Piiritud lennud paigalseisus

TERJE TOOMISTU

1970. aasta sügisel oli Aare Loit 10. klassi poiss Tallinnas. Klassikaaslastest eristasid Aaret pikad juuksed ja teksade säärtesse õmmeldud alt laienevad siilud, mida hipislängis nimetati kloššideks. Tema kõrvade vahel tuksus biitlite biit ja ta hing ihkas avarust.

San Francisco Armastuse suvest oli selleks ajaks möödunud kolm aastat, võimsast Woodstocki festivalist veidi üle aasta. 1969. aasta detsembris uut Woodstocki lubanud Altamonti festivalil Põhja-Californias tapeti Rolling Stonesi kontserdi ajal lava ees tekkinud rüseluse käigus üks mustanahaline mees. Vägivaldseks kiskunud festival markeeris Lääne hipiajastu süütuse kaotust ja lõpu algust. Nõukogude Liidu hipiliikumine hakkas aga alles tuure üles võtma.

Kuigi Aare hoidis oma unistused enda teada, lehvisid ta pikad juuksed kui kahtlustäratav vabaduse lipp. Ilmselt ka seetõttu avastas ta tol sügisel enda sabast kummalised mehed, kes teda iga päev kooli saatsid ja pärast tunde vastas ootasid. Ent normist kreenis välimus ei riivanud mitte ainult kagebešnikute, vaid ka õpetajate, vanemate, sugulaste ja teiste valdavalt hallidesse toonidesse riietunud ausate nõukogude tööinimeste silmi. Sest kellele need pikad juuksed ja käreda muusika kuulamine ikka meeldisid – „On ta poiss või tüdruk?“, „See pole ju muusika!“ Kord õpetajate toas toimunud ülekuulamisel ähvardati koguni Aare perekonna tervist ja käekäiku.

Hruštšovi sula oli mitmel pool Nõukogude Liidus lubanud vabamaid tuuli tunda. Nõukogude Eestisse levisid välismaised raadiolained, kinnistades meelde hipiajastu kuldalbumeid. Noored teadsid, et nende eakaaslased „vabas maailmas“ möllavad loosungi Make love, not war vaimus. Teadsid sedagi, et sulaaja kultuuriliste kiirenduste asendumine Brežnevi võimuga kaasnenud stagnatsiooniga ei jäta kuigi palju ruumi isiklikule vabadusele, ning 1968. aasta Praha kevad oli selgelt demonstreerinud nõukogude võimu militaristlikke ambitsioone. See kõik valmistas ette pinnase, millelt suuremate Nõukogude Liidu linnade noorte seas tärkas Lääne hipiliikumisest ajendatud meelsus ja selle väljendused moes, muusikas, kunstis ja elustiilis.

Nelikümmend üks aastat hiljem sattusin taasiseseisvunud Eesti Vabariigis esimest korda Aarele külla. See oli 28. augustil 2011, mil Londonist Tallinna väisav eesti päritolu kirjanik Vladimir Wiedemann mind tema juurde viis. Wiedemann, nõukogudeaegsete noorte okultset underground’i valgustava raamatu „Maagide kool“ autor, kirjeldas Aaret kui Eesti esimese põlvkonna hipit, kes on mööda ilma rännanud tuhandeid kilomeetreid, peamiselt pöidlaküüdiga. Kui läbitud kilomeetrid kokku lüüa, saaks staažika rändurhipi teekonna pikkuseks 2,5 ringi ümber maakera.

Kitsas puumaja trepp, naabri korteris haukuv koer. Läbi hämara koridori ja ahta köögi jõuame tuppa, mille keskel voodis istub lootosepoosis mees, seljas psühhedeelsete mustritega oranžikas särk. Voodi ees laual seisab mitu monitori, akna all kaks süntesaatorit. Seintel ripuvad thangka’d, kangale kantud budistlikud maalid.

Aare on sooja ja mõnusa olekuga. Ta räägib aeglaselt ja püüab väljendada oma mõtteid väga täpselt. Märkan, et ta hingamine on kohati raskendatud ning aeg-ajalt katkestab jutustusi tugev köha. „Üldiselt saadi omal ajal tuttavaks nii,“ tõstab Aare kaks näppu üles, kui küsin, kuidas nad Wiedemanniga tuttavaks said. „Viskad viktori püsti ja barjäär oli ületatud. Tekkis tunne, nagu oleksime aegade algusest saati juba tuttavad.“

Peagi sai minust tema juures regulaarne külaline – osalt seoses dokumentaalfilmiga „Nõukogude hipid“ ja minu uurimistööga selle jaoks, aga saime ka sõpradeks. Ning ta oli alati ka kodus. Aastate jooksul olen Aaret intervjueerinud 7-8 korda.

Ent selle aja jooksul on tema liikumiste trajektoor tõmbunud üha kitsamaks. Mõni aasta pärast meie esimest kohtumist sai ta lahutamatuks kaaslaseks hapnikuballoon, seejärel tekkis toanurka pidevalt urisev hapnikumasin ja Aare nina alla voolik, mida ta ise kutsub „kummist vuntsideks“. Seltsiliseks imeilus kass Matilda, polnud Aare siinse artikli kirjutamise ajaks oma toast väljunud peaaegu kaks aastat. Ka paar viimast visiiti välismaailma olid toimunud kiirabiautos.

Aare dokumentaalfilmi “Nõukogude hipid” võtete ajal oma kunagise kodutalu paigas, 2015. Kaader filmitud materjalist. Operaator: Taavi Arus

Aga tagasi 1970. aastate algusesse. Kuigi Aare kohatu välimus torkas eakaaslaste hulgas silma, polnud ta kaugeltki ainus ja esimene, kes läbi raudse eesriide imbunud kummalisest vibratsioonist lootusetult nakatus ning seepeale juba ammu võõraks jäänud eesrindliku pioneeri etiketi lõplikult hülgas. Kuldsete kuuekümnendate kultuuriuuenduste ja noori tabanud biitlomaania sümbioos kulmineerus kümnendi lõpuks siinseks Armastuse suveks, noorte loominguliseks vastulauseks nõukogulikule autoritaarsusele ja moraalile. Noored otsisid suletud süsteemis pragusid ning viise, kuidas eraldatusele vaatamata saada kätte oma suutäis globaalset popkultuuri.

Ometi oli kõigile selge, et Nõukogude impeeriumi piiridest välja saada on samahästi kui võimatu. Eriti kui olla üks nendest, kes keeldus astumast pioneeriks. Ent füüsilise ja kultuurilise isolatsiooni kombinatsioon tekitas ootamatuid ja koguni kummastavalt fanaatilisi viise, kuidas end piirangutest vabastada. Või vähemalt vabaks mõelda. Isegi kui tegemist oli pelgalt sümboolsete žestide või eskapistlike praktikatega, tähendas see nendele noortele väga palju. See võis olla ainus viis, kuidas säilitada mingisugunegi ausus iseenda vastu ja tunnetuslikult püüelda vabaduse poole.

Isolatsioon on Aare eluteed puudutanud pidevalt ja erinevates vormides. Küll ilmutas see end nõukogude lillelapse unistustes, küll soovis käia kordki elus Indias, küll traumaatilistes sündmustes, mis võtsid talt kodu ja lapse, küll liikumisvabadust ikka enam piiravas raskes haiguses. Ent Aare suhtub sellesse mängulise kergusega: „Piirangutega on nii, et nad kipuvad asuma ei kuskil mujal kui meil kõrvade vahel,“ muheleb ta.

Muusika

Sündinud 1953. aastal Kohilas, veetis Aare esimesed eluaastad Raplamaa metsade vahel. Kuna talu lähedal paiknenud maakool suleti ja ema elas töö tõttu juba Tallinnas, astus ta 42. keskkooli, praegusesse Kadrioru Saksa Gümnaasiumi,  kus viimased kooliaastad kulgesid juba hipinduse võtmes. Hiljem õppis Tartu ülikoolis füüsikat.

Nagu valdava enamiku teisi tolleaegsetest pikajuukselistest, juhatas Aaret hipinduse juurde muusika. Temast paar aastat vanem onupoeg mängis aastatel 1967–1972 tegutsenud bändis Lüürikud. Onupoja kaudu sai ta teada, et on olemas biitlid ja et kui raadiot osavalt kruttida, saab seda kõike kuulata. Olgugi et kribinat-krabinat täis kesklainesageduse kvaliteedis, hoiti Lääne põneval, radikaalselt uuenduslikuna mõjuval muusikamaastikul pidevalt kätt pulsil. Sealt tekkis mõte ise bändi teha ning püüda Lääne hittide duure järele mängida ja sõnu aimata. Nii kui uus plaat välja tuli, oli juba samal päeval keegi selle Radio Luxembourgist, Soome või Rootsi raadiotest kinni püüdnud. Ka plaadid liikusid ruttu. Tänu väliseestlastest sugulaste saadetistele ja kiiresti arenenud musta turu võrgustikele oli uus asi juba paari nädalaga siin. Mõned päevad hiljem levis sellest lugematu hulk koopiad makilintidel.

„Täiesti piisas, kui sul oli nii palju algkapitali, et jaksasid endale ühe plaadi osta,“ kirjeldab Aare. „Kogu edaspidise muusika võisid hankida vaid seda plaati käest kätte vahetades. Ühtlasi, seoses muusikaga jäi kõrvu ka palju-palju muud, mis mujal maailmas selle muusika ümber toimub.“ Ja see inspireeris.

Klassiõdede kaudu tutvus Aare teiste siinsete vabamõtlejatega, kelle hulka kuulusid näiteks Aleksander Dormidontov, keda toona tunti Rätsepa-Sassina, ja Andres Kernik. Tekkinud tutvusringkond kogunes pidevalt kellegi poole muusikat kuulama ja mõtteid vahetama. Avalikuks kooskäimiskohaks sai Lemmiku kohvik Viru tänaval, mille tegi eriliseks seal asunud Poola Jukebox oma hea muusikaga.

„Kohe hakkas kaasnema nende kooskäimiste ja mõtteavalduste pinnal ka konspiratiivne käitumine. Aga pärast selgus, et selleks oli päris palju põhjust, sest niisugused pikajuukselised, mida nad mõtlevad ja tahavad, hakkas parajasti huvitama KGB tegelasi,“ kirjeldab Aare olukorda, kui ta oma sabast nuhid avastas. Kuna igasuguses ametliku kultuuri ja sotsiaalsete normide eiramises nähti vastupanu sotsialistlikele väärtustele, siis rakendati „ebatervete protsesside“ suhtes aktiivset jälgimist ja mõjutustööd. Sellega püüti „väärastunud“ Lääne moest nakatunud noored korrale kutsuda ja „võõrelement“ ühiskonnast välja juurida. Näiteks 1969. aastal suleti oluline Tallinna peopaik Tantsutare. Samal ajal Tartus toimus hipide vastu koguni midagi pogrommi taolist – kohalikud huligaanid ründasid pikajuukselisi. Millegi poolest silma paistnud noori keelati, ähvardati, manitseti ja arreteeriti. Kohalikel psühhedeeliamaigulistel rock-bändidel oli samahästi kui võimatu oma loomingut avalikkuse ette tuua. Festivalidel hoiti kiivalt silma peal. Liiga vabameelne sõnum või „põrandaaluse kõlaga“ bändinimi (nagu Keldriline Heli) võis tähendada esinemiskeeldu. Hipides hakati korraga nägema poliitilist probleemi, mis on ühiskonnakorrale potentsiaalselt ohtlik.[1]

„Enamus hinnanguid tuli puhtalt välimuse pealt,“ nendib Aare. „Millest me elasime, mõtlesime või kuidas me olime – peale meie lähedaste see kellelegi korda ei läinud, ja sedagi kaugelt mitte alati.“

Aastatel 1970–1971 järsult kasvanud poliitiline surve alternatiivse noortekultuuri vastu kandis teatud määral tõepoolest vilja – oli neid, kes valisid riskantsete pikkade juuste ja džiinide asemel viigipüksid ja karjääri. Kuid pigem soosis see märksa suuremat põlgust võimu ja ühiskonna vastu ning otsinguid, kuidas end lahti rebida rusuvast korrast ja hallist argipäevast.

Aare sõpradega Moskva lähistel, 1977. Foto: Mihhail Savkin

Kujuteldav mujalolek

Kuna nii Nõukogude Liidu piir kui inimeste igapäevased tegemised olid pideva kontrolli all, väljendus nõukogude hipide vabadust ihkav olemus tunnetusliku püüdlusena kujuteldava mujaloleku poole.[2] Teatud määral oli sellest püüdlusest kantud ka valdav osa sootsiumist, sest välismaale pääsemisest unistasid kõik, aga sõita said sinna vaid vähesed. Nii tekkis idee zagranitsa’st – muinasjutuline ilmutus Läänest, millest sai hilisnõukogudeaegse kollektiivse teadvuse lahutamatu osa.[3] Isegi kui kuuendikku planeedist katva Liidu piires võis arvestatavalt suuri vahemaid läbida ja mitmesuguseid kultuure kogeda, polnud need reisid kuidagi zagranitsa’ga seotud. Venemaal öeldi „Курица не птица, Эстония не заграница“ (kana pole lind, Eesti pole välismaa). Eesti asemel võis selles fraasis nimetada ükskõik millist teist sotsialistlikku vabariiki, sealhulgas Poolat ja Bulgaariat, mis tehniliselt küll asusid välismaal, aga zagranitsa polnud sugugi see.

Zagranitsa oli idealiseeritud versioon Läänest, mis eksisteeris ainult seni, kuni päris Lääs oli kättesaamatu. Noorte jaoks tähendas zagranitsa peamiselt põnevat popkultuuri ja rock’n’roll’i, mida infopuuduse tingimustes ahmiti sisse igal võimalusel. Sammukese lähemale zagranitsa’le viisid välismaised plaadid, ajakirjad ja sinised teksad, mida suure vaeva ja ränga raha eest mustalt turult hangiti.

Ent hipide kujuteldav mujalolek ei piirdunud üksnes ideega zagranitsa’st. Kujuteldav mujalolek kätkes endas ka ekstaatilisi või muul moel muutunud meeleseisundeid, unistusi, fantaasiaid ja spirituaalseid kogemusi, mis kõik olid hipide elustiilis olulisel kohal. Kujuteldav mujalolek on seespidine mujalolek. See on transtsendentsetes kogemustes avalduv sisepagulus, mida hipid taotlesid vaimsete praktikate ja psühhotroopsete ainete manustamise, ent valdavalt siiski psühhedeelse rock-muusika kõlapildi mõjul esile kutsutud tajuelamuste kaudu.

Sellises afektiivses seisundis on inimkeha füüsilised kontuurid otsekui laiali tõmmatud; korraga siin ja praegu, aga samas ka kõikvõimalikes hipitaevastes, fantastilistes mujalolekutes. Keha on mässitud suhetesse erinevate teistega, lahti rebitud oma nahaga ääristatud pinnavormidest. See lakkab olemast eraldiseisev ja piiritletud inimorganism ning muutub hoopis kõikvõimalikkuste haardeks.

Nõukogude hipidele pakkus kujuteldav mujalolek võimalust eralduda hallist ja argisest reaalsusest. Hipid ihkasid tõsta oma keha igapäevasest keskkonnast kõrgemale, avada see pidevale muutumisele, liikuda mujaloleku võimaluste ja lubaduste suunas. Kuna see mujalolek oli kujuteldav – st oli alati rohkem lubadus kui midagi reaalselt kättesaadavat ja kombatavat –, jäi see ka alati teispoole materiaalset. See polnud tingimata siin ja praegu.

Aare ja Julia 1970. aastate keskel filosoofi ja vaimse liidri Mihkel Ram Tamme juures. Foto: Vladimir Wiedemanni kogust.

Kuid just see millegi helgema, avarama ja vabama lubadus oli võti, mis käivitas nõukogude hipi subjektsuse. See pani poiste juuksed vohama ning julgustas tüdrukuid mööda Nõukogudemaa valdusi pöidlaküüdiga ringi hulkuma. See pani noori ummisjalu muusikafestivalidele tormama, kaua otsitud välismaa plaati kirglikult embama ning unetult hommikuni vaimsete õpetuste vihikuid ümber kirjutama. See lubadus sisendas usku paremasse homsesse; ka siis, kui neid enam ülikooli ei võetud; ka siis, kui vanemad nendega enam ei kõnelenud.

Muusika oli kahtlemata kõige laiemalt levinud viis kujuteldava mujaloleku seisundi saavutamiseks. „Ma olen tagantjärgi püüdnud mõelda, mis oli see, mis lummas,“ on Aare psühhedeelse rock-muusika kuulamisest tekkinud seisundit kirjeldanud. „Seda ei olegi nii lihtne sõnul seletada – tunne, mis oli natuke loogika ja mõistuse väline, ja samas evis mingit ühendavat, koondavat väge.“

Tal oli läbi aegade kodus ka keskmisest parem aparatuur, mistõttu tema kodu sai sageli muusika ühiskuulamise kohaks. „Traditsionaalselt saigi nii kuulatud, kas maki pealt album käima või plaat käima lastud, mõnus positsioon sisse võetud ja lastud minna. Ainult olmelised hädavajalikud fraasid segasid seda, ülejäänud ruum oli ainult muusika. Kas sai silm hoopis kinni lastud, või jäid peaaegu vaat et ühte punkti põrnitsema. Võis olla, aga kaugeltki polnud obligatoorne, et peaks olema hädavajalik endale millegi abil mõnusam seisund tekitada. Muusikast üksinda täiesti piisas.“

Aare on muusika mõjust tekkinud kogemusi kirjeldanud äralennuna ja täheldanud, et näiteks Pink Floydi ajal oli tal äralendu märksa parem teha kui mõne muu grupi puhul: „Need bändid, mis sobisid – need lennutasid kaugele.“

Aare mälestused illustreerivad muusika tugevat afektiivset kvaliteeti – jõudu, mis pani grupi noori vaikselt istuma, silmi sulgema ja muusika vooga kaasa minema. Vaatamata ümberlindistatud albumite suhteliselt madalale helikvaliteedile ja sellele, et sageli ei saadud ingliskeelsetest laulusõnadest aru, mõjutas esmakordselt kogetav psühhedeelne helikeel selle kitarri särisevate fuzz-efektide ja pikkade soolodega tugevalt meeleseisundit ning stimuleeris kujutlusvõimet. „Such a strange vibration“ – see kummaline vibratsioon, millest laulis Scott McKenzie oma hipiajastu hitis „If you’re going to San Francisco“, tähendas nõukogude noortele midagi palju enamat kui vaid keha surisema panevat heli.

Olulist rolli mängis ka tõik, et see muusika oli üldjuhul pärit idealiseeritud Läänest. Koos teiste raudsest eesriidest läbi imbunud informatsioonikillukestega, nagu põrandaalustes võrgustikes liikunud plakatid ja välismaa ajakirjad, aga ka nõukogude ajakirjanduses 1960. aastate teises pooles ilmunud üksikud Lääne noorsugu hukka mõistvad artiklid, mis vastupidiselt soovitud efektile mõjusid siinsetele noortele inspireerivalt, raputas radikaalne rock-muusika kõlapilt nende noorte teadvust. See kannustas kujutlusvõimet teistsugusest maailmast, suuremast isiklikust vabadusest ning kandis rahu ja armastuse oreooli. See muusika tekitas tundeelamusi metsikusest, pühadusest, aga ka teispoolsusest – tundeid, mis nõukogude ametlikus ideoloogias ja moraalis olid taunitud.[4]

Just kaugus ja kättesaamatus süvendas omakorda muusikaga kaasnenud entusiasmi. Eriti fanaatilised olevat olnud Siberi hipid. Kui Eestis oli kõva tüüp juba see, kel oli kogus mõnikümmend vinüüli, siis seal kohtus Aare noormehega, kel oli mitusada.

Rändamine

Esialgse tõuke rändamiseks andis soov laiendada mõttekaaslaste võrgustikku. Kuna nõukogude hipiliikumine algas paljude liiduvabariikide suuremates linnades enam-vähem samaaegselt, leiti võõrasse linna saabudes tavaliselt juba seltskond karvaseid eest. Omasugused tunti võrdlemisi kiiresti ära – pikad juuksed ja laiad püksid, eemalt visati teineteisele näppu ja rohkem polnudki vaja.

Aare stopiõpetaja oli Rätsepa-Sass, kellega nad 1968. aasta suvel sõitsid Tartusse. „Ajasin käe püsti ja läkski õnneks. Sel ajal oli mul veel suurem osa Eesti linnu nägemata, aga sama suve lõpuks oli terve Eestimaa läbi käidud.“

Järgmise suvega kujunes Aarel harjumuseks vilksata paar korda aastas Piiterisse või Moskvasse ning vahepeal tuulutada pead Riias või Kaunases. „Õnneasi, kas juht viib edasi viis, viiskümmend või viissada kilomeetrit,“ kirjeldab Aare. „On päevi, kus võib tüdimuseni hääletada, üldse ei saa edasi. Kui aga kiirläbimise peale minna, võib koguni poolteist tuhat kilomeetrit päevas läbida.“

Mõned hooajad edasi, ja esimese kevadpäikse tulekuga oli Aare juba ei tea kus kaugel ära. Selleks ajaks, kui Moskva hipid 1. maiks Tallinna jõudsid, et pöidlaküüdihooaeg sümboolselt avada, oli Aare juba teisel pool kuuendikku planeeti. 1972. aastast peale kujunes kombeks alustada rännuhooaega kogunemisega Tallinnas, kuhu selleks puhuks vooris kokku kümneid kui mitte sadu pikajuukselisi. Kohalikele nagu Rätsepa-Sass tähendas see tavaliselt täismaja jagu külalisi. Aare on öelnud, et iga hipi oli tollasest tavainimesest palju marginaalsem ja seesmiselt palju kirjum. Kui selliseid inimesi tuli kokku palju, sageli tuhandete kilomeetrite kauguselt, mõjus see väga avardavalt.

1970. aastate jooksul kasvas nendest läbikäimistest rändavat elustiili toetav süsteem, mida venekeelsed ringkonnad nimetasid sistema’ks. Sistema-hipil oli taskus märkmik, kuhu märgiti üles eri linnades elavate hipide kontaktandmed. Vajaduse korral, st vastavasse linna saabudes, piisas paarist telefonikõnest ja tagatud oliD peavari, sõbrad ja kõhutäis. Trippimine mööda kaasmõtlejate kortereid ehk hipislängis flätte osutus väga populaarseks, nii et järgmise aastakümne alguseks oli hipide poolt käiku lastud võrgustik kasvanud märksa suuremaks nähtuseks kui kõigest ideeline hipiliikumine.

„Üsna pea tuli üllatusena, et ka kaugetes kohtades nagu Irkutsk või Novosibirsk on töötav süsteem olemas,“ meenutab Aare. Nii ta rändas mööda Venemaa avarusi, sest süsteem ootas igas linnas ees.

„Mida kaugemal perifeerias, seda vähem oli sistema’t – nii seda sõna kui sellelaadset mõtlemist,“ meenutab Aare. „Seestpoolt kogetuna polnudki sel süsteemil eriti tähendust – et kas me olime millegi sees või millegi osa.“ Aare sõnul seisnes hipiliikumine milleski hoopis muus kui tekkinud kontaktidevõrgustiku kaudu suurele süsteemile vastandumises. Pigem näeb ta hipides otsijaid või kõnelejaid, kellele on määratud teistsugune kogukondlik roll. Sääraseid kõrvaleastujaid võib Aare sõnul leida nii termiitide ja mesilaste hulgas kui ka keerulisemates, meiega sarnasemates kooslustes, näiteks ahvidel, elevantidel ja delfiinidel. Täiskasvanud isased elevandid elavad sageli üksildast nomaadielu. Grupist lahku löönud delfiinid aga otsivad tihti kontakti inimestega.[5] Ühelt poolt mõjutasid hipisid vanad traditsioonid, iidsed kultuurid ja uskumused, teisalt kaugemasse tulevikku vaatamine. „Ning juhtus nii, et pilt läks laiemaks kui see nurk, mille sisse maailm ära mahtus,“ kõneleb Aare. „See ei olnud enam ühte punkti fookustatud, vaid lubas ümbrust laiemalt haarata ja lõi lausa uusi dimensioone.“

Hipide rändav elustiil ei teeninud üksnes kontaktvõrgustike laiendamise huve ja hedonistlikku rännulusti. See võimaldas astuda eemale nõukogude võimu vahetult tajutavast sfäärist. Osadest paikadest kujunesid aga vaimsete rännakute sihtkohad.

Aare Moskva lähistel, 1977. Foto: Mihhail Savkin

Aare rännutrajektoorid kasvasid iga aastaga üha suuremaks, viies teda Baikali taha, Põhja-Siberisse, Kaukaasiasse. Tema meelissihtkohaks kujunesid Kesk-Aasia mägised rajad, mis kinkisid talle elu õnnelikumaid hetki ja kus tema sõnul „maailm lahti läks“. Aare järel avastasid paljud teisedki Kesk-Aasia mäed, kuni piirkonnast kujunes nõukogude hipide oma „India“, kus iga õige hipi pidanuks vähemalt kordki elus ära käima. Tarbimis-ühiskonnast tüdinenud lääneriikide hipid rändasid teatavasti peamiselt Indiasse ja Nepali, mõned jõudsid läbi Kagu-Aasia koguni Bali valge liivaga randa, mis oli kuulsa kolme K trajektoori Kabul-Katmandu-Kuta lõpp-peatuseks. Kuigi ka Burjaatia oli Nõukogudemaal vaimsete rännakute sihtpunktiks, unistas iga vähegi New Age’i kultuurist huvitatud hipi just Kesk-Aasiast selle võrratute mägede ja islami pühapaikadega.

Kesk-Aasia mägedes viibis Aare sageli nädalate kaupa uhkes üksinduses. „See on paras aeg, et see, mis muust asjast on pähe ketrama jäänud, jääb vaikseks. Edasist on sõnutsi keeruline lahti seletada, aga mõned asjad lihtsalt lähevad lahti. Teisalt on see ka mingi seletamatu energia ammutamine, sest pärast seda vaatad maailma hoopis teise pilguga.“

Erakordselt vapustavaks peab ta kohtumisi Tuva rändrahvastega, kes elasid jurtades ja puutusid muu maailmaga kokku vaid kord aastas kauplemiseks.

„Ja neil pole vähegi aimu, et kuskil on mingi tsiviliseeritud maailm. Paljud ei tea, et on olemas mingi riik, mille sees nad elavad,“ meenutab Aare. „Kuna keelt ei oska, siis esmapilgul tundub, nagu nad loeksid mõtteid. Tekib tunne, et võiks lonksukese teed juua. Enne kui jõuad mõtte lõpuni mõelda, näed oma ees piaaliga kätt teega. – Tekib hästi eriline side, kui õnnestub kommunikeerida, aga see kommunikatsioonikanal sageli ei ole verbaalne. Just niisugused kogemused, võimalus sattuda väga erinevate kultuuride juurde – see oli kingitus.“

Ühes külas pakkunud külavanem, et saad siia maja ja naise, jää siia. „Aga iga kord oli tunne, et ma vaatan veel mõned kohad üle ja siis tean, kuhu vajadusel tagasi tulla.“

Ent kõige enam, ja kordades rohkem kui mõnest läänemaailma hipilinnast, unistas ta reisimisest Indiasse. Indiasse ärajooksmise plaane veeretas ta mõtteis korduvalt, aga kuna sooritus nõudnuks alpinisti oskusi ja meeletult õnne, jäi asi unistuseks.

Psühhedeelia

Taju muutvad ained ja praktikad pakkusid samuti viise, kuidas nõukogude hipid kujuteldava mujaloleku seisundi poole pürgisid. Kui 1960. aastate lõpu lillelapsed olid võrdlemisi kained, siis hipiliikumise politiseerimisele järgnenud radikaliseerumise tagajärjel hakkas rohkem levima nii alkoholi kui muid aineid. Lääne hipide seas laialt käibel olnud LSD ei olnud siinsetele psühhonautidele küll kunagi kättesaadav. Mööda sistema kanaleid liikus põhiliselt kanepit, mida rännakutelt kaasa toodi. 1970. aastate alguses võis seda põhiliselt leida Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Ukraina põldudelt, kus seda kasvatati tööstuslikult või oma tarbeks. Hiljem liikus kanep põhiliselt Peterburi kaudu ning miilits ei pööranud sellele pikka aega mitte mingisugust tähelepanu. Kohati pruugiti teatud apteegitablette, kurioosselt hingati ka eetripõhist plekieemaldusvahendit nimega Sopals.

Olgugi et Aare läks paljude asjadega kaasa, teadis ta tol ajal kanepist ja muudest ainetest vaid sõprade jutu ning juhuslikult kätte sattunud ajalehe- ja raamatuartiklite järgi. Vaimsus, mida ta tol ajal kandis, oli pigem drooge välistav kui nende poole püüdlev või neist midagi otsiv.

„Päris pikka aega elasin küllaltki askeetlike eluviiside järgi. Juba lapsepõlvest peale olen taimetoitlane, ei mingeid tablette… Marihuaanat tol ajal lausa välistasin. Reiside peal olen mitu korda kahtlustatuna sattunud totaalse läbiotsimise alla, kus pärast hästi imestunult vaadati, et tõepoolest mul midagi ei ole. Hoopis hiljem, palju küpsemas eas, olen maailma avastamise uudishimust lähemalt tundma õppinud ja kokkupuudet omanud psühhedeelsete seisunditega…“

Kord 1970. aastate keskpaigas sai Aarele siiski ootamatult osaks sügav hallutsinogeenne tripp. Tol päeval sattus ta külla legendaarsele suurt kasvu ja veel suurema juuksepahmakaga hipile hüüdnimega Viiking, kes pakkus lahkelt teed. Pärast selgus, et teeks olid kokku keedetud astmaatikutele mõeldud Astmatooli sigaretid, mis sisaldasid erinevaid psühhotroopseid taimi nagu ogaõun ja koerapöörirohi. Sigarettide suitsetamine lõdvestavat astmahoo puhul hingamislihaseid, aga kuidagi olid hipid avastanud hallutsinogeensed omadused, mis ilmnesid sellest tee tegemisel. Aare kirjeldas toimunut umbes pool tundi kestnud jutustusega – kõik visioonid alustades kahemõõtmelistest lammastest ja lõpetades kohtumisega kaugete sistema-sõpradega olid tal viimse detailini tänaseni meeles. Ent ühel hetkel, kui aine toimima hakkas, lõdvestusid ta bronhid niivõrd, et tekkis hingamispeetus. Aare tundis, et ei saa enam hingata…

Babai

1970. aastate lõpus ostis Aare koos oma sõbra Väino Keesiga Põlvamaale talu, eesmärgiga seal rahus oma asjadega tegeleda. Üritus kaua ei kestnud, sest alates koolipõlves toimunud jälitamistest hoidsid võimud Aarel pidevalt silma peal. Tallinnas toimuma pidanud üleliidulise hipide kokkutuleku organiseerimist, mille pärast teda kunagi õpetajate toas kõvasti peedistati, hõõruti talle nina alla veel järgmised kümme aastat. Kokkutulekuga seotud süüdistustele lisandusid teisedki ettekäänded, nagu keelatud kirjandus ning Aare vaimsed ja tehnoloogilised huvid. Läbiotsimisi pidi ta oma elamistes taluma mitmeid kordi.

Näiteks viidi Aare juurest ära kirjutusmasin, mida peeti ohtlikuks tööriistaks igasuguste vastupanuliikumiste käivitamisel, ja hulk käsitsi kirjutatud materjale ehk samizdat’i väga erinevatel teemadel. Kui hiljem, 1980. aastate keskpaigas, pani üks ta sõber Karjala kaudu N. Liidust putku – see oli paarikümnepäevane katsumusterohke rännak –, süüdistati Aaret, et too oli kaardid teinud ja binokli andnud.

Võimalik, et Suuremetsa kommuuni lõpp sai alguse sellest, kui Aare naine Marina pakkis kohvrid ja sõitis päevapealt tagasi oma kodulinna Peterburi. Mees pages talle järgi ja järgmise paari aastaga sai Aarest üks Piiteri osavamaid süntesaatorimeistreid. Siiani meenutatakse hardalt, kui imeliselt mänginud ta kirikuorelil või oma kätega kokku pandud süntekal Procol Harumi „Whiter Shade of Pale’i“, 1967. aasta Londoni Armastuse suve hümni.

Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist kolis Aare oma isatallu Raplamaal. Sellest perioodist mäletatakse mõnusaid jämme ja olenguid ning tema arvutites loodud varajase matemaatiliselt kodeeritud fraktaalkunsti katsetusi. Kommuuniperioodist sai Aare endale ka tänaseni käibel oleva hüüdnime Babai.

Hingus

Ent just siis, kui impeerium kokku kukkus ja piirid avanesid ning tärkas lootus lõpuks ka päriselt Indiasse reisida, tabas Aaret rida traumeerivaid sündmusi. Kõigepealt kukkus tema poolteiseaastane tütar talu lähedale tiiki. Ja oligi kõik. Samal aastal suri tütre ema. Siis lahkus Aare ema. Ühel kurval päeval ärkas Aare uinakust selle peale, et koer sikutas teda püksisäärest. Jahmatus oli suur: ümber möllasid tigedad leegid. Aare pääses küll terve nahaga, aga kodutalu põles tema silme all maani maha.

Üheksakümnendate lõpu poole oli Aarel passis juba India viisagi olemas, kuid Soome sõber, kellega koos reisi plaaniti, sõitis talvel mööda jääteed Saaremaalt Hiiumaale. Poolel teel kukkus auto läbi jää.

Samal ajal märkas Aare, et võhma on kuidagi vähe. Olude sunnil elas Aare siis Sassi pööningul, mis omal ajal oli pakkunud katust sadadele sistema-hipidele. Korraga täheldas ta, et ei suuda enam pojaga sammu pidada. Pead tõstnud haigus süvenes ehmatavalt kiiresti. Aare võttis seepeale kasutusele kogu oma vaimsete praktikate arsenali. Ta viis läbi elu pikima paastu – 33 päeva –, mille tulemusel õnnestus tal mõnda aega jälle jalgrattaga sõita. Möödunud kümnendivahetusel, kui olukord taas järsult halvenes, diagnoositi tal krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK, mille sümptomiks sarnaselt astmaga on õhupuudus. Kui astma korral tekib õhupuudus reaktsioonist mõnele ärritajale, siis KOK-i puhul põhjustab seda hingamisorganite parandamatu kahjustus, mille põhjused pole senini täpselt teada.

Aare dokumentaalfilmi “Nõukogude hipid” võtete ajal, 2014. Foto: Taavi Arus

2013. aastal käis Aare väljas vaid paar korda aastas. Küsisin siis, kas ühes ruumis kogu aeg paigal olla pole väga raske. „Inimeseloom kohaneb ju kõigega, mõne asjaga on lihtsam, mõnega keerulisem,“ vastab ta. „Mõne asjaga on inimesed kogu aeg leppinud – näiteks et lennata ei saa. Astumegi kahe jalaga maa peal, ei lenda ja pole häda midagi. Ei pea ju need maailma asjad olema ühtlaselt mööda elu laiali määritud. Igaks asjaks on oma aeg. On aeg ringi rännata ja aeg paigal istuda.“

Aare arvab, et ta on praegu hinges vaid seetõttu, et on püüdnud oma olukorraga leppida ja sellega kohastuda. Ta on õppinud aru saama, millal ja milleks vajab tema keha hapnikku, aga see piir tõmbub aasta-aastalt järjest väiksemaks. Kui 2015. aastal valmistas ta ise endale köögis hommikusööki, siis  tänaseks on tal raske end voodis istumagi saada. Haigus on õpetanud teda rahulikult mõtlema, väliseid sündmusi puhverdama ja pehmemalt võtma, sest ka mõtlemine mõjutab hapnikuvajadust.

Vaatamata süvenevalt raskele seisundile pole Babaist aga lahkunud ta muhe ja soe hoiak. „Pole nagu eriti valikut – kas on raske või pole üldse. See võimalus, et pole raske, on juba realiseerunud,“ nendib ta 2020. aasta lõpus. „Paljugi, mis ma tahaks! Igaühe tahtmistel on piir vastas. On asju, mis meie tahtmistele ja võimalustele piirid peale panevad. On asjad, mida saame muuta, ja asju, mida ei saa. Viimastega tuleb leppida ja pole mõtet vähestki energiat nende peale kulutada.“

Ometi tundub mulle, et just hipiks olemise kogemus rangete piirangutega Nõukogude Liidus on õpetanud Aaret meele abil piirangutest üle olema, end neist välja mõtlema, kaugustesse ulatuvate afektiivsete sidemete abil lahti rebima. Ansambel Keldriline Heli (esinemiskeelu järgselt tuntud ka kui Väntorel) alustas oma 1971. aasta lugu „Väsimus“ kitarrist Viljar Rähni sõnadega „Võid mõelda kõigest, millest pea ringi käib, ja öelda hoopis muud, mis kõigil meeldiv näib“, andes justkui selle põlvkonna vabameelsetele noortele vihje seesmisele vabadusele ja meele ekstaatilisele potentsiaalile, või koguni vastava võluvitsa. Aare alustas ritualiseeritud plaadikuulamise õhtutega, mis lennutasid teda kaugele, ning koges elu erksamaid hetki pikkadel üksildastel retkedel Kesk-Aasia mägedes, kus vaim oli vaba.

1990. aastad mõjusid traagiliselt paljudele kunagistele hipidele, kes olid oma tõrjutuse-kogemuses sattunud üha kangemate meelemürkide peale või unustanud tööeetika ja sotsiaalse suhtluse hoopis. Kapitalistlikus ühiskonnas õhust, armastusest ja pudelikorjamisest ära ei ela. Aare ei kuulunud nende hulka. Ent isolatsioon ja ilmajäetus jäid saatuse tahtel teda saatma ka raudse eesriide langedes. Kuni kogu vabaduse ruum, mis kunagisele rändurhipile jääb, ongi vaid mõtteline. „Mõttereise ei saa ju keegi, kunagi ja kellelegi keelata, kuni mõte töötab,“ on ta öelnud.

Veel jagab Aare minuga lugu, kuidas kord ühel suurema kurbuse ja masenduse hetkel istus ta Tallinnas Pika jala tänavakohvikus. Järsku tuli tema juurde mees, kes asus aktiivselt vestlema, jättes mulje, et ta justkui teab Aarest kõike. Tema aga meest ei teadnud ega tundnud. Tundmatu mees julgustas ja toetas Aaret ning mõjus maailmavaatelt hästi omaselt. „Kes ta oli, kuidas ta sinna ilmus? Igatahes teadis ta minust palju rohkem, kui võiks teada. Kirjanduses on räägitud kaitseinglitest või saadikutest – ehk annabki selle mõõdu välja. Igatahes, müstiline mekk on man.“

Kord 1970. aastate keskpaigas õnnestus aga Aarel tõepoolest Nõukogude Liidu piiridest väljuda. See juhtus ühe reisi ajal Burjaatias, kohas, kus teisel pool jõge asus Mongoolia. Kuna koht paiknes keset tühja steppi, kus lähim mongoli asustus jäi kümnete kilomeetrite kaugusele, polnud piirivalvet silmapiiril. Aare kääris püksisääred üles, sumas läbi piirijõe ja silmitses Nõukogude impeeriumi teiselt kaldalt. „See oli puhtalt sümboolne akt, aga isegi sellisena – tunne oli võimas,“ meenutab Aare-Babai ja jätkab oma piirituid lende paigalseisus.

[1] T. Toomistu, Nõukogude hipide passiivne protest. Vikerkaar, 2018, nr 10/11, lk 108−119.

[2] T. Toomistu, The Imaginary Elsewhere of the Hippies in Soviet Estonia. Rmt-s: Dropping out of Socialism: The Creation of Alternative Spheres in the Soviet Bloc. Toim. J. Fürst, J. McLellan. Lanham, 2016, lk 41−62.

[3] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.

[4] Vt lisaks: T. Toomistu, Such a Strange Vibration: Rock Music as the Affective Site of Divergence among the Soviet Estonian Nonconformist Youth. Res Musica, 2018, nr 10, lk 11−27.

[5] L. Nunny, M. P. Simmonds, A Global Reassessment of Solitary-Sociable Dol-phins. Frontiers in Veterinary Science, 2019,  nr 5, lk 331.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk