*sõitsin rongiga üle jõe… jt luuletusi

TÕNIS VILU

*
sõitsin rongiga üle jõe mälestuste teravik kuldsete
kaskede kohal nagu kleeps aknal mitte suitsetada
ära kutsu mind oma pulma olen parem sõber juba
kadunutele leian alati vabanduse minu asemel paistab
läbi valgus üks pikk naine käib vagunist vagunisse
nii palju vabadust sõita selg ees kellegi teise lõppu

*
olen linnumaja vari kas nüüd just sellepärast oli vaja
arsti juurde minna kes teab vastukaalutus ei lase
enam uksi avada meri uhub mu läbi seinte olen sama
kerge kui on kaotada kõik kõik linnud valgusele

*
huulte vahele ei jää väga midagi alles sool hinge äär
tuleb välja et olen terve elu kartnud leiba
kas ongi enam jõudu viia taldrik õue vihma kätte

*
surm on elus asi tulisilmne tiiger triibud nagu armid
randmetel valgust on otsitud hullematestki
kohtadest mind on armastatud nii mõnedki aastad

*
näha on olla nõrgem kui valgus keskpäevapäike
lõikab kardinate vahelt ninast jookseb verd
mida ma küll hingasin kui und nägin
olime liiga kanged et vaatajale kätte paista

*
pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre
merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme
aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd
sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus
meri mis usub merd

*
armastasin end rohkem siis kui olin keegi kes ma sisimas
ei ole roheline ja terve mu süda kardab elamist võpatab
uinumise piiril keha vappub ärkvele naaber naerab keset
ööd oma autos millegi üle tuppa pole kuulda juured on
õrnad on samamoodi sees

*
puulehed hurda pargi tiigis nagu laevukesed tänavalambi
peegeldus hoiab neid servapidi kokku puutumast minu
silm vööris ja nina nagu ahtri külge nööritud surnud vaal
mere peegeldused nad hoiavad mind põhja puutumast

*
libedad lehed tänaval käib suve ümberpööramine kurbuse
eest tuleb olla tänulik ja õnn on trauma et oma haigust
mõista libastun libastumise sees imekombel väikestviisi
õigetpidi

*
sõrmed näevad valgust juba enne lambi põlema lülitamist
ei pea midagi tegema nad valetavad sinu eest hirm hirmu
pärast kunst mida pole läbi elatud mitte midagi ei pea
tegema näen kuuvalgust põrandal enne kui süütan tule

*
kujutan ette et õnn on nagu kuld hambavahedes see mis
alles jääb kui hääl must lõpuks välja pääseb nagu kullane
ussike konksu otsas nii see peakski olema et vaikus on
suurem kala kui mina

*
avasid keset pakast kõik aknad ja uksed minus pole enam
suurt midagi alles mälestus sinu laienenud pupillidest
need on nüüd juba päris vanad puud ilmselt polnud see
nii hull kui tollal paistis tõmbetuul tõmbab jälle alla ujun
välja ühes veelgi kitsamas toas

*
nuuskan taskurätti musti söetükke suuremaid väiksemaid
kustumise jäljed on põlemise jäljed kord oli see kõik kuld
olen nüüd palju kergem ennast uskuda polegi enam mingi
asi härmatis vaatab sellest läbi

*
ümberläinud vesi paneb paberi lainetama vesi kaarutab
põrandat vesi muudab kõik mereks kellegi lapsed on mu
akvarellide kallal plätserdavad segavad kokku mingit
hägust muda õnn muudab kõik nähtamatuks algseid värve
ei mäleta enam keegi keegi küsib veiniklaasi tagant kas
sa uudiseid oled lugenud ei ma otsin enda silmisse naeru
kilgete teravaid otsi

*
vanaema pitskardinatest valgub põrandale päikselaikude
sõelapõhi tahan sellest läbi vajuda aga jään sõelale nagu
üks suur räpakas kalts kui ma vaid oskaks end vihata
hirmväikeste liivaterade kaupa kui vaid armastaksin end
udupiiskadena siis vajuksin läbi ma vajuksin põhjast
läbi mismõttes sa armastad mind tervikuna vanaema

*
püksid ei mahu enam jalga kulub õudne hulk und et
novembri lõpus pinnal püsida ootan alasti kuskil lae all
et see mägi mu jalgadeni kasvaks aknalaua sukulentide
mustad siluetid autode katused on heledamad kui taevas
kas sa üldse oledki kõrgel kui alla tulla ei saa
*
või on see just usk ja mitte selle puudumine usun et olen
õnnetu usun et kraan jäi tilkuma kuigi ei jäänud kontrollin
sada korda usun vee voolamisse rohkem kui reaalsusesse
kuivan pragunen iseendasse laualambi valgusvihk on mu
ümber nagu hele lina kõik muu paistab nii hämar juba
juba maetakse sind nägema

*
hirmsam on endast maha jätta vähe kui et üldse mitte
midagi kirjutan aastavahetusi üle neid ei anna enam
üksteisest eristada alustan ikka sellesama häirega sama
varesega nendesamade pilvede ja raagus puuvõradega
ja taevas on üks madal plahvatus

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi