Kodanikuühiskond

HENRI KÕIV

Kas mäletate veel seda maikuu päeva kümme aastat tagasi, kui Saku Suurhallis oli õhk ootusärevusest paks? Ühed lootsid ja teised kartsid, et nende silme all luuakse uus erakond. Loomulikult pidid esimesed pettuma ja teised said kergendatult hingata, kui teater NO99 juht Tiit Ojasoo saatis „Ühtse Eesti“ lõppvaatust jälgima tulnud publiku koju sõnadega: „Te olete vabad.“

Need sõnad märgivad laiemat muutust ühiskondlikes arusaamades, kus seni oli olnud valdav valge laeva ootus. Ootus, et keegi teine muudaks poliitika puhtamaks, juuriks välja korruptsiooni, pakuks lahendusi arvukatele sotsiaalsetele probleemidele, tooks värsket verd ja kehtestaks ausamad mängureeglid. Keegi teine ehk mõni uus suur massipartei. Ojasoo andis mõista, et see raske töö tuleb kodanikel ise ära teha, mitte loota, et kuskil ootab kannatlikult oma hetke ausam poliitikute klass. Ja seda tööd ei pea tingimata tegema Toompeal ega isegi mitte parteikontoris, vaid ühiselu mängureegleid saab mõjutada ka väiksemates vabaühendustes, internetis või plakatiga väljakul seistes.

Just seda oleme viimase kümnendi jooksul järjest enam näinud: meeleavaldusi ja petitsioone, tõrvikurongkäike ja lillemerd, manifeste ja hartasid, arvamusfestivale ja inimkette, naiste marsse ja elu marsse, rattakolonne Tallinna kesklinnas ning autokolonne Läti piiri ääres. Kuigi mul puudub statistika selle kohta, kui palju on taasiseseisvunud Eestis toimunud igal aastal meeleavaldusi, jääb vähemalt meediat jälgides mulje, et oleme varsti oma arengus järele jõudmas Lääne-Euroopale, kus elu on streikide tõttu pidevalt häiritud. Olgu tegemist mõne kooli või sünnitusosakonna sulgemise, rekreatiivselt olulise metsatuka või hiiekoha hävitamise, väärtushinnangutega vastuollu mineva poliitilise otsuse, avalikku ruumi risustava uusarenduse või isegi ebasobiva tänavanimega – Eesti inimesed on valmis oma meelsuse näitamiseks koonduma ja tegema häält.

Selline kodanikuaktivismi puhang näib seejuures olevat üsna hiljutine. Veel 2011. aastal korraldati Kodanikuühiskonna Nädala raames näidismeeleavaldus, mille eesmärk oli julgustada inimesi häälekamalt oma arvamust avaldama, sest korraldajate meelest seda toona piisavalt tihti ega mõjusalt ei tehtud. Üheksa aastat hiljem toimuvad iganädalased meeleavaldused EKREIKE koalitsiooni vastu, samamoodi protestivad kliimanoored igal reedel koolist puududes otsustajate suutmatuse pärast kliimamuutuste pidurdamiseks midagi ette võtta. Kuigi kumbki pole väga osavõtjaterohke, tähendab avalike kogunemiste sagenemine linnapildis protestide normaliseerumist ühiskonnas. Iseküsimus on, kas saab vedada võrdusmärgi meeleavalduste hulga ning kodanikuühiskonna tugevuse vahele?

Samas annavad kirjeldatud näited tunnistust sellest, kuidas erakonnapoliitika väliselt otsitakse võimalusi kaasa rääkimiseks, otsuste mõjutamiseks või juba tehtu kritiseerimiseks. Oodata neli aastat selleks, et samu asju teha valimiskasti juures, tundub 2020. aastal lootusetult iganenud kontseptsioonina. Veelgi enam, kümnendi keskel tundus hetkeks, et parteipoliitika kui selline on oma aegumistähtaja ületanud.

Esmalt suunas „Ühtne Eesti“ avalikkuse tähelepanu korraga nii poliitikute moraalsele palgele kui ka riigivalitsemise tehnilistele aspektidele. Tähelepanu teravdas toona ahenenud poliitiline konkurents – Savisaare juhitud Keskerakonna ümber kehtestatud cordon sanitaire, Rahvaliidu pildilt kadumine pärast maadevahetuse skandaali, ainult nelja partei pääsemine Riigikogusse 2011. aasta valimiste järel ning vankumatult Reformierakonna käes püsinud peaministritool.

Toimunud arengud andsid põhjust rääkida poliitika kartellistumisest ning erakondlikest toiduahelatest, mis loovad ideaalse kasvupinnase korruptsiooniks. Viimast kinnitasid lühikeste vahedega ühiskonda raputanud Silvergate ja Autorollo skandaal. Vastukaaluna hakati looma teistsuguseid poliitilisi ühendusi, mis juba nime tasandil üritasid ennast siduda vabakonnaga – Vabakund, Vabaerakond, Vaba Tallinna Kodanik. Lahendusena ei pakutud mitte uut massiparteid, vaid aktiivsete kodanike poliitilist mobiliseerumist valimisliitude kaudu. Paraku pole ükski protestivaimust sündinud valimisliit ega erakond, mis sel perioodil loodi, suutnud välja pakkuda uut toimivat erakonnamudelit.

Kodanikuühiskonna arenguid silmas pidades on siiski tähelepanuväärne, kuidas Silvergate’ist alguse saanud protestid leidsid Eesti institutsionaliseerunud vabakonna esindajate eestvedamisel oma lahenduse. Rahvakogu kui arutleva ja osalusdemokraatia hübriidvorm võimaldas kõigil huvilistel ise erakondade rahastamise ja valimissüsteemi reformimise kohta ettepanekuid teha, esmalt veebis, seejärel juba Rahvakogu arutelupäeval. Tõsi, hiljem pidi need seadusteks vormima Riigikogu, kes aga ainult väikese osa Rahvakogu esitatud ettepanekutest vastu on võtnud. See on üks põhjus, miks Rahvakogu on hiljem saanud kõvasti kriitikat.

Samuti kõlasid arvamused, et jääkeldris kanaliseeriti rahva siiras protestivaim justkui mingisugusesse eliidi projekti, kus kõik said küll osaleda, aga mitte mängureegleid kokku leppida. Mõneti hakkas juba siis välja joonistuma kodanikuühiskonna sisemine paljusus ja sellega kaasnevad vastuolud. Oli neid, kes soovisid asju teha koostöisemalt ja konstruktiivsemalt, kellele vastandusid omakorda kompromissituma mõttelaadiga inimesed, kes oleksidki hea meelega tänavatele telkima jäänud. Leidus ka neid, kes tegid mõlemat, tajudes väga hästi, kuidas kümnendi jooksul muutus kodanikuaktivisti tegutsemisraamistik avaramaks. Sagedane oli eri taktikate kombineerimine, sh on näiteks keskkonnaühendustel tekkimas juba teatav tööjaotus, kus eesmärgid on küll ühised, kuid keegi näitab nende saavutamiseks tänaval hambaid, samas kui teine organisatsioon teeb kohvitassi taga huvikaitset. Seejuures võib selline tegevus olla omavahel vägagi koordineeritud.

Reformierakonna musta raha skandaali puhul on märgiline siiski see, kuidas ulatusliku ühiskondliku kriisi lahendamisse panustati kollektiivselt, ilma et populistid oleksid saanud teema kaaperdada. Isegi kui protsess tundus mõne jaoks suletud ja elitaarne, oli see alternatiividega võrreldes kordades kaasavam, argumenteeritum ja demokraatlikum. Võrdlusena sobib paar aastat hiljem ühiskonna lõhestanud kooseluseaduse vastuvõtmine Riigikogus, mida võiks ju samuti pidada igati demokraatlikuks, kui välja jätta asjaolu, et niivõrd polariseeriva teema menetlemine toimus kiirustades, soovimata ühiskonnaga laiemalt aru pidada. Lõpptulemusena domineerivad selles küsimuses populistlikud loosungid ning seaduse rakendusaktid on liiga tuleohtlikud, et järgnevad valitsuskoalitsioonid oleksid julgenud neid puudutada.

Viimast kümnendit kodanikuühiskonnas sobibki mõtteliselt poolitama 2014. aasta sügis, kui kooseluseadus Riigikogus heaks kiideti. Sellele eelnenud aastate jooksul ei olnud tänane ühiskondlik tuumkonflikt pea üldse tajutav. Nagu kirjeldatud, oli ühiskondlik rahulolematus enne kooseluseaduse kismat hoopis teistsuguse sisu ja vormiga. Kui kümnendi algust iseloomustas vabakonnale üsnagi tüüpiline kodanikud versus riik vastandus, siis nüüdseks on karvupidi koos eri ühiskonnagrupid. Mehed versus naised. Heterod versus seksuaalvähemused. Liberaalid versus konservatiivid. Veganid versus omnivoorid. Sünnipärased eestlased versus kõik teised.

Kui varem sai suurematel perekondlikel kogunemistel kollektiivselt kas keskerakondlikku linnavõimu või Ansipi valitsust kiruda (või suisa mõlemat!), siis nüüd on paljud väljendanud hirmu suguvõsa kokkutulekute ees, kus iga teema võib olla potentsiaalselt tuleohtlik. Eri ühiskonnagruppide üksteise vastu väljamängimine on muutnud isegi muidu tugevaid sugulussidemeid järjest hapramaks. Ühiskond on killustumas atomaarsete inimeste ühendusteks, mille vahel puuduvad sillapead. Järjest enam on põhjust arvata, et mullistumine, mida on seostatud virtuaalruumiga, toimub paralleelselt ka analoogmaailmas. Sellised tendentsid pärsivad paratamatult ka kodanikuaktiivsust. Mäletatavasti sai nullindate kodanikuühiskonna üks kohalikest edulugudest, Uue Maailma selts alguse maja seina värvimise käigus algatatud vestlustest suvaliste möödakäijatega. Kümme aastat hiljem võib võhivõõrastega vestluste algatamine olla juba paras julgustükk. Jumal teab, kelle otsa võib niimoodi komistada!

Muidugi saab vastu väita, et samal ajal on tugevnenud väärtuspõhised liidud: ühiste väärtuste pinnalt on võrsunud uusi algatusi, konflikt on mõjunud käimapaneva jõuna muidu passiivsetele kodanikele, mõned varjus püsinud ühiskonnagrupid on saanud endale hääle ning ühes sellega enesekindluse. Teisalt, kui veel nullindate lõpus tekitas kodanikuühiskond inimeste seas õlakehitust ja poliitikute seas sarkastilisi kommentaare (need on need, kes oma vabast ajast külakiikesid värvivad), siis täna leidub poliitilisi jõude, kes järjepidevalt ketravad sõnumit vabaühendustest kui välisagentidest, kes Sorose rahade toel siinset väärtusruumi lammutada püüavad. Või siis teevad seda maksumaksja raha eest. Mõlemal juhul antakse mõista, et vabaühenduste kaudu imbub Eestisse ideoloogiline importkaup, mille järele puudub siin tegelik nõudlus. Sellist narratiivi edendades kinnistatakse arusaama, et mingite ühiskonnagruppide huvid ja probleemid ei vääri tähelepanu, on teisejärgulised või konstrueeritud.

Vabaühenduste pihta suunatud verbaalsed rünnakud päädisid tänavu märgilise otsusega, kui võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse edendamise valdkonna projektide riiklik rahastamine rahandusministri survel katkestati, kuna see polnud kooskõlas hasartmängumaksu seadusega. Õnneks jätkas sotsiaalministeerium juba toetust saanud projektide rahastamist oma vahenditest. Tegemist oli ilmselge näitega sellest, mida Poolale ja Ungarile osutades nimetatakse kodanikuruumi ahenemiseks. Praktikas tähendab see lisaks avalikele laimukampaaniatele ka rahakraanidega manipuleerimist, mis lööb alaliselt ressursinappuses vaevlevat vabakonda eriti valusalt.

Nimelt suutsid vabaühendused 2018. aastal annetusi koguda 41,3 miljoni euro ulatuses, mida on kümne aasta taguse ajaga võrreldes küll ligi kolmandik rohkem, kuid samas suurusjärgus on tõusnud sel perioodil ka Eesti SKT. Positiivseks arenguks on vabaühenduste järjest kasvav suutlikkus ettevõtluse kaudu omatulu teenida. Samal ajal Riigikogu kõnepuldist MTÜ-sid õhust ja armastusest (loe: liikmemaksudest, annetustest või omatuludest) elama utsitavad poliitikud pole suurannetuste soodustamiseks kümne aasta jooksul lillegi liigutanud, kolmanda sektori organisatsioonide ligipääs riiklikele ettevõtlustoetustele ja tugiteenustele on jätkuvalt piiratud ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) eelarve on kümnendi vältel püsinud põhimõtteliselt samas suurusjärgus, olgugi et palga- ja elatustase Eestis on samal ajal märkimisväärselt tõusnud.

Kui rahastamise teema kõrvale jätta, on kolmas sektor Eestis saanud seni tegutseda ja areneda isesoodu. Võrdluses teiste Ida-Euroopa riikidega on Eesti kodanikuühiskond maineka USAID-i raporti järgi juba aastaid kõige parema tervise juures. See kajastub ka ühiskondlikus mõjukuses. Rahvakogust sai juba räägitud, kuid kodanikuühiskonna survel jäi katki ka Emajõe äärde planeeritud mastaapne tselluloositehase projekt, sahtlisse läks erakondade plaan demokraatia arendamise sihtasutuste (DASA) kaudu riigieelarvest endale raha juurde kantida, valimiste ajal on vabaühendused suutelised agenda seadmisel erakondadega konkureerima, ei peljata ka riigi või kohaliku omavalitsuse vastu kohtusse minna.

Uues valitsuses valdkonna eest vastutav Riina Solman on samas välja öelnud, et kodanikuühiskonna eesmärk peaks olema põhiseadusest tulenevalt Eesti keele, kultuuri ja rahva püsimine. Võib-olla on just sellest deviisist lähtuvalt mõistetavad ka hiljutised vangerdused KÜSK-i nõukogus, kuhu Solman kutsus mitu Isamaaga üht- või teistpidi seotud isikut, kes tegutsevad kas usuühendustes või lasterikaste perede ühendustes. Mitte et selliste ühingute esindajatel poleks KÜSK-i nõukogus kohta. Lihtsalt ministri sõnad ja teod jätavad vägisi mulje, et Isamaa kavatseb oma ideoloogilise programmi teostamiseks minna kaasa kodanikuruumi kitsendamise taktikaga, mida kinnitas ka Solmani hoidmine rahandusministeeriumi poolele hasartmängumaksu toetuste küsimuses. Aga need on otsused, mille mõju avaldub alles järgmisel kümnendil.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõppenud kümnendil hakkas kodanikuühiskond Eestis lõpuks kaela kandma. See on täna mitmekesisem ja süvenemisvõimelisem kui kunagi varem. See on iseseisvam ja mõjukam kui kunagi varem. Eks see ole ka põhjus, miks vabaühendusi on hakatud ründama, sest tegemist pole enam mingisuguste suvaliste paberimäärijatega, vaid võimekate organisatsioonidega, mis koosnevad julgetest ja teotahtelistest inimestest. Eesti inimene on õppinud oma õiguste ja vabaduste eest seisma. Seda enesekindlust on väga keeruline kuskile pudelisse tagasi toppida, kuigi katseid selleks hakkame kindlasti edaspidi järjest rohkem nägema. Suurem probleemkoht on, kuidas ühiskonna jätkuv polariseerumine avaldab mõju vabakonna käekäigule. Lõpuks põhineb kodanikuühiskond ikkagi inimestevahelistel suhetel ja kui meil puudub tahe omavahel mõistlikku dialoogi pidada, muutub ka kolmas sektor veel üheks eraldusjooneks killustuvas ühiskonnas.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk