Laseme põhja selle valge laeva

PIRET KARRO

Veetsin tänavusel Baltoscandali teatrifestivalil Rakveres täpselt 24 tundi. Õhtusse mahtus kolm lavastust üksteise järel: Kristina Normani „Lighter than Woman“, Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ ning Jarmo Reha „WhiteWash“. Läksin tõtlikul sammul läbi vihmase linna Rakvere teatrist nõukaaegsesse võimlasse ning siis vana kaubanduskeskuse tolmusesse saali, põigeldes mööda kohalikest jõmmidest, burks kotis. Kuigi Baltoscandali kureerimine oli tänavuse pandeemia kitsendavates tingimustes juhuslikum kui tavaliselt, hakkasid kolm lavastust toimima omavahelises tähendusvõrgustikus. Ühendavad niidid olid idaeurooplaste sundvalikud ellujäämiseks Euroopa-siseses majandusliku ärakasutamise võrgustikus ning iha küündida samale astmele kui need, kes neid ära kasutavad. Normani ja Sīlise lavastused põhinesid dokumentaalsel uurimistööl ning olid vaatajale esitletud kui dokumentide põhjal tuvastatud lugu, kummalgi muidugi oma poeetiline mõõde juurde loodud. Norman uuris Ukrainast Itaaliasse tööle läinud naisi, kes kolisid aastateks Euroopa teise serva, et kojujäänud perele raha teenida. Sundolukordades ellujäämine. Sīlis lavastas loo Leedu poisist, kellest kasvas mafiooso – lugu jutustab enda perspektiivist Bugavičute-Pēce, kelle nõbu see poiss olnud oli. Mehelik iha vaesusest välja murda ja kuldse käekella, musta smokingu ning sportautoga oma staatust kinnitada, maksku see või inimelusid. Reha lavastus tegi aga minu teatriõhtus afektiivse pöörde, sest autor võttis lähtepunktiks omaenda kogemused ja mõtisklused, tõi lavale palju lärmi ja tossu ning õhku visatud sümboleid. (Nii Normani kui Reha lavastuste dramaturg oli Laur Kaunissaare, kes, näib, katsetas kummagi puhul haakuva teema läbikirjutamist vastandlikul viisil.) Reha ei ajanud ühe konkreetse loo jälgi, vaid esitas ühe intrigeeriva küsimuse. Vastuse mõistmiseks tuligi aga enne ära vaadata Normani ja Sīlise lavastused, et Reha sümbolismi mingi tähendusega sisustada.

Kas idaeurooplane on valge?

Reha lavastuse „WhiteWash“ kontseptuaalne kese seisneb küsimuses, kas idaeurooplased on valged. Sama on aastaid küsinud näiteks kunstnik Tanel Rander ning vastanud, et idaeurooplane peaks hülgama oma silmakirjaliku püüu olla „valge“ nagu lääneeurooplased või Põhja-Ameerika valged ning looma uue, dekoloniaalse subjektipositsiooni.[1] „WhiteWash“ kahjuks nii konkreetset ettepanekut ei tee, vaid pigem varieerib kehalis-visuaalsete sümbolitega valitud teemal. Lavastus rõhub afektiivsele tasandile madalatoonilise tümpsu, välkuva valguse ja õhus lenduva kipsitolmuga, mis paiskub ruumi, kui näitleja mehelikult kipsikotte vastu põrandat loobib. „WhiteWash“ on natuke liiga pikk monoloog, kus Jarmo Reha kõnnib ossi-drag’i tehes dressides mööda linti ja viskab ebamääraseid gängimärke, ehitab ühe „valge“ postamendi ja toob sellele andameid, ütleb, et Senegalis kähises keegi ta valge nahavärvi peale, aga ka tema on ju olnud vaene, ning kõige lõpuks määrib end tumeda ollusega kokku ja matkib justkui hõimutantsu. Viimane on kahtlaselt lähedal samale asjale, mille eest meelelahutussaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ teatud etteasteid kritiseeritakse.

Mida peame silmas „valge“ all? Valgesus on konstruktsioon, mis sisaldab nahavärvist enam jõukust, ühiskonna domineerivasse klassi kuulumist, „normaalne“ olemist ning samuti (kunagist) koloniseerija rolli. Kuna näiteks USA riigi asutamine tugineb kolonialismile ja rassilisele orjakaubandusele, on sealses kontekstis väga selge, kes on mustad ja kes on valged, ning selles erisuses langevad perekondade ajalood üsna täpselt kokku nahatoonide gradiendiga. Euroopas võime aga küsida, kas keskklassi hollandlane või belglane, kes omab kinnisvara oma – ühe Euroopa rikkaima riigi – pealinnas, võib endale vabalt lubada puhkusereise suusakuurortides ning ehk nautis lapsepõlves ka Zwarte Pieti külaskäike, on samal pulgal ukraina hooajatöölisega, kes peab perele leiva lauale toomiseks käima hooajati Saksamaal sparglit korjamas[2] – või on viidud autokastis Itaaliasse vanureid hooldama?

Rutgersi ülikooli professor, ungari sotsioloog József Böröcz on ühes intervjuus rääkinud, kuidas ungarlaste eneseteadvuses kujunes 20. sajandi jooksul välja arusaam endast kui valgest inimesest. Böröcz on selle arengu suhtes kriitiline ning ütleb, et see on, nagu ungarlased oleksid üritanud ronida globaalse valgesuse Titanicu laevale, kui neil pole isegi kohta reserveeritud. Veel 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses võisid idaeurooplased tunda suuremat kokkukuulumist mustanahaliste koloniseeritud subjektidega kui neid orjusesse müüvate valgete eurooplastega: Böröcz toob näite, kuidas sajandivahetusel saatis Napoleon ühe Poola pataljoni Haiti ülestõusu maha suruma, kuid sõdurid vahetasid saarele jõudes pooli. Vaatamata sellele püüavad idaeurooplased nüüdisajal üha tüütumalt taguda trummi, et ka meie kuulume sellesse eksklusiivsesse Lääne-Euroopa valgesuse klubisse. See positsioon on ebamoraalne, ütleb Böröcz, sest see tähendab, et me õigustame Aafrika maavarade riisumist ja orjakaubandust ning tagatipuks ka veel mingi kindla eluviisi „normaalsuse“ pealesurumist. Siinkohal tuleb rõhutada, et valgesusel ei ole midagi pistmist nahatooniga – valgesus on võimu, privileegi ja
(im)moraalsuse kategooria, kus nahatoon on ainult ettekääne. USA eugeenikud pidasid veel 1930. aastatel lõuna- ja idaeurooplasi geenivaramu reostajateks.[3]

Euroopa tuuma–perifeeria majandussuhted

Idaeurooplase valgesuse küsimusele vastamiseks tuleb alustada majandussuhetest. Euroopas liigub rikkus äärealadelt keskmesse. Rikkamad tuumriigid on oma bränditoodete tehased viinud perifeersetesse idariikidesse, kus töötajaid tasustatakse vastavalt kohalikule tulumäärale või alla selle, kuid brändiasju müüakse hiljem läänepoolsete riikide hinnastandardiga. Saksa BMW autod monteeritakse kokku Ungaris, kus töölised teevad peaaegu tasustamata ületunde ning nende palk on poole väiksem kui teispool piiri austerlastel.[4] Hugo Bossi teksaseid müüakse hinnaga, mis on pool püksipaari kokku õmmelnud rumeenia naise kuupalka.[5] Pärast EL-iga liitumist nullindate keskel vaevlevad regiooni riigid tööjõu väljarände all, sest tööealised inimesed lahkuvad jõukamatesse riikidesse – Läände. Seal aga töötavad nad hooajati ning tihtipeale ebasoodsates tingimustes nii olmelises kui ka juriidilises mõttes.

Üks viimaseid näiteid sellest, kuidas Lääne-Euroopa jõukus ja elustandard sõltub Ida-Euroopa tööliste ekspluateerimisest, pärineb möödunud kevadest. Paljud rahvusriigid sulgesid oma piirid Covid-19 pandeemia ohjamiseks ning äkitselt seisis Saksamaa küsimuse ees, kes kõik kevadel valmis küpsenud spargli põldudelt ära korjab. Varem olid seda teinud kolmsada tuhat rumeenlast ja bulgaarlast, kes tulid suviti Saksamaale, et korjata sparglit, kurke ja maasikaid. Kolm kuud töötamist on parajasti nii lühike aeg, et inimesed kannatavad veel ära magamise ühistes konteinerites ning et neile ei kehti töötajakaitseseadused, mis kehtiksid täiskohaga Saksa kodanikule. Saksa põllumajandussektori sõltuvus nendest töötajatest tuli aga päevavalgele – kohalikud, kes polnud kunagi sparglit korjanud, ei saanud hakkama selle „oskusteta“ tööga. Nii toodi kroonviiruse pandeemia haripunktis kevadel 2020, kui rahvusvahelised lennufirmad lende tühistasid, riigipiirid olid suletud ning isegi tänavatel liikumine reguleeritud, Saksamaale Rumeeniast 80 000 töölist, kes spargli ära korjaksid.[6] Töötajad riskisid oma tervisega, et eluks vajalik palk kätte saada, ning põllumajandusfirmad riskisid töötajate tervisega, et oma saagi eest tulu kätte saada. Liikumisvabadus Euroopas on välja kujundanud majandusliku sundmigratsiooni, kus vaesemate perifeeriariikide elanikud siirduvad tuumriikidesse, et leida mingigi võimalus maha jäänud koduste ülalpidamiseks.[7] Saksamaa, Itaalia jt riikide majandus sõltub Rumeenia, Bulgaaria, Ungari jt riikide vaesusekammitsatest.

Kristina Normani dokumentaalsel uurimistööl põhinev lavastus „Lighter than Woman“ joonistab vaatajale väga selgelt välja ühe eelkirjeldatud majandussuhete väljenduse. Norman intervjueeris ja filmis ukraina naisi, kes töötavad Itaalias omastehooldajatena. Lavastuse alguses kohtame naisi, kes on õnnelikud oma töö üle, kuna neid on oma hoolealuse perekonda omaks võetud. Siis aga saame teada, et see pole tavapärane, vaid suur vedamine – paljud naised peavad töötegemist jätkama ka siis, kui on hoolealuse tõstmisest oma selgroogu vigastanud, neid visatakse ette teatamata pere juurest välja, arstid püüavad neid vägistada jm. Õnnepisaraid hea pere juurde jõudmisest põhjendab ka see, et oma pere on teispool Euroopat maha jäänud – vahel ei kohtu nad oma lastega aastaid, sest puhkusereis Ukrainasse pole võimalik. Lõpuks saame teada, kuidas ukraina naised Itaaliasse jõudsid – autopagasnikus. Omastehooldajate toomine Ukrainast Itaaliasse tööle on sisuliselt inimkaubandus. Norman loob poeetilise paralleeli Itaalia ainsa naisastronaudi Samantha Cristoforettiga, kellel õnnestus ületada eluraskused ja kaalutult kosmoses hõljuda. Paralleel ilmneb ka itaalia privilegeeritud naiste – hakka või kosmonaudiks – ja ukraina vaesusekammitsates naiste vahel, kes on sunnitud minema ohtlikusse tundmatusse, et elus püsida. Norman toob detailitäpsete ja dokumentaalsete vahenditega oma lavastuses vaataja ette selge narratiiviga loo, kus vaataja saab teada midagi välise maailma pahupoolest, ent samas loob autor sinna ümber poeetilise mõõtme.

Niisiis, miks küsida, kas idaeurooplane on valge, kui selles vaidluses vastandab end üks kahvanägu teisele? Rassistav pilk – mis määrab ühe valgeks ja teise mitte – ei vaata ainult jumet, vaid ka seda, kellel on raha. Euroopa- ja USA-keskne rassistav pilk sündis koloniaalajastuga, milles keskne vara akumuleerimise strateegia pani ühtlasi aluse nüüdisaegsele kapitalismile. Näiteks Haiti revolutsiooni inspiratsiooniks sai Prantsusmaalt koloniseeritud saarele levinud inimõiguste kontseptsioon – ka meil on inimõigused, ütlesid haitilased. Prantslased ei tahtnud sellega nõus olla.[8] Erinevust nahavärvis on kasutatud ettekäändena, et teisi regioone ekspluateerida ning selle käigus üles ehitada kasumipõhine majandusmehhanism. Kuigi näiteks USA mustanahalised ja Euroopa romad on tihtipeale ka vaesemast klassist, ei seo „vaesust“ ja „tumedanahalisust“ mitte ainult see tendents, vaid asjaolu, et „mustanahalisus“ kui valgeks-olemise vastand loodi majanduslikel põhjustel.

Normaalne valge

Ning see ei sobi idaeurooplasele. Sest tema valge nahk peaks teda justkui lunastama sellest, et ta on vaene, on kõigest rikaste inimressurss. Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ toob muuhulgas selle dünaamika esile. Läti dramaturg räägib mina-vormis oma leedu nõost ja temaga koos üleskasvamisest. Kui Rasa oli teismelisena märsilohistajast humanitaar, siis tema nõbu Deimantas oli klubioss. Sīlise lavastus on tehniliselt väga sarnane Normani omaga: esitatakse (seekord näitlejate kehastatud) narratiivi, projitseeritakse dokumentaalfotosid seina peale ning lava liigendavad töölauad, millel dokumendid ja illustratsioonid loo jutustamiseks. Dokumentaalne mõõde annab loole teravust. Deimantas utsitas teismelisena Rasat minema Riiga klubisse, oli juba oma 18. sünnipäevaks kuldkäekella ja smokingut kandev, limusiinis sõitev härrasmees, ta pandi viieks aastaks vangi, ehitas seal üles oma kinnise impeeriumi, võlus ära vanglas esinemas käinud lauljatari, abiellus, sai lapse ning selle kõige taustal ajas mingit äri, mille olemuse kohta hakkas Rasa kriminaaldokumentide arhiveerijana fantaseerima. Lõpuks lasid Eesti maffiabossi Imre Arakase käsilased Deimantase tema kodumaja ees maha, sest ilmselt oli temast saanud kellegi vaenlane Balti allilmas.

„Mul oli nõbu“ peategelane Deimantas tundub peaaegu sümpaatne: ta on nagu meie ise või meie sõber, naaber, sugulane, kes pole mitte tingimata mafiosnik, vaid armas oss, kes tahab lihtsalt, et tema unistused täide läheksid. Deimantas võiks olla ükskõik milline neist Rakvere kohalikest võllidest, kes muide tegid Jarmo Reha ossi-karakterile eheduses silmad ette. Võib-olla on ta sellepärast tuttavlik ja sümpaatne, et Läti teatritegijad räägivadki meile meist endist: tahaks raha, autot, peret, maja. „Normaalset“ elu. Normaalset nii, nagu baltlane või idaeurooplane arvab normaalsuseks Lääne-Euroopas.[9] Lavastuses näeme, kuidas Rea Lesta kehastatud Rasa on Henrik Kalmeti karakteri Deimantase juttu kuulates pidevalt hämmelduses. Idaeurooplase valgesuse-ihalus on kuidagi rohkem meestele omane, sest see idaeurooplase mittevalge positsioon solvab ja riivab just nimelt „normaalseks“ meheks olemise au. See on maskuliinne soov „tõestada“ oma mehelikkust, sobituda õige mehe tüpaažiga: rikas, võimukas, agressiivne.

Balti kolooniaalriigid

Kusjuures ka meie käed pole päris puhtad koloniaalajaloost. Kurioosse näitena võib tuua Kuramaa koloonia Tobagos 17. sajandil, kui Lääne-Aafrikasse asutati Uus-Kuramaa ning põhiliselt etnilised lätlased hakkasid baltisaksa hertsogi juhtimisel piirkonnast toorainet Euroopasse eksportima, Kuramaa tooteid kolooniasse tarnima ning tooma Gambiast orjastatud inimesi Uus-Kuramaale. Hertsogil oli ka plaan asutada Trinidadi Uus-Zemgale ning asustada osa Austraaliast, kuid sajandi lõpuks haaras Briti impeerium ta valdused endale.[10] Läti ajalookirjutuses on aga Tobago koloonial helge koht, sest Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu okupeeritud rahva jaoks oli Uus-Kuramaa mälestus miski, mis aitas end ohvristaatusest välja murda ja endale vastu rinda lüüa, et ka meie oleme olnud jõukad koloniseerijad. 17. sajandil oleks Uus-Kuramaa koloonia olnud siinsetele baltisaksa feodaalvõimu all elavatele rahvastele pilet pärisorjusest välja, sest seal oleksid nad saanud omada maad ja olla vabad inimesed. Nüüd aga jutustab vahepealsete sajanditega müüdi staatusesse jõudnud Uus-Kuramaa lugu Läti teistsugusest, jõukast, võimukast ja helgest tulevikust, sest tegelikkuses oli Läti 2000. aastate alguses ÜRO inimarengu indeksis Trinidadist ja Tobagost allpool.[11]

Reha esitatud küsimuse juures idaeurooplase valgesusest on üks oluline raskuskese, mis Reha lavastusest välja ei paista. Nimelt, mis on meie eesmärk oma asukoha määramisel valgesuse skaalal? Kas me tahame, et meid peetaks valgeks? Sel juhul oleks hea oma ihad dekoloniseerida ja riisumisajastu järgseid võimusuhteid kritiseerima hakata, selmet neile tallalakkujana alla kirjutada. Või me just ei taha, et meid peetaks valgeks, sest me pole kunagi näinud seda valgete raha? Üks võimalikke laukaid, kuhu see arutelu vajuda võib, on marginaliseeritud mugavuspositsiooni võtmine. Idaeurooplane, keda rassistati valgena, tunneb ennast ebamugavalt, sest nüüd peaks ta oma valgeksolemise privileegi teadvustama. Selle asemel teeb ta kaitsenükke: aga meie olime ka vaesed/okupeeritud! Eneseohvristamine on üks viise, kuidas mitte võtta vastutust. Ka Ida-Euroopa pole homogeenne ala: mina, eesti humanitaar, ei ole ilmselt samal positsioonil nagu Ukraina naised Normani lavastuses – ka Norman teadvustab lavastuses oma privileegi kunstnikuna. Eestlastena peaksime mõistma oma positsiooni kahetisust: ühest küljest on meil tõesti okupatsioonikogemus, teisest küljest on taasiseseisvunud Eestisse EL-i kaudu pumbatud vana Euroopa raha, meie riik on oma vägesid kaasanud USA uuskolonisatsiooniprojekti Iraagis ja Afganistanis, Eestis on loodud kohalikud rassikategooriad „eestlaste“ ja „eestivenelaste“ vahel ning riik kohtleb asüülitaotlejaid Harkus ja Vaos nagu mitteinimesi.

Seega võiks see küsimus meid juhtida hoopis rassistava süsteemi laialilammutamiseni – idaeurooplaste paiknemine valgesuse skaala hallalal võiks meid just innustada ümber kujundama seda maailma, mis jagab inimesi valgeteks ja teisteks. Oma identiteedi mõistmisel on oluline teha ruumi nüanssidele ning mitte karta vastutust.

Arutelude eest selle artikli teemal tänan Tanel Randerit, Airi Triisbergi, Arot ja Keiut, Emeka Ene, Adriana Quibaia-ovat, Margaret Tali ja Rebeka Põldsamit, Sandbergi Instituudi zombisotsialismi õpitoas osalenuid ning kaaslasi Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas.

[1] T. Rander, Ida-Euroopa unelm ja hallutsinatsioon. Müürileht, 20.02.2017.

[2] V. Bogoeski, The German Asparagus Saga. International Politics and Society, mai 2020; https://www.ips-journal.eu/regions/europe/article/show/the-german-asparagus-saga-4321/.

[3] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe. LeftEast, juuli 2020; www.criticatac.ro/lefteast/whiteness-race-capitalism-us-eastern-europe.

[4] C. Schaeffer, Hungary’s Workers Are the Victims of a Policy That Limits Migration. The Atlantic, 15.01.2019.

[5] E. Oddone, Made in Eastern Europe: Garment Workers Denied Basic Rights. Aljazeera.com, 22.09.2019.

[6] A. Kühnel, Germany Drafts Romanian Farm Labor for Coronavirus Pandemic. DW.dw.com, 08.04.2020.

[7] V. Bogoeski, The German Asparagus Saga.

[8] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe.

[9] I. Krastev, S. Holmes, Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks. Vikerkaar, 2019, nr 12.

[10] H. C. Merritt, The Colony of the Colonized: The Duchy of Courland’s Tobago Colony and Contemporary Latvian National Identity. Nationalities Papers, 2010, kd 38, nr 4, lk 493–494.

[11] Sealsamas, lk 503.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk