Vers de société

PHILIP LARKIN

Me kutsusime mõned sitapead
koos aega surnuks lööma, vahest saad
ka liituda? Seaperses, sõbrake.
Päev jõuab lõpule.
Gaas köeb ja mustab okste siluett.
Niisiis: Hea Warlock-Williams, kardan, et …

Miks üksi olla on nii raske vaev?
Kui tahan, võiksin pooled õhtud viita,
klaas šerrilaket peos, ja kaasa kiita,
kui vatrab mõni mutt,
kes pole lugend ühtki raamatut;
ah, kuidas tühja voolab vaba aeg,

kui seda näod ja kahvlid täidavad,
seeasemel et õndsalt lambi all
toas kuulata, kuis õues ulub tuul,
ja vaadata, kui õhedamaks kuul
jääb saabli erk metall.
Nii elada. Kuid tarkpead väidavad,

et üksindus on isekus. Kes enam
nüüd usuks erakut, ta jõhvist rüüd,
ta vestlust (surnud) Jumalaga? Nüüd
peasoov on teiste kenadus su vastu,
niisiis ka ise tuleb olla kenam.
On voorus ju sotsiaalne. Kas too

headusemäng on nagu kiriku rutiin?
See tüütab meid, me hakkama ei saa
(Kuis edeneb te teadustöö, kretiin?),
kuid üritame, sest eks avaldu ju
ses parema maailma kuju …
Liig peen see mõttekäik. Liig sünnis ka.

Vaid noor saab vabalt olla eraklik.
Aeg seltskonnaks mul pole enam pikk,
ja lamp ei rahu too, vaid miskit muud.
Öö avab nurjangu ja kahetsuse suud,
mis sosistavad ette:
Hea Warlock-Williams, muidugi, miks mitte.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk