Populism, polariseerumine ja neoliberalismi mõranemine

TÕNIS SAARTS

Kui võrrelda poliitikaelu nullindatel praegu lõppeva kümnendiga, tundub, nagu oleksid astunud võrdlemisi vaiksest kirikust kirevale ja kärarikkale laadaplatsile, kus on värve, mitmekesisust, rahvapärasust ja ka senitundmatuid riske.

Iseloomustades 2010. aastate arenguid täpsemalt, võiks välja tuua neli peamist trendi ja märksõna: populismi tõus, kasvav polariseerumine, neoliberaalse ideelise dominandi taandumine ja multiplex maailmakorra tulek.

Nullindatel paistis, et turukesksust ja minimaalriiki propageerivale neoliberaalsele vaatele polegi enam mingit vastukaalu: et USA juhitud maailmakord on vankumatu ning sallivust ja ühiskondlikku kirjusust kuulutavad vasakliberaalsed väärtused on juba nii tugevalt juurdunud, et tõsist väljakutset neile keegi enam ei esitagi. Sisuliselt valitses TINA-olukord[1] ehk mõistlikud alternatiivid näisid puuduvat. Nüüd on aga kõik eelpool nimetatud ortodokssused tükk tüki haaval laiali pudenemas ning nii olemegi astunud vaiksest „kirikust“, kus kõik tundus nii selge ja ette määratud, „laadaplatsile“, kus käib tõsine kaklus alternatiivsete maailmanägemuste vahel (nt rahvuskonservatiivid versus vasakliberaalid), kus on tunnustust saamas erinevad riigikorralduslikud mudelid (mitte ainult Lääne tüüpi liberaalsed demokraatiad) ning kus poliitikaelule annab värvi rahvapärasus ja ehedus (populistlik ja mittepoliitkorrektne kõnepruuk).

Poliitika suure algustähega on tagasi. „Poliitikat“ mõistan ma siinkohal just Carl Schmitti ja Chantal Mouffe’i[2] terminites: see on ennekõike konflikt, vaenlasteks ja sõpradeks jagamine, alternatiivide sõnastamine, mitte aga konsensuseotsing, kus üritatakse ühe hegemoonilise projekti raames tasaseks lükata kõik teistsugused lähenemised ja ära viilida teravad nurgad. Ida-Euroopa arenguid pikalt uurinud ja mõtestanud Ivan Krastev ja Stephen Holmes[3] peavad viimase kümnendi peamiseks juhtmotiiviks „jäljendamiseajastu lõppemist“ (the end of the Age of Emulation). Jäljendamiseajastu all mõistavad nad seda, et kui 1990. ja 2000. aastatel soovisid peaaegu kõik (eriti Ida-Euroopa rahvad) olla nagu liberaalne ja edukas USA (või Euroopa Liit), siis nüüd ollakse selles eeskujus pettunud ja igaüks valib oma eripärase tee. Mitmekesisus oma ahvatluste, kuid ka ohtude ning riskidega on tagasi.

Kuid naaseme nelja peamise trendi juurde, mis seda kümnendit iseloomustavad.

Tuntud poliitikateadlased Ronald Inglehart ja Pippa Norris täheldavad oma viimases populismi esiletõstu analüüsivas raamatus,[4] et viimastel kümnenditel on just parempopulistlike (nad nimetavad seda voolu ka autoritaarseks populismiks) erakondade toetus Euroopas kahekordistunud ja ulatub nüüd keskeltläbi 12%-ni. Veelgi värskem uurimus[5] võtab kokku nii vasakpopulistide (nt Podemos Hispaanias) kui parempopulistide (nt Rahvusrinne Prantsusmaal) summaarse toetuse Lääne Euroopas. See näitab, et ainuüksi viimase kümnendiga on poolehoid nimetatud parteidele kasvanud koguni 11%-lt 20%-le.

Enne kui kõnelda populismist, tuleks selgeks teha mõisted. Populismi all ei mõtle ma kulukate, lühinägelike, kuid rahvale meelepäraste poliitlubaduste jagamist, vaid palju fundamentaalsemat arusaama sellest, kuidas demokraatlik poliitika peaks toimima. Populistide jaoks koosneb ühiskond kahest lepitamatust grupist: riukalikust ja korrumpeerunud eliidist (ehk establishment’ist) ja õigeid moraalseid väärtusi kandvast rahvast.[6] Eliit on rahvalt võimu röövinud ning populistlike poliitikute ja parteide ülesanne on see rahvale tagasi anda. Kusjuures selle võimu tagasi andmisel võivad rahvalt otsemandaadi saanud poliitikud eirata kõiki nn vaheinstitutsioone ja võimutasakaale, millele tänane liberaalne demokraatia toetubki: kohtud, parlamendid, rahvusvahelised institutsioonid (nt EL), peavoolu meedia, vähemuste eestkõnelejad jne. Kui rahvas on otsustanud ja oma mandaadi andnud, siis rahva tahet ei saa populistide meelest õiges demokraatias kammitseda enam miski. Just see teebki populismi nii ohtlikuks liberaalsele demokraatiale, mille keskmes on alati olnud küsimus, kuidas vältida enamuse kontrollimatut türanniat.

Meil tuleb ka eristada parempopuliste ja vasakpopuliste, kuna viimased näevad ka „rahvast“ täiesti erinevalt. Vasakpopulistide jaoks (nt Syriza Kreekas, Viie Tähe Liikumine Itaalias) on rahvas tavalised inimesed, keda rõhuvad „ülirikkad“ (see müstiline 1%) ja korrumpeerunud poliitikud ning eesmärgiks saab olla vaid sotsiaalselt õiglasema ühiskonna tekitamine kõigile (sõltumata rassist, rahvusest jne). Parempopulistide jaoks on aga „rahvas“ kindlate etniliste, kultuuriliste või rassiliste joontega kogukond. Võitlus käib nii sisserändajate vastu, kes tahavad meilt röövida meie eripärase identiteedi, labastada meie traditsioone ja elustiili, kui ka vasakliberaalse eliidi vastu, kes suruvad (EL-i abiga) peale meie ühiskonda sobimatut liigset sallivust, multikultuursust ja mitmekesisust.

Poliitikateadlaste teravama tähelepanu on pälvinud just viimane populismi vool, sest see on olnud viimasel kümnendil palju laiema ulatusega ning liberaalsele demokraatiale suuremat väljakutset esitav. Seletusi parempopulismi võidukäigu kohta on mitmeid,[7] kuid laias laastus võib need jagada majanduslikeks ja kultuurilisteks.[8] Majanduslike seletuste kohaselt on juba neli aastakümmet kestnud neoliberaalne globaliseerumine toonud kaasa tuntava varandusliku ebavõrdsuse kasvu ning tekitanud võitjate ja kaotajate klassid. Võitjate hulka kuuluvad need, kes suudavad selles avatud ja kirjus maailmas orienteeruda, äri teha, mitmekesiseid võimalusi kasutada ja ennast arendada – see on kosmopoliitsema eluhoiakuga noorem põlvkond, kõrgharidusega spetsialistid, rahvusvahelise suunitlusega ettevõtjad jne. Nad elavad enamasti suurtes linnades ja on vähe teadlikud elust ja muredest, mis jäävad väljapoole seda „kuldset ringi“. Kaotajate poolel on aga need, kes on hõivatud väiksemat kvalifikatsiooni nõudvates sektorites (töölised, teenindustöötjad), kus nende töökohakindlust ähvardavad nii immigrandid kui ka automatiseerimine. Nad ei näe, et globaalne avatus midagi head kaasa tooks. Vastupidi, nende jaoks tähendab see sissetulekute vähenemist, võimalikku töökaotust ja staatuse langust. Need inimesed elavad ka tihtipeale „kohtades, mis kellelegi enam korda ei lähe“:[9] väikelinnades, allakäivates tööstuspiirkondades ja kolkakülades. Populistlike parteide ja liidrite poolt hääletamine ongi ainus poliitiline väljund, mis neile inimestele on jäänud, sest turuliberaalse ja kosmopoliitilise orientatsiooniga establishment on nad oma muredega suuresti unustanud ja üksi jätnud.

Kultuuriline seletus aga keskendub ennekõike väärtustele. Alates 1960. aastatest on Lääne ühiskondades järjest enam levima hakanud nn eneseväljenduslikud väärtused:[10] ühiskonna kirjususe ja multikultuursuse tolereerimine, elustiilide mitmekesisus, vähemuste õiguste eest seismine, sooline võrdõiguslikkus, ilmalikkus, mure keskkonna ja kliimamuutuste pärast jne. Sellega kõrvuti on traditsioonilised, patriarhaalsed ja rahvuslikud väärtused murenemas ja isegi põlu alla sattumas. Paljudele konservatiivsemate väärtushinnangutega inimestele ja ennekõike vanemale põlvkonnale on see kõik harjumatu. Nad tunnevad ennast nagu „võõrad omal maal“: see „ehe ja tõeline“ Eesti või Prantsusmaa või Ameerika (mis omal ajal pidas rahvuslikke väärtusi au sees, oli valdavalt ühekultuuriline, valget pereisa austav ja veidraid vähemusi avalikkusest eemal hoidev) on kadumas ja asendumas millegagi, mida nemad ei tunne ja tunda ei taha. Seega on loomulik, kui need inimesed koonduvad lippude alla, mis lubavad „Ameerika taas suureks teha“ või seista ennekõike ja ainult „Eesti eest“.

Populism on tulnud selleks, et meiega jääda veel päris mitmeks kümnendiks. Asi pole üksikutes poliitikutes (nagu Donald Trump või Viktor Orbán) ega nende osavates kommunikatsioonistrateegiates. Populism ja eriti parempopulism väljendab palju fundamentaalsemaid vastuolusid, mis on neoliberaalse globaliseerumise ja viimastel kümnenditel aset leidnud väärtusnihetega kaasas käinud: see on lõhe globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vahel,[11] lõhe liberaalsete ning konservatiivsete väärtusilmade vahel, lõhe sallivuse ja raame seadva autoritaarsuse vahel.

Seesuguste uute konfliktide eriti jõuline esiletõus lõppeval kümnendil suurendab kahtlemata ühiskondlikke vastuolusid ja polariseeritust. Tekivad „meie“ ja „nende“ kogukonnad ühe rahva ja riigi sees, kes enam ei tunneta, et neid midagi ühendaks. Nende väärtusilmad, igapäevane elukogemus ja ka (sotsiaal)meediatarbimise mustrid on juba üksteisest nii lahku kasvanud, et sildu ehitada on pea võimatu. Seesugust pretsedenditult kasvavat polariseerumist erakondade ja valijarühmade vahel on täheldatud ennekõike Ameerikas, kuid samad trendid on süvenemas ka Euroopas.[12]

Eelpool sai mainitud, et poliitika olemuseks ongi konflikt ja vastandumine. Nentisime, et võrreldes eelmise kümnendiga on poliitikas rohkem värvi, kirjusust ja tegelikku maailmavaatelist vastandumist – kõik ei nooguta enam neoliberaalse konsensuse rütmis. Siiski on polariseerumine demokraatia tingimustes miski, mille iseloomustamiseks sobib suurepäraselt filosoofiline termin pharmakon – see, mis võib olla nii mürk kui ravim üheaegselt. Kui seda mõõdukalt pruukida, siis ta ravib, liialduse korral mõjub hävitavalt. Polariseerumine on aga just sellel kümnendil levinud nii kiiresti ja omandanud nii äärmuslikke vorme, et ähvardabki muutuda demokraatiat tapvaks mürgiks.

Kasvava polariseerumise taga on ennekõike kaks põhjust. Esiteks tehnoloogia areng, kus internetimeedia ja sotsiaalmeedia on sadadeks kildudeks löönud selle, mida me varem tundsime ühtse avaliku sfäärina. Selles avalikus sfääris käis enam-vähem ratsionaalne arutelu ühiskondlike teemade üle, mida jälgis ka ühiskonna enamus. Täna saab igaüks valida just selle avaliku sääri paljude seast, mis kinnitab „kõlakojana“ just tema maailmapildi õigsust. Tulemuseks on „hõimustumine“ (tribalization), kus teise „hõimu“ liiget tuleb radikaalse kõnepruugiga paika panna, ja mida reljeefsem seejuures ollakse, seda enam like’e saadakse.[13]

Teine põhjus aga seisneb selles, et kui 20. sajandi konfliktid olid ennekõike klassikonfliktid, kus alles läbi mitme katastroofi (Suur depressioon ja Teine maailmasõda) õpiti leidma kompromisse ja keskteed, siis tänased põhivastuolud on kolinud identiteedipoliitika sfääri. Identiteediküsimustes on aga tunduvalt raskem tulla keskpõrandale kokku – seal ongi enamasti vaid nullsummamängud (mina võidan, sina kaotad). Võib-olla me 21. sajandi jooksul alles õpime, kuidas ka identiteedipoliitikas mängida mittenullsumma-mänge ja demokraatiat seeläbi säilitada. Sel kümnendil me ilmselgelt seda veel ei osanud ja ka õpitahet jäi vajaka.

Kümnendi alguse finantskriis (2008–2011) näitas väga ilmekalt, et neoliberalism oma liigse turukesksuse ja minimaalriigi ortodokssusega on jõudnud kriisi ning vaja oleks paradigmavahetust. Kummalisel kombel seda toona ei juhtunud. „Neoliberalismi üllatava ellujäämise“[14] taga on mitmeid põhjusi, kuid peamine neist oli see, et vasakpoolsed (ennekõike sotsiaaldemokraadid) olid ise nn „Kolmanda tee“ versioonis turukeskse ideoloogiaga nii tugevalt kaasa läinud ja saanud ajapikku osaks valgekraelisest kosmopoliitsest establishment’ist, et nende sõnumid ei paistnud globaliseerumise kaotajatele ja töölisklassile lihtsalt enam usutavad. Võitluslipu haarasid hoopis parempopulistid, kes vastandasid end edukalt neoliberaalsele hegemooniale, kuid tegid seda hoopis väärtuspõhises võtmes, jättes petliku mulje, et konservatiivne väärtusnihe ühiskonnas võib lahendada ka ebavõrdsusega seotud kitsaskohad.

Praegune koroonakriis aga näib neoliberalismi põhiseisukohtadele (tasakaalus eelarve, riigi minimaalne sekkumine majandusse, madalad maksud ja erastatud sotsiaalhoolekandesüsteem) andvat nii tugeva hoobi, et vanal kujul seda ideoloogiat reanimeerida ilmselt ei õnnestu. Riik on nüüd täiega tagasi ning sekkub jõuliselt turgude toimimisse ja inimeste ellu. See ei tähenda siiski seda, et neoliberaalne ideestik täiesti ajaloo prügikasti lendaks. Ilmselt kasutatakse eri ideekilde selle maailmavaate arsenalist edasi, kuid sidusa ja hegemoonilise paradigmana on neoliberalismi taassündi raske ette kujutada.

Mis võiks tulla neoliberalismi asemele? Selle üle olen ma ühes varasemas essees[15] juba arutlenud ja pakkunud välja, et me võime olla tunnistajaks nii sotsiaaldemokraatia renessansile kui ka kummalisele liidule parempopulistide ja peavoolu konservatiivide vahel. Viimasel juhul on tulemuseks küll riigi rolli kasv majanduses ning senisest suurem ümberjagamine, kuid see tuleb mõõduka heaolušovinismi kaudu, kus riigipoolset hüveolu pakutakse just põlisrahva esindajatele ning sisserändajad ja muud vähemused tõrjutakse veelgi enam ühiskonna äärealadele.

Hoolimata kõigest ei kao neoliberalism meie leksikast veel niipea, sest vaevalt suudab ka järgmine kümnend uut dominantset ideoloogiat asemele pakkuda. Seni kombineeritakse neoliberalismi elemente improviseeritult kõikvõimalike teiste olemasolevate maailmavaadetega (ennekõike ultrakonservatiivse rahvuslusega).

Kui eelmisel kümnendil näis, et USA geopoliitilisele hegemooniale ei suuda keegi lähiajal väljakutset esitada, siis sel aastakümnel on Hiina tõus ja Venemaa agressiivsus pilti muutmas. Kümnendi lõpuks on selge, et USA kõikehõlmav domineerivus on tasapisi siiski murenemas. Trumpi ajal on põhjalikult muutunud ka väärtustelg, mille eest seisti: kindlasti pole see enam liberaalne demokraatia ja inimõigused. Tõeliselt multipolaarset maailmakorda, kus suures ühendorkestris mängiks USA vaid ühte viiulitest Hiina, Venemaa, India ja EL-i kõrval, sel kümnendil ei sündinud. Hoopis adekvaatsem oleks 2010. aastatel toimunut iseloomustada märksõnaga multiplex maailmakord.[16] Selline ilmakord, kus rahvusriikide kõrval on pea sama mõjukad ka mitmesugused riikideülesed toimijad (rahvusvahelised organisatsioonid, EL, suurkorporatsioonid jt). Kõik nad toimetavad veel mingis mõttes vana Lääne ja USA domineeritud liberaalse maailmakorra reeglite järgi, kuid püüavad neid endale kasulikul viisil ümber defineerida. Multiplex maailmakord on nagu kobarkino, kus eri saalides jooksevad filmid eri žanridest (paljud üldse mitte lääneliku pildikeelega), kuid üldine kinonäitamise protokoll on enam-vähem ühine. See uus maailmakord on palju konfliktirohkem ja vähem ennustatav kui varasem. Ilmselgelt ka ohtlikum paik demokraatlikele väikeriikidele nagu Eesti. Multiplex maailmakorra tegelikku palet aga hakkame nägema pigem järgmisel kümnendil.

Kõik need neli märksõna – populism, polariseerumine, neoliberalismi kriis ja multiplex maailmakord – hakkavad veelgi jõulisemalt meie elu kujundama 2020. aastatel. Milline neist aga saab olema 21. sajandile oma eripärase pitseri vajutav peamine suunanäitaja, seda me veel ei tea. Arvestades, et kõigil uusaja sajanditel on olnud oma defineeriv sündmus või katastroof, mis on vorminud vastava sajandi palge (näiteks 20. sajandi puhul Esimene maailmasõda), siis ei tea me tegelikult siiani, millal ikkagi 21. sajand algas. Kas aastal 1991, või hoopis 11. septembril 2001? Võib-olla hoopis suure finantskriisiga 2008, Venemaa agressiooniga Ukrainas 2015 või Trumpi valimise ning Brexitiga 2016? Võib-olla saab defineerivaks sündmuseks hoopis praegune koroonakriis? Ilmselt oleme selles osas targemad järgmisel kümnendil. Kui oleme.

[1] There Is No Alternative ehk TINA – Margaret Thatcher’i kuulus lausung juba 1980. aastatest, mis vihjas, et turuliberalismile ja minimaalriigile puudub igasugune tõsiseltvõetav alternatiiv.

[2] C. Mouffe, On the Political. London; New York, 2005.

[3] I. Krastev, S. Holmes, The Light that Failed: A Reckoning. London; New York, 2020.

[4] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash: Trump, Brexit and Authoritarian Populism. New York, 2019.

[5] J. Rama Caamaño, F. Casal Bértoa, Are Anti-Political-Establishment Parties a Peril for European Democracy? A Longitudinal Study from 1950 till 2017. Representation, juuli 2019.

[6] Mudde, C. Rovira Kaltwasser, Populism: A Very Short Introduction. London; New York, 2017.

[7] J. Muis, T. Immerzeel, Causes and Consequences of the Rise of Populist Radical Right Parties and Movements in Europe. Current Sociology, 2017, kd 65, nr 6, lk 909–930.

[8] Vt P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash.

[9]A. Rodríguez-Pose, The Revenge of the Places That Don’t Matter (and What to Do About It). Cambridge Journal of Regions, Economy and Society, 2018, kd 11, nr 1, lk 189–209.

[10] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash; R. Inglehart, C. Welzel, Modernization, Cultural Change and Democracy: The Human Development Sequence. Cambridge (UK); New York, 2005.

[11] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

[12] H. Schulze, M. Mauk, J. Linde, How Populism and Polarization Affect Europe’s Liberal Democracies. Politics and Governance, 2020, kd 8, nr 3, lk 1–5.

[13] S. Vaidhyanathan, Antisocial Media: How Facebook Disconnects Us and Undermines Democracy. New York; London, 2018.

[14] C. Crouch, The Strange Non-death of Neo-liberalism. Cambridge; Malden (MA), 2011.

[15] T. Saarts, Koroonakriis ja demokraatia tulevik. Sirp, 12.06.2020.

[16] Termin ja idee pärinevad Kanada rahvusvaheliste suhete uurijalt Amitav Acharyalt. Vaata eestikeelset ülevaadet multiplex maailmakorra tähenduse kohta Eesti jaoks: M.-L. Sulg, M. Crandall, Välispoliitika muutuvas maailmas: väljakutsed ja võimalused Eesti kui väikeriigi vaatenurgast. Acta Politica Estica, 2019, nr 10, lk 48−68.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk