Filmikunst ja kommertskino sünd

ANDREI LIIMETS

Vaata millise mätta otsast tahes, Eesti film tegi viimase kümnendiga läbi tohutu arengu. Veel nullindate lõpus kiruti aeglust ja ängi, nõrgavõitu stsenaariume ja raha nappust. Nüüd kirutakse ainult nõrgavõitu stsenaariume ja raha nappust. Nali naljaks, kurta on õige vähese üle, eriti sellise ajalise võrdluse korral. Edust kõnelevad nii subjektiivselt soojad hinnangud kriitikutelt ja publikult kui ka külmad numbrid. 2010. aastal, eelmise majanduskriisi põhjas, valmis kokku paar tosinat filmi, millest vaid nelja täispika seast osutus menukaimaks Andres Puustusmaa „Punane elavhõbe“ 27 000 vaatajaga. Aasta varem oli teisel põnevikul „Pangaröövil“ läinud selles arvestuses troonimiseks vaja vaid 6500 silmapaari.

2019. aasta numbreid võimendas sektorisse korraliku rahasüsti pumbanud EV100 programm, ent kasvukõverad kulgesid ülespoole juba enne seda. Kokku valmis mullu koos lühi- ja dokumentaalfilmidega üle 60 nimetuse ning kodumaal esilinastus koguni 15 täispikka mängufilmi. „Punase elavhõbeda“ vaatajanumbreid ületas neist seitse, „Pangaröövi“ omi kaksteist. Kõik rekordid purustas muidugi mammut nimega „Tõde ja õigus“ oma enam kui 267 000 vaatajaga.

Mammut nimega “Tõde ja õigus”

Kui taseme tõusu taga on olnud filmitehniliste oskuste järjepidev areng ning kaastootmiste ja EV100 programmi tõttu paisunud eelarved, siis Eesti filmi publikumenusse on andnud tohutu osa peamiselt erarahadega tehtud linalood. Alles üsna hiljuti näis riigi rahastuseta filmi tootmine võrdlemisi lootusetu ettevõtmisena – eksperimendina, millesarnast üritas Veiko Õunpuu oma 2015. aastal Hooandja toel valminud „Roukliga“. Enamiku linastuvate teoste tiitritest paistab sarnaselt suurema osa Euroopaga mõni avaliku sektori rahastaja – Eestis siis enamasti Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Õunpuu otsingulistel autorifilmidel on muidugi keeruline laia publikut tabada, mis on aga möödapääsmatult vajalik filmi kui kalli meediumi alla minevate summade osalisekski tagasiteenimiseks. Kui riigi rahastada jäänud filmikunsti üheks eesmärgiks on (rahvus)kultuuri hoidmine, talletamine ja arendamine, siis pole hilisem piletitulu esmatähtis tegur. Tootja püüab oma kulud tasa või väikesesse kasumisse saada, ülejäänu doteerib riik. Erainvestorite raha lisandumisel selline dünaamika muutub ning neid on sisenenud Eesti filmitootmisesse üha rohkem. Seega rihitakse ka üha rohkem filme võimalikult laiale publikule.

Nii võib rääkida viimase kümnendi jooksul Eesti kommertskino sünnist. Kommertsfilmi vastandatakse enamasti väärtfilmile, ehkki pooluste vahele jääb palju pool- ja veerandtoone. Kommertsfilmi puhul pole kultuuriline ega kunstiline püsiväärtus oluline, ennekõike on vaja publik piletijärjekorda saada. Ameerika turu puhul tähendab see enamasti seost, et mida kommertslikum film, seda suuremad eelarved, seda vägevamad eriefektid, seda sätendavam vorm ja kergemini kurgust alla voolav sisu.

Euroopa filmituru ja Eesti väiksuse eripärad on tähendanud mõnevõrra vastupidist pilti – kommertsfilm on pigem just odavalt toodetud, madalama tehnilise kvaliteediga. Retseptsioonist on sageli läbi käinud kirjeldus „telefilmilik“. Publikut pole see siiski heidutanud. Õunpuude-Keeduste-Sarnetite ambitsioonikuse kõrvale mõjus Eesti filmis omamoodi murrangut sümboliseerinud „Klassikokkutulek“ 2016. aastal justkui vabastava ventiilina. Lõpuks ometi midagi lihtsat ja lõbusat! Purunesid vaatajarekordid ning kiirelt toodeti valmis kaks samuti menukat järge.

“Klassikokkutulek”

Filmikriitikuna on lihtne „Klassikokkutuleku“ triloogia suhtes mürgiseks muutuda – Taani juba iseenesest vaimuvaesest algvormist laenatud sisu, lihtne rahvalik huumor, Mait Malmsteni munandid saunalava vahel. Selge see, et tuhandeid filme näinud kriitikute ja reede õhtul lõdvestuma tulnud vaataja maitsed, eelistused ja ootused erinevad diametraalselt.

Seeria ja paljude järglaste valvsaks tegevaks allhoovuseks on ennekõike olnud neist läbi kumav misogüünia äärel tölp isasus. „Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad, kui kere kannatab“, kõlas „Klassikokkutuleku“ reklaamtekst. Paraku pole palju vähem naljakat alkoholi üle pruukivast ja end mitte kontrollivast keskealisest mehest, kelle jaoks pole mõeldamatu ei siivutu lähenemine end pildituks pidutsenud vastassugupoolele (esimene osa) ega seinalt kahmatud jahipüssist naiste pihta tule avamine (teine). Piir kellegi üle ja kellegagi koos naermise vahel võib jääda õhkõrnaks, ent on ülioluline. Paraku eeldab populistlik huumor sageli moraalselt ebameeldivate ja labaselt stereotüüpsete karakterite puhul just viimast.

Olgu, huumor on muidugi subjektiivne ja sõna jäägu vabaks, aga maitsevääratusi võib „Klassikokkutulekute“ tuules ilmunud komöödiatest nagu „Svingerid“ („mille kõrval on mõlemad „Klassikokkutuleku“ filmid kui Euroopa nišifestivali tasemel šedöövrid“, kui tsiteerida Tauno Vahteri Sirbi-artiklit „Kuidas liigub kultuuriäri raha?“) või „Lõbus perekond“ (ilmselt kõige jälestusväärsem katse muuhulgas naiste- ja loomadevastast vägivalda vahvalt vaimukaks pöörata) leida küllaga. Esimesele jagus seejuures ka rohkelt vaatajaid, teisele mitte.

Eraldi fenomeniks on Eesti filmimaastikul muutunud legendaarne telemees Toomas Kirss, kes on muutnud oma vahenditega hakkamasaamise ja muust filmivoolust irdumise põhimõtteliseks modus operandi’ks. Tema ülimenukal sarjal „Pilvede all“ põhinev täispikk käkk alapealkirjaga „Neljas õde“ tõi 2018. aastal kinodesse 67 000 inimest. Veel sama aasta sees linastus Kirsi „Õigus õnnele“, millel oli „Neljanda õega“ võrreldes mitmeid võlusid, nagu päris inimese moodi peategelane ja pool tundi lühem kestus, ent millel eelkäija publikumenu siiski korrata ei õnnestunud. Kirss jätkas Eesti filmi traditsioonide murdmist ka tänavu, kui koroonapausi tõttu edasi lükatud, Arnold Rüütlist filmimaailma tõusva tähe teinud „Salmonid. 25 aastat hiljem“ esilinastus harukordsel moel suvisel ajal.

Kurioosumiks võib pidada Henrik Normanni debüüti „Elu hammasratastel“, mis linastus üksikuid kordi tavaliselt kinokalendris mitmenädalast tühjust tähendaval Pimedate Ööde Filmifestivali ajal, püüdes oma kahe ja poole tunnise kestusega lisaks ka Eesti pikima linaloo tiitlit. See kuulub tänaseks 165 minutiga küll hoopis „Tõele ja õigusele“. Vot ühes kaalukategoorias kokku sattunud parajat paari!

Kui „Klassikokkutulek“ ja Kirss esindavad kõige tugevamalt alternatiivi seni vähe vaataja ootustega arvestanud ja pisut elitaarse maiguga kinole, siis autsaiderite ja õhukese rahakotiga filmitegemise äärmuslikemaks näiteks on veelgi kultuslikuma maine omandanud „Õiglus“, mis, tõsi, ei mängi vaatamata lihtsusele ka korraliku kommertsteose kategoorias. Amatöörnäitleja Toomas Aria kirjutatud, produtseeritud, lavastatud ja näideldud märul kogus sarnaselt Õunpuu „Rouklile“ (veel üks vahva duo!) toetust Hooandjas ning omandas juba enne linastumist (kurja) kuulsuse kohaliku vastena Tommy Wiseau „The Roomile“.

“Õiglus”. Kaader filmist.

On erarahastuse ja iseseisvalt toodetud filmide arvu kasv siis Eesti filmile lõpuks viljakas või mitte? Tasub taas korrata, et vastandus väärtkinoga on võrdlemisi tehislik. „Tõde ja õigus“ on nii rahva- kui ka kvaliteetfilm. Kõrget ja madalat on suurepäraselt ühendanud näiteks Rain Rannu „Ükssarvik“, mis on ühtaegu võrdlemisi odavalt toodetud ja otse näkku huumoriga komöödia, ent ka nutikas ja päevakohane vaatamine. Lisaks on tekkinud laienenud võimaluste tõttu julgus katsetada eri žanridega, olgu näideteks õudusfilmid „Kiirtee põrgusse“ ja „Kõhedad muinaslood“. Varasemast meenub Tarantinole kummardav „Vasaku jala reede“, mis pidi olema publikule suunatud B-film, ent pälvis rohkelt kiidusõnu ka kriitikuilt. Sama võib nentida sisult robustse, ent vormilt loova savianimatsiooni „Vanamehe film“ kohta.

Valikurohkus on publikule mõeldes seega pigem tervitatav, nii mürgiseks kui osa sellest ka kriitikuid ei muudaks. Vaevalt tahaks keegi ka üksnes riigisõltuvust ja ühte tüüpi kunstifilme. Eks ole kino ju õigupoolest demokraatliku ideede turuplatsi pikendus – jäägu igaühele vabadus „Klassikokkutulekut“ nautida nagu ka nõudlikuma meelega vaatajaile õigus kitsaskohtadele osutada. Natuke tumedamad pilved paistavad ikka koonduvat sinna, kus pendel ähvardab liikuda teise äärmusesse. Hetkel paistab selleks olema kogu ahela koondumine ühe ettevõtja kätte, kelle päralt tõotab varsti olla suur osa kinoturust, tootmine, tükk levist, lisaks veel suurematele lehtedele ja vaadatuimatele telekanalitele. Kas koondumine saab olema järgmise kümnendi märksõna, või saab selleks olema hoopis „Teneti“ tuules tehtav vähemustootmine suurtele rahvusvahelistele projektidele, on vara öelda. „Tõe ja õiguse“ järgedest igatahes veel kuulda ei ole, „Õiglus 2“ on see-eest ammu töös.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk