Vene vähemusest slaavi substraadiks

MARTIN EHALA

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna olemus muutunud tõenäoliselt rohkem kui eelneva kahekümne aasta jooksul kokku. Tõuke selleks arenguks andis kahtlemata pronksiöö. Pronkssõduri teisaldamine oli samm, mis oleks võinud viia vene kogukonna etnilisele ja poliitilisele mobiliseerumisele. Kardeti, et võib tekkida tugev protestimeelne vene erakond ühes radikaalsete nõudmistega kahe riigikeele kehtestamiseks või piirkondliku autonoomia loomiseks.

Oma artiklis „Venekeelse põlisvähemuse sünd“ (Vikerkaar, 2009, nr 4/5) väitsin, et paari aastakümnega Eestis kodunenud venekeelse vähemuse identiteet on tugevnenud ja nende etniline enesetunnetus tõusnud, mistõttu nad on kujunemas immigrantlikust vähemusest Eesti põlisvähemuseks. Ning panin ette, et kodunemisprotsessi loomulikuks osaks peaks olema ka staatuse ja tunnustatuse tõus, muidu võib see viia vastanduse teravnemiseni.

Nüüd, kolmteist aastat hiljem on ilmne, et vene kogukonna staatus ega tunnustatus pole tõusnud, samas pole ka realiseerunud ükski kardetud ohtudest. Kuigi pronksiöö ja Venemaa reaktsioon sellele oli Eestile mitmekümne aasta kõige teravam rahvuslik ja rahvusvaheline konflikt, kujunes samba teisaldamise pikaajaline mõju Eesti rahvussuhetele pigem vastupidiseks.

Esiteks tegi see lõpu „vabastaja“ narratiivi avalikule kultiveerimisele vene kogukonnas. See avaldub näiteks Tallinna vallutamise aastapäeva tagasihoidlikumas ja mälestuslikumas tähistamises, millest on kadunud nullindatele iseloomulik võidukas alatoon. Samuti on aastate jooksul vähenenud militaarne suurvene meeleolu 9. mai tähistamisel pronkssõduri juures. Kuigi üritus on rahva- ja lillerohke, mõjub see pigem kultuurilise tähtpäevana kui poliitilise manifestatsioonina.

Asjaolu, et 9. mail tähistatakse ka Euroopa päeva, mis annab põhjuse heisata riigilipu ja Euroopa Liidu lipu, on vähendanud vene võidupüha silmatorkavust. See on hea näide identiteediloomest, kus teatava tähtpäeva visuaalne pool (lipud, lilled, õhupallid) ühendab kogu elanikkonda, kuigi sündmuse tähenduslik pool võib eri rühmade jaoks erineda. Nii legitimeerib Euroopa päeva tähistamine võidupüha, nagu seda teeb ka riiklik pärg kirjaga „Eesti rahvalt“, mis viiakse pronkssõduri jalamile päev varem. Need kaks kokku on vast ainus märgatav staatusetõus Eesti riigi suhetes vene kogukonnaga.

Üldine seaduspära kogu taasiseseisvusaja jooksul on olnud see, et vene kodukeelega inimeste lõimumine on olnud seda sujuvam, mida paremini on läinud Eesti majandusel. Nullindate alguse majandusbuum ja tarbimiskultuuri jõudmine Eestisse vähendas rahvuslikku vastandumist ja suurendas kahe kogukonna sarnasusi tarbimisharjumustelt ja elustiililt. Kui veel kaheksakümnendate lõpul võis eestlasi ja venelasi tänaval eristada väljanägemise põhjal, siis nullindatest alates on eristavaid kultuurilisi markereid jäänud järjest vähemaks.

Kuigi eestlaste positsioon tööturul on jätkuvalt olnud parem kui mitte-eestlastel, näitavad integratsiooni monitooringud, et vahe ei ole suur. Madal tööpuudus vähendab umbusku riigi suhtes ka Ida-Virumaal, kus regionaalseid majandusraskusi on kerge tõlgendada rahvuslikul pinnal. Vähenenud kuritegevusest ja elukeskkonna üldisest inimväärsusest võidavad kõik ja seda rahvusviha üleskloppimisega rikkuma hakata ei soovi keegi.

Võiks öelda, et globaalsed arengud teistkümnendatel on pigem suurendanud kui vähendanud eestlaste ja venekeelsete väärtuselist ühisosa. Näiteks eesti ja vene noortele pakub inglise keel (ja rahvusvaheline noortekultuur) meeldivalt neutraalse pinna omavaheliseks suhtlemiseks. Võrdsust tähtsustava alfa-põlvkonna teismelistele on see ilmselt oluline suhtlust kergendav tegur. Nii on aastal 2020 Tallinna kesklinna noortekampade koostis mitmerahvuseline, mitte keelepõhiselt segregeeritud, nagu see oli tavaks juba sügavast nõukogude ajast.

Kuid suhtumise muutus ei puuduta mitte üksnes teismeliste põlvkonda, vaid on palju üldisem. Näiteks märkis Eesti inimarengu aruanne 2017, et hoiakud eesti ja vene noorte õppimisele ühtses haridussüsteemis olid muutunud oluliselt positiivsemaks niihästi eestlaste kui ka vene kodukeelega inimeste hulgas. Laiapõhjaline toetus ühesõppimisele mõlemas rahvusrühmas näitab ajaloolist pööret suhtumises teineteisesse.

Kindlasti on ka vastuseisu, iseäranis konservatiivsemates eesti ja vene emakeelega valijate ringkondades. See on ka põhjus, miks EKRE ja Keskerakond valitsuses nii kergesti konsensuse leidsid ühtse eesti kooli ideed mitte ellu viia – nende valijaskonnas on kõige rohkem rahvuslikku umbusku või pigem hirmu, et koosõppimine võib avaldada negatiivset mõju noore põlvkonna identiteedile. Huvitav on seegi, et suhtumises vikerkaarevärvilisse võrdõigusliikumisse on konservatiivsed eestlased leidnud ühisosa suure osaga venekeelsest kogukonnast, mis on vähendanud eesti konservatiividele varasemast nii omast russofoobiat. Nii ei ole EKRE ja Keskerakonna poliitilises koostöös midagi üllatavat.

Kuigi EKRE ja Keskerakond ei poolda ühtset eesti kooli, on üleminek eestikeelsele haridussüsteemile rohujuuretasandil sisuliselt juba alanud – on asutatud erakoole, kus eesti ja vene noored õpivad koos (ja kahesuunalise keelekümbluse meetodil), on loodud eestikeelseid segaõpilaskonnaga riigigümnaasiume (näiteks Kohtla-Järvel), on pandud eesti ja vene klasse kokku samasse koolimajja. Ka on vene lapsevanemad järjest enam hakanud oma lapsi panema eesti kooli ja lasteaeda. See on toonud kaasa ka kurioosseid olukordi, kus vene lapsevanemad on konstitutsioonile viidates (kõigil on õigus saada eestikeelset haridust) keeleinspektsioonile kaevanud, kui nende last pole eesti lasteaeda vastu võetud.

Uues kõikehõlmavas strateegias „Eesti 2035“ nähakse ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku tähtajana aastat 2035. See on täiesti realistlik eesmärk, arvestades isegi praegust mitte midagi tegemise poliitikat – kui majanduslikud ja geopoliitilised tingimused püsivad enam-vähem samalaadsed kui teistkümnendatel, siis võib olla üsna kindel, et aastaks 2035 on jäänud Eestisse üksikud vene õppekeelega eliitkoolid neile peredele, kes soovivad oma lastele klassikalist venekeelset haridust, suurem osa noori õpib aga üheskoos eesti õppekeelega koolides. Kui palju neis koolides pakutakse vene keele kui emakeele, vene kirjanduse ja kultuuri kursusi, sõltub tõenäoliselt vene lapsevanemate poolsest nõudlusest.

Ühise (diasporaa)identiteedi kujunemine eeldab sarnaseid kogemusi, eeskätt ühiseid kannatusi, ühist võitlust oma väärikuse eest ja ka sarnast ajaloomõtestamist. Kõik need tingimused olid nullindate lõpul oluliselt rohkem täidetud kui teistkümnendate lõpul. Põhjused on niihästi poliitilised kui ka majanduslikud.

Kogu kümnendi kestnud majanduslik tõus tõi venekeelses kogukonnas kaasa ühelt poolt eesti ühiskonda sulandumise tendentsi, teiselt poolt ka märkimisväärse nooremate vene emakeelega inimeste väljarände. Asjaolu, et Euroopa on lahti isiklikuks eneseteostuseks, on kindlasti tegur, mis on motiveerinud ambitsioonikaid, kuid rahulolematuid vene noori pigem Läände välja rändama kui organiseeruma oma õiguste eest võitlemiseks Eestis. Avatud piirid on siin pakkunud rahvussuhetele omamoodi kaitseventiili. Samas neile, kes omandasid heal tasemel eesti keele, pakkus majandustõus piisavalt eneseteostust ka Eestis.

Paradoksaalsel kombel muutus teistkümnendatel ka seni stigmatiseeritud hall pass millekski privilegeerituks – et Venemaa andis pronksiöö järel halli passi omanikele õiguse viisavabaks sisenemiseks Venemaale ja et Eesti püsielanikest kodakondsuseta isikud saavad vabalt ja viisata liikuda Euroopa Liidus, siis annab kodakondsuseta staatus Eestis selle kandjale suurema liikumisvabaduse kui Eesti või Vene kodakondsus, mille omajatel on vaja viisat vastavalt kas Venemaale või Euroopa Liitu reisimiseks.

Alates 2015. aastast on toimunud veel üks oluline nihe. Eesti on muutunud väljaränderiigist taas sisseränderiigiks. Sisserännanuist on esialgu pooled tagasirändajad – põhiliselt eestlased, kes on läinud rasketel aegadel välismaale tööle, kuid veerandi sisserändajatest moodustavad Venemaalt ja teistest slaavi taustaga riikidest saabunud inimesed, enamasti võõrtööjõud.

Kuigi võiks arvata, et see areng tugevdab Eesti venekeelset kogukonda, kes oleks muidu kaotamas liikmeid eestisuunalise assimilatsiooni ja väljarände tõttu, ei ole see päriselt niimoodi. Uued tulijad on põhimõtteliselt teises olukorras kui siinolijad – nad ei ole Eesti nõukogudeaegse venekeelse kogukonna osa. Nad tulevad riikidest, mis on juba olnud iseseisvad kolmkümmend aastat. Nad tulevad EL-i ja NATO liikmesriiki, mis on mitmeski mõttes kõrgelt arenenud heaoluühiskond, vähemalt võrreldes nende lähteriigiga. Seetõttu on nende suhtumine Eestisse teine ja samastumine kohaliku venekeelse kogukonnaga madalam.

Teiseks on oluliselt muutunud ka ajalooline kontekst. Krimmi annekteerimine ja külmutatud konflikt Ida-Ukrainas on venelaste ja ukrainlaste vahele löönud kiilu, mida tõenäoliselt ei ole kunagi võimalik enam ületada – seda enam et Vene peavoolumeedia sarjab ukrainlasi kõikvõimalikul moel siiani. Nii ei ole teistkümnendatel saabunud (ja ka varasemad) ukrainlased enam osa ühtsest venekeelsest elanikkonnast – nad pigem rõhutavad oma ukraina identiteeti. Mõnevõrra sarnane mõju on ka Valgevene hiljutistel sündmustel – see on selgemalt esile toonud valgevene taustaga inimeste valgevenelikkuse ja kaugendanud neid postsovetliku venekeelse kogukonna identiteedist.

Seega, kuigi sisseränne suurendab vene keelt soravalt kõnelevate inimeste hulka Eestis, ei muuda see eesti venekeelset vähemust ühtsemaks ja tugevamaks, sest puuduvad hoovad, mis looksid siin juba elavate venekeelsete inimeste ja juurdetulijate vahel automaatselt solidaarsust.

See ei tähenda muidugi, et venekeelset põlisvähemust Eestis üldse ei kujuneks. Kindlasti toimub ka selline areng, iseäranis Ida-Virumaal, mis pakub territoriaalset pidepunkti vähemusidentiteedi arenemiseks. On ka ühine ajalugu ja majanduslikud traditsioonid (kaevandused ja energeetika) ning tihe läbikäimine Venemaaga. Arvestada tuleb ka sellega, et Narva on teistkümnendatel muutunud veelgi monoetnilisemaks eestlaste väljarände tõttu. Seetõttu ei ole Narvas oodata ka erilist keelelist lõimumist, rääkimata sulandumisest.

Kriitiliseks teguriks Ida-Virumaa arengule on kavandatav rohepööre. Euroopa Liidu plaanid rohemajandusele üleminekuks võivad ohtu seada piirkonna majandusliku jätkusuutlikkuse, ja kui nii läheb, siis on see viljakas pinnas ka vastanduva identiteediloome tärkamiseks. Samas võib üleminek rohemajandusele tuua kaasa ka olulisi investeeringuid ja piirkonna eelisarendamise. On raske ennustada, kuidas see mõjub Ida-Virumaa demograafilisele koostisele – kas toob kaasa eesti emakeelega elanikkonna suurenemise või hoopis haritud spetsialistide sisserände mujalt maailmast, mis tõstaks inglise keele vene keele kõrval teiseks kõige kasutatavamaks keeleks ja looks piirkonda kosmopoliitilise õhustiku.

Ka Tallinnas on palju venekeelset elanikkonda, kuid tingimused tugeva diasporaaidentiteedi kujunemiseks on nõrgemad. Kuigi Tallinna linnaosad on üsna märgatavalt keeleliselt segregeeritud, toimub Tallinna ühiselu kesklinna piirkonnas, kus töötavad ja liiguvad nii eestlased kui ka venelased. Üksnes magatakse eri linnaosades. Vene kultuuriline vürts on Tallinnas täiesti olemas, kuid tundub, et seda nauditakse kõige parema multikulturalismi vaimus – vene peod ööklubides tõmbavad eesti publikut ligi oma slaavi ohjeldamatusega, maslenitsa ja laadad kultuurilise värvikusega. Vene Teatris kipub mõnikord eesti külastajaid olema rohkem kui venelasi, küllap seepärast, et viimased on parajasti laiali mitmel pool eesti teatrites ja kontserdisaalides. Seetõttu võib kahekümnendatel senise soodsa arengu jätkudes oodata keelelist ja kultuurilist segunemist, hübriid- või kaksikidentiteeti, mitte kapseldunud diasporaalist arengut. Eesti ja vene kakskeelse räppmuusika teke teistkümnendate lõpul on selle arengu esimesi märke.

Kui nullindate lõpp jättis mulje tugeva identiteediga vene kogukonna kujunemise algusest, siis teistkümnendad näitasid, et seda siiski ei toimunud. Kuigi eesti ja vene kogukond elasid esimese poole sellest kümnendist külg külje kõrval teineteisega eriti palju suhtlemata, püüdes kuidagi ületada pronksiöö traumat, võib kümnendi teisest poolest alates siiski täheldada solvumise ületamist ja teineteisega leppimist.

Paralleelselt sellega on üha suurem hulk vene taustaga inimesi tulnud eesti poliitikasse, riigiametitesse, ühiskonnaellu ja kultuuri. Sageli räägib nende inimeste vene taustast vaid nimi, samas kui nende eesti keele oskus on emakeele tasemel. Nii on teistkümnendad näidanud, et eesti venekeelne kogukond on identiteedi poolest pigem killustunud ja murenenud kui konsolideerunud.

Vene emakeelega inimeste sulandumist eesti ühiskonda on teiselt poolt korvanud uute slaavi taustaga inimeste sisseränne. Neile teeb vene elanikkonna olemasolu kohanemise Eestis kergemaks, samas suhtuvad nad sisserännanutena eesti ühiskonda ilma eelarvamusteta. Nii tuleb nendega Eestisse slaavi verd, kuid nad ei ole loomulik täiendus Eesti venekeelsele vähemusele (võibolla üksnes Ida-Virumaal). Kuigi Eesti vene diasporaa on olemas ja kujuneb, pole tegu kasvava, vaid pigem stabiilse, kuid mitte väheneva kogukonnaga.

Võiks öelda, et nõukogude juurtega vene vähemusest on saamas palju ebamäärasem slaavi etnilise taustaga substraat, mis on eesti ühiskonna doonoriks sedavõrd, kuidas üha suurem hulk vene taustaga inimesi on muutunud loomulikuks ja omaksvõetud osaks eesti ühiskonnast. Ja mida rohkem puutuvad eestlased kokku selliste „uute eestlastega“, seda vähemaks jääb tõrge ja umbusk slaavi taustaga inimeste suhtes.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk