Toimetajalt: Hüvasti digikultuuriaasta, elagu digikultuur!

Detsember, 2020

Kuigi ametlik digikultuuriaasta sai läbi, ei kao digimaailm oma kultuuri, ahvatluste ja ohtudega kusagile. Juba märtsis avaldasime kampaania-aasta puhuks Henri Kõivu tselluloositehase loo multimediaalse veebiversiooni. Koroonaepideemia muutis teema järjest teravamaks; aastalõpunumber vaatleb nüüd digimaailma ja selle kultuuri mitme nurga alt.

Numbri avab Austria avangardisti Gerhard Rühmi digisonett. Epp Annuse essee „Ökodigitaalne Eesti“ uurib, kuidas eesti rahvuslikus ideaalpildis saavad paradoksaalselt kokku kaks vastandit: looduslähedus ja virtuaalsus: Mikita, Skype’i ja e-riigi legendid. Nõnda luuakse pilt, mis osana terviku asemel tõstab esile nüüdiseestluse veetlevamaid külgi. Kõrvale tasuks lugeda Rainer Katteli kainestavat „demütologiseerivat“ hinnangut oktoobri-novembrinumbrist: „Ilmselt ei möödu nädalatki, mil mõni poliitik või ettevõtja ei deklareeriks, et Eesti on maailma juhtiv e-riik. Ometigi ei anna sellest tunnistust mitte ükski rahvusvaheline indeks ega mõõdik, kuid siseriiklikult puudub selles osas igasugune debatt, seda väikest valet ei panda tähelegi.“

Üks allakirjutanutest Postimehes ilmunud Digikultuuri manifestile  Indrek Ibrus keskendub nn rajasõltuvuse fenomenile. Kui asjad pannakse kohe algul liikuma valedele rööbastele, on neid pärast raske õigetele pöörata, nagu teab iga trammijuhtki. Inimkonnal seisab ees üleminek 5G mobiilivõrkudele, mis toob kaasa päris- ja virtuaalruumi sulandumise: „.. uue aja digivõrk tekib, kui seostatakse omavahel mitmesuguseid uusi ja rööpseid tehnoloogilisi arenguid – asjade internet, semantiline veeb, liitreaalsus ja 5G. … Konkreetsemate lahenduste mõttes hakkab see võimaldama nii isesõitvaid autosid ja nutikaid linnu kui ka ruumilise kogemuse mängustamist liitreaalsuse abil ning laiemalt – ruumihalduse automatiseerimist mitmesugustel otstarvetel.“ On tähtis, et see uus vapper maailm ei jääks ainult suurfirmade hallata. Essee lõpeb rea küsimustega sellest, mida uued arengud tähendavad Eestile ja kuidas nendeks valmistuda. (Selle kõrvale tasub vaadata Evgeny Morozovi kahe aasta tagust esseed digikapitalismi tuleviku kohta.)

Teine manifestile allakirjutanu Katrin Tiidenberg kirjeldab 2007. aastal loodud ja praeguseks oma kommertsväärtuse kaotanud sotsiaalmeediaplatvormi Tumblr näitel, kuidas seksi-asjade ülereguleerimine võib mõne paljulubava loova algatuse kihva keerata. Pärast USA seksikaubanduse vastast seadust langes Tublri väärtus miljardilt kolmele miljonile dollarile. Ka Tiidenberg hoiatab platvormide võimu eest, mis muudab lõbusa ja ohtliku internetidžungli igavaks äärelinnaks. Jaana Davidjants annab ülevaate sellest, kuidas Mägi-Karabahhi konflikti hiljutine faas septembris-oktoobris kajastus Instagramis. Konflikti mõlemad pooled ujutasid platvormi üle oma meemidega, püüdes mõjutada rahvusvahelisi hoiakuid. Instagrami kasutamist sarkastilise kunsti ehk „kringlite“ loomiseks kirjeldab Rebeka Põldsam Mikk Madissoni piltide näitel.

Oliver Laas kirjutab kahest eesootavast murrangust. Esiteks, arvutid hakkavad looma kunsti, mis on inimese loodust eristamatu. Kuidas siis arvutitoodangu loovust ära tunda ning milline on selliste toodete mõju meie arusaamadele autorsusest? Teiseks, nn süvavõltsingud muudavad heli- ja videosalvestused tõendusmaterjalina ebausaldatavaks, kaob nn episteemiline kullastandard, mille põhjal inimeste tunnistusi kontrollida. Eetilistesse küsimustesse süüvib ka Raivo Ruusalepa essee masinõppe ja tehisintellekti praegustest ja tulevastest lahendustest mäluasutustes ja kultuuris laiemalt.

Hoolimata uuest vaprast digimaailmast, ilmub Vikerkaar endistviisi täiskujul ainult paberil. Tellige see 24 euro eest siit. Detsembrinumbri lõpetab aastasisukord. Meeldetuletuseks: lõppeva aasta numbrid käsitlesid tundeid (1.–2.), tselluloositehase plaane (3.), Eesti venelasi (4.–5.), kinnisvaraarendust ja eluasemeõigust (6.), taimi (7.–8.), rassi (9.), teistkümnendaid (10.–11.) ja viimati siis digikultuuri. 2020 oli Vikerkaarele hea aasta. Üldise meeleolu aga võtab paremini kokku country-lauluke “It wasn’t a good year”.