega tahtmist osta steriilsete plastkotitäite kaupa mulda. Seni olime toitnud oma seemikuid lehemultši ja toidutegemisjääkidest valmistatud kompostiga. See kõhnuke nire oli nüüd täiesti ära kuivanud. Me vaatasime kooli kanakuuti. Kanad olid karantiini ajaks ühte eeslinnafarmi viidud ja nende kaka kuudist ära kasitud. Wes osutas metsasesse parki viivale alleele. Seal poetavad puud oma lehti ja oksaraage telliskividest rajale. Bakterid ja ussid olid neid lehti-oksi söönud ja jätnud endast maha kahe tolli paksuse mullakihi. Wesil tuli mõte see ära korjata. Me kraapisime rajapinda ja saime kokku kolm ämbrit mulda – napilt niipalju kui vaja ühe asparaaguserea jaoks. Ikka parem kui Tara punane muld, leidsime me.
Meie vaesunud muldade probleem on üks vanimaid probleeme põllumajanduse ajaloos. Esimesed maad harivad Homo sapiens’id kasvatasid ja korjasid toitu väikestel saartel jõgede alluviaalsetes deltades, poolvesistes, regulaarselt üle ujutatavates paikades. Kevadised üleujutused tõid värskeid toitaineid, mis uhuti jõeorge pidi alla nagu kallurautodega, mis kannavad igal aastal kohale ja laotavad laiali paar tolli värsket toitainerikast mulda just istutamiseks parajal ajal. Nood varajased inimesed rajasid oma asulad nõnda, et jõgede veejõud neile toitaineid ette kandis.[5] Neil ei olnud tarvis telliskive kraapida ja mulda ämbritega tassida, ise valutavat turja hõõrudes.
Kui inimesed 11 000 aastat tagasi paigale jäid ja maad harima hakkasid, meelitasid nad ka mõned loomad enda seltsi elama. James Scott väidab, et enamik varajasi maaviljelejate kogukondi, eriti säärased, mille toidusedel oli nisu- või riisipõhine, leiutas püsivaid sotsiaalseid institutsioone nagu sotsiaalsed hierarhiad, maksud ja orjandus. Võrreldes küti-korilase kerge eluga (18 tundi tööd nädalas) on maaviljelustöö korduv, tuim, füüsiliselt kurnav ja aeganõudev (39 tundi tööd nädalas mesopotaamlastel). Kütid-korilased olid pikemad, paremas vormis ja tervemad kui nende maaviljelejatest naabrid. Kui meie esivanematel oli valikuvõimalus, siis eelistasid nad küttimist-korjamist. Maaviljelusel oli selle ees ainult üks tähtsam eelis. Nisu ja riisi saab pika aja peale varuks koguda, nagu raha panka. See meeldis varajaste tsivilisatsioonide eliitidele – see rikkuse kogumise osa. Nad sundisid teisi inimesi tegema ära tüütu maaharimistöö, et ise saada aega „tsivilisatsiooni“ – luule, seaduste, maalikunsti ja teaduse jaoks. See on põhjus, oletab Scott, miks esimesi linnriike ümbritsevate müüride ülesandeks ei olnud ainult sissetungijaid tagasi lüüa, vaid ka orjastatud töölisi linnas sees hoida.[6]
Loomad aitasid ära teha raskete asjade tõstmise töö. Sead ja kanad uitasid ringi ja sõid ülerahvastatud külades kuhjuvaid jäätmeid. Loomad, linnud ja inimesed sõid taimi, töötlesid need sõnnikuks, mis lagunes mulla sees ja sai taas taimedele toiduks. 21. sajandi inimestel on kinnismõtteliselt peas „kasv“. Surnud taimse elu taassünd uute taimedena on tõeliselt vapustav. See kasv on igal pool meie ümber. Tema küllusliku lõikuse koristamise asemel me tihti lämmatame ta või matame asfaldi alla.
Inimese-looma-toidutaime süsteem tiksus tasakesi aastatuhandeid, tehes läbi arvukalt valelähteid ja „kollapseid“, mida osalt põhjustasid mulla vaesumine ning taimede, loomade ja inimese epideemiate esile kutsutud näljahädad.[7] 18. ja 19. sajandil kohastus sõnniku-ja-saagi tsükkel linnalisele eluviisile. New Yorgis puhastasid sibid öösiti väljakäike ning vedasid vaadid täis inimeste lampkastisisu praamidega Long Islandile, kus talunikud selle väärtusliku sõnniku ära ostsid. Nad kuhjasid kompostitud sõnniku põldudele ja kasvatasid seal aedvilju, mis siis tagasi üle Long Islandi väina purjetasid, et saada njuujorklastele maha müüdud.[8] See suletud orgaaniline tsükkel toimis päris hästi kuni 19. sajandi keskpaigani, mil linnad kasvasid nii suureks, et sibid ei jaksanud enam järge pidada. Naised kergitasid oma seelikusaba kõrgele, et kahlata üle hobuse- ja seasõnnikusse mattunud tänavate. Lekkivatest lampkastidest imbus väljaheiteid erakaevudesse. Inimesed jäid roojas sisalduvate bakterite tõttu haigeks.
Ja mitte ainult vaesed inimesed. Ameerika Ühendriikide president William Henry Harrison vannutati ametisse 4. märtsil 1841. Kuu aega hiljem oli ta surnud. Sel ajal arvasid tema arstid, et president sai palaviku, lugedes jäise tuule käes oma pikka tüütut ametisseastumise kõnet. Kuid surnud presidendi arsti märkmetest leiame samasugused sümptomid nagu need, mille all kannatasid kaks talle järgnenud presidenti, James K. Polk ja Zachary Taylor. Meditsiiniteadlased Jane McHugh ja Philip Mackowiak usuvad, et kolme presidendi kogetud külmavärinad, palavikud ning mao- ja soolevaevused osutavad soolepõletikule, mida põhjustas nakatumine salmonella- või paratüüfusebakteritega. 19. sajandi keskpaigas ei olnud Washingtoni linnal kanalisatsioonisüsteemi. Valge Maja ammutas vett sealsamas lähedal, Franklini väljakul asuvast allikast.[9] Seitse kvartalit ülesmäge sellest allikast – mille lähedal meie Wesiga nüüd aiandasime – kallasid sibid oma tünnid väljale tühjaks, segasid sisse hobusesõnnikut ning laotasid saadud segu kuivama, et see farmeritele maha müüa.[10] Linna kasvades kasvas ka fekaaliladu. Selle lõhn tabas juba poole miili pealt nagu rusikahoop näkku.[11]
Väljaheidetesse uppuv väli tekitab kiiresti kontrolli alt väljuva ökosüsteemi. Potomaci jõkke valguv fekaalne ollus kutsus seal esile rohevetikate õitsemise. Inimese kõhtu valgudes vallandab seesama reostatud vesi pöörase gaasilise bakteripurske. McHugh ja Mackowiak oletavad, et lampkastide sisust pärit bakterid valgusid allamäge sellesse põhjaveehorisonti, mis toitis Franklini väljaku allikat ja millest õõnsate puutüvede kaudu pumbati joogivett Valge Maja jaoks. Seal kandsid teenrid seda reovett jahutatuna hõbekannudes ette kolmele sajandi keskpaiga presidendile ja ühele väikesele poisile.[12]
1930ndate suure põua ajal liiva mattunud põllumajandusmasinad Dallases, Lõuna-Dakotas
Triljonite bakterite seas leidub vaid mõnisada sellist liiki, kes inimesele kahju võivad teha. Üks neist näib olevat Ameerika Ühendriikide ajaloos ringi karelnud nagu salatilehed Caesari salati raputamisel. Tõenäoliselt tapsid just vee kaudu levivad bakterid Harrisoni kõigest kuu aega pärast ametisse vannutamist. Polk tervenes mao- ja soolekatarrist ainult selleks, et surra kolm kuud pärast ametist lahkumist teise soolenakkuse, koolera kätte. Ka Taylor suri presidendina mao- ja soolekatarri kätte.[13] Mõni aasta hiljem heitis pärast tüüfusehoogu hinge väike Willie Lincoln, Abrahami ja Mary armsa loomuga laps. Pärast Willie surma ei olnud Mary Todd Lincoln enam kunagi endine.
Mõrvarliku reovee pärast muret tundes lasid linnaisad maha panna spetsiaalselt valmistatud äravoolutorud, mis juhtisid inimeste reovee Potomaci jõkke.[14] Sedamööda kuidas Ameerika linnad kasvasid, õmblesid nähtamatud maa-alused roojaarterid linnastunud alade reostuse nähtamatult kokku neid ümbritsevate maakohtade maastikuga. Linnade kanalisatsioonisüsteemid parandasid vaieldamatult linnaelanike tervist, kuid need ka vallandasid määratu suure teadusliku eksperimendi. Vetikad jõgedes ja järvedes toitusid fekaalset päritolu fosforist ja lämmastikust. Vetikad paljunesid, nii et selge vesi muundus ujuvateks rohelisteks murulappideks. Kui vetikad surid ja põhja vajusid, asusid bakterid neid lagundama, kasutades seejuures hapnikku. Hapnikutaseme langedes lämbusid kalad. Washingtoni läheduses hukkusid eriti kaubandusliku väärtusega liigid – aloosa, forell, heeringas, tuur.
Toona mõistsid inimesed, et reoveetorustik katkestab toitaineahela inimeste ja toidutaimede vahel. Ajalehetoimetaja ja abolitsionist Horace Greeley nimetas hea komposti äraviskamist ja sellega kohalike veeteede ummistamist „seletamatuks rumaluseks“. Ta nägi, et lähedaste põldude muld, mida enam ei rikastanud loomade seedejäägid, kurnati kiiresti välja. Sedamööda kuidas kohalik põllumaa viljakust kaotas, hakkasid linlased sõltuma järjest kaugemalt toodavast toidust.
Milles probleem. Põllukultuuride müügiks kasvatamiseks oli maad alati võtta. Ka 19. sajandil siirdusid Euroopa ja Ameerika seiklejad oma esiisade kombel piiride taha rikkust jahtima. Nüüd otsisid nad lisaks haruldastele mineraalidele ka uut toitainerikast maad, et toita kasvavate linnade elanikkonda kodumaal. Õnnetuseks olid talunikud juba suurema osa heast põllumajandusmaast üles harinud. Niisiis saatsid Vene tsaarid talupoegi Ukraina ja Kasahstani kuivadesse steppidesse kasvatama nisu, millest sai Venemaa üks tähtsam ekspordiartikkel. Neilsamadel kümnenditel, mil Harrison, Polk ja Taylor vee kaudu levivatest bakteritest haigestusid, kiskus Ameerika Ühendriikide armee Mehhikolt enda kätte määratu suure Edela-Ameerika. Homesteading Actiga „andsid“ Ameerika juhid selle ja muud varastatud maa-alad suuremeelselt inimestele „ära“. Viljatutele tasandikele logistas hulgaliselt immigrante, kellest mõned pagesid Venemaa väljakurnatud preeriatest.[15] Nad kasvatasid neidsamu põuakindlaid Türgi punase nisu sorte, mis olid aretatud Vene steppide jaoks. Samal ajal siirdus hulgaliselt preisi asunikke maa otsinguil Poolasse. Saksa rahvuslastele valmistas pettumuse, et poolakad olid juba oma mullad toitainetest tühjaks ammutanud. Preisi maaisandate silmis näitasid rahva rikkust maa ja muld, võlg ja krediit, ja Poola juudi territooriumid jätsid selles osas soovida.[16] Briti ja Prantsuse ametnikud valvasid saagide ja atradega meeste järele, kes võtsid Indias ja Aafrikas maha metsi ning kündsid üles rohumaid. Lõuna-Aafrika, Uus-Meremaa, Austraalia ja Jaapani juhid võtsid oma äärealade kehvematel maadel ette samalaadseid üritusi.[17] Ei läinudki rohkem kui mõni aasta, kui koloniaalasunikud olid juba uued alad välja kurnanud ning hakkasid ringi vaatama, kust lisa saaks.
Te juba taipate, kuhu see kõik tüürib. 19. sajandi uus imperialism kurnas välja suure osa maailmas veel järele jäänud ligipääsetavaid viljakaid maa-alasid. Uudismaa üleskündmise kiirus ületas isegi rahvaarvu kasvu, mis oli pretsedenditu.[18] Asunikud ei andnud maale armu. Nad võtsid maha metsi ning tuiskasid läbi rohumaade, ajades künnimulla allamäge ja üle jõekallaste veerema ja luues uusi maastikuformatsioone, nagu suured kanjonid, mulda täis aetud järved ja kõrgemale tõstetud jõesängid. Metsad täidavad biootiliste pumpade rolli, mis kannavad sademevee ookeanidest kaugele kontinentide sisemusse. Järjest laienev põllumaa muutis ilmastikku. Ilma puudeta tasandikel hakkas sadama palju vähem vihma.[19] Vihm ja tuul uhasid tõkestamatult üle ülesküntud maa, saates mulla sõna otseses mõttes vastu taevast. Kõigest mõni aasta pärast asundustalude rajamist märkasid Kansase farmerid, et mullakiht nende põldudel jääb õhemaks. 19. ja 20. sajandi vahetusel vapustasid inimtekkeliste põudade ja mullaerosiooni põhjustatud näljahädad Vene impeeriumi, Hiinat ja Briti Indiat.[20]
19. sajandi mõtlejaid painas halvenevate muldade probleem. Rosa Luxemburg rääkis maa äravarastamisest otse tööliste jalge alt. Karl Marx tegi kindlaks, et kõik algsed rikkuse allikad tärkasid kõigepealt mullast ja alles teisena töölistest.[21] Oma elu lõpuaastatel luges Marx mullateaduse alaseid töid ning oli ärritunud „ainevahetuskatkestuse“ üle – et farmerid ei anna toitaineid tagasi mullale, mida nad harivad. 20. sajandi alguse looduskaitsjad kirjutasid tihti „kõrbestumisest“. Ainult ime, muretsesid nad, suudaks peatada mulla väljakurnamise, mis ähvardab muuta kogu planeedi Maa hiiglasuureks kõrbeks.
Tolmupilv läheneb Stratfordi linnale Texases.
Ja siis Alexander von Humboldt aevastas. Lõuna-Ameerikas reisides märkas see preisi päritolu multitalent peruulasi, kes laadisid maha halle korve täis tolmjat, tema nina kõditanud ainet. Ta küsis selle kohta ja sai teada, et tegu on guaanoga – kala söönud ja rannakaljudele ennast kergendama maandunud lindude väljaheitega. Humboldt tõi kämblatäie guaanot kodumaale ning keemikud analüüsisid seda. Guaano oli rikas lämmastiku, kaaliumi ja fosfaadi poolest – just nendest toitainetest, mille järele väljakurnatud pinnases kasvavad taimed nälga tunnevad. Mõned katsed näitasid, et taimed vohavad guaanorikkas pinnases. Peagi tahtsid kõik guaanot saada.
Sajandi keskpaigaks oli lämmastiku-allikate otsing algatanud uue koloniseerimisraundi. 1856. aastal võtsid Ameerika Ühendriigid vastu Guaanosaarte akti. Nad lõid Suurbritanniat, Peruud, Ecuadori ja Tšiilit võidujooksus panna oma lipp püsti igal linnusitasel kaljunukal, mille nad vähegi leidsid. Suurbritannia liidrid panid käpa peale Namiibia guaanole. 1879. aastal läksid Peruu ja Boliivia Tšiili vastu sõtta, et saada ligipääs viimase omanduses olevatele naatriumnitraadi, guaano aseaine kaevandustele. (Võitluse põhjuseks olnud mineraali nimetus „Tšiili salpeeter“ ütleb teile, kes tolle sõja võitis.)[22] Aga kunagi ei olnud küll. Peruu algse guaanovaruga said põllumehed ühele poole kõigest mõne aastakümnega. Tšiili salpeetri hinnad tõusid.
Vaadates, kuidas maailma elanikkond kasvab, sellal kui mullad järjest välja kurnatakse, ennustasid asjatundjad katastroofi lähenemist; intellektuaalne fiksatsioon, mida ajaloolane Thomas Robertson nimetab „keskkonna-malthusiaanluseks“.[23] Agronoomid tundsid muret, et vaesunud muld vähendab maa „kandevõimet“ – karjakasvatajatelt laenatud termin, millega rehkendatakse, kui palju inimesi või loomi üks maalapp suudab ära toita. Eriti mures olid saksa mõtlejad. Kui Saksamaa satuks konflikti tugevama merevõimuga (näiteks Suurbritanniaga), siis lõigataks nad ära Tšiili nitraatide impordist. Saksamaa sõltus imporditud nitraatidest, vajades neid nii väetiseks kui lõhkeainete valmistamiseks. Ajaloolased kinnitavad sageli pilgu ajaloolistele tegelastele, kes liiguvad ringi, hääletavad ja peavad sõdu. Antud juhul aga võis võimsa Saksa riigi kukutada ühe tillukese lämmastikumolekuli puudumine. Terve sajandi vältel üritasid saksa teadlased „püüda kinni“ õhus sisalduvat lämmastikku niisugusel kujul, et nad saaksid seda kasutada – lihtne ülesanne, mida refleksiivselt teostavad taimed koostöös mikroobidega.
Kulus sada aastat, enne kui Fritz Haber leiutas energiamahuka meetodi, kasutades suurt kuumust ja rõhku atmosfääris sisalduva lämmastiku sidumiseks vesinikuga, et tekiks ammoniaak või lämmastikhape. Karl Bosch arendas Haberi leiutist edasi, näidates, et ammoniaagi tegemiseks ei ole vaja muud kui hiiglaslikke tehaseid ja kuhjade kaupa fossiilkütuseid – energiat, mida iidsed taimed olid palju aastatuhandeid varem päikeselt salvestanud. Bosch visandas Oppau ammoniaagitehase plaanid 1909. aastal – samal aastal, kui Budapestis tuli kokku tuhat inimest, et pidada maha esimene rahvusvaheline mullateaduse konverents. Konverentsi osalistel ei olnud aimugi, et „Haberi-Boschi protsess“, leiutis, mille mõju inimajaloole võistleb aurumootori ja aatomi lõhustamise omaga, muudab lämmastiku osakaalu Maal ülinapist ülikülluslikuks.
Ent juba enne, kui see juhtuda jõudis, suunas Haberi-Boschi protsessi õnnetu kokkusattumine Esimese maailmasõjaga selle imetehnoloogia kasutamise toidutootmisest ümber sõjandusse.[24] 1915. aasta kevadel lõikas blokaad Saksamaa ära Tšiili nitraatidest täpselt siis, kui lämmastikhappe vaadid hakkasid tootmisliinilt maha veerema, et õigeaegselt lõhkeaineid valmistada. Üks pomm teise järel langes haledalt väljadel redutavate sõdurite peale, kes kaevusid maasse nagu armetud inimvihmaussid. Lämmastikku täis pommid põletasid sõdurite pooleldi maasse mattunud kehi ja tapsid neid nii, nagu üheski varasemas sõjas ei olnud tapetud.
Pärast Esimest maailmasõda mullaprobleem süvenes. Briti agronoom Gilbert Fowler ei uskunud tööstuslikult toodetud lämmastiku väetamisvõimesse. Põllumajandus ei ole paljas keemia, väitis ta. Taimed vajavad palju enamat kui mõnd lihtsat molekuli. Pärast 1909. aasta tüüfusepuhangut palkasid Milwaukee „kanalisatsioonisotsialistid“ Fowleri kavandama reoveepuhastusjaama. Fowleri kõrgtehnoloogiline puhastusjaam muutis Milwaukee löga lämmastiku- ja fosforirikkaks väetiseks. Tänu sellele puhastusjaamale ei valgunud inimroe enam Michigani järve – saavutus, mis päästis linlased tapvate haiguste käest ja kalad vetikate õitsemisest ning vabastas kõik roiskumishaisust. Fowleri projekt oleks võinud radikaalselt muuta maailma ajalugu, taastades tööstuslikul skaalal muistsed toitaineid korduvkasutavad talupidamistavad.[25] Kuid Milwaukee kanalisatsioonisotsidest ja Fowlerist sai kõigest joonealune märkus ajaloos. Samal ajal kui Fowleri reoveepuhastusjaam 1925. aastal avati, muutis Haberi-Boschi protsess tööstusliku lämmastiku odavaks, kärpides inimrooja taaskasutamise indu.
Fowler läks Indiasse, et täiendada ennast India talupoegade juures, kes oma lampkastide sisu tõhusalt kompostisid. Fowleri töö inspireeris samuti Indias baseeruvat inglise botaanikut Albert Howardit. Howardist sai „mahepõllunduse“ – uus termin vanade tavade kohta – nüüdisaegne eestkõneleja. Tema põhiseisukoht oli, et talud peaksid sulgema toitainete ringluse mullast toidutaimedesse ja tagasi. Mõned tema kaasaegsed arendasid seda ideed edasi. India botaanik Jagadis Chandra Bose ja Austria Goethe-uurija Rudolf Steiner nägid mullas üht „vitaalset jõudu“. Bose oletas, et „eluprotsessides, mis iseloomustavad nii elavat kui elutut maailma“, ei ole mingit katkestust.[26] Steiner arvas Saksa romantilise traditsiooni jälgedes, et talu tuleks kohelda kui „elusorganismi“. Muld nagu taimed ja mineraalidki on elus, õpetas Steiner oma jüngritele. Taimed on „talu kõht“, samas kui muld moodustab diafragma, mis aitab kanda õhku, vett ja toitaineid maapinnast taimedesse.[27] Steineri „biodünaamilised“ järgijad mediteerisid seemnete kohal ja täitsid lehmasarvi sõnnikuga, et need sügisel, kuu kahanemise ajal maha matta. Kuue kuu pärast kaevati sarved välja ja kasutati nende tillukest sisu paljude põlluaakrite väetamiseks. Enamik kommentaatoreid on Steineri ja tema järgijad ebateaduslike „müstikute“ pähe kõrvale heitnud, kuid see, mida Bose ja Steiner „vitaalseks“ nimetasid, annab edasi tõdemust, mida teadlased tänapäeval üha paremini mõistma on hakanud: et mikroobne elu meie jalge all töötab kooskõlastatult putukate, tõukude, taimejuurte ja seeneniidistikust arteritega, et luua loovat ja meisterlikku eluilma, mida teadlased alles hakkavad mõistma.
Viiskümmend aastat lükati nonde varajaste mullaaktivistide tõdemusi kõrvale. Niinimetatud Tolmukauss tõstis pikaajalise mulla vaesumise kriisi meedia superstaari staatusse.[28] Fotograafid jäädvustasid õhus lendava mulla sapikarva pilvi, mis kõrgusid Kansase külakeste kohal, nagu oleksid seal pommid lõhkenud. Tolmukausi tõttu kodutuks jäänud farmerite pildid mällu sööbinud, läksid ameeriklased 1941. aastal uuesti sõtta. Ameerika Ühendriikide sõjaministeerium subsideeris ammoniaagitehaseid, et lõhkeaineid toota. 1943. aastaks tootsid need rohkem ammoniaaki kui vaja. Firmad müüsid ülejäägi maha talunikele.
Pärast sõda hakkasid turundajad promoma uut mõtet. Lämmastikväetised võisid teha palju enamat kui väljakurnatud mulla taastamine. Need võisid ka suurendada toidutaimede saagikust. Suurem toidukogus aakri kohta võis toita maailma rahvastikku. Ühendriikide agronoomid õhutasid farmereid kasutama suurel hulgal ammoniaaki – 280 naela aakri peale. Nad aretasid hübriidseid seemneid, mis tulid toime selle lämmastikutsunamiga, mille kätte paljud taimed oleksid kiduma jäänud. Farmerid, kes olid tavatsenud ise oma seemneid varuda ja toitainetsükleid ohjata, meelitati petukaubaga ostma hübriidseemneid, kaubanduslikke väetisi, kahjuritõrjevahendeid, taimekaitsevahendeid ja raskeid masinaid selle kõige laialipuistamiseks. Need tehnoloogiad olid kulukad, saastavad ja tootsid vähem toitvat toitu, kuid need levisid kui kulutuli, sest tegid tootjatest – farmeritest – aplad sõltlaslikud tarbijad. Ja see oli ärile hea.[29]
Ameeriklased viisid uue rohelise revolutsiooni piiri taha. Nõukogude Liit haaras sellest kinni ja hakkas seda mudelit levitama oma satelliitriikides. Hiina, mida viiekümnendail aastail laastas näljahäda, hüppas anorgaanilise lämmastiku rongi peale. Ammoniaagitorud kandsid vedela lämmastiku tehastest otse põldudele.[30] Kui efektiivne, kui efektne. Niisugused mehed nagu rohelise revolutsiooni üks juhtkujusid Norman Bourlag võtsid endale ülesandeks toita nende tehnoloogiate abil Maa peal ära kuus miljardit inimest. Bourlag oli nii edukas, et kümme aastat hiljem, nagu hästi teada, äratas Paul Ehrlich taas ellu hirmu kõigi nende nitraatide all tiksuva „rahvastikupommi“ ees.
Sedamööda kuidas farmerid oma põldudele lämmastikku kallasid, muutus üha teravamaks veepuudus. Nitraadid ja nitritid voolasid veelätetesse, jõudsid kraanivette ning valgusid kaubanduslikul otstarbel kasvatatavate loomade, aga ka inimeste kehadesse. Ülemäärane lämmastik muutis imikud siniseks ja tegi selgetest tiikidest kiiskavad rohelised rombid. Me ei tea veel, kui suurt kahju kõik see toiduahelasse jõudnud üleliigne lämmastik tekitas inimeste tervisele, aga uurimused näitavad, et nitraatide organismi sattumine põhjustab mitut liiki vähki ja kilpnäärmehaigusi.[31] Lämmastiku mõju planeedi tervisele me teame.The Worldwatch Institute’i hinnangul võib kuni 51% kasvuhoonegaasidest tulla põllumajanduslikust varustusahelast; arvestatav osa nendest omakorda pärineb aga ülemäärase väetise äravoolust, mis toidab dilämmastikoksiidi tootvaid mikroobe.[32]
Roheline revolutsioon mõjus rängalt ka majanduse tervisele. Väiketalunikud, kes ei suutnud teha suuri põllumajanduslikke investeeringuid, jäid alla suurfarmeritele, kes ostsid üles aina suuremaid viile territoriaalsest pirukast.[33] 20. ja 21. sajandi vahetusel toidab Ameerika Ühendriikides üks protsent elanikkonnast ära kõik ülejäänud. Agroäri juhid väidavad, et ilma tööstusliku põllumajanduseta ei suuda nad ära toita ennustatavat üheksat miljardit inimest. Me ei saa elada ilma selle põllumajanduseta; meil on raske elada sellega. See on valitsev veendumus, millesse meie Wesiga sündisime.
Vasakul Phoenixi linn, paremal Scottsdale, Arizona osariigis.
Siis tuli pandeemia. Varustusahelad varisesid kokku. Piirivalvurid pidasid piiril kinni rändpõllutöölised. Talunikud hävitasid toodangut, mida nad ei saanud laiali saata. Kaup poeriiulitel hõrenes ja paljud inimesed otsisid abi oma aedadest. 2020. aasta kevadel oli meil raskusi seemnete hankimisega. Joosti tormi kanatibudele, et hakata neid tagaõues kuutides kasvatama. Washingtonis väljakuulutatud algajate linnaaianduskursusele pani ennast kirja enam kui tuhat inimest (Zoomi vahendusel sai osaleda kõigest 100 huvilist).
Kivist pinda kraapides kahtlesin ma, kas meil on ikka küllalt toitaineid, et meie taimed saaksid lopsakalt kasvada. Ma lugesin üht uurimust edukast ja odavast mullalisandist, mida toodab Washingtoni reoveepuhastusjaam. See „kõrgtehnoloogiline“ puhastusjaam pidas kinni Gilbert Fowleri poolt 1915. aastal välja mõeldud üldpõhimõtetest. Rakendades hapnikuvabas keskkonnas kõrget temperatuuri ja rõhku, küpsetab jaam Washingtoni reovetest Bloomi – väetist, mille kohta jaama turundusdirektor April Thompson mulle ütles, et see on piisavalt puhas pälvimaks silti „orgaaniline“ (ehkki ta seda päriselt ei ole). Washingtoni linn toodab ohtrasti sooja õhku, aga ainult väike osa sellest tuleb tehastest. Erinevalt enamikust sama suurtest Ameerika linnadest ei sisalda Washingtoni reovesi tööstuslikke heitmeid, mistõttu Bloom on puhtam kui tavaline tahke bioaine.
Ma tegin Wesleyle ettepaneku kasutada oma toidutaimede kosutamiseks Bloomi ning teha lõpp ainevahetuskatkestusele, nagu Karl Marx seda nimetaks. Wesley ei olnud päris kindel, kas ta tahab kasvatada toitu selle varal, mida me, Washingtoni elanikud, kempsust alla laseme. Meie äravoolutorudesse jõuab palju igasuguseid asju – puhastusvedelikke, kondoome, õlijääke. Palju ebameeldivaid saadusi rändab ka läbi meie kehade – kaubanduslikust toidust pärit kahjuritõrje- ja taimekaitsevahendeid, retseptiravimitest ja lihast saadud antibiootikume, antidepressante, retsepti-ravimite oopiumi ja tehisöstrogeeni. Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuri (EPA) inspektorid ei kontrolli tahkeid bioaineid peaaegu ühegi osas ligi 80 000 reguleerimata saasteainest, mis võivad sisalduda kompostitud heitmetes.[34] Endine EPA teadlane David Lewis ütles ühele Guardiani reporterile: „See on mõistusevastane, et me kulutame miljardeid dollareid ohtlike kemikaalide ja biojäätmete eraldamisele veest ainult selleks, et need siis laotada mulla peale kõikjal, kus me elame, töötame ja aega veedame.“[35] Meie, inimesed, oleme sulam kõigist neist maailmadest, milles me elame. Me sõna otseses mõttes kehastame tehnoloogiaid, mida me loome ja millest paljud on toksilised. Lühidalt, inimese heitmed on nondest 19. sajandi lampkastipäevist saadik palju muutunud.
Farmerid kasutasid Bloomi ja teisi tahkeid bioaineid väetisena, et meile toitu kasvatada. Ma mõtlesin, et kui inimesed taipaksid, et see, mida nad oma kempsust alla lasevad, tuleb nende juurde tagasi nende lõunasöögitaldrikul, siis oleksime kõik veidi hoolikamad nii selle osas, mida me tarbime, kui ka selle, mida minema viskame. „Kui kõik lihtsalt sööksid taimseid olluseid,“ hüüatas Thompson Bloomist telefonitorusse, „siis ei oleks meil üldse mingeid probleeme.“[36]
Wesley eelistas kasutada biodünaamilist meetodit – see tähendab mullarikastamisprogrammi, mille Rudolf Steineri järgijad töötasid välja tema 1924. aastal peetud tosina loengu põhjal.
Me otsustasime proovida mõlemat.
Kallurauto tõi meile tohutu hunniku puumultšiga segatud, suitsevat Bloomi. See lõhnas lauda (või millegi hullema) järele. Ma lõin oma labida sisse. Õhku kerkis auru, niiskusest tihedat saunaõhku. Selle hunniku sees töötasid agarasti miljonid bakterid, kes õgides ja süsinikku välja röhitsedes tasapisi kuumenesid. Isegi läbi töökinda tundus kuhi palav katsuda. Mitu päeva kärutasime seda komposti oma püsikupeenardesse. Bloom tegi ära töö, mida meil tarvis oli, kattes kruusast ja savist koosneva erodeerunud maapinna. Sedamööda aga, kuidas ülipeened osakesed mu kõri katsid, hakkasin ma tundma, et mulle meeldiks oma kogukonna roojast märksa suuremat sotsiaalset distantsi hoida.
Wesley tellis endale sõnnikut täis topitud sarve, mis oli talveks ühes Ida-Marylandi farmis maa sisse maetud. Me ootasime kuu viimase veerandini, kallasime siis sarves sisalduvad mõned untsid ainet ämbritäie vee sisse ja segasime seda pool tundi ägedasti kätega. Me panime saadud segu plastikust pihustitesse ning pritsisime sellega kõiki oma peenraid. Bloomi kühveldamise kõrval tundus biodünaamiline maaviljelus lõbus nagu päikesepaisteline päev kevadlaadal. Aga ma ei saanud aru, kuidas võiks see tilluke kogus udustatud lehmasõnnikut kõik meie taimed ära väetada.
Ma võtsin osa ühest veebinarist ja sain teada, et biodünaamiline maaviljelus ei olegi nii sõge, kui pealt paistab. Meie valmistatud konkreetne kokteil võttis lehma mikroobe ja pruulis neid kohalikust talust pärit mulla sees koos teiste mikroobidega, mis tulid meie paremalt ja vasakult käelt (need on erinevad). Need konkreetsed mikroobid ühinevad omavahel ämbris, et moodustada „vitaalset ollust“, mida meie aiad nii väga vajasid. Loodeti, et see ollus sisaldab autotroofideks nimetatavaid baktereid, mis saavad oma energia oksüdeeruvatelt anorgaanilistelt elementidelt nagu lämmastik, väävel ja raud. Need bakterid funktsioneerivad nagu linna reoveepuhastusjaam, vajamata siiski tohutut soojusenergia lisamist. Mikroobid adapteeruvad kiiresti oma mikrolokaalsete keskkondade järgi. Tõeliselt räpastes kohtades töötavad mõned neist nagu sõjaväe sapöörid, õppides seedima mõningaid linnakeskkonna kõige hullemaid saastajaid: arseeni, lahusteid, anorgaanilisi väetisi, söetõrva. New Yorgi ülikooli teadlane Elizabeth Hénaff avastas bakteri nimega Pseudomonas putida, mis tarbib tolueeni – närvisüsteemi kahjustavat värvilahustit. „Tõsiselt ilus on mõelda, et isegi inimese kõige süngemate vigade sügavuses suudab loodus siiski reageerida,“ ütleb Hénaff.[37]
Ühe mullatesti vastused näitasid, et meie mullas on palju pliid. Ma kõndisin meie isekuumenevast Bloomi hunnikust mööda, mõeldes, et kui seal areneks välja õige mikroobikokteil, siis võiksid bakterid teha ära nii meie tahke bioaine kui ka maapinna inimtekkelistest mürkainetest puhastamise töö. Kui vaid mõni tilluke Robinson Crusoe saaks sellesse hunnikusse sisse sõita ja avastada kogu selle tumeda aine kaardistamata maailma, mida teadlased veel pole kindlaks teinud.
Pärast istutamist, astusime sammu tagasi ja vaatasime, mis juhtuma hakkab. Bloomiga väetatud taimed kasvasid esiti kiiresti, aga kui kõrgsuve kuumus ja põud kohale jõudsid, kuivasid Bloomi mullad kiiresti ära ja nende pind muutus kõvaks koorikuks. Me pidime peenraid kündma ja muldasid kastma. Biodünaamilistel peenardel kasvasid taimed tagasihoidlikult, aga järjekindlalt. Mõlemates peenrates roomasid ringi paksud ussid, siblisid putukad, taimed ajasid juuri alla ja õitsesid. Terve suur farm veerandaakril avalikul maal, ühe ülerahvastatud linnas.
Taolises ühisomandis ma tragöödiat ei näinud. Vastupidi, see oli väike edulugu. Mind jahmatas, kui lihtne oli mulda taasrikastada (olgugi, et mikroskaalal). Kui meie taimed kasvasid, tekitasid nad taimematerjali, mida me saime multšida ja uuesti maha panna. Ussid ja mikroobid asusid seda lahti lammutama. Peenrad muutusid tumepruuniks, vetruvaks, nad tõusid maapinnast kõrgemale. See oli sedasorti ülestõusmine, mis imesid ei vajanud.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] 13 protsendil Washington D.C. majapidamistest puudub toidujulgeolek ja nad võitlevad näljaga; 19 protsenti kogeb raskusi toidu hankimisel ja neil ei olnud viimase aasta vältel piisavalt raha, et osta toitu endale või oma perekonnale; ja 37 protsenti lastega peredest ei saa endale küllalt toitu lubada. S. O’Hara, Food Security: The Urban Food Hubs Solutions. Solutions, 2015, kd 6, nr 1, lk 42–53.
[2] S. N. Pandey jt, Classification of Soil Microorganisms. Rmt-s: Plant Microbiome: Stress Response. Toim. D. Egamberdieva, P. Ahmad. Singapore, 2018, lk 1–19. https://doi.org/10.1007/978-981-10-5514-0_1.
[3] A. K. Hunter, Microbes in Soil Help Sorghum Stay Strong Against Droughts. Inside Science, 17.04.2018. https://bit.ly/3dXRSdl.
[4] J. Sabotič jt, L-Amino Acid Oxidases From Mushrooms Show Antibacterial Activity Against the Phytopathogen Ralstonia Solanacearum. Frontiers in Microbiology, 2020, nr 11. https://doi.org/10.3389/fmicb.2020.00977.
[5] J. C. Scott, Against the Grain: A Deep History of the Earliest States. New Haven, 2018.
[6] Sealsamas, ptk 1 ja 2.
[7] D. R. Montgomery, Dirt: The Erosion of Civilizations. Berkeley, 2012, lk X.
[8] T. Steinberg, Down to Earth: Nature’s Role in American History. Oxford, 2019, lk 145–149.
[9] Spring Water, a Peril: Contamination in Well Near Franklin Square. Washington Post, 03.09.1905.
[10] Impure Air. The Evening Star, 07.07.1856.
[11] The Excrement Nuisance. The Evening Star, 23.06.1856.
[12] Franklin Square’s History Intrigues. Washington Post, 22.09.1929.
[13] J. McHugh, P. Mackowiak, Death in the White House: President William Henry Harrison’s Atypical Pneumonia. CID, 2014, kd 59 (01.10), lk 990–996.
[14] Typhoid due to water: Deadly Fever Germs found in the Potomac Supply. Washington Post, 07.12.1900; New Sewage Pumping Plant. Washington Post, 04.08.1901.
[15] K. Brown, Gridded Lives: Why Kazakhstan and Montana Are Nearly the Same Place. The American Historical Review, 2001, kd 106, nr 1 (veebruar 2001), lk 17–48.
[16] Seda mullapinna ja rassi võrdsustamist näitlikustab kenasti Gustav Freytagi 1855. aastal ilmunud romaan „Soll und haben“.
[17] H. Holleman, Dust Bowls of Empire: Imperialism, Environmental Politics, and the Injustice of „Green“ Capitalism. Yale Agrarian Studies. New Haven, 2018, lk 70.
[18] V. Smil, Enriching the Earth: Fritz Haber, Carl Bosch, and the Transformation of World Food Production. Cambridge (MA), 2001, lk 39.
[19] A. M. Makarieva, V. G. Gorshkov, Biotic Pump of Atmospheric Moisture as Driver of the Hydrological Cycle on Land. Hydrology and Earth System Sciences Discussion, 2007, nr 11.
[20] D. R. Montgomery, Dirt, lk 126.
[21] H. Holleman, Dust Bowls of Empire, lk 103–104.
[22] V. Smil, Enriching the Earth, lk 46.
[23] T. Robertson, The Malthusian Moment: Global Population Growth and the Birth of American Environmentalism. New Brunswick, 2012, lk 13–24.
[24] V. Smil, Enriching the Earth, lk 101–103.
[25] H. S. Gorman, The Story of N: A Social History of the Nitrogen Cycle and the Challenge of Sustainability. New Brunswick, 2013, lk 112, 121–122.
[26] J. C. Bose, Alternative Sciences: Creativity and Authenticity in Two Indian Scientists. New Delhi, 1980.
[27] C. Treitel, Eating Nature in Modern Germany. Food, Agriculture and Environment, c. 1870 to 2000. Cambridge, 2017, lk 181.
[28] H. Holleman, Dust Bowls of Empire, Introduction. Paul Sutter väidab, et Tolmukauss oli kõigest palju suurema tragöödia – Ameerika edelaosa muldade väljakurnamise – väike eelmäng.
[29] H. S. Gorman, The Story of N, lk 93–97.
[30] V. Smil, Enriching the Earth, lk 138.
[31] M. H. Ward, R. R. Jones jt, Drinking Water Nitrate and Human Health: An Updated Review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 2018, kd 15, nr 7.
[32] J. McMahon, Why Agriculture’s Greenhouse Gas Emissions Are Almost Always Underestimated. Forbes, 01.12.2019. https://bit.ly/2C4MsA8.
[33] V. Shiva, The Violence of the Green Revolution: Third World Agriculture, Ecology, and Politics. London; Atlantic Highlands, 1991, lk 14.
[34] Report: EPA Unable to Assess the Impact of Hundreds of Unregulated Pollutants in Land-Applied Biosolids on Human Health and the Environment. Reports and Assessments. US EPA, Office of the Inspector General, 15.11.2018. https://bit.ly/31J9mYs.
[35] T. Perkins, Biosolids: Mix Human Waste with Toxic Chemicals, Then Spread on Crops. The Guardian, 05.10.2019.
[36] Autori telefonivestlus April Thompsoni, Bloomi turundusdirektoriga, 20.05.2020.
[37] M. Wilson, The City Of Tomorrow Is A Petri Dish–By Design. Fast Company, 03.11.2016. https://bit.ly/2ZvepZG.
