Usuelu

MEELIS SÜLD

„Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev,“ seisab apostel Peetruse II kirjas (2Pt 3: 8). Kas kümme aastat on usuelus tõesti pikem aeg kui inimliigi eksistents või on see hoopis napp veerandtund?

Kirikuelus tundub kümnend tõesti pigem lühike ja väheste muutuste aeg, ja seda võiks võtta ühelt poolt tunnustusena ja teisalt ka etteheitena. Kui kaks aastatuhandet püsinud kirik ja inimeste tõekspidamised muutuksid kardinaalselt ühe kümnendiga, siis võiks väita, et usuinimestel puudub pide ja selgroog ning ühiskonnaltki on võetud üks tugisammas. Teisalt, kui kümne aastaga kirikus mingit muutust ei toimu, siis kus on looja Jumal ülestõusnud Kristuse ja elavakstegija Püha Vaimuga, rääkimata kirikuisa Augustinuse mõttest, mille võtsid hiljem omaks protestandid: ecclesia semper reformanda est, kirik on alati uuenev.

Uuenemist otsides tuleb tõdeda, et Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvatel kirikutel ja koguduste liitudel toimus teistkümnendatel juhtide vahetus ja valdavalt seeläbi ka põlvkonnavahetus. Eelmisest kümnendist jätkavad senise mehega eesotsas vaid katoliku kirik ja Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses tegutsev ortodoksi kirik. Liidritest nähtavaima positsiooni säilitas luterliku kiriku peapiiskop, kelleks valiti 2014. aastal Urmas Viilma, ja kuigi pealtnäha alalhoidlik, võib teatavat muutust ja suunamudimist märgata küll. Alalhoidlikkus tuleb selles ametis muidugi kasuks, kui arvestada, et täna 47-aastane luterliku kiriku juht jääb justkui paavst ametisse oma (töö)eluajaks – kehtiva kirikuseadustiku järgi 65. või pikendamise korral 70. eluaastani. Suunamuutust tuleb siiski osata märgata, näiteks on võetud luterlikus kirikus päevakorrast maha naiste ordinatsiooni kahtluse alla seadmine, mis peapiiskop emeritus Andres Põderi ametiajal kandepinda koguma hakkas, ehkki Urmas Viilma – võimalik, et kirikukogu traditsionalistlikumate liikmete toetuse saamiseks – väljendas esialgu kõhklust 1967. aastast kehtinud kirikukorra suhtes. Nüüd ei ole enam ka teadaolevalt homoseksuaalseid kirikuõpetajaid vaimulike nimekirjast kustutatud, mõni on isegi ennistatud, ent 2010. aastal ketserina avalikult kõrvale heidetud õpetaja emeritus Heino Nurga rehabiliteerimine ootab alles ees.

Teistkümnendate suurimad vastuolud kirikutes, aga ka ühiskonnas keerlevad paraku sellesama seksuaalvähemuste, samuti laiemalt võrdõiguslikkuse ning sallivuse teema ümber ja viimast kümnendit iseloomustab ühest küljest eri osapoolte häälekam esilekerkimine, millega koos käib siiski eriarvamuste laiem aktsepteerimine. Enam ei saa tõlgenduste ja arvamuste paljusust eirata ega vägisi kedagi vaikima sundida, sest see lõpeks kiriku lõhenemisega. Seetõttu on diplomaatia jätkuvalt toimiv strateegia, mida ülemkarjane on rakendanud.

Samal ajal vaevleb luterlik kirik sügavas liikmete langustrendis, olles jõudnud kümnendi jooksul 35 300 annetajaliikmelt möödunud aastaks 26 000-ni. Rahvakiriku liikmeskonna kahanemise tõttu peaks õigupoolest nimetama Eestit ortodoksimaaks, sest möödunud rahvaloendusel märkis end õigeusu kirikusse kuuluvaks ligi 177 000 elanikku, luterlaseks 108 500, ehkki eesti emakeelega vastajate seas oli endiselt ülekaalukam usutunnistus luterlus. Miks ei ole luterlus osa eestlaste identiteedist – kas selle põhjuseks on teadlik distantseerumine luterlikust kirikust, rahvastiku vananemine, kiriku suutmatus kõnetada nooremat põlvkonda või inimeste tagasihoidlikkus ja juurdunud arusaam usust kui äärmiselt isiklikust asjast, mida ei olegi vaja kõigile nimetada? On muidugi võimalik, et eesti inimeste kristlik identiteet avaldub juba järgmisel aastal, kui taas rahvast loendatakse, aga kiriku annetajaliikmete statistikat vaadates julgen kahelda. Ometi on just viimastel aastatel avalikkuses üha laiemalt kõne alla tõusnud loosungid nagu „kristlikud väärtused“, „traditsiooniline perekond“, „abielu pühadus“, mis aitavad kasvatada kui mitte kiriku liikmeskonda, siis vähemasti mõne partei populaarsust.

Viimaste aastate märkimisväärne trend ongi nii teatud erakondade tungimine kiriku alale kui ka vastupidi, kirikute järjest tihedamad seosed erakonnapoliitikaga. Kuigi kristlust on parteiprogrammides ja isegi nimes mainitud varemgi, siis tõeline läbimurre saabus siiski Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks koostöö näol. Osavalt leiti vaenlased, kelle vastu on vaja võidelda: islamiusulised, mustanahalised, põgenikud, homoseksuaalid, feministid jne. Ristisõda jõudis taas Maarjamaale: kui 12. sajandil tule ja mõõgaga, siis nüüd populistlike kõnede, rahva hirmutamise, ülesässitamise ja loomanahksete kaantega Piibliga. Kas me näeme järgmisel kümnendil abielude sõlmimise tõusutrendi, lahutuste vähenemist, loomuliku iibe märkimisväärset tõusu ning rahva veendunumat tunnistust oma kristlikust usust, näitab aeg. Samas kristlike väärtuste eest seismist soovitas 2005. aastal juba reformierakondlane Siim Kallas, kui hoiatas Postimehe arvamusliidrite kohtumisel islami pealetungi eest ning taunis läänemaailma vaikimist oma kultuuri kristlikest alustest. Nii on EKRE võtnud tõsiselt seda, mida eurovolinik toona soovitas, aga on rakendanud seda omal moel. Teatud määral on imekspandav konservatiivse erakonna oskus sobivad vastuolulised teemad ühiskonnas üles leida ja pookida end sarnaste vaadetega fundamentalismi kalduvate kristlaste külge, kes on nõus neid kui juba oma usulisi veendumusi surmani kaitsma. Objektiiv algatab, kantsel kinnitab. Edasi veereb lumepall juba ise ja paisub üha, kuni puruneb oma raskuse all või saabub sula.

Kirikul on kasvanud omalt poolt küpsus ühiskonnaelus aktiivsemalt kaasa rääkida. Ilmekalt väljendab seda peapiiskopi Facebooki leht ja avatus meedia suhtes; et ta on hea esineja ning sõnaseadja, armastavad teda ka ajakirjanikud. Kirikute ja kristlaste soov ühiskonnaelu omalt poolt kujundada on iseenesest mõistetav – kõik kodanikud on selleks kutsutud. Üsna julge samm oli Urmas Viilma koostatud risti-inimese valimiskompass, mis analüüsis varem kirikute nõukogu poolt esitatud ettepanekuid erakondadele 2019. aasta valimiste kontekstis ning erakondade valimislubadusi – üsna kõnekalt selgus see, et kõikidel erakondadel on kirikuga mingi ühisosa, kusjuures näiteks sotsiaaldemokraadid said tolles võrdlustabelis rohkem punkte kui EKRE. Kiriku ja poliitika kokkupuude on mõistetav, aga probleem tekib siis, kui mõni erakond või huvigrupp püüab saada kiriku ainuesindajaks, millest tekkiv ühiskuvand peletab seejärel ka kirikust eemale inimesed, kes seesuguste poliitiliste vaadetega ei nõustu. Sama juhtub siis, kui vaimulikud ise hakkavad end positsioneerima rohkem ühe või teise erakonna pooldajatena või annavad selliseks seoseks kaudselt põhjust. Tõsi, väikses Eestis oleks raske pahaks panna seda, et poliitikud osalevad liikmetena koguduse nõukogu ja juhatuse töös, küll aga tekitab küsimusi see, kui jumalateenistuse ringhäälinguülekande ajaks pannakse valimiste eel lektsioone lugema tähelepanu vajav poliitik või „kutsutakse“ kohalik kandidaat teenistuse järel koguduserahvast tervitama. Küllap on riigikogu katuserahadel, mida märkimisväärselt ka kogudustele jagatakse, just seesugune hind.

Ühiskonnas kaasa rääkimisest üksi ei piisa, sest kiriku sõnum ühiskonnas muutub usutavaks läbi tegude. Näiteks perekonna kaitseks panustab tõeliselt EELK Perekeskus, mis teistkümnendatel soome misjonäri Pia Ruotsala poolt asutati ja tegutseb nüüd lisaks Tallinnale ka Tartus, Haapsalus ja Jõhvis. Pere kaitseks töötavad omamoodi kristlikud rehabilitatsioonikeskused, mis aitavad toime tulla sõltuvustega, tuntuim programm on ilmselt nelipühi kiriku Lootuse küla Laitses, aga üle Eesti tegutseb sarnaseid keskusi oma paarkümmend. Kui meenutada paavst Franciscuse visiiti Eestisse ja tema kõnet Vabaduse väljakul Tallinnas, siis tema üleskutse oli aidata neid, kes on sattunud hätta: „Praegusel ajal valime me püha olemise sellega, et läheme oma ühiskonna ääremaadele ja servadesse, kõikjale, kus iganes on meie vendi ja õdesid, kes on maha jäetud ja tunnevad ennast hüljatuna. Me ei tohi arvata, et kinni peab ja appi läheb keegi teine või et need asjad jäävad ametkondade lahendada.“[1] Meenutagem kvoodipagulaste võimalikku saabumist Eestisse ja nendele elukohtade leidmist: EELK hakkas sotsiaalministeeriumi koostööpartneriks, et leida kogudustes üle Eesti vabu eluruume ja muuta need elamiskõlblikeks, mille tulemusena Harju-Ristile saabuski üks Süüria perekond. Tänaseks on nad külas omaks võetud, lapsed käivad kohalikus koolis ja räägivad vabalt eesti keelt.

Viimasel kümnendil on toimunud ka kristlike erakoolide asutamise „buum“ – hetkel on kristlike erakoolide liidus juba 10 koolipidajat ning õpilaste arv ületab 2000. Kas seda võtta kui kristlike perekondade usaldamatust meie üldhariduskoolide suhtes? Pigemini on kristlike perekondade soov see, et kodu ja kool kuuluksid samasse väärtussüsteemi, küllap kaalub kristliku kooli kasuks otsustama ka tavakoolide klasside suurus ning tohutu konkurss n-ö eliitkoolidesse. Oma rolli võib mängida kohustusliku religiooniõpetuse puudumine tavakoolides, kusjuures kristlikus koolis saab anda usuõpetust, mis vastab isa-ema veendumustele. Kas kristlikus koolis õpetatakse evolutsiooni või kreatsionismi, kas maakera näidatakse loodusõpetuse tunnis ümmargusena või kaardil lapikuna – selge on see, et koolitusluba omades lähtutakse riiklikust õppekavast, millele lisandub usuõpetus, kus fookus kuulub märksa vaimsematele teemadele. Samas ei tasu unustada, et eri religioone hõlmav usundiõpetus valikainena on võimalus igas koolis, kui lapsevanemad selle vastu huvi üles näitavad.

Uute koguduste rajamist ja kirikute ehitamist päris buumiks ei saa nimetada, aga eriti Tallinnas ja Harjumaal, kuhu inimesed elama ja tööle kolivad, on pilt läinud kirjumaks. 2013. aastal osales toonane Tallinna linnapea Edgar Savisaar Lasnamäe kiriku avamisel, mis kuulub Moskva patriarhaadi alla. Mustamäe luterlik kirik on veel ehitusjärgus, samuti kerkib uus kirikuhoone Sakus, kogudusetööd tehakse Sauel. Kunagi 90ndatel Aino Järvesoo annetuste toel kerkinud Harkujärve kirik, mis vahepeal kasutuks jäi, osteti õpetaja Avo Üpruse ja tema sõprade toel 2014. aastal ära ja täitub taas sisuga. Baptistid taasavasid kiriku Mähel ning on rajanud mitmeid noortele suunatud uusi kogudusi (3D, Mosaiik). Katoliku kirik purjetab paavst Franciscuse külaskäigu järellainetuses: Vene tänava katedraalis on pühapäeval raske leida istekohta, missade pidamisega tehti möödunud aasta detsembris algust Viimsi (luterlikus) kirikus. Adventistid asutasid Tallinnas teise eestikeelse Kompassi koguduse. Maapiirkonnad samaga uhkeldada ei saa ja nii mõneski paigas on kirik veel ainus, mis peale kooli, kaupluse ja postkontori sulgemist alles on jäänud.

2020. aasta kuulutas Eesti kirikute nõukogu „Armastame loodu(s)t“ teema-aastaks. See, et keskkonnateadlikkus jõudis otsapidi kirikutesse, kuigi üsna viimasel hetkel, on märkimisväärne samm. Ega selle poole pealt kogudused väga kiidelda saa: kui paljud kirikud on otsustanud osta rohelist energiat, kas ühekordsetest nõudest on kogunemistel loobutud, kas kristlased on prügi sorteerimise ja keskkonnasõbralikuma transpordi eestkõnelejad ja eeskujud, kas oleme näinud meeleavaldustel kliimamuutuste vastu, lageraiete vastu, tselluloositehase vastu vaimulikke oma ametirõivastes ja kristlasi loosungiga „Armastame loodu(s)t“? Tõsi, humanitaarabina saadud kasutatud rõivaste odavmüük või tasuta jagamine soodustab taaskasutust, ehitatava Saku kiriku katus on kaetud päikeseelementidega, kirik pole jätnud vanu kirikuhooneid, hooldades ja restaureerides neid ajaloolisi materjale kasutades, maakirikutes puudub küte – ka see on märkimisväärne energiasääst. Aupaklik suhtumine loodusesse on tegelikult kristlikku maailmavaatesse sisse kirjutatud ja kirikute nõukogu tähelepanu sellele väärib tunnustust, eriti kui see viib järgmisel kümnendil rohkemate tegudeni.

Märkimisväärsed muutused on toimunud teoloogilise kõrghariduse valdkonnas. Luterlikule kirikule kuuluv EELK Usuteaduse Instituut kaotas Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu otsusega 2011. aastal ülikooli staatuse, muutudes rakenduskõrgkooliks, ning liitis enda alla ka seni eraldiseisvana tegutsenud Tartu Teoloogia Akadeemia. Instituudi juurde rajati mõni aasta hiljem ka õigeusu õppetool – seega võiks vist öelda, et kool tuli kaotusest välja isegi tugevamana, jätkates ühtlasi magistriõppekavadega. Õigupoolest on usuteaduse instituut pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonnas tehtud suunamuutust religooni-uuringutele nüüd ainus kõrgkool, mis pakub akadeemilise usuteaduse magistriõpet, ehkki Tartus saab sama programmi kokku panna tudeng omal valikul teoloogia ja religiooniuuringute ühisõppekava raames. Tartu ülikooli usuteaduskonna programm püüab samas pidada sammu mitmekultuurilise ühiskonnaga, tegeledes kristliku teoloogia kõrval jätkuvalt võrdleva usundilooga, aga samuti islamistika, Lähis-Ida ja Ida-Aasia usundilooga.

Kui nullindate läbimurdeks kaplanaatide arendamisel oli politseikaplanaadi loomine, siis 2020. aastal sai peakaplani sotsiaalministeerium ja käivitus ulatuslikum haiglate ja hoolekandeasutuste hingehoidjate ametikohtade loomine, mis sai võimalikuks osalt koroonakriisi abinõuna – nii avati ka üleriigiline hingehoiutelefon. Tegemist on aastatepikkuse Tartu Teoloogia Akadeemia ja Usuteaduse Instituudi hingehoidjate väljaõppe töö tulemusega, mille algus ulatub 1990ndatesse, kui tegutses veel haiglahingehoiu keskus ja loodi kaplanaat kaitseväeteenistusse ning kinnipidamisasutustesse. Kas sotsiaalministeeriumi haiglate ja hoolekande kaplanaat jääb püsima, peab taas näitama aeg.

Kiriku võimalus on seista näoga inimese poole, olla lahke ja abivalmis, sest ligimese teenimine on samuti jumalateenistus. Kristus annab eeskuju, kui räägib näljaste toitmisest, januste jootmisest, kodutute vastuvõtmisest, paljaste riietamisest, haigete ning vangide külastamisest: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25: 40). Ja ka selline kristlus, kuigi tagasihoidlikum ja mitte nii häälekas, on Eestis teistkümnendatel esindatud.

[1] Paavst Franciscuse jutlus Tallinnas Vabaduse väljakul 25.09.2018; http://www.piritaklooster.ee/sundmused/paavsteestis/.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk