Läbi halli kivi

Sissejuhatus erakajakirjandusse

ROOSMARII KURVITS

Erakajakirjandus kõlab kui täielik nonsenss või oksüümoron, nagu karjuv vaikus või elav laip. Ühte sõnna on kokku pandud erak kui elust kõrvale tõmbunud omaettehoidja ja ajakirjandus kui laiadele massidele suunatud päevakajaline info, mis eeldab tegijalt laialdasi kontakte ja suhtlust ning mitme inimese tööd alates toimetajast kuni trükkalini.

Ometi, kui pidada erakajakirjanikeks neid, kes on ajalehti-ajakirju üksi algatanud, omatahtsi ja järjekindlalt teinud, kasutanud kaasautoreid vähe või üldse mitte, siis on erakajakirjanike tõug püsinud eesti kultuuris üle 250 aasta, algusest kuni tänapäevani.

Wildest Moksini

Eesti ajakirjanduse loojad on Taga-Pommerist pärit arst Peter Ernst Wilde (1732–1785) ja Lohusuust pärit Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing (1763–1832). Esimene andis välja 41 numbrit tervishoidlikku ajakirja Lühhike öppetus (1766–1767), mis on esimene eestikeelne ajakiri. Teine andis välja neli aastakäiku ajalehte Marahwa Näddala-Leht (1821–1825), mis on teine eestikeelne ajaleht. Mõlemad olid missiooniga mehed, keda kannustas õilis ja oma ajas erandlik kutsumus – talurahvast harida, et nad oma eluga paremini toime tuleksid. Aga need mehed on samal ajal ka erakajakirjanike prototüübid.

Kui ajakirjanduse tekkeajal oli erak-ajakirjaniku tüüp igati loogiline, siis on ka järgnenud ajastutel ikka olnud ajakirjanikke, kes teevad oma väljaannet üksi ega hooli sellest, mis teised arvavad, sest tunnevad, et just sellist väljaannet on vaja.

Teise maailmasõja järgse aja erakajakirjaniku tüüpnäide võiks olla Mihkel Nukk (1907–1995), Pärnumaalt pärit puusepp ja meremees, kes 1932. aastal majanduskriisi tõttu pidi New Yorgis kaldale astuma. Seal liitus ta samal aastal kommunistliku parteiga ja hakkas tegema kaastööd kohalikule bolševistlikule nädalalehele Uus Ilm. Aasta pärast oli ta juba lehe (pea)toimetaja ja tegutses selles rollis väikeste vaheaegadega 56 aastat, kuni lehe seismajäämiseni suvel 1989. Kui algul oli lehetegijaid rohkem, siis alates 1940. aastate lõpust, 50ndate algusest pani Nukk Uut Ilma üksi kokku. Ise kirjutas, ise ladus ja aitas ka trükkida. Lehte lugedes paistab, et Nuka kõige vajalikum tööriist oli kirjutusmasin, et tõlkida-refereerida seisukohti USA kommunistide ajalehtedest-ajakirjadest ja trükkida ümber Nõukogude Liidust saadetud materjale.

Mihkel Nukk Uue Ilma toimetuses New Yorgis, 1933. ERAF.9595.1.18.10

Kui esialgu oli Uus Ilm suureformaadiline neljaküljeline ajaleht, siis 1970. aasta viimane lehenumber nägi järsku täiesti teistsugune välja: A4 formaadis, 16 lk, kserokoopiatena paljundatud. Nüüd tegi Nukk ajalehe algusest lõpuni valmis oma kodus New Yorgi äärelinnas, põhitööriistadeks lisaks kirjutusmasinale käärid ja liim. Lehenumbri kleepis ta paljundamiseks kokku kirjutusmasinal tipitud lühikestest lugudest, käsitsi kirjutatud pealkirjadest ning Nõukogude Eesti ajalehtedest-ajakirjadest välja lõigatud lugudest, pealkirjadest, rubriiginimedest ja fotodest.

Uusima aja erakajakirjaniku näiteks sobib Juris Moks (1953–2020), kes läheb eesti ajakirjanduse ajalukku Fotolehega – oma aja Baltimaade ainukese fotoajakirjaga, mida ta kümme aastat üksi välja andis: ise hankis raha, ise koostas ja oli põhiautor, ise toimetas, ise suhtles trükikojaga ja ise levitas. Väikest kirjastamistoetust sai ta Kultuurkapitalilt.

Fotolehe lõi fotograafiast vaimustunud Moks 1993. aastal, Eesti ajakirjandusliku tormi ja tungi ajastul. Ta asus kohe innukalt piltnikkonda organiseerima. Ajakirja neljandas numbris avaldas põhjaliku küsimustiku lugejate huvide ja vajaduste kohta. Viiendas numbris pakkus välja vabakutselise autori lepingu ja kutsus kõiki freelancer’eid seda kasutama. 1995. aastal pakkus välja idee muuta Fotoleht vene- ja ingliskeelseks Baltimaade fotoajakirjaks. Ühestki algatusest rohkem juttu ei tulnud, need kadusid nagu musta auku.

Fotolehe toimetus oli Moksi kodus, Raplas Mahlamäe tänava hruštšovkas. Esialgu olid ta töövahendeiks pastapliiats ja kirjutusmasin, hiljem juba arvuti ja siis tegi ta ise ka kujundajatöö.

Fotolehel õieti polnudki kaasautoreid, levik ja lugejaskond oli väike. Ta ei suutnud äratada huvi ja usaldust nooremate professionaalide seas ega laiemas lugejaskonnas. Nii sugenes viimastel aastatel toimetaja sõnavõttudesse järjest enam kibestumist. Moks patsutas endale küll õlale (eestlased on maailma väikseim rahvas, kes suudab välja anda omakeelset fotoajakirja!), aga teised seda ei teinud. 2002 lõpetas ajakiri ilmumise. Kümme aastat oli Moks end ohverdanud, „elades sotsiaalselt täiesti olematuna, prügikasti „geoloogidega“ võrdses staatuses, ikka vaid lootuses meie pisikese Eestimaa fotohuviliste mõistmisele ja vastutulekule“.[1] Moksist sai Raplas katlakütja.

Eesti erakajakirjanik par excellence on muidugi Kusta Toom – Salulaane erak, kes on jäänud eesti ajakirjanduse ajalukku põlve otsas tehtud ajakirjadega, mis valmisid 1920.–1930. aastatel Rõngu kandis metsas. Saja aasta jooksul on temast pidevalt kirjutatud, aga ikka kirjanduse võtmes, halvimal juhul kui lihtsameelsest grafomaanist, parimal juhul kui ürgse loomistungiga kirjamehest, kel kasinavõitu võimed. Seni on kõrvale jäänud tema tegevuse ajakirjanduslik mõõde, milles oli palju enam järjekindlust ja ratsionaalsust, kui esmapilgul paistab.

Kusta Toom Rõngu metsades

Kusta Toom (ristinimega August Toomingas, 1892–1973) oli kiriku kellamehe ja kooliteenija poeg.[2] Poiss olnud küll terane, aga ta pere oli verivaene. Et andmed on vastuolulised, pole selge, kas ta ei käinud üldse koolis või õppis pool talve Rõngu kihelkonnakooli 4. klassis. Igatahes algõpetuse andis talle koolmeistrist vanaisa, edasi õppis Toom ise, lugedes visalt ja järjekindlalt seda, mis kätte sai. Muuhulgas omandas ta saksa, prantsuse, inglise, vene ja rootsi keele, nii et suutis neist keeltest tõlkida, kirjutas lisaks eesti keelele ka saksa ja prantsuse keeles, õppis mängima orelit ja klaverit. 1909–1914 tegi ta reatasulisena kaastööd mitmele ajalehele-ajakirjale ja rändas vagabundina Eestis. 1913. aastal ilmus talt pikem jutustus „Otsijad“.[3] Aga põetud haiguste tõttu oli ta kõva kuulmisega ja haigete närvidega. Kui ilmasõja ajal püüti teda sõjaväljale saata, saanud ta August Eelmäe andmetel komisjonilt tunnistuse, mis kinnitas: „kannatab närvinõrkuse ja mõistuserikke all“.[4]

Sellega pidanukski August Toominga roll eesti kultuuriloos piirduma. Temasuguse koht oli valla vaestemajas. Aga Toom ei mahtunud traditsioonilise taluühiskonna raamidesse. Tema olemise viis oli teelolek ja kirjandus. Nii hulkus ta ringi ja elatas end juhutöödega (metsa- ja põllutööd, turbalõikamine, hiljem peamiselt raamatuköitmine jne), jõudes 1918. aastal otsaga Saksamaale söekaevandussegi. 1920. aastate algul jäi ta paiksemaks, rajades oma rännakute (talvise) peakorteri Võrtsjärve lähistele metsa Lõuna-Tartumaal. Esialgu oli selleks koobas, hiljem kõhetutest palkidest ja roigastest hurtsik; kui see paari aasta pärast maha põles, siis teine (pärast sõda veel kolmaski). 1939. aastal kommenteeris ta oma eraklikkust nii: „Kusta Toom ei ela mitte oma tahtmisega Salulaanes … Poolmetsikute külaelanike keskel pole võimalust korterit pidada; leidub talusid, kelledele koguni kardetav läheneda.“ Ja möönis ka oma ajakirjanikuameti mõju: „Kahtlemata on mõjuvad asjaloos ka tütrekanad, kellede saladusi lita pole hästi kajastanud.“[5]

33aastane Kusta Toom oma esimese metsahüti juures. See põles hiljem maha. Foto: Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse fotokogu

Olustikuline pool oli see, mis Toomi kaasaegsete seas tuntuks tegi. 1920.–1930. aastatel ilmus ajalehtedes ikka ja jälle kõmulisi kirjeldusi Aakre koopaelanikust, metsatondist, võsavennast. Sellest, kui armetu näeb välja ta elamine ja ta ise, kuidas ta ajakirju välja annab ja milliseid totrusi seal kirjutab, kui väga armastab oma koeri ja kuidas kasvatab maja kõrval tubakat. Sakris juuste ja habemega, räbalates ja räpane, pajaga pamp seljas, truu koer (või paar) nööri otsas, võttis ta suviti ette retki Viljandisse, Tartusse ja Tallinnasse. Enamasti käis jala, vahel sõitis rongiga. Magas metsas või rõugu all, sõi teepervel: võttis allikast vett ja sügiseti mõnelt põllult kartuleid, tegi lõkke üles, pani paja tulele. „Tartus pole nähtud isegi nii näruseid pätte,“ kirjutas Tallinna Post 24. mail 1935, kui Toom kohtusse ilmus. Nii võib öelda, et Kusta Toomi iseloomustab täpsemini sõna „paaria“. „Erak“ on tema jaoks liiga neutraalne määratlus.

Kirjutama oli Toom hakanud 14-aastase poisina, ajakirjanduses ilmusid tema esimesed kaastööd kolm-neli aastat hiljem. Esimese maailmasõja ajal tegi ta kirjutamises pausi. Ja mõne aasta pärast läks ajakirjandus temast mööda. Kui tsaariaegses ajakirjanduses piisas kaastöö tegemiseks kirjaoskusest ja ümbruskonnas ärksate silmadega ringivaatamisest, siis vabas Eestis muutus ajakirjandus järsku hoopis mitmekülgsemaks, keerulisemaks ja rafineeritumaks. Ühe juhutöölise tokerjad jutukesed, arvustused, sõnumikud ja tõlked ei olnud see, mida toimetajad nüüd ootasid. Toom ei pääsenud enam trükki.

Aga Toomi tahtmine oli nii kõva, et kirjastajaks hakkamine oli paratamatu. Selleks andsid tõuget Kultuurkapitalilt saadud 30-kroonine kuutoetus (1928–1929) ning Otepää Teataja väljaandmisel-toimetamisel saadud kogemused ja kontaktid (1932).

Kusta Toomi esimene ajakiri oli Tõrvik. Selle esmanumber ilmus 1917. aasta segadustes, teine number jõuti laduda, aga väljaandmiseks Saksa okupatsioonivõimud 1918. aastal luba ei andnud. Kümme aastat hiljem, kui Toom oli „kindlamal jalal“, st seadnud sisse metsakorteri ja saanud Kultuurkapitalilt toetust, pani ta Tõrviku taas käima. Väljaandmisloa kohaselt pidanuks ajakiri ilmuma kuus korda aastas, aga nii sageli ei saanud Toom paberi ja trükkimise raha kokku isegi mitte odavate provintsitrükikodade jaoks. Seetõttu ilmus ajakiri enamasti kord aastas koondnumbrina – 12-16-küljeline väike vihik, sisuks Kusta enda autobiograafilised jutukesed, populaarteaduslik tõlge ja kaunistuseks paar fotot-karikatuuri. Kokkuvõttes oli see Kusta Toomi personaalne kirjanduslik almanahh. Esimene välisautori tekst ilmus Tõrvikus kaks aastat hiljem. 17-aastane Elmar Kits, tulevane kunstnik, avaldas 1930. aasta suvises numbris luuletuse „Jõulu tundmus“.

1931. aasta sügisel avanes Kusta Toomil võimalus lehetoimetajaks hakata. Linda ja Elmar Praks olid Otepääle väikse trükikoja asutanud ja hakkasid tegema ka kohalikku nädalalehte Otepää Teataja. Selle väljaandjaks ja vastutavaks toimetajaks saigi August Toomingas. Pärast viiekuulist asjaajamist läks leht käima märtsis 1932. Juunis tekkis ilmumisse kahenädalane auk ja seejärel asus ametisse uus toimetaja, senine kaasautor Aleksei (Arvo) Orn. Kusta Toom läks oma teed. Karjäär Otepääl oli andnud talle väärt kogemusi ja tegutsemishoogu. Ta asutas Salulaande oma trükikoja („Tõrviku“ trükk, Pühastes) ja kirjastuse, kust esimene väljaanne ilmus juba järgmisel kuul, juulis 1932. Nii saab Toomi kirjastajakarjääri jagada kahte etappi, mille piiriks on oma trükikoja käimapanek 1932. aasta suvel.

Otepää Teataja oli olnud Kusta Toomile kirjastamise kondiproov. Kui selle väljaandmisloa jaoks paberite õigesti esitamine ja asjaajamisraha maksmine oli võtnud üle kahe kuu aega, siis edaspidi sai ta politseivalitsusest kohe esimesel katsel vajalikud load kätte. Otepää trükikojas oli ta näinud, et pisilehe ladumises ja trükkimises ei ole ühele kogenud raamatuköitjale midagi keerulist. Ja kohe (juulis 1932) ostis ta provintsitrükikodadest mõne kilo peaaegu võimatuseni kulunud trükitüüpe (tinast tähti) ja meisterdas ise algelise käsitrükipressi – midagi sellist, mille kõrval kullassepp Gutenbergi ehitatud esimene trükipress (ca 1440) oli märksa peenem ja suurem riistapuu. Nüüd ei rahuldanud Toomi enam paljalt üks ajakiri. Tõrvik ilmus edasi kord aastas, aga sinna kõrvale taotles ta kohe load veel kahe väljaande jaoks: ajaleht Aeg ja ajakiri Hääl, mõlemad pidid ilmuma kaks korda kuus.

Trükikoja seadis Toom sisse oma metsahütis (kui rändama läks, peitis trükitähed maasse ja trükipressi tassis seljas kaasas). Paberi ja trükivärvi vedas kohale seljas Tartust või Viljandist. Sageli kasutas pakkepaberit, sest nii oli kõige odavam, trükivärvi olla ka ise kokku seganud. Kaunistuseks tegi ise linoollõikeid ja avaldas teiste pisigraafikat, lisaks ostis või rentis trükikodadest vanu pildiklišeesid (piltide tsingist trükivorme). Tähetüüpe olnud nii vähe, et neid jagunud ühe lehekülje jaoks ja nii pidi Toom trükkima lehekülghaaval. Seadis tähed käsitsi ritta, veergudeks ja leheküljeks, tõmbas nööriga kõvasti kokku, määris trükivärviga ja tegi paberile tõmmiseid, kuni värv kulus. Siis määris uuesti trükivärviga ja tegi üha uusi tõmmiseid (tema väljaannete tiraažid olid 150–300 eksemplari). Lõpuks lammutas lehekülje laiali, sortis tähetüübid ja hakkas neist uut külge kokku panema. Pildid trükkis eraldi, igaüks ise tooni trükivärviga. „Päälehe trükkimine vältab kuus päeva aega,“ kirjutas ta.[6] Tollane „pääleht“ oli 6-küljeline, järelikult oli tempo üks väike lehekülg päevas. See oli ilmselt kõige armetum trükikoda, mis Eestis kunagi töötanud. Nii on mõistetav, miks Tõrviku trükikoja väljaanded olid ainult 4-, 6-, parimal juhul 8-küljelised. 1938. aasta sügisel kinkisid Tartu „ametivennad“ Toomele trükkimiseks tähti juurde ja lasid teha koguni uue algelise trükipressi (metsakirjaniku romaan „Kohiseva metsa all“ ootas trükkimist).

Aastad 1932–1934 olidki Toomi jaoks kirjastamise alal kõige toimekamad. Tal oli kolm väljaannet – Tõrvik, Aeg ja Hääl –, igaühel oma profiil.

Aeg oli ajaleht, Rõngu kohalik leht, mida ilmus 11 numbrit (november 1932 – september 1934). Neli väikses formaadis lehekülge, kolm tekstiveergu, joonealune, pisikesed suurtähelised pealkirjad, foto või karikatuur. Kirjas on see, mida Toom ringi rännates nägi, kuulis, luges ja oluliseks pidas: lühikesed sõnumid hooldamata metsateedest, kohalikest surmadest, tulekahjudest, vargustest, seltsielust, uusehitistest jms. Rubriik „Ringvaade“ refereeris Eesti ja välissõnumeid. Eriti kõnetas Kusta Toomi sotsiaalne ebavõrdsus (200 töötut Pirita jõge süvendamas; näljast nõrkenud Tartu naisterahvas, kellel rotid liha luudeni läbi närisid), aga ikka mainis ta esmalt ära ka valitsusevahetused ja põhiseaduse rahvahääletused. Kindlasti oli lehes ka veste või mõlgutus ja populaarteaduslik pala. Kuulutustest ja reklaamidest ilmus ainult omareklaame („Raamatuköitmise töid odawalt ja korralikult teeb A. Toomingas, Salulaanes“, „„Aeg“ on odawam ajaleht Eestis, maksab kuus ainult 8 senti“[7]). Paaril korral andis ta kirjavastustes julgustust: „Kaastöö soowitaw.“

Järjepidevalt kirjutas Kusta Toom Ajas iseendast: lookesi oma elukäigust, sõnumeid vaenulikest naabritest ja ametivõimudest, kes teda avalikest kohtadest minema kihutasid. Ja muidugi oma koerast, kes „temaga kuue aasta wältel läbikäinud peaaegu kogu maa ja linnad, samuti ka naabermaades“.[8] Endast kirjutas ta kolmandas isikus nagu valitsejast ja kirjeldas fataalse erapooletusega talle osaks saanud kiusamist ja igapäevaelu pisiseiku. Näiteks meenutas mõne aasta tagust juhtumit Tallinnas „B[alti]-raudteejaamas, kus ta warjus natuke istuda ja puhata tahtis, mitu isikut teda kõrwalisse kohta kutsusid ja teda peksid hoopega pähe, mida elajaloomgi ei oleks wäljakannatanud“.[9] Kui koeri puudutavad sõnumid kõrvale jätta, siis ei ole need värsked lood, vaid ammused seigad, mis tunginud paberile ilma õige alguse ja lõputa, mõnes lauses mõttelõng täiesti katki. On näha, et need sündmused painasid teda ja nõudsid välja kirjutamist. Kusjuures autor ei kurtnud ega nõudnud õigust, ta vaatas Kusta Toomi peale alla nagu ükskõikne Issand Jumal, kes teab, mis on, mis tuleb ja milleks see kõik vajalik on. Ürgne loomistusk, ütles selle kohta Fiedebert Tuglas.[10] Kirjutamisteraapia, ütleksid ehk tänapäeva psühholoogid.

Trükisõnavabaduse kitsendamist on oodata sellekohaste seaduste kaudu, nagu ajalehed teatavad.“ Sellise sõnumi avaldas ajakiri Hääl 4. juunil 1933. Toomi ajalehele said kitsendused saatuslikuks järgmisel aastal. Kõigepealt määrati trahv, sest Toom oli ennast Ajas (ja ka Hääles) valesti tituleerinud: lihtsalt „toimetaja“, mitte „vastutav toimetaja ja väljaandja“, nagu nõudis trükiseadus. Siis tuli sulgemine. Aja viimane number kandis kuupäeva 29. september 1934. 4. detsembril tühistas siseminister Karl Einbund (Eenpalu) 27 ajalehe ilmumisload, nende hulgas ka Aeg. Põhjus? Lehed ei olnud täitnud lubadesse kirja pandud tingimusi, st polnud ilmumist veel alustanudki või olid ilmunud lubatust harvem. Tõsi, Aeg polnud kunagi ilmunud kaks korda kuus, nagu Kusta Toom oli lubanud, vaid ikka kuni neljakuuliste pausidega.

Nii jäi Toomile 1934. aasta alguseks alles kaks ajakirja: Tõrvik ja Hääl. Tõrviku ilmumises jäi 1934. aasta vahele „trükikoja tööde rohkuse pärast“, nagu Toom selgitas.[11] 1935. aasta algul valmis saanud numbris avaldas ta muuhulgas Hendrik Adamsoni luuletuse „PER SE“ ja see äratas kohalikus politseis tähelepanu. Märtsis ilmus Aakre konstaabel Toomi trükikotta ning konfiskeeris allesolevad 195 ajakirjanumbrit ja ka ilmumisloa. Kuna Tõrvik 1934. aastal ei olnud ilmunud, pidi Toom ajakirjale uue ilmumisloa taotlema. Taotleski, aga politseivalitsuse abidirektori otsus oli lühike: „Mitte lubada.“ Elva jaoskonnakohtunik mõistis samal ajal Toomi süüdi ebasündsa pealkirja avaldamises. Tartu ringkonnakohtus sai Toom paari kuu siiski pärast õigeks. Ülikooli vanade keelte õppejõud Pärtel Haliste tõendas, et per se on tõesti ladinakeelne väljend, mitte roppus, kuhu trükiviga sisse juhtunud.

Nii jäi Toomile 1935. aasta kevadeks alles üks ajakiri: Hääl. Sellest kujunes tema ajakirjanikutegevuse kvintessents. Ajakiri ilmus kaheksa aastat (jaanuar 1933 – mai 1941), 4-6-8-küljeliste numbritena enam-vähem kord kuus, aastate jooksul kokku 502 lk. Igale aastakäigule koostas Toom korraliku, temaatiliselt süstematiseeritud sisukorra. Üles olid loetletud ka kõik ilmunud pildid. Viienda ilmumisaasta lõpul avaldas Toom rehnuti: Hääle 312 leheküljel on ilmunud „67 juttu, 121 luuletust, 20 teaduslikku artiklit, 71 vestet ja 225 pilti 40 autori poolt; pääleselle sõnumeid, nalju, mõistatusi, kuulutusi jm. Trükitud eksemplaare tiraaž on püsinud järjekindlalt 150, millest 50 on hoitud aastakäike kokkuköitmiseks“. Kulud (paber, trükivärv, pildiklišeed ja postimaks) – 90 krooni, tulud (peamiselt tellimustest) – 156.68, Kusta Toomi tööaeg trükkimisel ja levitamisel – vähemalt 500 päeva. „Sellaste raskete tingimistega eneseohverdavalt töötamiseks on teda mõjutanud vaid asja aateline külg ja siht: väljaanda ajakõrgusel seltskondlikul tasemel seisvat kunsti ja kirjanduse ajakirja,“ kinnitas kirjastaja.[12]

Foto Kusta Toomi ajakirjast Hääl (04.10.1938). Pildil Toom koos oma truu koeraga Postimehe trükikojas, ühtlasi on näha Toomi metsatrükikoja parim tehniline tase.

Kunsti ja kirjanduse ajakiri on Hääl tõepoolest, oma aja kõrgusel aga just mitte. Sisult, stiililt, välimuselt ja tasemelt sarnaneb see 19. sajandi lõpu perekonna-ajakirjaga. Seda iseloomustavad kirjeldav-refereeriv kirjutamisstiil ja lihtsustamine, pildid, millel puudub igasugune seos tekstidega, vanamoodsad sõna- ja piltmõistatused (kaasaegses ajakirjanduses olid moes ristsõnad). Möödunud aegadesse kuuluvad ka jutluselaadsed tekstid kirikupühadeks ja populaarteaduse temaatika (tornaado, taevatähed). Ainult pilte ja värve on Toomi ajakirjas rohkem kui 19. sajandil kombeks: pilt ehib peaaegu iga lehekülge, iga pilt on ise tooniga trükitud, pühadenumbrite esiküljed 3-4 tooniga. Siit lausa kiirgab lapselikku mängurõõmu värvide segamisest ja puhast meelelist naudingut oma kätega trükitust.[13] Tõsi, kulunud tähtede tõttu on ajakirja tekst raskesti loetav, fotode klišeed aga tihti nii viletsad, et kujutatut võib aimata ainult fotoallkirju lugedes.

1939. aastal kirjutas Toom, et tema lemmikajakirjad on pärit sajandi algusest: Linda 1903–1905 võlus teda kirjandusliku sisu ja pildirohkusega ning Sädemed 1905–1909 oma päevapoliitiliste naljade, värvilise trüki ja piltidega.[14] Neid kaht ajakirja ta oma ajakirja sisu ja kujundusega ilmselgelt ka matkis. Üks teema oli siiski ülimoodne: esoteerika (sellega varustas Häält kirjamees Reinhold Vinkler).

Ka sõnumite temaatika ja info hankimise moodused kuuluvad 19. sajandisse. Kaugemaid sõnumeid refereeris Toom teistest väljaannetest, kohalikke sõnumeid kuulis kohalikelt. Ta andis teada sõdade puhkemisest ja valitsuste vahetumisest, kirjanike-kunstnike sünnipäevadest ja surmadest. Kohalikest teemadest pälvisid tähelepanu kooli- ja seltsimajade avamised, seltsi- ja ehitustegevus, aga ka tülid, vargused, tulekahjud, õnnetused ja surmad. Selgelt on näha, et Kusta kirjutas sellest, mis teda köitis (kirjandus, kunst ja klatš) ning mis teda mõjutas (nt maanteede seisukord ja nõrgamõistuslikke ähvardav sundsteriliseerimine). Mingeid poliitilisi seisukohti ta ei võtnud.

Lisaks on peaaegu kõiki numbreid läbiv teema Kusta Toomi isik. See on vähemalt eesti ajakirjanduses unikaalne: ei ole teada ühtki teist ajakirjandusväljaannet, mis pühendaks nii palju ruumi toimetajale ja ta eluseikadele. Nii võib öelda ka Hääle kohta sama, mida Aja kohta: Kusta Toom rüütas oma päevaraamatu ajakirjanduse vormi. Tema isik tungis nii aja- kui ilukirjanduslikesse žanridesse, rääkimata piltidest (linoollõiked, foto). Oli lühisõnumeid („Jälle vargus Salulaanes“), oli vestelaadseid tekste, olukirjeldusi („Sugulasi külastamas“, „Minu raamatukogu“), reisikirju („„Mihinpäinen minete Torniossa?““), populaarteaduslikke artikleid („Salulaane ussid“, 6 osa 1935–1936) ja ülevaateartikleid („Kümme aastat kirjastust Salulaanes“), oli mälestusi, mis jooksid lühikeste tükkidena läbi mitme aasta ajakirjanumbrite („Minu tutvused kirjanikega“, 21 osa 1936–1939), oli jutte ja novelle („Elu otsimisel“, „Jutt kahest kirbust“). Lühemates lugudes rääkis ta endast ikka kolmandas isikus, mõnes pikemas ka mina-vormis. Toom jälgis ka kiivalt oma tegevuse retseptsiooni ja avaldas järjekindlalt repliike, kus korrigeeris väärtõlgendusi ja õiendas vigu, mis teised väljaanded temast kirjutades teinud.

Iseloomulik on järjelugude rohkus. Ikka oli tal ühes ajakirjanumbris pooleli mitu järgnevat omaeluloolist teksti eri žanrides ja eri eluperioodidest. Näitab see toimetaja keskendusmisvõimetust, püsimatust või tahtmist ühte ajakirjanumbrisse võimalikult palju ära mahutada, kes teab.

Aga Häälel oli ka kümmekond püsivat kaasautorit. Kõige sagedamini esines luuletaja Hendrik Adamson, erakliku Kusta Toomi eraklik eakaaslane, kes elas võrdlemisi lähedal, teisel pool Võrtsjärve lõunatippu. Teised püsivad kaasautorid olid Lõuna-Eesti noored algajad kirjamehed ja mõned noorkunstnikud, keda ahvatles trükki pääsemine, sh hilisemad ajakirjanikud Johannes Selg, Elfriede Selg, Vello Pekomäe, Hannes Oja, kunstnik Elmar Kits. Aeg-ajalt vilksatas ka mõni tuntum nimi: Eduard Viiralt, Gustav Mootse, Hugo Raudsepp, August Sang, Aira (Alma) Kaal.

Nagu juba öeldud, ümbruskonna inimestega Toom läbi ei saanud. Mõistagi teravdas suhteid Toomi ülikohalik ajakirjanikutegevus, mis hõlmas alati ka Rõngu kandi olmetülide jms asjaosalistele ebameeldivate seikade kajastamist. Nagu tollases ajakirjanduses kombeks, avaldas ta uudiste pähe ka kuulujutte, sh tegi segaseid vihjeid ümbruskonna tüdrukute abortidele (mis olid keelatud ja kriminaalkorras karistatavad). Pidevalt teatas Toom sõnumites enda ja oma koerte kiusamisest, enda järel nuuskimisest, oma elamu lagastamisest, raamatute, ajakirjade ja tähetüüpide näppamisest, ajakirja trükilao laialilõhkumisest. Enda arvestuste kohaselt langes ta rünnakute ohvriks keskmiselt 25 korda aastas. Kui metsakirjastamise algaastatel suhtus ta sellesse stoilise fataalsusega, siis viimastel aastatel sugenes tekstidesse ka tigedust (eelkõige vaenajate kirjeldamisel: „tõusis kohalikke (sic!) sulide ja surkade sfääris rõve räuskamine“).[15]

Kusta Toomi ajakirjanikutegevuse lõpetas Nõukogude võim. Uus ajakirjandussüsteem loodi Eestis paari kuuga. 2. septembril 1940 asutati ENSV riiklik kirjastuskeskus, mis pidi kogu kirjastamist omama, juhtima ja kontrollima.

Hääl oli tsenseerimata trükisõna viimane kants, püsides püsti veel 1941. aasta suve hakul. Siiski piiras ja suunas Toom oma ajakirja viimase aasta jooksul mitmel moel, et nõukogude võimule mitte jalgu jääda. Juunipöördest 1940 oli Toom teatanud sama napilt ja erapooletult nagu nt 1934. aasta sündmustest ning tegi oma ajakirja ilukirjanduslikku poolt edasi harjunud rütmis. Aga Rõngu kandi rahvast ja iseendast ta enam ei kirjutanud. Sügisel nõrgus ka Häälde uuele võimule sobilikku infot, mida Toom refereeris nõukogustatud väljaannetest (varasemast erinev on see, et nüüd pani ta lugudele allikad alla). Näiteks sõnum „Tähistati langenud punaarmeelaste matusepaik Rõngus“[16] oli võetud Postimehest. Traditsiooniline jõulunumber küll ilmus, aga ilma jõulujutluseta. Toom teatas oma lelle surmast, kurtis Salulaane metsa röövelliku raiumise üle ja avaldas salajast lootust, et ehk annab nõukogude võim ikka talle ka veidike maad, kuigi sügisese maajagamise ajal sellest keelduti. Ta lõi kokku ka kulud-tulud: sel aastal oli Häälel olnud umbes 50 tellijat, puhasteenistus 92 trükitööpäeva eest 35 krooni 54 senti. Eelviimasel küljel kutsus reklaam: „Talupojad, töörahvas – tellige ja lugege „Hääl’t“!“[17]

1941. aasta esimene number ilmus alles veebruari lõpus. Toom selgitas, et „suured tuisud ja sügav lumi katkestasid ühenduse toimetusel välisilmaga ja ühes sellega paberi saamise võimaluse“.[18] Nüüd ei avaldanud ta oma ajakirjas enam uudiseid, jäid ilukirjandus, populaarteadus, naljad-mõistatused ja üksikud pildid. Aprillinumbris esines esmakordselt nõukogude ajakirjandusele kohustuslik loosung proletaarlaste ühinemise kohta. Kroonidestki hoidis Toom kinni viimse võimaluseni, alles aprillis märkis ta lehe hinna rublades (rahareform oli toimunud juba novembri lõpus, kroonid kaotasid kehtivuse 25. märtsil). Viimane, maikuine Hääl selgitas mh usundite teket Engelsi „Ludwig Feuerbachi“ abil (refereering ajakirjast Ateist), avaldas mõned välisuudised ja teatas uute passide väljaandmisest.

Ilmselt saatis Toom oma ajakirja kolm sundeksemplari ikka kohalikku politseisse/miilitsasse, nagu 1938. aasta trükiseadus nõudis. Aga alles 1941. aasta kevadel olevat Hääl jõudnud Tallinna, riiklikku kirjastuskeskusse ja tekitanud nõukogulastes kohkumust – tundmatu ja tsenseerimata ajakiri, kui sellised asjad pidanuks olema välistatud juba üheksa kuud tagasi! Sellega oli Kusta Toomi kirjastajaelu lõppenud. Tema trükikoda natsionaliseerida ei jõutud, enne tuli peale sõda. Trükikoja saatuse kohta on andmed vastuolulised, see kas hävitati sõja ajal või rekvireeriti Nõukogude julgeoleku poolt.[19]

Toom elas oma metsamajas 1960. aastate lõpuni, köitis ikka raamatuid ja saatis ikka kirjastustesse ja toimetustesse oma käsikirju. Ühtki neist ei avaldatud. 1957. aasta septembris soovitas Eesti Riiklik Kirjastus pöörduda tal „konsultatsiooni saamiseks“ Noorte Autorite Koondisse (Toom oli just saanud 65-aastaseks). Pärast sõda sai ta Rõngu vallavalitsuselt „põliseks kasutamiseks“ ühe hektari maad ja riigilt 35-rublalise pensioni (see oli enne 1960. aasta rahareformi). Viimasel kolmel eluaastal elas ta Uderna ja Kodijärve invaliididekodudes, lõpuks Jämejala haiglas. Aga ühel märtsipäeval oli 80-aastane vagabund taas teel. Ta leiti poolkülmununa Elva lähedalt lumehangest ja suri mõni päev hiljem.

Mis me järeldame sest?

Erakajakirjanik on nonkonformist. Ta ei paindu teiste soovide ega olude järgi, teeb oma väljaannet jäärapäiselt just nii, nagu ise kõige õigemaks peab. Ta pigem murdub (paneb oma väljaande kinni), aga jääb iseendaks. Samas on erakajakirjanik üksiklane, kes tahab kuhugi kuuluda ja realiseerib oma kuulumisvajadust ajakirjanduse kaudu, suhtleb maailmaga trükisõna abil.

Erakajakirjaniku jõud raugeb umbes kümne aastaga. Tema väljaande murrab paradigmamuutus. Kusta Toomi väljaanded sulges riigivõim – 1934–1935 osaliselt, 1941 täielikult. Mihkel Nuka innukus rauges paarikümne aastaga, aga Uus Ilm kestis VEKSA toel veel aastakümneid, kuni nõukogude võim lagunes. Moksi murdis internet.

Erakajakirjanik on vaimselt tardunud, jäädes oma alustamisaega kinni. Ta ei arene, ei liigu ajaga kaasa, vaid kivistub. Kusta Toome väljaanded meenutavad eesti ajakirjanduse algaegu nii oma sisult, stiililt kui vormilt. Nuka ideoloogilised seisukohad pärinesid 1930. aastatest ja neid kordas ta oma lehes aastakümneid, kõige kompaktsemalt aga sõnastas viimases arhiivis olevas kirjas VEKSA-le 1988. aasta suvel: „Teie mõned ringkonnad räägivad leppimusest ja vana lipu tagasitoomisest – meie sellega ei nõustu. Sini-must-valge lipu all tapeti töölisi; see sundis meid nälja ja tööpuuduse sunnil jätma kodumaa; võtsime rõõmuga omaks sotsialismi lipu ja uue hümni ja oleme sellega rahul. – Teie inimesed vast ei mõista, et meil käib veelgi klassisõda. See on varjatud, kuid karm sõda, Tippkohtumine pehmendas välimiselt olukorda, kuid ettevalmistused ultrate leeris käivad edasi Nõukogude hävitamiseks. Sõjaga seda ei suudeta, siis loodetakse, et majanduslise survega, koos kõigi kapitalistliste riikidega, ehk läheb see korda. Muidugi, on see tühine lootus, kuid kapitalism kunagi ei alistu võitluseta!“[20]

Moks lõpetas oma Fotolehe 2002. aastal. Väärtuslik info, mida tema terahaaval kokku korjanud oli, muutus internetist mõne hiireklõpsuga leitavaks. Viimses numbris jättis ta lugejaga hüvasti Vana Testamendi 1. Moosese raamatu surma ja hävingu sõnadega: „Ja mina tahan weeuputuse maa peale saata, nii et ma ära rikun taeva alt kõik liha, kus eluwaim sees on: kõik, mis maa peal on, peab hinge heitma.“ See on seesama kirjakoht, kus kõigeväeline Issand lubas ainsana päästa Noa ja tema laeva kogutu. Noa nime Moks välja ei öelnud, aga on selge, et just selles õige mehe rollis nägi ta iseennast, seilamas rikutud maailmas ja üha kõrgemale tõusvas internetiuputuses.

[1] Fotoleht, 2002, nr 21.

[2] Kusta Toomi elulooandmetes tuginen ajakirjanduses avaldatud lugudele. Neist kõige täielikuma loetelu annab Krista Aru artiklis „Aakre koopaelanik ja tema ajakirjad“ kogumikus „Paar sammukest XIX“ (Tartu, 2002, lk 11–29).

[3] Hiljem ilmus ka lühike lustmäng „Ahned neiud“ (1923). Rohkem ta oma teostele ega tõlgetele kirjastajat ei leidnud, kuigi saatis kirjastustele käsikirju veel 1950. aastate lõpulgi.

[4] Eesti Ekspress, 02.10.1992.

[5] Hääl, 22.05.1939.

[6] Aeg, 06.01.1934.

[7] Aeg, 06.01.1934; Aeg 29.09.1934. Aeg, 06.01.1934; Aeg 29.09.1934.

[8] Aeg, 28.10.1933.

[9] Aeg, 08.07.1933.

[10] Keel ja Kirjandus, 1964, nr 5, lk 270.

[11] ERA.1.7.1230 (pagineerimata).

[12] Hääl, 24.12.1937.

[13] Samasugust meelelist nautlemist on rubriigis „Võõrkeelte kõla“ (1933–1938, 13 osa), kus Toom avaldas lõigu või paar mõnest võõrkeelsest tekstist ja kõrvale eestikeelse tõlke (ainult hollandi keele kohta pidi ta tunnistama, et tõlge jääb avaldamata, sest toimetuses pole selle keele oskajat).

[14] Hääl, 01.07.1939.

[15] Hääl, 22.05.1939.

[16] Hääl, 28.09.1940.

[17] Hääl, 24.12.1940.

[18] Hääl, 28.02.1941.

[19] Kusta Toom. August Toomingas: elukäik ja kirjanduslik tegevus. Koost. A. Mälberg. Tartu, 1995, lk 7.

[20] ERA.R-2249.1.196, l. 99p.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk