Pildikesi insener Seene eluteelt

AVE TAAVET

EESTI VANEMAPÕLVE INSENER GALAPAGOSE SAARTEL

„Vene suurvürst“, kes põgenes revolutsiooni eest

Umbes 10 aasta eest ilmus ühes inglise lehes teade, et inglise huvireisijad on ühel üksikul Vaikse ookeani saarel kohanud eestlast, kes elanud robinsonina väljaspool tsiviliseeritud maailma. Sellest teatest oli eriti huvitatud Viljandi notar, hiljem rahukohtu esimees, vana viljandlane Seen. Härra Seene vend, kes töötas insenerina Venemaal, oli sealt revolutsiooni ajal lahkunud teadmata kuhu. Veel 1917. a. oli Seen oma vennaga ühenduses ja sai temalt järjekindlalt lugemiseks Times’i vanu numbreid. Oma viimases kirjas teatas vend, et ta kavatseb siirduda Lõuna-Ameerikasse, kuid pärast seda ei saanud Seen oma vennalt enam mingisuguseid teateid. Veel umbes 10 aasta eest härra Seen ei annud kunagi mõista, et ta oma vennaga oleks uuesti saavutanud kontakti.

Kuna insener Seen kuulus eesti vanemapõlve haritlaskonna hulka ja insenerina töötas peamiselt Venemaal ning Turkestanis, siis ta kadumine ei äratanud Eestis erilist tähelepanu, kuna ta nimi oli suurele avalikkusele tundmatu. Ka ta vend, notar Seen, ei armastanud avalikkust, vaid elas üksildast elu Viljandi lossimägede vastas oleva oru kaldal mugavas üksikelamus, kus ta aega viitis oma eeskujulikult korraldatud õunapuuaia eest hoolitsemisega ning vahel õhtu hilja ilmus Koidu seltsi tagatuppa, kus mängis kahtkümmendühte kuni varahommikuni. Insener Seene kadumisjuhtum on siiski tähelepanuvääriv, sest see sündis ajal, mil Venemaa oli üle elamas suuri muudatusi ja ka Eestile olid avanenud vabamad väljavaated.

Hiljuti sattus nende ridade kirjutaja kätte ühe rootsi teadlase-reisija Rolf Blombergi raamat „Underliga människor och underliga djur“, millest osa on pühendatud Galapagose saarestikule, mida ta külastas 1934. a. oma teekonnal piki Amazonase jõge läbi Lõuna-Ameerika. Rolf Blomberg elas ligi pool aastat Galapagose saarestikus, kogudes seal putukaid ja sisalikke Rootsi loodusteadusliku muuseumi ülesandel. Ta peatus peamiselt San Cristobali saarel sealse kaupmehe Coobose perekonnas, kelle naine oli norralanna. Külastades proua Coobose isa, kes elas üksildasena saare siseosas, oli ta kohanud selle kaaslasena ka üht vana venelast, Mr. Seeni.

Blomberg jutustab: „Järgmisel hommikul külastasin proua Coobose isa Fridtjof Gullbergi, kes elas umbes 10 km kaugusel koos ühe vana venelase, Mr. Seeniga. Galapagos oli sadamaks neile tuulest aetuile. Mis puutub neisse kahesse vanasse dzhentelmeni, siis olid nad leidnud õige koha. Nende maja oli peidetud tõelisse banaani- ja kookospalmide, igasuguste viljapuude, ananaside ja kohvipõõsaste dzhunglisse. Vana Gullberg käis ringi aluspükstes ilma särgita ja kõneles oma neljakümne kanaga, kelledest suurimal osal olid nimed. Tema ülesandeks oli karjatada kanu, kuna Seen hoolitses maisipõllu eest, sest ilma maisita ei saa mune, ütles ta. Munad turustasid nad külas. Loomulikult oli nende teenistus väike, kuid ka nende tarvidused olid väikesed, peaasi aga et elu oli muretu. Nende elu tähtsamaks probleemiks oli metsikute koerte eemalepeletamine kanadest. Gullberg oli väike, mongooli välimusega mees. Mr. Seen oli aga pikk ja kõhn ja kandis patriarhaalset habet. Saarel räägiti, et ta on vene suurvürst, kes sunnitud olnud Venemaalt lahkuma revolutsiooni ajal. Oma minevikust ei rääkinud ta kunagi midagi, kuid ta näis olevat väga intelligentne ja haritud mees, tõeline keeltegeenius. Ta kõneles soravalt vene, inglise, prantsuse, hispaania ja itaalia keeli ning ka norra ja rootsi keelt. Skandinaavia keeli kõneles ta vigadeta, ta oli need ära õppinud pr. Cooboselt saadud ajalehti lugedes. Gullberg ja Seen rääkisid omavahel saksa, hispaania või norra keelt. Gullberg elas alumisel korral ühes oma neljakümne kanaga. Katuse all olevas toas magas ja töötas Seen. See tuba oli täis paberilehti, mis olid kaetud müstiliste joonistuste ja matemaatiliste vormelitega. Seene üheks iseäralduseks oli matta oma raha maha ja teiseks enesetapmise maania. Ta oli lubanud küll Gullbergile enesetapmiskatset mitte enam teha, kuid see valvas siiski hoolega, et kaaslane oma veresooni läbi ei lõikaks. Gullberg oli väga jutukas, kuid Seen vaikis tavaliselt, ega võtnud osa meie diskussioonidest maailmapoliitika probleemide üle, mis huvitasid Gullbergi eriti.“

Galapagosel elava eraku nimi ja ta päritolu tõendavad, et siin on tegemist insener Seenega, kelle kadumine äratas omal ajal suurt tähelepanu Eesti vanemate inseneride hulgas, kuna Seent peeti väga andekaks meheks, kellelt oodati paljugi teadusliku töö alal. Kas ta veel elab, ei ole teada, kuna Rolf Blombergi külaskäigust Galapagose saarele on möödunud nüüd juba 12 aastat. Notar Seen suri Viljandis mõne aasta eest.

H. V.

Eesti Teataja (Stockholm), 27. aprill 1946.

Albert Seen Galapagosel

Raudtee poeesia

Ma olen insener.

Praeguseks olen küll kultuuri õhukese kihi endalt peaaegu maha suutnud raputada. Kaelaside, tärgeldatud krae ja kätised, valge triiksärk, keisririigi raudteeametniku kuldsete nööpidega munder ja laeva vöörtäävi meenutavate viikidega püksid on minevik. Nüüd moodustavad minu garderoobi võidunud naistealuspüksid, mis mu leskmehest majanaaber mulle kinkis, ja narmendav õlgkübar. Mu vuntsid on unustanud pumati ja habe on selline, et seal vähemaid tööriistu kaasas saan kanda. Peseminegi on ajalooline igand.

„Maamehe käsi peab olema nii must, et seeme seal kasvama läheb,“ ütles mu isa ikka. Iga kord enne mulda viskamist pigistan maisiteri pisut kõvemini, et näha, kas olen juba kattunud viljaandva koorikuga. Ei veel, aga „see aeg on kiir küll tulema!“, nagu lubas üks õrnemast soost poetess, kes ühes mu kodulinnas oma lõugu laksutas. Aeg tõesti on tulnud. Isegi liig palju tuli teda korraga. Kuidas üks lihtsurelik oma lihast ja luust karkassiga tema survetugevusele vastu peaks pidama, ei tea mina mitte. Palju imelisi ehitisi ja keerulisi struktuure oleme oma peades loonud ja oma kätega ehitanud, aga inimene on ikka veel mõistatus.

Ainult üks teadmine häirib mu meelerahu… kui saaksin veel kuidagi unustada keeled. Hooletult laiali pilduda sõnad ja nad igaveseks mullaga katta. Aga ei, nad tulevad ikka ja annavad minu küsimata mu maailmale tähenduse. Tahan enda juurde kutsuda tibupoegi, aga põõsa alt ilmuvad tsiigupoig ja цыпленок, keelele veerevad čiks ja brud, tiibu rapsivad chick ja Küken, eemal patseerivad polluelo poussin’iga… Ei teagi enam, milline neist on mu emakeel. Või õigemini – see, mis on mu emakeel, ei ole keeleks, mida ma oma elus kõige rohkem kõnelenud olen.

Äraminekusoov on minus küpsenud nii kaua, kui ma end mäletan. Raudteed mööda on kõige ilusam lahkuda. Seal ei ole kõrvalekaldeid, eksimisvõimalusi, valikuid. On vaid üks etteantud rada, on usaldusväärne mateeria ja aja kontrollitud kulg. Kord rongile astunud, ei saa inimene enam ümber mõelda. Ta on enese tee meelevalda andnud. Raudhobuse determinism on ikka olnud mu kättesaamatu ideaal. Harva on juhtunud, et olen kord valitud teelt kõrvale kaldunud. Ja ka siis pole ma seda teinud tundelistel põhjustel, vaid ainult tehete ratsionaliseerimiseks, et kiiremini lahenduseni jõuda.

Võibolla just seepärast läksingi Peterburgi teedeehitust õppima. Mitte aadetest, mitte soovist „anda end kodumaa teenistusse“ või tõestada, et talupojagi peas võib idaneda tehniline mõte. Ei, vaid selleks, et ise sellele keiserlikule sumbunud õhuga jaamahoonele selg pöörata. Kaugemale, ikka kaugemale viisid rööpad, mida aitasin planeerida ja paigaldada. Eemale kodust läbi metsiku ja mägise maa, kus veri segunes kerglaselt veiniga. Ma alistasin neid kuivi ja mägiseid kante, mille ainsateks liikumisvahenditeks olid senini olnud muulad ja eeslid. Vaid vahest harva käisin Londonis, Pariisis ja Berliinis uurimas viimaseid arenguid Euroopa ehituskunstis, nõutamas parimaid tooraineid. Samas ei põlanud ma istuda ka hõimupealike vaibanurgale, et üheskoos rahumeelselt arutada, kuidas tõmmata kaarti läbistavad jooned. Millised orud, jõed ja metsatukad tõmmata pooleks terasliiprite kinžalliga. Laskmata aimata, et kõik need liipripaarid, kus peagi nii sõdurite, põgenike kui väljasaadetute hordid liikuma pannakse, on mu isiklik taevaredel.

Mateeria on usaldusväärsem kui inimese hing. See on inimese hinge vastand. Selge ja arusaadav, konkreetne ja mõõdetav. Sel on mass, ruumala ja tihedus. Mis asi on inimese hinges? Vaid okas, kui sedagi. Teras, puit ja betoon on olnud minu tööriistad. Neis on igavikulisust rohkem kui inimeses. Nad vananevad väärikalt. Nad ei vaeva oma pead olemasolu eesmärgiga. Nende olemasolu ongi nende eesmärk. Nad on end inimesele allutanud, oma olemuse mõistuse meelevalda andnud. Neile, kes oskavad seda kasutada. Ja mina olen üks sellistest.

Lapsepõlv

Vere poolest olen ma eestlane.

Ja mitte lihtsalt „kes teab kust“, vaid selle õnnetu maa kõige vaimupimedamast nurgast – Liivimaa kubermangust, Võromaalt. Oleks siis veel, et meie uhkete naabrite mulkide juurest, kes juba sel ajal kahe verandaga talumaju üles ehitasid, kui meie, teised, alles kartulikoopas elasime. Või Põhja-Eesti  paemüüride vahelt, kust ikka üle mere väljapoole, küll hansalinnade, küll põhjamaade, küll Piiteri poole on kiigatud. Isegi saared oma isepäise ja iseseisva olekuga on mulle sümpaatsemad. Aga ei, Koigu-nimelisest kolkast olen mina pärit. Võibolla ainult setudel on veel viletsamini vedanud.

Mu vanemad Ann ja Kusta olid mõlemad sealkandis sündinud. Juurikas oli meil tugev, nagu pärisorjadele kohane. See, et mõlemad nende pojad sootuks teises kandis lõpetasid, andis ainest nii uhkuseks kui kurbuseks. Mingi ahel katkes sellega. Aga vähemalt mulle mõjus see vabastavalt.

Mu vend Gustav oli juba viis aastat siin ilmas elanud, kui mina temaga liitusin. Kasvasime küll kõrvu ja sama kördi peal, kuid iseloomud olid meil erinevad nagu öö ja päev. Tema oli rohkem meie ema, Anni moodi, mina ilmselgelt isasse. Ann oli arg nagu orjatar. Küll kartis ta keisrit, küll saksu, küll sõja tulekut, küll nälga, küll haigusi. Alati valmistus ta halvimaks, leinarätt tooliselja peal valmis. Ja kui talle pärisilma hirmudest veel vähe oli, siis mõtles ta enesele hirmutisi heldel käel juurde. Hallvanakesed ja koerakoonlased, kooljad ja pisuhännad, essütajad ja toonesepad täitsid teda ümbritsevat mateeriat. Kui ma üldse temalt midagi sain, siis vast ainult kõrgema taseme kombinatoorika. Iga tema tegu ja liigutus arvestas kõigi nende vaimolendite hääde ja pahatahtlike kavatsustega, arvestas riske ja võttis kasutusele vastumeetmeid. Isegi sellised lihtsad tegevused nagu metsas seenelkäik, kalmistu korrastamine või juuste lõikamine arvestasid kümnete eri muutujatega, alates kuu faasist, ilmastikuoludest ja akna taga laulvatest lindudest kuni juhuslike möödujateni maanteel. Jah, eks temagi oli omamoodi insener, ehkki need ainesed, millest tema maailm oli kokku valatud, on teadusele tundmatud.

Ja minu vend Gustav samamoodi, tema käharate juustega kaetud pea täitus neist muinasjutulistest olenditest ja uskumustest kiiresti nagu tünn, mis räästast vihmavett vastu võttis, ning juba üsna varakult hakkas ta isevärki ahnusega neile lisa otsima. Oli ju Hurt kõigest mõned aastanumbrid varem teinud oma kuritahtliku üleskutse vaimlise vanavara korjamiseks. Ja mitmed noored lasid end tema sõnadest sütitada. Gustav hakkas küla mööda ringi luusima ja vanainimestega, kel nagunii miskit targemat teha polnud kui tarenurgas surma oodata, juttu tegema. Usinalt kirjutas ta nende „teadmisi“ oma märkmikusse üles. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis tegi ta läbi rändavate setu kaupmeestega juttu, kellest ju iga mats teab, et nemad luiskajate seas esirinnas on. Ja naaberküladessegi viis tema tee. Isegi paar õnnetut lätlast, kes tont teab mis asjus Urvastesse eksisid, sattusid mu venna Gustavi küüsi. Ei olnud teemat, mis teda poleks huvitanud – küll laskis ta enesele laulda ja muinasjutte vesta, keeruküsimusi esitada ja tondijutte rääkida. Kõik selle läkitas ta Tartusse tarkadele peadele uurida. Veider aeg oli see. Kui eestlased senini justkui üks rahvas olid olnud, siis nüüd järsku said mõned nende seast uurijateks ja teised uuritavateks, kelle elukombeid, mõtteviisi ja arvamusi maailma asjust hoolega üles tuli tähendada.

Meie isa Kusta oli aga hoopis teisest puust. Tema oli tulevikuinimene, ehkki tema seda veel mitte ei teadnud. Küll oli ta huvitatud uute põllumajandusvõtete katsetamisest, küll majapidamistarvikute soetamisest, küll ümberehituste plaanimisest. Kusta pea oli nagu põhjatu tööriistakast, kust iga eluline probleem omale asjakohase ja sirgjoonelise lahenduse leidis. Tema elukogemuse ja võimaluste piires muidugi. Näiteks oli meie talu esimene, kes külas omale eraldiseisva peldiku ehitas. Olgugi, et sel katust polnud, uks õieti kinni ei käinud ja lippide vahelt tuul risti-rästi läbi puhus. Koht, kus suuremat häda õiendada, oli ometigi olemas, sellal kui teised veel kartulimaa vahet käisid.

Isa oli meie perest see, kes tihti linna vahet sõitis. Sageli nägi ta seal imeasju, mis päevadeks või isegi nädalateks kurjade kutsaritena tema kujutlusvõimet takka kihutama jäid ja mida ta siis koduste vahenditega järele püüdis aimata. Lapsepõlvest mäletan, et ta minule ühe ilmatuma ilusa puust jalgratta võttis meisterdada. Olgugi et seal ketti ega kodaraid ei olnud, pakiraamist või sadulast rääkimata, kuid kaks ratast raami all pöörlesid ja esiotsa sai puust pulga abil pisut käänata ka. Nagu päris! Ehkki üleni meie kohalikust kuusepuidust voolitud. Aga eks unistajat ja romantikeri oli isaski, ega nad muidu emaga kokku poleks sündinud. Kui Ann oma fantastikast täidetud maailmapildile vaatamata üks läbinisti praktiline ja talitaja naine oli, siis isa justkui ratsionaalne ja tehnilisi lahendusi otsiv mõte rakendas end enamasti ülimalt ebapraktiliste probleemide kallal. Tema oli omale linnast koguni klade toonud, kuhu ta siis erinevaid maailma asju üles tähendas. Näiteks võis ta tundide kaupa lihtsa võilille struktuuri üle juurelda – kuidas ja mis seal ikka üksteise külge kinnitub, kuidas õie eri osad üksteisega suhestuvad ja millised eriomadused lille määratlevad. „Ämblikuvõrk ja õitsenud võilille õisik samast ainesest? Kontrollida!“, „Lille seemned lenduvad paremini edela- kui loodetuulega? Kontrollida!“ Nii käis ta, vihik käes, mööda maailma ja muudkui imestas. Sellal kui emal juba kõik selge oli.

Selline huvi põhjus-tagajärg seoste vastu, nende uurimine vahetu vaatluse ja korduvate eksperimentide kaudu oli meie kandis haruldane. Tuletan lugejale meelde, et see oli seesama rahvas, kes arvas, et nemad kiriku lihtsalt metsa vahelt leidnud olid! Selline oli nende arusaamine ehituskunstist. Kui midagi rehetarest keerukamat oli tarvis seletada, siis küllap oli see jumala ime! Ja kahekümnendal aastasajal hakkas jumal lihtsalt raudteid ja maanteid looma, betoonist sildu ja aeroplaane ehitama, mida siis see pimedusega löödud rahvas „lihtsalt“ põldude ja võsa vahelt, jõe pealt ja taeva alt leida võis. Ise selleks lillegi liigutamata. Ei, mina ei tahtnud elada imede maailmas. Mina tahtsin ise võluriks hakata!

Jah, palju olen ma oma isalt Seene-Kustalt õppinud ja temale selle eest ka lõpmata tänulik. Eriti aga võimaluse eest oma kooliteed Dorpatis jätkata. Gustav oli sinna juba ette rännanud. Vaimlise vanavara korjaja kohta valis ta enesele küll ühe üllatavalt praktilise suunitlusega elukutse – nimelt hakkas tema õigusteadust õppima. Kuidas sellisest inimeseloomast kunagi õigusemees peaks saama, ei tea mina mitte. Vaevalt on alma mater’i uksed tema järel sulgunud, kui ta kuhugi järjekordsesse külakesse kihutab, nii et tolmujutt taga! Selline seadusesilm jääb ju ikka metsa poole kõõritama. Kui tema poole varajagamise küsimustes pöörduda, siis võib ta need sootuks härjapõlvlastele mõista! Miks mitte talu majavaimuga pooleks lüüa? Ja kesse muu ikka meie maanteedel röövimas ja tapmas käib, kui mitte soerdid ja koerakoonlased. Murega südames ootasin tema juristipraksise algust.

Seen EÜS-i orkestris 1896. aastal

Võõra linna lõhn

Eks ole ju nii, et igal linnal on omamoodi lõhn? Selle linna algainete lõhn. Oma terava insenerininaga haistan seda koheselt! London lõhnas metalli, mere ja tellisepuru järele. Peterburi hinguses oli graniidist tänavatele kinni jäänud tolmu ja läbi nendesamade sillutisplaatide tõusvaid mädasoo gaase. Berliin – see oli bensiin ja värskelt valatud tsement. Batumi levitas aga higi ja kõrbe aroome. See oli alles linnaks saamas, otsimas oma lõhna siin ergava päikese all – veel pigem loom, kasvav organism, kui asum. Kuid esimeseks linnaks minu elus oli sügisene Dorpat, mis lõhnas kui käärima lastud õunavein – vanad puitmajad eritamas määndumise odööre, avarates tagaaedades lagund õuna- ja pirnikuhilad, jäet herilaste pureda, avatud keldrid õhkamas uimastavat kopituse lõhna.

See ei olnud veel modern maailm, mille teenistusse end hiljem ajutiselt andsin. Pigem oli see kasvulava pisikuile, kehalistele ja vaimlistele haigustele. Elasime seal, pead-jalad koos, ühes mitme teise studentiga „Kivikantsiks“ kutsutud hoones, mis oli just üks neid samu määnduvaid, lagund, haisva tagaaiaga puitmaju Dorpati Ülejõe linnaosas. Olgu kohe öeldud, et omasuguste seas ei olnud ta sugugi mitte üks viletsamaid – tubade seinu kattis tapeet (mis sest, et hallitusplekiline ja kooruv) ning mööblitki oli meie tagasihoidlikele vajadustele piisavalt (mis sest, et koidest puret ja kiivas). Süüa tegi meile üks hambutu moor, kes oli vanasti mõisas kokaks olnud. Tema podisev nõiakatel lisas Tartu lõhnabuketile oma annuse kartuli, pudru ja kalapeade nüansse.

Õhtust sööma kogunesime seal suure laua taha, mis teisigi majasõpru kohale meelitas. Enamasti veereski päev looja pikema keskustelu saatel, kus ikka targal häälel nii rahvuslikke kui kultuurilisi küsimusi lahati, mis aga minu hingele mõistetamatuks ja võõraks jäid. Mida tähendasid need mõisted selle seltskonna jaoks, kes ikka veel avalikkuse silma all sagedasti saksa keelt pruukis, sealjuures endid eestlasiks pidas ja Vene tsaaririigi koosseisu kuulus? Tähtsusetud näisid mulle riigid ja rahvused paberil laiuva numeerilise ruumi ees, mida sirkli ja joonlauaga nõnda hõlpsasti ringi võis jagada. Tundsin end oma alma mater’i jahedate seinte vahel rohkem demiurgi ja vanapaganana kui need seal Kivikantsi kipaka laua taga, rääsunud õllevaht vuntsides.

Meenutan neid päevi ja arutelusid siin vaid seepärast, et mul juhust oli endisest kodulinnast meeldetuletust saada – üks üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeks toona olin, saatis järelepärimise, kus palus lahkesti oma käekäigu kohta teateid anda. Mida vastata?

Jõllitasin õhtul seda tühja valget paberit oma veidrate küsimustega. Punktiiride read ootel, valmis alla kriipsutama minu elulugu. See tühi paber, tabula rasa, tundus ise juba vastusena. Selle vaikusena, mis minu sees valitses ja maailmalt enam mitte midagi ei küsinud. Mul ei olnud kodumaad või siduvaid perekonnasuhteid. Ka ametilt olin vaid üks lülike pikemas käsuahelas. Ei olnud keskpunkti, mille ümber oleksin tiirelnud, ega sihti, mille suunas liikunud.

Lõpuks sirutasin käe sulepea järele ja kirjutasin väikesele paberitükile: „Minul ei ole elulugu, seepärast ei ole ka midagi teatada.“ Pistsin selle läkituse koos tühja ankeediga ümbrikku ja lasksin postkasti kukkuda.

(…)

Peetri linn

Lõpuks olin ma siis seal, Peetri linnas, Impeeriumi südames… olgugi et see otse saapasääres asus. See linn oli ise juba nagu geomeetria õpikust maha vehitud. Kõikjal valitses horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Hoonete fassaadid, kanalid, tänavad ja kaldapealsed ristusid kõrgustesse pürgivate kitsaste siseõuede, kirikutornide ja laevamastidega – kõike sidumas tervikuks Admiraliteedi terav nõel.

Aeg oli Piiteris läbipaistev. Linn otse sülitas lineaarsele järgnevusele! Sealt võis leida tunnismärke igast kultuurilisest epohhist – Vanast Egiptusest, Bütsantsist ja Vana-Kreekast Itaalia barokini välja. Aga kõikjaloleva ja katkematu, ajatu sfumatona hajutas kogu seda kultuurikihti ikkagi vene külaelu, mis linnakeskkonnaski omale pesapaiga oli leidnud. Viletsus, külalislahkus ja elujanu läbisegi nagu paljasjalgsed lapsed, kobrutas ta Peterburi äärelinnades, ähvardades linna üle võtta samal hetkel, kui mulksuv soopinnas graniitplaatide vahelt esile tungib. Rohkem hallutsinatsioon kui linn oli Peterburi ja hullud olid need, kes sinna tee leidsid. Kadunud need, kes pidama jäid.

Esimesed nädalad uues linnas kulusid mul suuresti selleks, et aklimatiseeruda, uue reaalsusega kohaneda. Üürikorteri leidmine käis üllatavalt kergesti, kuid paraku sai kohe selgeks, et minu materiaalsete ja hingeliste vajaduste vahel teatav kompromiss tuleb sõlmida. Leidsin küll ühe jagatud korteri instituudihoonest vaid paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, kuid millise kaaskonnaga! Meie 5-toalise tööliskorteri leibkonna moodustasid ühe silmaga joodikust soldat, puudlidressöör, pesunaine ja üks morni olekuga hauakaevaja, kellega mul esimestel kuudel küll üsna vähe kokkupuudet oli.

Silmakaotusele vaatamata uljalt tsaari ülistav sõjaveteran laiutas enamasti köögilaua ääres, uputas oma kehalist viletsust viinapudelisse ja võitles elusate ning viirastuslike vaenlastega. Saabel oli tema käes kerge välkuma ning lahingulugudel ei paistnud otsa ega äärt. Soldat oli vana piiterlane. Kui tema pajatusi uskuda, kolisid ta esivanemad juba Peeter Esimesega Moskooviast siia Soome lahe kaldale ümber.

Puudlidressöör Ljudmilla seevastu oli esimese põlvkonna piiterlane. Rändtsirkuse võsuke, kes suure Armastuse pärast pealinna maha jäi, sellal kui karavan edasi liikus. Peagi liikus ka Armastus edasi ja Ljudmilla otsustas oma elu pühendada inimestest lojaalsematele elukatele – koertele. Paraku kippus ta tööd koju kaasa võtma ja suhtus meisse, oma korterinaabritessegi, nagu oleksime tema hoolealused. Enamasti pillas ta vaid nappe, ühe-kahesõnalisi repliike ja sellise tooniga, et oled nagu ära tehtud! Ei saa kohe muidu, kui pead istuma, ootama või vait jääma. Isegi soldat, kellele see – küllap meeldivalt – sõjalist dressuuri meelde tuletas, vakatas tema pilgu all. Plusspoole pealt – Ljudmilla tassis usinalt tsirkusest meile vorstikesi koju. Ei seda juhtunud, et meil leivakõrvasest puudust oleks tulnud! Isegi kui selle eest pisut sitsima ja lamama pidi.

Pesunaine Galina pärines kuskilt väikesest külast linnatagustes soodes. Tema oli üks neist, kes paljupealisest pesakonnast laia ilma õnne saadeti otsima. Ei tea, kas sakste pesu küürimine just õnne kullaproovile vastu peab, aga Peetri linna jäi pidama temagi. Esimese põlvkonna linlased tunned sa juba lõhnast ära – soode ja metsade hais on neist visa kaduma. Ei oska nad istuda ega astuda. Isegi sillutatud tänaval käivad kuidagi jalgu järele vedades, ettevaatlikult, nagu kardaksid mõne laokil reha või tibupoja otsa komistada. Küllap jätsin ma oma suurlinliku elu esimestel aastatel võõrale pilgule sama kohmaka ja oskamatu mulje.

Üsna ootuspäraselt lõhnas pesunaine seebi, vee ja viletsuse järele. Temas oli midagi ligedat ja kalalikku. Kõneles ta veel vähem kui Ljudmilla. Enamasti maigutas lihtsalt niisama suud või pillas mõne tähendusetu fraasi või häälitsuse. Tema silmad hoidsid pisut pea külgedele laiali, huuled olid paksud ja nina all kasvasid tillukesed vurrud. Tema nägu leemendas isegi südatalvel, pesuveest märg põll hooletult ümber tünderja piha keeratud, traatjad mustad vuntsid nina alla poisetena keerdus. Tegelikult meenutas ta mulle kõige rohkem üht säga, kelle Lui meile kord Kivikantsi päevil Emajõest leivakõrvaseks püüdis. Eriti siis, kui Galina oma laigulise pühapäevakleidi selga sättis. Ükskord nägin koguni unes, kuidas jalutan Peterburis mööda kaldapealset, sellal kui Galina kirjus kleidis leebelt piki jõge mööda ujub ja suud maigutab. Mina olin küll viimane, kes talle sööta tahtnuks visata!

Iga jalatäis Piiterit suisa õhkas tsaari järele. Vähe oli pealinna elus sellist, mis otseselt või kaudselt Tema Majesteediga seotud ei olnud. Mõtleme kasvõi meie pisikesele, veidravõitu kooslusele. Soldat oli Tema Kõrgeausust teeninud, tema eest verd valanud ja ühe silmagi isamaa altarile ohvriks toonud. Ljudmilla oli oma eeskavaga korduvalt kõrgete peade, muuhulgas ka tsaariperekonna enese ees üles astunud. Mitte enesele või puudlitele ei olnud tema elu pühendatud, vaid riigiasjadega tegeleva meele lahutamisele! See, mis ühele on töö ja looming, on teistele vaid ajaviide ja lõbustus. Galinagi puhul oli asi selge. Nii kui tänavapildis mõnd laitmatult säravat maniskit, kätisepaari või aluskleidi äärt silmasin, meenus mulle too säga meenutav lige naine ja tema punetavad, lõhenenud otstega näpud, mis selle maailma mustust Tema Kõrgeausustelt maha pesevad. Lootusetu oli see võitlus küll, aga kas siis Galina sellest aru sai! Isegi parunesside pantaloonid, särgikesed ja intiimpesu jõudis lõpuks lihtsate, kalana tummade ja tundmatute pesunaiste käte vahele.

Ja ma ise? Või ma ise parem olin! Niipea kui Instituudi uksed minu selja taga sulgusid, hakkasin ju samamoodi mööda Impeeriumi ringi vurama ja tsaariperekonnale teed sillutama, et nende tõllad ikka sujuvamalt veereksid, et aururongid ikka kaugematesse maa otstesse valitsejaid ja sõjaväge saaksid tassida ja et troonipärijad Peeter Suure akna taha – Euroopasse – piiluma pääseksid.

Albert Seen Tartu päevil

Hauakaevaja Mihhail

Meie viies korterinaaber, hauakaevaja, mida võin ma teile temast pajatada?

Tema nimi oli Mihhail. Pikka aega teadsin ma tema kohalolust vaid kõrvaltoast minuni kostvate sammude, röhatuste ja voodivedrude krigina kaudu. Mihhailile meeldis nimelt oma tumedat tööd teha öösiti. Kuu, tähtede või laterna valgel kaevas ta musti ruute Serafimovski kalmistul. Hommikul kööki astudes andis Mihhaili öistest talitustest aimu vaid tema toaukseni ulatuv mullaste jälgede ja üksikute sügislehtede rida ning pooleldi järatud vorst köögikapil. Ma judistasin õudusest õlgu. Kuid kuna temaga mingit tülinat ei olnud ning oma osa üürist tasus hauakaevaja alati õigeaegselt, siis ei olnud meil talle ka mingeid etteheiteid. Meie korteri asukatest oli ta selles majas veel kõige kauem elanud.

Ühel ööl kohtusime siiski. Ärkasin keset ööd haiglase enesetundega. Kurgus hõõrus ja kraapis, justkui oleks keegi seda jämeda liivapaberiga viimistlenud. Ei saanud kohe muidu, kui ajasin end voodist püsti ja hiilisin kööki vett jooma. Olin just esimese toobitäie suu äärde tõstnud, kui köögipimedusest pöördus minu poole kume, pisut naljatlevalt kõlav vanamehehääl: „Tere õhtust, naabrimees!“

Võpatasin nii, et muist vett mu särgiesisele loksus ja pöördusin hääle suunas. Seal, kuupaistest valgustatud köögilaua ääres istuski Mihhail. Tema porised saapad ei ulatunud isegi põrandani mitte, vaid tolknesid abitult üle tooli ääre. Mehike ise oli väikest kasvu, otse päkapikulik, kuid ootamatult sitke ja jõuline. Tema riided olid mustad ja paigatud ning vanus arvamatu. Ehkki tema suu ja silmad siplesid tihedas kortsude võrgus, polnud aastad röövinud tema suust ainsatki hammast, vaid isegi köögiaknast sisse langevas täiskuu valguses särasid mõlemad read nagu Tšeljabinski marmor. Tema juuksed ja habe olid mustad ja siledad, pisut sinakat tooni nagu sügisene suits, ja ta silmad kiirgasid rõõmsalt oma bituumenmusta valgust. Tema ees laual oli pooleldi järatud vorstijupp.

„Tere! Teie olete vist Mihhail? Minu nimi on Arthur, Arthur Albert Seen, teie teenistuses,“ vastasin ma kohkumusele vaatamata viisakalt ja sirutasin tema poole terekäe. Ta võttis selle kõhklemata vastu ja pigistas tugevalt, hindavalt, kuid mitte väljakutsuvalt. Niimoodi võib kullassepp hinnata tema valdusesse sattunud metalli puhtuseproovi.

„See ma tõepoolest olen, naabrimees. Ei, ärge pange tuld põlema! Isegi on selles Valgete ööde linnas liigvähe aegu, mil varjud segamatult toanurkadest välja saavad hiilida ja hämarus end mõnusalt kuupaistele pleekima laotada, et pisutki varbaid sirutada. Võtke parem istet, ajame paar sõna juttu!“

Kobamisi leidsin tee laua äärde ja tõmbasin selle alt ühe tabureti välja. Ehkki silmad olid juba pimedusega harjunud, olin liigutustes endiselt kohmakas ja ebakindel. Tundsin enesel tema musta habemesse peitunud muiet.

„Mis kandi mees ka olete?“

„Mitte kaugelt, Liivimaalt.“

„Seda ma mõtlesin, et pisut liivakivi sinu vene keeles krigiseb,“ vastas Mihhail sõbralikult. „Eesti soost?“

„Eesti soost jah.“

„See on hea. Eesti sood on mahlased, rammusad. Seal on veel tervistavat pinnast. Mitte nagu meil siin, kus Piiteri alt ainult kõdu ja roisku immitseb. Haigeks võib jääda, paljud jäävadki. Teie soo aga annab jõudu, pakub vajadusel kaitset. No mida tahtagi, kui inimene loodust linnale vägisi ära püüab võita. Ega loodus ka niisama alla ei anna, peidab end, kus saab – keldritesse, kanalitesse, sadamatesse. Hauakaevaja on looduse poolel, annab inimesi metsikuse rüppe tagasi. Lunastab seda võlga, mis meil soode ees on. Ja aitab asjade loomuliku korra taastumisele jõudumööda kaasa.“

Vaikisin. Ühelt poolt tahtis tärkav insener minus Mihhailile vastu vaielda. Kinnitada, et kõdu ja hallitus on igandid, millest moodsate ehitusmaterjalidega üheskoos jagu saame. Et tuleviku kanalid saavad olema veelgi sügavamad, kaldarinnatised kõrgemad, sillad kindlamad, kuid… tärkav haigus minus ei andnud insenerile sõna. Tõbi tõusis mu rinnus ja hingeõhus levis sookailu lõhn.

„Aga mida siis noorsand siia sohu õppima on roninud? Ega ometi mitte kraavikaevamist?“

„Olen Teedeinstituudi nimekirjas, raudteeinseneeria erialal,“ vastasin väärikalt. „Tahan tulevikus inimeste elujärje parandamisele kaasa aidata. Usun, et uute materjalide ja konstruktsioonidega suudame rajada uue elukeskkonna, uue inimese.“

„Küürakat parandab ainult haud,“ vastas Mihhail järsult ja naeris kärinal.

Mida see hauakaevaja ka inseneeriast teab, mõtlesin ma mõrult.

Vanamees oleks aga nagu minu mõtteid aimanud ja vastas:

„Vabandust, Arthur, kuid sinu idealismus mõjub mulle otse väljakutsuvalt. Kui oled suurema osa elust poolenisti maa all veetnud nagu mina, siis hakkad mõistma, et suuremat osa maailmast teadmiste ja teadusega ei paranda. Mis kasu on meil uutmoodi kividest ja metallidest, kiirematest hobutõldadest ja suurematest taredest, kui päeva lõpuks on meie koduks ikkagi vaid paar jalatäit mulda. Mida on moodsal inseneerial pakkuda hauakaevamiskunstile? Ei miskit. Vaata või neid narre, muistseid egiptlasi oma modernse hauaarhitektuuri, uudsete ehitusmaterjalide ja keeruliste struktuuridega. Ega nad sellepärast vähem surnud ei ole. Vikatimehel on ükskõik, kas astuda sillutist või pori mööda.“

„Aga ehk sammub surm kiviteed pidi pisutki aeglasemalt? Ehk on põrguolendeil raskem läbi maakoore tungida, kui see siitpoolt betoonplaatide, raudteesildade ja terasrelssidega kaetud on?“

„Sa oled veel noor, sa võid niimoodi uskuda,“ sõnas Mihhail leplikult.

Pisut aega istusime vaikides. Kurk tulitas endiselt. Tundsin, et viimnegi uneliiv on silmist pühitud. Mihhaili saabastelt pudenenud sõmerad liivaterakesed krudisesid mu paljaste jalgade all. Hauakaevaja ise lutsutas südamerahuga vorstijuppi. Vaatasin uurivalt aknast välja, kas koidu palg end juba öötaevas ei ilmuta, kuid õu oli endiselt must nagu kotisuu. Seal silmasin ma huvitavat ilmastikulist nähtust – läänekaarest, lahesuu poolt tõusis taevasse väike vilkuv tuluke, mis üsna ühtlases rütmis üle horisondi liikus. Tuli ei plinkinud nagu tähed külmal talveööl, vaid võbeles nagu tattnina leek. Õues kohisevate puuokste rütmis näis kauge valgus kord ülespoole tõusvat, kord allapoole laskuvat. Vahel isegi pisut tagasi libisevat, et siis jälle edasi linna kohale kanduda.

Mihhail märkas mu huvitunud pilku ja kõõritas hooletult üle õla.

„Ah too… Too on ju Piiteri lendav öövaht. Paistab, et tuul on jälle lahe poolt – hommikupoole ööd on tormi oodata.“

„Lendav öövaht?! Kas see on mõni mehitatud aero-objekt, millel peenmehhaanika lubab linna kohal öiseid seirelende teha?“ uurisin ma, tehnilisest huvist õhevil.

Mihhail kõhistas naerda: „Ei, noorsand, tema on üks õnnetu hing, kelle ametinimetus oli „mittelikviidse omandi konserveerimisagent“, ehk – maakeeli öeldes – täiesti tavaline laovalvur. Aastaid passis ta seal sadamas oma putkas, kuni üks tavapärasest tugevam sügisene tuuleiil ta ühes uberiku ja koeraga tükkis kaasa haaras ja lahele kandis. Sellest peale on teda sageli linna kohal näha. Kui ta tookord juba kummitus valmis ei olnud, siis nüüd peaks tema hingeke küll loojakarja olema läinud.“

„Ah kummitus…“ nohisesin ma pettunult. Võluolendid tekitasid minus vaid tüdimust. Urvaste kandis oli igal pisutki hansasel vanamehel ja -mutil taolisi lugusid kamaluga segada. Uustulnukana ei olnud ma veel sugugi Peterburi deemonite ja tondikeste, kodukäijate ja luupainajatega tuttav, kuid lootsin ometi, et suures linnas kainel meelel rohkem sõnaõigust on kui Liivimaa metsade vahel. Nüüd olin siingi esimese poolearulise otsa komistanud. Ohkasin sügavalt.

„Lendavast öövahist on meie linnale palju kasu olnud,“ jätkas Mihhail uhkelt. „Kui öövahi putka lahelt sisemaale lendab, nagu praegu, on tormist ööd oodata. Tema märgutule peale teab rahvas, et aeg on aknad-uksed kindlamalt haaki panna, pesu nöörilt kokku korjata ja loomad hoovist tuppa ajada, kui nad ei taha, et neidki öövahi saatus tabaks. Kui taevane valvur aga rahulikult Soome lahel vahti peab, siis teavad laevad tema märgutule järgi sadamasse sisse pöörata ja eksinud kaluridki leiavad tema koera haukumise järgi oma tagasitee.“

„See pidi küll üks tugev tuul olema, mis inimese, putka ja koera ühestükkis niimoodi minema kandis,“ avaldasin ma kahtlust.

Mihhail silus vaid habet: „Jaa, härra Seen, nõnda see kahtlemata oli. Mina arvan, et eks see üks saami sorts tuulispasa kujul oli. Kuuldavasti oli too mürgel just põhja poolt linna peale vajunud, sellal kui lahel ja ida pool lausvaikus valitses. Ei tea siis, mis pattu see putkavaht oma hingele korjas, et ta nõnda kurja vaenlase oli soetanud. Ja et kedagi seal läheduses ei olnud, et pussnuga tuulispasa sisse virutada! See oleks roju kohe alla toonud!“ Mihhail vangutas pead, siis kaalus midagi, „Valvekoer oleks ju võinud, aga ega siis koera käpad nuga mõista hoida. Loll elukas oleks võind veel peremehe maha tappa.“

Silmitsesin hauakaevajat uskumata ilmel: „Ma ei näe siin probleemi mitte koera väheses noaloopimisoskuses, vaid valvehoonete olematus ehituskvaliteedis. Kui putkaehitusel moodsamaid ehitusmaterjale oleks kasutatud, seinad veel pingul trossiga kaldarinnatise külge kinnitatud, vundament betoonist valatud, katus valtsitud plekiga üle löödud, vaevalt siis oleks ükski tuul selle lahti kiskunud. Saami sorts oleks pika ninaga jäänud ning valvur oma koeraga võiks tänase päevani hubaselt teed juua. On lubamatu hooletus, suisa pahatahtlikkus, et keegi sadama piirkonnas mõne kergrajatise trossidega kinnitamata jättis.“

Mihhail silmitses mind skeptiliselt: „Teadus, ainult teadus! Teadus on moodsa aja võlukunst, härra Seen! Paljud otsivad omale tänapäeval sellest abi, tahavad maapõue sügavustesse tungida, surematuse saladuste jälile jõuda, ruumi enesele vallutada. Aga üks hookus-pookus on see kõik! Lõpuks on härrased teadlasedki meile tundmatute jõudude lükata-tõugata.“

Tees esitatud, liikus Mihhail edasi tõestuse juurde. Tundsin oma lõunaeestlase seljanärviga, et siit on järjekordne tondijutt tulemas, kuid mu valutav kurk oli kui kinni roostetanud. Suutsin vaid palavikust hõõgudes köögitaburetil istuda ja kaaslase pimeduses säravatesse silmadesse vahtida.

„Oli üks geoloog,“ alustas Mihhail, „teaduse mees, nagu sinagi. Mõne aasta eest suundus ta siit Karjalasse ühe Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni koosseisus. Uurimisreisi eesmärgiks oli selgitada, milliseid maavarasid tundra kidurad puud ja põõsad oma juurte vahel varjavad. Kakskümmend meest sõitis Piiterist põhja poole. Ei tea ma täpselt, kui kaugele nad välja jõudsid, kuid kuuldavasti said nad reisida nii hobuste, aurulaevade kui põhjapõtradega. Mõõte- ja kaeveriistad olid neil ühes. Lisaks geoloogile kuulusid uurimisrühma veel botaanik, etnograaf ja kirjamees. See oli tõeline kunstide ja teadmiste süntees, mis seal seltskonnas võis võrsuda. Tagasi tulid nad kahekümnes kuuselaudadest kirstus. Mul oli au neid korda seada ja maha matta. Paistis, et olid mägedes varingu alla jäänud – kehad puha muljutud ja pead lõhki. Nad toimetati tagasi pealinna ühe soolase merekalade lastiga – see hoidis neid pisutki ühes tükis. Kalad müüdi pärast vaestemajadele maha. Inimeste ahnus ei tunne piire! Kui ma surnukehi matmiseks ette valmistasin, märkasin, et geoloogil on üks pihk ikka veel kindlalt rusikas. Hakkasin siis asja lähemalt uurima ja – etskae – üks väike, hõbejalt läikiv kivitükike oli tal ikka veel pihku surutud. See oli kõige ilusam pisike maapõue aare, mida minu silmad eal näinud on. Särav nagu kaarna silm ja isegi metsikul, lihvimata kujul nii mitmetahulise ja keeruka vormiga nagu mõni hiina mõistatus. Hauapanustesse ma ei usu – pistsin selle imeasja kõhklusteta omale taskusse.

Matused said suure auga peetud. Pool Teaduste Akadeemiat oli sinna kokku jooksnud. Naisterahvaid oli siiski vähe, sest neil ei ole teadusesse asja. Kadunukesed olid aga sellised raamatukoid ja ninaprillid, et maised rõõmud neile veel tundmata olid. Nii koosneski matuseseltskond suuremalt jaolt mustades saterkuubedes härrastest. Näpitsprillid ninal ja kindad käes, tärgeldatud taskurätid pisaratest puutumata.

Järgmisel ööl kalmistule tööle minnes puutus mulle vaikne kopsimine kõrva. Läksin hääle suunas – kopsimine valjenes. See tuli sellesama eelmisel päeval maetud geoloogi hauakünkast. Lõin risti ette ja jätsin asja sinnapaika. Olin siis veel oma ametis roheline – ebasurnud ja kõik üleloomulik tekitas mus vaid kõhedust. Nüüd olen mõistnud, et see maa-alune kambrike on vaid talutare negatiiv.

No hästi! Järgmisel ööl oskasin juba kõrvu kikitada – kas on jälle kopsimist kuulda. Ja tõesti, geoloogi küngas muudkui koputab. Nagu oleks rähni maha matnud! Aga seekord pisut tuhmimalt, pisut kaugemalt. Kolmandal ööl samamoodi ja neljandal kah. Nädal oli vast matusest möödunud, kui tundus, et kõik on vaikseks jäänud. Otsustasin pisut haltuurat teha ja haua lahti kaevata, et seda asja lähemalt uurida. Kirstu välja vinnates oli see ootamatult kerge. Nojah – keegi oli selle küljelauad lahti kangutanud ja kõrvale heitnud. Laskusin haua põhja. Idasuunas läks üsna korrapärane ja nendesamade kirstu küljelaudadega toestatud käik maa alla. Mis seda aga tavalisest mutikäigust eristas, oli see, et kõik suuremad kivid ja kivimid olid mullahunnikust välja sorteeritud ja eraldi kuhilatesse tõstetud.

Ma ei osanud sellest midagi arvata. Kutsusin järgmisel päeval lugupeetud Teaduste Akadeemia liikmed ise asjaoludega tutvuma. Õpetatud härrad aga ei pööranudki oma pagenud kolleegile suuremat tähelepanu, nende pilku püüdsid hoopis välja kaevatud kivimid. Härrased hakkasid neid isekeskis võrdlema ja veel omakorda väiksemateks hunnikuteks sorteerima. Lõpuks tänasid mind, toppisid taskud kive täis ja jätsid jumalaga. Mina ajasin augu jälle mulda täis, silusin künkakeseks ja pistsin risti kõige otsa.

Mis kadunud geoloogist sai, võib vaid oletada. Küllap ta kuskil Peterburi all tänaseni ringi laseb. Alguses kerkisid surnuaialgi siin-seal värsked mullakuhilad, kivide hunnikuke ilusti kõrvale sätitud, aga selle territooriumi sai ta vist üsna kiiresti läbi töötatud. Ei üllataks, kui ta omadega juba Moskva poole teel oleks. Või siis tagasi Karjalasse, oma poolelijäänud tööd lõpetama suundus.“

Mihhail vaikis. Huviga ootas ta minu reaktsioon. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Pilgutasin vaid silmi ja kähisesin. Õnneks avanes vaiksel kääksatusel Ljudmilla magamistoa uks ja vastuvaidlemist mittekannatav toon teatas meile: „Poisid, magama!“

(…)

Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Aitäh Valdo Valperile, kes mind insener Seene jälgedele juhatas.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk