Virtuaalne feminism

PIRET KARRO

„Kas naine väljendas konkreetse „EI-ga“, et ta ei soovi, et teda rööbastele lükatakse?“
„Ja kui ütleski „ei“, kas sama sõnumi andis ka tema kehakeel? Mida peab mees tegema olukorras, kus naine ütleb „ei“, aga tema keha kisendab „lükka mind rongi ette“?“
„Tänapäeva näitsikud ise riietuvad väljakutsuvalt, kust peab mees aru saama, et naine tegelikult ei taha rööbastele kukkuda, kui niimoodi kontsade peal koperdab.“
„Ja üleüldsegi – kui naine ei taha rööbastele saada, miks ta üldse ronib metroosse või raudtee äärde?“

Need on tsitaadid feministliku Facebooki-foorumi Virginia Woolf Sind Ei Karda (VWSEK) ühest 2017. aasta lõimest.[1] Lõim algas uudisega Hiinast, kus üks mees oli metroopeatuses lükanud pahaaimamatu koristaja rongirööbastele, ning teemaalgataja lisatud sarkastilise kommentaariga, et ju see naine oli ikka kuidagi ise süüdi. VWSEK-i foorumi liikmed võtsid väljakutse vastu ning järgnes praeguseks 340 kommentaariga üksteise võidu nöökamine, kus kõige levinumates ohvrit süüdistavates repliikides asendati nt „ahistamine“ või „vägistamine“ fraasiga rongirööbastele lükkamisest. Lõimes osales kümneid inimesi ning tulemuseks oli sadu repliike, mis kõlasid just nii absurdselt, kui ülalolevad näited tunnistavad. See omakorda tõi päevavalgele tavaliselt ahistajate kaitseks öeldud lausete absurdsuse. Minu silmis tähistas see lõim, kus nii paljud inimesed n-ö oskasid naljaga kaasa minna, et Eesti ühiskondlikus debatis on nüüd kriitiline mass inimesi, kes on omandanud olulise keeleoskuse: kuidas ära tunda naistevastast vägivalda pisendavat retoorikat ja kuidas rakendada sellele feministlikku pilku.

Äsja lõppenud kümnendit iseloomustab Eesti feministlike voolude vaatepunktist see, et loodi mitu online-platvormi oluliste arutelude pidamiseks, artiklite avaldamiseks ja info levitamiseks. Feministlikud seisukohavõtud ja arutelud, mis olid seniajani toimunud põhiliselt erialaselt soouuringute või feministlike teemadega seotud autorite vahel kunstinäitustel ja -kataloogides, riigiasutustes ja akadeemilistes väljaannetes nagu Ariadne Lõng, leidsid nüüd kandepinna ühismeedias ja blogosfääris. Eelmainitud VWSEK-i foorumi teke tähendas, et aruteludes said osaleda ka n-ö inimesed tänavalt (kui nad tuppa arvuti ette tulid) ning feministide hääl levis erialaringidest väljapoole. Näiteks kümnendi keskel foorumist ülevaate teinud Maia Tammjärv ütleb, et ühe teenena avaliku aruteluruumi feministlikule keeleoskusele võib välja tuua Merike Kaunissaare järjepideva töö, kes õpetas märkama, kuidas meedia nii sõnas kui pildis mehi ja naisi erinevalt kohtleb – näiteks kuidas lähisuhtevägivalla uudiseid illustreerivad tihti naisohvrite pildid, mitte meesvägivallatseja pilt.[2]

Praeguseks on VWSEK terve kümnendi tegutsenud üle 8000 liikmega internetifoorum, kus arutatakse teemasid nagu naiste kujutamine meedias ja esindatus juhikohtadel, sooline palgalõhe ja koduvägivald. See on ka koht, kus arutleda avaliku elu tegelaste toimepandud ahistamis- ja muu soolise või seksuaalvägivalla üle. VWSEK-i lõimedes väljaöeldu on nii mõnelgi korral jõudnud traditsioonilisse meediasse, mõnikord repliigi saatel, et „feministid arvavad“ või „feministid ütlevad nõnda“. See näitab asjaolu, et foorumi kõlapind on nii kaalukas, et seda peetakse Eesti feministide esinduskojaks – kuigi tegelikult on tegu arvamuste paljususest kihava avaliku arutelupaigaga.

VWSEK sai alguse 2000ndate lõpus aga tagasihoidlikumalt ning võiks väita, et hoopis radikaalsemalt. Grupp queer-feministe oli esmalt Brigitta Davidjantsi algatusel asutanud lugemisrühma, mis kohtus kaks korda kuus. Ilukirjandusest ja akadeemilistest tekstidest koosneva lugemisvara fookuses olid just queer-feministlikud tekstid.[3] Facebooki-foorumi loomisega algas köögilaua taga kogunenud rühmituse teisenemine tuhandete liikmetega internetifoorumiks.[4] Lugemisrühma kooskäimised kümnendi alguses panid idanema mitu feministlikku võrgustikku, mida nüüd tunneme Eesti feministliku avalikkuse põhiliste tugisammastena: peale VWSEK-i foorumi kaudsemalt ka Feministeeriumi,[5] aga ka nüüdseks lõppenud, ent läbi kümnendi toimunud feministliku festivali Ladyfest Tallinn.[6]

Aastatel 2013–2014 toimus VWSEK-is kasutajate hüppelise kasvu esimene laine.[7] Üks tegur selles oli VWSEK-is organiseeritud avalik kaebekiri SkyPlusi raadiole seoses Alari Kivisaare tehtud vägistamisnaljaga.[8] Sama repliik toodi nüüd, kuus aastat hiljem, välja ühes teises palju tähelepanu pälvinud avalikus petitsioonis Kivisaare vastu, mille eest Kivisaar tänavu tema vallandamist soovinud Katrina Indiana laimusüüdistusega kohtusse kaebas.[9] Airi Triisberg küsis 2014. aasta saates „EKKM-i teooriaklubi“ VWSEK-i n-ö eri põlvkondi esindavatelt Brigitta Davidjantsilt ja Kristina Papsejevalt, kas selle näitel on põhjust VWSEK-i pidada kohaks, kust saavad alguse sotsiaalsed liikumised, kollektiivsed protsessid ühiskondliku muutuse esilekutsumiseks? Või on tegu siiski lihtsalt aruteluplatvormiga? Tema saatekülalised vastasid, et VWSEK-is liigub liialt heterogeenne seltskond, et tegu võiks olla ühtse sotsiaalse liikumisega, pigem võib foorumist mõelda kui poliitilise haridustöö platvormist, kust leida mõttekaaslasi. VWSEK-i tugevuseks peeti just seda, et foorum on mitmepealine ja dünaamiline ning aruteluteemasid üha jagub – selle elukaar ei sõltu ühe konkreetse sündmuse või petitsiooni (eba)õnnestumisest. Avalõigus viidatud lõim võis ehk tähistada VWSEK-i üht kõrgaega. Viimase (sh paljude feminismikaugete) kasutajate sisserände vallandas arvatavasti Postimehe toimetaja Alvar Loogi avaldatud artikkel,[10] kus ta reageeris valulikult oma arvustuse kommentaaridele VWSEK-is.

2015. aastal algatasid Kadi Viik, Brigitta Davidjants, Aet Kuusik ja Nele Laos feministliku veebiajakirja Feministeerium. Avalike Eesti, Norra ja rahvusvaheliste rahastusprojektide toel loodi veebiplatvorm, mille keskseks eesmärgiks sai feministliku sõnavara ja teadmiste avaldamine ja levitamine. Feministeeriumi loomine võib olla üks Eesti veebifeminismi institutsionaliseerumise teetähiseid – loodi konkreetne allikas, mis avaldaks feministlikke voole selgitavaid tekste, arutleks ühiskondlike küsimuste üle feministide vaatepunktist ning sel moel hariks ühiskondlikus debatis osalejaid võrdõiguslikkuse teemadest paremini aru saama. Kui VWSEK on justkui iseorganiseeruv süsteem, siis Feministeeriumil on kindel toimetajaskond, eelarve ning honorarifond kaasautoritele. Et Feministeeriumi olemasolu ei ole iseenesestmõistetav, näitas 2020. aastal toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna rahandusministri Martin Helme poliitiline rünnak võrd-õiguslikkust edendavate projektide vastu. Helme andis käsu peatada toetusmaksed mitmele käimasolevale koostööprojektile mitme organisatsiooniga, mis puudutas ka Feministeeriumi.[11] Seoses poliitilise kliima pöördumisega paremäärmusluse ja marurahvusluse suunas kümnendi teisel poolel on praegu välja kujunenud feministlikud tugisambad eriti olulised.

Ühe viimase arengunat võib esile tuua Instagrami konto @seepoleokei,[12] kus avaldatakse kuvatõmmiseid sõnumitest, mille (enamasti) (vanemad) mehed on saatnud (enamasti) (noorematele) naistele ja mis sisaldavad ründavat, mõnitavat või agressiivselt seksualiseerivat kõnepruuki. Instagrami konto algatasid Mikk Pärnits ja Marianne Ubaleht, kes pälvisid selle eest vabariigi presidendilt vägivallaennetuse auhinna. Auhinnatseremooniale järgnes Pärnitsa rõivavalikust ja peetud kõnest tulenenud avalik skandaal ning tõstatati küsimus, kas Pärnits, kes on ise varem silma paistnud vägivaldsete sõnavõttudega naiste suunal, väärib sellist preemiat. Aga Instagrami-konto enda väärtus püsib sellegipoolest: selle kommentaariumis toimuvad arutelud nn z-põlvkonna liikmete vahel, milline seksuaalne käitumine ei ole okei.

Nende, võrdõiguslikkuse eest ja naistevastase vägivalla vastu seisvate platvormide taustal on anno 2020 olemas ka näiteks Postimehe Elu24 naistele pühendatud rubriik „Sõbranna“ ja Delfis ilmuv „Naistekas“. Kusjuures ka viimase foorumiosas on „Feministi nurgake“, mille sisust annab aimu hetkeseisuga kõige värskem postitus kasutajalt cunt, pealkirjaga „teile kiimased vanamoorid“[13] (erootiline jutustus kahest naisest ja hobusest). „Feministi nurgakesele“ on „Naisteka“ foorumis vastukaaluks ka „Shovinisti nurgake“, mille hetkeseisuga värskeimas postituses pealkirjaga „Luletused“[14] jagatakse üksteisega meeldejäävaid luuletekste („Ole,ela,võida / Bemariga sõida.“). Võib-olla on nende arutelude sisust kõnekamgi asjaolu, et Naistekas on feministide ja šovinistide vastasseisu markeerinud. Elu24 „Sõbranna“ avaldab sarnaselt „Naistekaga“ artikleid tervisest, suhteelust, riidemoest ja astroloogiast, ent samas on neil ka artiklisari „Ajaloonaine“,[15] kus Heili Reinart kirjutab Eesti naisfiguuridest, näiteks 20. sajandi alguse revolutsionäärist ja taarausu ellupuhujast Marta Lepast[16] ning Vabadussõjas rindeleminekuks meheks maskeerunud Anna Vares-Kukest alias Peeter Rongast.[17] Tihtipeale on need „Sõbranna“ artiklid kõige põhjalikumad internetist kättesaadavad allikad, kust lugeda nende ajalooliste naispersoonide kohta. Tuleb nõustuda Katrin Kivimaa ja Airi Triisbergiga, et „21. sajandi teise kümnendi keskpaigaks on feministlikult meelestatud avalikkuse hääl tugevam kui kunagi varem“.[18]

[1] Facebooki grupp Virginia Woolf Sind Ei Karda!, 25.10.2017, vt https://bit.ly/3d08wu1.

[2] M. Tammjärv, „Virginia Woolf sind ei karda!“ – grupp, mida ei tohiks alahinnata. Müürileht, 15.03.2016.

[3] EKKM-i teooriaklubi. Facebooki-feminism – kas sotsiaalne liikumine? Airi Triisbergi intervjuu Brigitta Davidjantsi ja Kristina Papsejevaga. ERR Arhiiv, 03.10.2014.

[4] A. Triisberg, Anna-Stina Treumundi praktika lesbi-, queer- ja feministliku poliitika kontekstis. Feministeerium, 14.05.2018.

[5] Sealsamas.

[6] Feministliku festivali Ladyfest Tallinna olulisuse kohta Eesti feministliku avalikkuse kujundajana vt: K. Kivimaa, Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse: Ladyfest 2011–2018. Adriadne Lõng, 2017–2018, nr 1/2, lk 65–75.

[7] EKKM-i teooriaklubi.

[8] Kodanikuprotest SkyPlusi hommikuse huumori vastu: nali Uganda jooksjate vägistamise pihta läks üle piiri. Delfi Kroonika, 17.04.2014.

[9] Alari Kivisaare vastu petitsiooni alustanud: sellised väited ei sobitu meie väärtussüsteemi. Delfi, 07.08.2020.

[10] A. Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? Postimees, 14.05.2020.

[11] Uudis rahastuse peatamisest puudutab ka Feministeeriumit. Feministeerium, 14. 07.2020.

[12] Vt https://www.instagram.com/seepoleokei/.

[13] Vt https://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?15,3561704.

[14] Vt https://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?16,3936668.

[15] Artiklisari on nüüdseks ka raamatuks vormistatud: H. Reinart, Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn, 2018.

[16] H. Reinart, Mässaja Marta Lepp – teekond revolutsionäärist Eesti taarausuliste ühendamiseni. Sõbranna, 13.02.2018.

[17] H. Reinart, 100 aastat Vabadussõjast: Naishusaar ja amatsoon Anna Vares-Kukk võitles vabaduse eest mehena. Sõbranna, 28.11. 2018.

[18] K. Kivimaa, Feministlik kultuurifestival jõuab Eestisse, lk 73.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi