Eestlase kvaliteet sõjaeelses vabariigis

KEN KALLING

Eugeenika mõistest

Eugeenika on 19. sajandi viimasel veerandil tekkinud mõttevool, mida selle termini looja Francis Galton defineeris kui „teadust inimese kontrollitavatest teguritest, mis võivad parandada või halvendada tulevaste põlvkondade rassilist kvaliteeti“. Tegemist oleks niisiis justkui meditsiinigeneetika viljelemisega rahvatervishoiu raames. 20. sajandi alguse eugeenikat, mis indiviidide eneste valikule palju ruumi ei jätnud, võib kirjeldada ka kui tõuaretust. Paljudes riikides levitasid seda mõtteviisi eugeenikaseltsid, püüdes jõuda oma sõnumiga nii inimeste tõekspidamistesse kui riiklikku seadusandlusse.

Oma meetodite poolest – ühelt poolt nt steriliseerimine, teiselt poolt emade- ja lastekaitse jms – kuulub eugeenika eeskätt meditsiini valda. Üks põhjustest selle esile kerkimiseks on nn terapeutiline nihilism, olukord, kus meditsiin tunnistab oma võimetust ravida. See iseloomustas eelmisel sajandivahetusel psühhiaatriat, kus lähtudes veendumusest, et vaimuhaigused on kaasasündinud ja pärilikud, püüti teha nii, et neid vähemalt tulevikus ei oleks. Enese lohutuseks võidi kasutada mõttekonstruktsiooni, mille järgi eugeenika on kristlusest paremgi – kui viimane käsib armastada ligimest, siis eugeenika suudab armastada veel sündimata põlvkondi: „eugeenika on usutunnistus, täis lootusi ja õilsaid tundeid, millised pesitsevad inimsoo parimate esindajate rinnus“.[1] See tsitaat avab ühtlasi eugeenika paternalistliku ja elitaarse olemuse.

Mitmes riigis vastu võetud steriliseerimisseadused keskendusid valdavalt psühhiaatriliste diagnoosidega inimestele, nii ka Eestis. „Terve mõistuse“ seisukohalt oli tegemist igati mõistetava olukorraga: oli kujunenud välja arusaamine pärilikkusest ning tekkis soov seda teadmist kasutada. Eriti aktuaalseks sai selline rakendusgeneetika siis, kui hakkas tunduma, et Charles Darwini sõnastatud loodusliku valiku põhimõtted ei pruugi inimühiskonnas toimida, sest hoolekande, meditsiini jms tulemusel ei sure nõrgad, haiged ja kohanematud (nt kurjategijad ja üksikemad) välja, vaid vastupidi – neid hoitakse elus ning võimaldatakse järglastegi saamist: „Kõik mis on elujõuetu, saamatu ja vigane, leiab esmajärjekorras abi ja toetust ikka humaansuse nimel.“[2] Ka sõjad, mis küll aitaksid teostada selektsiooni rahvaste vahel, oleksid lõppkokkuvõttes kahjulikud, sest neis sureb väärtuslik element, samal ajal kui teenistuskõlbmatud saavad sugu jätkata. Eugeenikal oli puutepunkte „rassismi klassikute“ (Arthur de Gobineau jt) esitatud pessimistlike stsenaariumidega inimkonna bioloogilisest allakäigust, millega kaasneks ka kultuuriline degeneratsioon.

Tänane valdavalt eitav suhtumine eugeenikasse on põhjustatud õpetuse seotusest selliste ideoloogiate ja poliitiliste süsteemidega, millised kippusid indiviide objektistama bioloogiliste tunnuste alusel. Teise maailmasõja järgne läänemaailm ei taha nimelt enam tunnistada, et „laps ei sünni nagu valge paberileht, vaid sinna on igal lapsel isemoodi kiri juba peale kirjutatud – vanemaist sündinud pärivusomaduste näol“.[3] Probleemiks oli mitmesuguste pigem ühiskondlike kitsaskohtade patologiseerimine ning arstlike meetodite kasutamine nende lahendamisel. Mingil ajal ja mõnes ühiskonnas püüti nt vallasemade ja -laste „probleemi“ (kulud sotsiaalhoolekandele) lahendada kirurginoaga, olles neile eelnevalt pannud mõne kergema psühhiaatrilise diagnoosi.

Pärast Teist maailmasõda tekkinud suur huvi eugeenikaga seotud teemade vastu sündis arusaamisest (mida mõjutas Hitleri Saksamaal korda saadetu, sh holokaust), et teadus ja meditsiin võivad saada võimu tööriistaks ning et kasutama kipuvad seda eeskätt liberaalsele demokraatiale vastanduvad jõud, mis ei hinda üksikindiviidi vabadusi. Samas tuleb tunnistada, et tekkides oli eugeenika pigem värske tuulepuhang toonases traditsioonidesse sumbunud õhustikus, sest eitas klassiühiskonna toimimise mehhanisme, püüdes neid asendada meritokraatlike printsiipidega. Paraku hakkasid Galtoni kaalutlused elama oma elu, teaduslik ambitsioon teisenes ideoloogiaks. Oluline tegur sellise teisenemise taga oli rahvusluse tõus Euroopas, mis kõigi muude tunnuste kõrval võttis „meie“ ja „nende“ defineerimisel kasutusele ka verepuhtuse.

Eugeenika jõuab eestlasteni

Eesti keeles kasutati enne Teist maailmasõda eugeenika kohta mõistet „tõutervishoid“, mis oli „rassihügieeni“ eestipärane vorm. Meie füüsilise antropoloogia suurkuju Juhan Aul (1931. aastani Klein), kes osales aktiivselt ka eugeenika edendamisel, tõlgendas siis mõisteid „rass“ ja „(inim)tõug“ sünonüümidena kui inimrühmi, „mis teatavate päritavate kehaliste ja vaimsete tunnuste kompleksilt erinevad teistest inimeserühmadest“.[4] Pärast sõda Aul tõust inimese puhul enam ei räägi, samuti mitte vaimsetest tunnustest sellega seoses, rassi käsitles ta aga kui morfoloogilist inimtaksonoomia üksust.

Toomas Karjahärm, kes on tõuküsimust eesti rahvusliku mõtte ajaloo raames vaadelnud, tõdeb, et mõiste „tõug“ kasutusväli oli lai, sellega võidi tähistada nii bioloogilisi kui kultuurilisi üksusi, mida omakorda nähti omavahelises seoses olevat. Tõuküsimuse fookuses olnuks rahvuse kvaliteet ja kvantiteet, sisuliselt omakultuuri võimalikkus.[5]

Eesti rahvuslik mõte biologiseerus varakult. Tegemist oli tüüpilise olukorraga ühes 19. sajandi impeeriumis, kus keskvõimu jõupingutustele luua riigis kultuuriline homogeensus vastasid emantsipeeruvad vähemused oma eripära otsimisega.[6] Rahvaluule, keele jms kõrval sai olulise koha ka bioloogiline komponent. Ado Grenzstein rääkis nt eestlasi ühendavast „suguverest“. Loodusteaduste poole vaatamist võimendas veendumus, et ollakse n-ö ajaloota rahvas. Selle olukorraga tuli kohaneda, Juhan Luiga arvates nt viia „rahvaste elusündmuste hindamist praeguselt harilikult traditsiooniliselt, ajalooliselt seisukohalt loodusteaduslikule alusele“.[7] Tuleb välja, et „looduse seadustele“ apelleerimine pidanuks eesti rahval aitama pelga objekti positsioonilt ajaloolise subjekti tasemele tõusta.

Veel üks mure oli nn väikerahvalik enesetunnetus, hirm väljasuremise ees. Siin uskus Luiga, et ka väike olla on igati loodusseadustega kooskõlas: „paistab looduse põhimõte, mis igal pool maksmas, selgelt välja: kõige väiksema energiakulusega tahetakse kõige suuremaid tagajärgi kätte saada“.[8] Tegelikkuses sooviti siiski ka eestlaste arvu mitmekordistada, sest geeniusi – kes Eesti maailmakaardile kinnitaksid ning sellega rahvusele igavikulisuse tagaksid – usuti sündivat üks miljonist. Seni aga: „Geeniusi ei ole, küll aga [on] alaväärtuslikke“.[9]

Eelnev seletab, miks toonastele rahvusliku liikumise liidritele olid nii tähtsad tervishoid, karskustöö, koolid, kus ka tüdrukud (eesti eliidi tulevased abikaasad) emakeelse hariduse saaksid jne, ühesõnaga – eugeenilised küsimused. Kodumaiste eugeenikute sõnum oli: „Rahvas võib võitluses olemasolu eest ainult siis püsida, kui ta koosneb võimalikult suurest hulgast kehaliselt ja vaimliselt heade omadustega, iseloomuga ja kõlblise tugevusega varustatud inimestest“.[10]

Eestlase kvaliteet

Eugeenikaliikumised kogu maailmas lähtusid sarnastest hirmudest. Kardeti madalamate ühiskonnakihtide kõrgemat iivet („Ka suur osa töölisklassist, kes ei avalda erilist tahet ülespoole tungimiseks, on tõuliselt alamal tasapinnal kui suurem osa keskklassidest“[11]), teiselaadseid immigrante ja rahvusvähemusi, eri faktoritest – alkohol, suguhaigused, kasvajad, mittetraditsiooniline seksuaalkäitumine (sh onanism), aga ka saastunud toit ja keskkond – põhjustatud nn degeneratsiooni. Eestlaste puhul tegi olukorra keeruliseks seegi, et polnud kindel, kui „väärtuslik“ on eestlaste n-ö loomulik bioloogiline kvaliteet. Juhan Luiga tõdes veel 1925. aastal, et „Eesti praegune tõug on õige närune“.[12] See oli probleem, sest ammu oli teada, et „Ainult degenereerunud rahvad võivad ära kaduda“.[13]

Tõulise alaväärtuslikkuse allikaid tundus olevat mitu. 19. sajandi teadlased olid keeleteadusest lähtudes paigutanud eestlased koos teiste soomesugu rahvastega mitte eriti prestiižse „kollase rassi“ sekka. Võtkem nt Nikolai Pirogovi mälestustes leiduv eestlase võrdlus lätlasega: „Lätlased ei ole tšuhnaade sarnased. Tõepoolest – lätlase keel on väga lähedane sanskritile; lätlased on ka palju lähedasemad slaavi hõimule. Teda [lätlast] ei nimeta keegi idioodiks“.[14]

Kuigi Eestis ei kasutatud rassi argumenti kohalike rahvuste vahelises mõõduvõtmises nii intensiivselt kui nt Soomes, tegelesid eesti antropoloogid sõdadevahelisel ajal innukalt „mongoliteooria“ ümberlükkamisega. Kokkuvõttes teatas Juhan Aul, et eestlaste seas olla „põhja tõu“ esindajaid vaat et rohkemgi kui rootslaste hulgas. Seda sõnumit oskas eesti eliit ära kasutada Saksa okupatsiooni tulles. 1941. aasta augustis saadeti Saksa võimudele Jüri Uluotsa allkirjastatud (tõenäoliselt Auli koostatud) kiri, milles kirjeldati põhjalikult eestlaste rassilist koostist, sooviga „kindlustada selline poliitiline kord, mis vastab nende [eestlaste] rassilisele eriseisundile Ida-Baltikumis, mille säilimine tuleb garanteerida.”[15] Eesti-poolne initsiatiiv leidis vastukaja. Peatselt teatas juhtiv natsiideoloog Reinhard Heydrich, et eestlased on saksastamiseks kõige sobivam Baltimaade rahvas, sest nende soontes voolab enim rootsi verd.[16] Selline seisukoht juhatas sisse järjekordse perioodi Eesti ajaloos, mil olime tunnistajaks eesti eliidi kiusatusele ära kasutada okupantide ideoloogiat.[17] (Siinkohal tuleb siiski märkida, et mingit eugeeniliste võtete puhangut Saksa okupatsioon Eestis kaasa ei toonud, siin ei toimunud ka vaimuhaigete hukkamist.[18])

Kuigi eestlasi sooviti näidata heas valguses, näris mõtlejaid mure nende „tõu“ kvaliteedi pärast. Väga emotsionaalselt halvustas eestlasi kogu oma loominguperioodi jooksul Johannes Aavik: „tõupärane tuimus, mõtlemise hõredus, peenuse puudus ja konservatism“.[19] Võis uskuda, et eestlaste füüsiliste ja vaimsete tunnuste kompleks oli kujunenud ebasoovitavas keskkonnas, mis põhjustas „eitavat väljavalikut“. Juhan Aul kirjutas, et „meie esivanemate vabastuskatsete ja sõnakuulmatuse tulemusel“ on jõutud selleni, et „nii mõnigi osa meie rahva tubliduse, julguse ja üksmeelsuse pärivuslikust alusest rändab Põrmu riigis, aatomite vallas ja ei seisa enam meie käsutuses.“[20] 20. sajandi alguses tundus, et eesti rahvas kaotab oma parimad liikmed ümberrahvastumise või väljarände tõttu. Suureks probleemiks tunnistati alkohol, aga ka „põlvest põlve kestvad rõhuvad tervisevastalised, vaevalised elutingimused“. Lähtuti ka spetsiifilisematest teadmistest, inbriidingule (sugulasaretusele) vihjas Peeter Hellat, kui pidas pärisorjuse peamiseks negatiivseks küljeks seda, et liikumisvabaduse äravõtmisega „sakslased sellesama valla rahvast isekeskis paarituma sundisid“.[21]

Eugeenikaseltsi tööst

1924. aastal loodi Eesti Eugeenika Selts „Tõutervis“ ning juba iseseisvuse-eelsel ajal levinud ideed said ametliku väljundi. Seltsi nn juhtlausete peamine sõnum oli jätk juba tuttavale murele degeneratsiooni pärast.[22] Et ära hoida „rakuosade rikkumist“, tulnuks võidelda alkoholi ja suguhaiguste vastu. Rõhutati, et kultuurrahvaste juures olevat ebasoodne valik harilik nähtus, ühiskondlikus hierarhias tõusmine toob kaasa perekonna väljasuremise hädaohu – sündimus väheneb just „väärtuslikes“ peredes. Juhtlausetes oligi palju tähelepanu pööratud rahvaarvu kasvatamisele. Sündimuse langust seostati eelkõige lastesaamisest tahtliku hoidumisega. (Mujal kirjutati: „Raskuste vähendamiseks haaratakse ahnelt preservatiivide järele.“[23]) Olukorda pidanuks parandama tark maksupoliitika, maaomandi jagamine, inimeste maale ja aedlinnadesse elama suunamine. Iga elukutse palk pidanuks 25-aastaselt abiellu astumist võimaldama. Samas hoiatati, et lihtne sündimuse tõusu soosiv poliitika võib kaasa tuua tõuliselt halvemate rahvaosade arvukuse kasvu.

Negatiivse eugeenika vallas juhtisid juhtlaused tähelepanu sellele, et Eesti seadused on puudulikud abiellumise takistamiseks. Nõuti kõigi alaväärtuslike ja vaimuhaigete seaduslikku sigimisvõimetuks tegemist, „seltskonnale“ vastuvõetamatute isikute sigimise ärahoidmiseks soovitati nad töökolooniatesse suunata.

Hoiatati ka segaabielude eest. Kuigi Eestis oli neidki, kes „rassisegunemist“ bioloogilises vaates eitasid („erinevate rasside ristpaaritus pole soovitav, mida tuleb silmas pidada eriti sisserändamise küsimuste lahendamisel“[24]), oli peamiseks probleemiks usk, et „tugevamast“ (vene või saksa) kultuurist pärit abikaasa pääseb perekonnas domineerima ning lapsed lähevad eestlusele seega kaduma: „eestlased oma rahvuse rõhutamisel või maksvusele viimisel perekonnaelus on märksa tagasihoidlikumad paljudest meie vähemusrahvustest, kes oma rahvuse tugevust ja uhkust ammutavad oma rahvusriigist ja siinsele olelemisele vaatavad kui paratamatule pahele.“[25] Lähemate sugulasrahvastega abiellu heitmist soositi.

Juhtlaused kutsusid üles eugeenilise hariduse levitamisele. Rootsi riigi eeskujul tulnuks luua eugeenika instituut. Selline avatigi Tartu Ülikooli juures 1939. aastal. Kõrgematesse koolidesse tulnuks sisse viia tõutervise loengud (ka usuteaduskonnas), koolide viimastes klassides pidanuks tõutervishoid olema kohustuslik õppeaine terviseõppe raames.

Teavitamine oli eugeenikute olulisim töömeetod. 1927. aastal avas eugeenikaselts abielunõuandla Tartus, järgmisel aastal ka Tallinnas. Kõige suurema jälje Eesti riigi arengusse andsid aga eugeenikaseltsi poolt aastatel 1927 ja 1935 korraldatud rahvusliku kasvatuse kongressid. Neis arutati nii eestluse vaimse kui bioloogilise poole üle, suur rõhk oli jätkuvalt iibega seotud küsimustel. Kongresside ettekanded publitseeriti, neid kajastas ajakirjandus.

Teine, 1935. aasta alul, juba autoritaarsuse ajajärgul toimunud kongress oli oluline stiimul riigivõimule kutsuda kokku „Ministritevaheline komisjon rahva juurdekasvu ja ühenduses seega kodanikkude üldise heaolu tõstmise võimaluste selgitamiseks ja sellel alal vastavate kavade koostamiseks“. Nimetatud komisjoni osalusel algatati järgmisel aastal rahvatervise kuusaastak. Autoritaarses riigis said demograafilised ja eugeenilised teemad võimude suure tähelepanu osaliseks. Seda mitte ainult seepärast, et Konstantin Päts oli korduvalt väitnud, nagu oleks eesti rahvas „haige“. Pigem oli küsimus selles, et rahvustervikluse kontseptsioon, mis tõsteti uutes poliitilistes oludes kilbile asendamaks (väidetavalt) destruktiivset parteipoliitilist vastasseisu, oli suuresti bioloogilise sisuga.

Niisiis tegeleti sõjaeelse vabariigi viimastel aastatel palju tervishoiu küsimustega, peamiseks eesmärgiks rahvaarvu kasvatamine. Toonaste suremusnäitajate juures oli selge, et lihtsam kui murda pead selle üle, kuidas naisi rohkem sünnitama panna, oli keskenduda teadaolevatele tervishoiumeetmetele suremuse vähendamiseks. Eriti tegi toonases Eestis muret väikelaste suremus, mis oli kõrgem kui naabermaades. Sellises olukorras tuli tähelepanu pöörata emade- ja lastekaitsele. Selles vallas anti küllaltki suur tegutsemisvabadus naiste organisatsioonidele. Rahvuslikus organismis oli naistele leitud soospetsiifiline roll, nende tööd kodumaa hüvanguks väärtustama ja juhtima mõeldud kutsekoda sai paljuütleva nimetuse – Kodumajanduskoda.

Enne naiste aktiivsuse kanaliseerimist oli eugeenikute seas iibele pühendatud aruteludes nähtud naise „kodunt põgenemist“ hirmuga: „meie väikerahvas peame kõigepealt nõudma, et naisterahvas oleks esmalt normaal inimene ja siis alles seltskondline võitleja, kõigepealt ema ja siis alles mehega võistleja, kõigepealt laste kasvataja ja siis alles advokaat, arst, „riiginaine“ jne. Ses mõttes tuleb meil Eesti naisliikumises väga suurt ettevaatust ja isegi konservatismi üles näidata.“ [26] Ka Eestis sai „naisküsimuse lahendamine“ eufemismiks, millega märgiti pronatalistlikke poliitikaid.

Poolt ja vastu

Eugeenika omaksvõtt Eestis ei olnud ühene. 1935. aasta Rahvusliku Kasvatuse Kongressi järel sai palju kriitikat meie üks juhtivaid sõnavõtjaid eugeenika teemal dr Juhan Vilms (Jüri Vilmsi vend). Tema suutis juba enne Mikk Pärnitsat solvata eesti rahva pühalikke tundeid, andes teada, et laulupidudele tuleks eelistada kehakultuuri. Vilms uskus, et rahva bioloogiline elutahe peab olema kantud alateadlikest tungidest (sport), mitte teadlikest (kultuur).[27]

Peamine rindejoon eugeeniliste ideede omaksvõtul jooksiski mitte nii väga erakonnapoliitika tasemel (eugeenikuid kuulus eri parteidesse, mõned juhtivamad olid siiski Tööerakonnas, mis kajastus ka selle programmis[28]), vaid arusaamises indiviidi autonoomiast. Siin võisid eugeenika jutlustajad olla esmapilgul vastuolulistelgi positsioonidel. Näiteks Juhan Aul eitas üldhariduslikke keskkoole nende nivelleeriva olemuse tõttu. Ta kirjutas, et paljud talendikad inimesed murduksid üldise keskpärasuse keskel ega saadaks seetõttu midagi „suurteenuslikku“ korda, vaatamata looduse poolt kaasa antud võimetele. Aul leidis, et pedagoogide ülesandeks peaks olema igas lapses tolle kõige olulisemate omaduste ülesleidmine. Tugeva ja arenemisvõimelise „rahvuskeha“ annaks hulk eri suundades võimekaid, diferentseerunud ja spetsialiseerunud inimesi.[29]

Paraku tunnistas Aul eeskätt bioloogilist individuaalsust. Pärast 1927. aasta rahvusliku kasvatuse kongressi oli tal mõttevahetus Peeter Põlluga, milles väitis, et kasvatus tegeleb vaid looduse poolt juba antud soodumusega ning isegi kui suudab ühes põlvkonnas midagi luua, lähevad asjad pikemas perspektiivis – s.o järglaste juures – ikkagi nii, nagu nad loodusseaduste põhjal määratud: „Arvamine, nagu saaks ainult kõrgemate vaimliste väärtuste kaudu rahva elutüüpi paremaks teha, on – kahjuks – päratu arusaamatus“.[30] Oma vastuskirjas möönis Põld, et ega temagi arva, et ainult kasvatus kõik korda suudab ajada, kuid ta tahab öelda, et pärilikkusõpetuse vallas paraku veel puudulike teadmiste pinnal ei tohi üksikindiviidi elu ja saatuse kohta otsuseid teha: „otse kartma peab hakkama seda julgust, millega tõendatakse, et teatava mõõdupuu järele (mis minu arvates veel küsitav) kidurate hulka arvatud inimesel igasugune koguväärtus „täiesti puudub“, ja et neid sigivusalalt steriliseerimise teel tuleb kõrvaldada“.[31] Põld leidis, et „et inimesi loomakasvatuse eeskujul paremaks teha ei saa“.[32]

Sarnaste mõtetega oli Põld esinenud juba 1923. aastal, mil Eesti karskustegelaste seas vaieldi nn otsese ja kaudse karskustöö meetodite üle. Esimene tähendas seda, et indiviid ise teeb valiku tervislike eluviiside kasuks, teisel juhul teinuks valiku riik läbi alkoholi tarbimist piiravate eri meetmete. Otsese karskustöö toetajate hulka kuulunud Põld süüdistas oponente, kelle eestkõnelejaks oli Juhan Vilms: „teie, kaudsed, tahate luua kultuuri monistlikku, jättes inimese oma tungide kätte (…) soovitate inimesega ümber käia kui lojusega: panna ta miljöösse, tuppa, kus ta midagi paha teha ei saa“. Põld leidis, et kaudse karskustöö propageerijad on suured pessimistid, kuna soovivad jätta kõik „bioloogilis-animaalsele seisukorrale“. Professor Põllu jaoks oli inimene ikkagi dualistlik olend: „Teil on kultuur ainult väliste mõnususte kokkuvõte, meil on kultuur kõik see, mis viib looduslisest seisukorrast üle“.[33]

1930. aastatel tekkis Eestis eugeenikale, eeskätt steriliseerimise propageerijatele juba ka tõsisemat erialast vastuseisu. Anti mõista, et sellise meetodiga on väga raske seatud eesmärke saavutada isegi meditsiinis, rääkimata kõikvõimalike muude „alaväärsete“ kaotamisest. Eugeeniliste steriliseerimiste vastu astusid välja Tartu Ülikooli professorid Ernst Blessig, Maximilian Bresowsky ja Karl Schlossmann (viimane küll autoritaarsel ajastul, pärast Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks saamist muutis meelt). 1938. aastal kirjutas põllumajandusteadlane Robert Silvester ajakirjas Akadeemia, et steriliseerimispropaganda omab populaarteaduslikku iseloomu ning geneetika, mis olevat ikkagi „eksaktne teadus“, lubavat steriliseerimisideoloogias kui inimeste tõu parandamise vahendis kahelda. Nende jaoks, kes aga sotsiaalseid indikatsioone negatiivse eugeenika rakendamisel oluliseks pidasid, andis Silvester hinnagu juba oma kirjutise esimeses lauses: „Steriliseerimine iseenesest on akt, mis vägagi tugevasti riivab demokraatliku riigi kodanikkude vabadusi“.[34]

Abikäsi totalitarismile ja populismile

1931. aastal ühinesid Eestis eugeenika- ja genealoogiaselts, sündis Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. Ajaloolane Juhan Vasar, kes juhtis seltsi genealoogiaosakonda ning hiljem juba autoritaarses Eestis oli tähtis riigiametnik, kureerides mh Eestis tehtavat teadustööd, andis mõista, et „statistiline genealoogia (…) süvendab seda suunda ühiskonnateaduses, mis ei luba teoreetiliselt konstrueeritud klassivahedele enam anda nii suurt tähtsust kui varemini, vaid juhib tähelepanu klassivahede laialivalguvusele, nende ületamisele teiste, mitte nõrgemate sidemete kaudu, kui on klasse lahutavad ja köitvad majanduslikud ning elukutselised seosed“.[35] Vasar lähtus pärast 1934. aasta riigipööret kilbile tõstetud rahvustervikluse ideoloogiast, leides, et genealoogia „näitab ära ka loomuliku tee, mis suunas … kokkukuuluvustunne peab arenema: perekonna, sugulaskonna kaudu rahvuse ja siis alles inimkonna juurde. Ka üksiku isiku huvi oma suguvõsa kohta viib lõpuks äratundmiseni, et rahvus ei ole mitte ainult abstraktne ajalooliselt kujunenud saatuse ja huvi ühik, vaid et rahvuse kujunemises suurt osa mängivad ka tihedamad veresidemed“.[36]

Eugeenika propageerijad edastasid pidevalt otseselt või varjatult sõnumit, mille järgi kodanik sulandub rahvuskehasse ning indiviidi autonoomia peab taanduma riigi või rahvuse huvide ees. Rõhutati näiteks, et inimese kohus ei ole mitte ainult enda tervise vastu huvi tunda, vaid ka järeltulijate ja niiviisi laiemalt rahvatervise vastu: „Olgu kodumaa ja rahva saatus igale sama võrra südame pääl, kui oma elu ja saatus.“ Selle tsitaadi autor dr Maria Jürisson rõhutas, et ka arstid peavad eri kaasusi nägema ühiskondlikust vaatevinklist – sigimatus pole eluohtlik üksikindiviidile, küll aga on see ohtlik patoloogia rahva jaoks.[37]

Rääkides reproduktiivsuse „riigistamisest“, tasub meenutada sõjaeelses Eestis pikalt arutluse all olnud abordi legaliseerimist. See olekski juhtunud, kui mitte 1934. aasta riigipöörde järel poleks muudetud juba vastu võetud Kriminaalseadustiku rakendussätteid. Abordi legaliseerimise poolt olid olnud vasakpoolsed poliitilised jõud, küsides: „Kas ühiskonnal on õigus sundida sünnitama lapsi? Nii kaua … ei võiks seda õigust olla, kuni ühiskond ei ole kindlustanud võimalust lapsi kasvatada.“[38] Abordi vabaksandmise eitajad lähtusid iibe-hirmudest: „raseduse katkestamise vabadus … osutub suureks hädaohuks peamiselt eetilisist, samuti aga ka rahvuspoliitilisist vaatekohtadest.“[39] Viimane oli Eesti Arstideseltside Liidu seisukoht, mis eugeenilisi ja meditsiinilisi aborte siiski tunnistas. Abordi keelustamine Eestis lähtus kokkuvõttes rahvustervikluse loogikast ning murest rahvaarvu pärast – kui vana Vene seadusandluse kohaselt oli abort mõrv (surmamine), siis Eesti Kriminaalseadustik nägi seda süüteona rahva tervishoiu vastu.

Eugeenilise ideoloogia leviku mõõdupuuks eri riikides on neis steriliseerimisseaduste vastu võtmine. Eestis võeti seadus vastu 1936. aastal Riigivanema dekreediga, kehtima hakkas see järgmise aasta 1. aprillist. Sellisel moel sattus Eesti nende riikide sekka, kus valdavalt 1930. aastatel steriliseerimisseadused vastu võeti. Pioneeriks vastavas vallas oli olnud USA, kus Indiana osariik seadustas kurjategijate, „idiootide“ jt steriliseerimise 1907. aastal. 1935. aastaks olid vastavad seadused vastu võetud 28 osariigis. 1928. aastal seadustas steriliseerimise Alberta provints Kanadas ning ka üks kanton Šveitsis. 1929. aastal alustas „katseperioodi“ Taani, et 1935. aastal seadus lõplikult vastu võtta. Teised Põhjamaad – Norra, Rootsi ja Soome – võtsid seadused vastu 1934. aastal, Island 1938. Läti liitus seltskonnaga 1937. aastal. Saksamaal võeti pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal vastu terve seaduste pakett, mõned neist pigem meditsiinilised, teised rassipoliitilised. Kõik riigid nimekirjas peale Eesti, Läti ja Saksamaa olid demokraatlikud. Üheks ühendavaks jooneks nimetatud riikide vahel on protestantlik-luterlik kultuuritaust. (Saksamaa katoliikliku osa vastuseisu steriliseerimistele jms-le – steriliseerimisseadused nägid ette ka aborte – murdis natside võimuletulek.) Seaduse vastuvõtmisele järgnenud kahe aasta jooksul sundsteriliseeriti Eestis ametliku statistika kohaselt 41 inimest, 90% neist naised. (Kuigi iseseisvuse viimase aasta kohta andmed puuduvad, võib öelda, et tegemist oli väga tagasihoidliku arvuga võrreldes teiste riikidega, kus sarnased seadused vastu võeti.)

Eestis oli sellise seaduse vastuvõtmisest kaua räägitud, eestkõnelejaks lisaks eugeenikuile ka arstid. Tööpealkiri seadusele oli olnud ka „pärilike haiguste ärahoidmise seadus“.[40] Kõneldi mitmesugustest sihtrühmadest, nagu alkohoolikud, pärilikult kurttummad, õpiraskustega koolilapsed jne. Seaduse lõplik versioon nimetas siiski vaid „Pärilikult vaimuhaigeid, nõdramõistuslikke, raskel kujul langetõbiseid ja neid isikuid, kellel on parandamatud, pärivuse teel edasiantavad rasked kehalised vead.“

Kuigi Eestis, kus steriliseerimiskomisjonide (neid moodustati kaks) arhiivid ei ole arvatavasti säilinud, võib oletada, et kirurgia abil lahendati pigem jooksvaid hoolekandelisi küsimusi. Dr. Friedrich (Priit) Paas analüüsis 1930. aastal nn alaväärtuslike koormust ühiskonnale ning omavalitsustele. Kasutades Hans Madissooni arvutusi, väitis ta, et Eestis võib elada vähemalt 11 445 vaimuhaiget, idiooti, kurttumma, tumma, kurti ja retsidivisti. Arvestatud polnud psühhopaate, kes samuti kehtiva abieluseaduse alusel – kui isikud, kes oma teo iseloomust ja tähendusest ei suuda aru saada ehk oma tegevust juhtida – peaksid olema ilma jäetud järglaste saamise õigusest. See seltskond kokku kulutaks vähemalt 1 300 000 krooni aastas, tõenäoliselt aga palju enam – kuni 10 000 krooni päevas.[41] Neil inimestel olnuks ka järglased, eeldatavalt samasugused.

Ametliku teabe järgi kulus riigil 1929./1930. aastal vaimuhaigete jt peale 702 383 krooni, rahva tervishoiu peale (rinnalaste ja emade nõuandekohad, tiisikuse, sugu- ja nakkushaiguste vastane võitlus ning üldine tervishoid) aga umbes 490 000 krooni. Majanduskriisi tingimustes sooviti edaspidi kulusid kokku hoida. Niisiis pöördus Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsus Tartu Ülikooli psühhiaatrite poole sooviga avaldada „arvamist selle kohta, kas, kuidas ning missuguste ümberkorraldamistega oleks võimalik kulusid vaimuhaigete ja nõdramõistuslikkude hoolekande alal maksimaalselt vähendada, kaaludes selle juures isegi küsimust, kas ei oleks soovitav teha seaduslikuks parandamatute raskete vaimuhaigete hävitamine?“[42] Seda siiski ei juhtunud, ei juhtunud, nagu juba mainitud, ka Saksa okupatsiooni ajal.

Eesti kogukondade „punane joon“ abivajajate tolereerimisel ületati 1937. aastal, mil hoolekandeseadusesse tehtud täienduste järgi ei katnud riik enam kõiki vaimuhaigete ja nõdrameelsete hooldamise kulusid, vaid ainult 75%. Nüüd muututi eriti altiks retoorikale, mis kutsus üles piirama „mõne nõdramõistuslise vallalise ema … nõdrameelsete laste arvu, kes kõik pärast ühiskonna hooldamisele jäävad“.[43] Näeme populistlikku sõnumit, mis vastandab rahvast „parasiitidele“.[44] Ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseadus mainis „kahjulikke abivajajaid“.[45]

Kokkuvõtteks

Inimeste stratifitseerimine meditsiinilisest kompetentsist lähtuvalt oli eugeenika nurgakivi. Selle ümber ehitati omakorda populistlik retoorika. Juhan Vilms kirjutas: „Pärivusõpetus ühes antropoloogiaga on näidanud, et inimesed ei ole ühetaolised ega üheväärtuslikud. Seepärast ei  saa juttugi olla inimeste ühesugustest  õigustest ega ühesugustest vabadustest juba puht teaduslikult.“[46] Sellised seisukohavõtud sunnivad Eesti eugeenikaliikumist, vaatamata selle igati kiiduväärt jõupingutustele rahvatervise edendamise vallas, lõppkokkuvõttes ikkagi negatiivselt hindama. Elitistlik eugeenika objektistas kodanikke, utilitarism piiras nende autonoomiat.

Eugeenilise ideoloogia populaarsust Eestis võib seletada mõne meie ajaloole spetsiifilise aspektiga. Samas oli tegemist nähtusega, mis toimis universaalselt paljudes maades. Eugeenika oli madalaim ühisnimetaja, mis ühendas populaarseid teadmisi, sotsiaalset mõtlemist ning populismi. Eesti olukorra tegi traagiliseks see, et liikumine, mis oli seadnud oma eesmärgiks rahvusliku emantsipatsiooni, püüdis eesmärke saavutada rahva liikmete autonoomiat piirates.

 

[1] A. Lüüs, Eugeenika põhi- ja päevaküsimusi. Francis Galtoni elutöö. Olion, 1931, nr 4, lk 163.

[2] J. Vilms, Erakondadeta ühiskonna poole: Eesti kui korporatiivne riik. Tallinn, 1933, lk 76.

[3] Sealsamas, lk 92.

[4] Inimesetõud. Rmt-s: Eesti Entsüklopeedia, kd 3. Tartu, 1934, vrg 1261.

[5] T. Karjahärm, Tõuküsimus Eestis iseseisvuse eel: Historiograafiline referaat. Akadeemia, 1993, nr 7, lk 1361.

[6] P. Weindling, Race, Eugenics and National Identity in the Eastern Baltic. Rmt-s: Baltic Eugenics. Bio-Politics, Race and Nation in interwar Estonia, Latvia and Lithuania. Toim. B. Felder, P. Weindling. Amsterdam, 2013, lk 35.

[7] J. Luiga, Rahvaste tõus ja langemine. Kõne Narva karskuse-kongressil 1. aug. 1909, mõne muudatusega ilmunud: Päevaleht, 02.07.1910. Tsiteeritud rmt-s: J. Luiga, Mäss ja meelehaigus. Tartu, 1995, lk 221.

[8] Sealsamas, lk 222.

[9] H. Madissoon, Alaväärtuslike ja kurikalduvustega isikute steriliseerimisest. Eesti Arst, 1927, nr 9, lk 375.

[10] Tõutervise juhtlaused. Tulev Eesti, 1925, nr 1, lk 2–6.

[11] J. Vilms, Erakondadeta ühiskonna poole, lk 92.

[12] J. Luiga, Küsimusi arstidepäevalt. Tõu headus, poissmeeste kiusamine. Ohvitseride abielu. Tsit: J. Luiga, Hingejõu ilmed. Tartu, 1995, lk 140; Esmakordselt ilmunud: Vaba Maa 24.09.1925, nr 221, lk 6.

[13] J. Luiga, Rahvaste tõus ja langemine, lk 213.

[14] Н. Пирогов, Вопросы жизни. Дневник старого врача. Sankt-Peterburg, 1885, lk 312.

[15] J. Uluots, Über den rassischen Bestand und die rassische Zugehörigkeit der Esten. [Tartu], 02.08.1941. Abschrift. Praha, Tšehhi Rahvusarhiiv, 114-7 (käsikirja koopia autori valduses).

[16] D. Eichholtz, Der „Generalplan Ost“. Über eine Ausgeburt imperialistischer Denkart und Politik (mit Dokumenten). Jahrbuch für geschichte der sozialistischen Länder Europas, 1982, kd 26, lk 258.

[17] A. Weiss-Wendt, Building Hitler’s „New Europe“. Rmt-s: Etnography and Racial Research in Nazi Occupied Estonia. Racial Science in Hitler’s New Europe 1938–1945.Toim. A. Weiss-Wendt, R. Yeomans. Lincoln; London, 2013, lk 287–329.

[18] K. Kalling, Eesti vaimuhaigete saatus Saksa okupatsiooni aastail (1941–1944). Eesti Arst, 2007, nr 3, lk 183–192.

[19] J. Aavik, Ideepe. Tallinn, 2010, lk 431.

[20] J. Klein, Pärivus ja rahvas. Tartu, 1926, lk 99.

[21] P. Hellat, Tervise õpetus. 2. täiendatud tr. Peterburi, 1913, lk 352–353.

[22] Tõutervise juhtlaused. Tulev Eesti, 1925, nr 1, lk 2–6.

[23] Pärivus ja valik. Tõutervishoiu käsiraamat. Tartu, 1927, lk 197.

[24] H. M. (=H. Madissoon), Mitmesugused märkmed. Norra eugeenika programm (lühendatult). Eesti Arst, 1929, nr 8, lk 316.

[25] V. Üprus, Väljavaateid rahvusriigi püsimiseks Eestis rahvusbioloogilisil kaalutlusil. Akadeemia, 1937, nr 2, lk 83.

[26] J. Vilms, Poligaamiline abielu Eestis. Tallinn, 1920, lk 5.

[27] Eesti rahva tulevik. II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Tartu, 1935, lk 97–100, 129.

[28] Tööerakonna üleriiklik kongress Tallin-nas, 2. ja 3. märtsil 1929, lk 9–10.

[29] J. Klein, Missugune peaks olema meie keskkool? Kasvatus, 1919, kd 1, lk 167.

[30] J. Klein, Kasvatus või pärivus? Külvaja, 1927, nr 6, lk 57–58.

[31] Sealsamas, lk 59.

[32] P. Põld, Vastuseks härra Juhan Kleinile. Külvaja, 1927, nr 6, lk 58–59.

[33] P. Põld, Sõnavõtt. Eesti XIII karskuskongress Tartus 24. ja 25. veebruaril 1923. a. Tartu: Eesti Karskusliidu väljaanne nr 114 (1923), lk 62.

[34] R. Silvester, Sterilisatsioon pärivusõpetuse seisukohalt. Akadeemia, 1938, nr 6, lk 383.

[35] Eesti rahva tulevik, lk 104.

[36] Eesti rahva tulevik, lk 103.

[37] M. Jürisson, Pärivusest. Eesti Naine, 1925, nr 1, lk 9, 11.

[38] III Riigikogu protokoll. 1928, 7. istungjärk, protokollid nr 169–199.

[39] Muudatusi Kriminaalseadustikus abordi suhtes. Eesti Arst, 1934, nr 5, lk 351–352.

[40] K. Toomingas, Vaimuhügieeni ülesandeist Eestis. Eesti Arst, 1935, nr 7, lk 512.

[41] F. Paas, Tervishoidlikust nõuandest abiellujaile. Linnad ja Alevid, 1930, nr 8, lk 118.

[42] Tartu Ülikool, kirjavahetus… ERA 1108-5-684. L 215a.

[43] Hoolekande seaduse muutmise ja täiendamise seadus (steriliseerimise küsimuse osa). Eesti Arst, 1935, nr 1, lk 69.

[44] K. Kallas, Populism ja natsionalism. Vikerkaar, 2019, nr 12, lk 91.

[45] Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 27–28.

[46] J. Vilms, Erakondadeta ühiskonna poole. Eesti kui korporatiivne riik, lk 41.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk