Kaitsta ülemusi?!

Tõnu Kõrda

Pealkiri ega järgnevad mõtteavaldused ei ole pila, vaid väga tõsiselt mõeldud jutt. See pole ka ülemustelt saadud tellimuse täitmine ega enda grupihuvide eest väljaastumine. Olen nimelt sügavalt veendunud, et ülemused vajavad ühiskonnalt senisest enam hoolt ja kaitset. See tuleks kasuks ühiskonnale endale, vastaks igati rahvahulkade elulistele huvidele ja oleks ühiskonna edasise arengu seisukohalt koguni möödapääsmatu. Ülemuste all mõtlen ma juhte, juhtivtöötajaid, kes peamiselt organiseerivad ja suunavad teiste inimeste tööd, ise vahetu tööobjektiga ja -protsessiga, millega on hõivatud nende alluv kollektiiv, vähe või üldse mitte kokku puutudes. Selliste inimeste ring on väga lai — minister, direktor, parteisekretär, esimees, juhataja jne. Jutt on nendest, kes organiseerivad spetsialistide tööd, kuid kelle endi tegevus igapäevategevuses ei nõua ega võimaldagi osalemist vahetus väärtuste loomise protsessis.

Kõik juhid on kunagi olnud mingi eriala tundjad, spetsialistid (insenerid, õpetajad, raudteelased, arstid, kokad, lukksepad, põlluharijad jne). Mõelgem nüüd selle peale, mis juhtub inimesega, oma eriala asjatundjaga, kes läheb juhtivale tööle. Esialgu säilitab ta oma erialased oskused. Kuid ka kõige parema tahtmise korral ei õnnestu tal jääda kuigi kauaks asjatundjaks valdkondades, mis asuvad väljaspool juhifunktsioone. Ning mida kauem ta oma juhitööd teeb ja mida kõrgemale tõuseb, seda vähem tal konkreetseid spetsialistioskusi alles jääb. Seejuures kaotab ta nii oma varasemad erialased oskused kui ka suurel määral oskuse teha lihtsamaid igapäevaseid töid, remontida korterit ja autot, naisjuht kududa ja õmmelda jne. Lihtsalt ei jätku aega, aga korralik palk ja muud võimalused võimaldavad väiksemaidki vajadusi rahuldada teenindussüsteemi kaudu.

Vana juhtivtöötaja peab jätma oma kõrge ametikoha kas pensioniea kättejõudmise või tervise halvenemise tõttu. Mida nüüd peale hakata? Juhtida enam ei saa (ei lasta), muud ta aga enam ei oska või oskab väga halvasti, sest aastaid ta ainult juhtis. Võib muidugi öelda, et hakaku rahulikku pensionipõlve pidama. Kuid sellest just ei tule midagi välja. Vähemasti tunduvalt viletsamini kui endisel mittejuhil.

Esiteks ei ole meie pensionid — nii vanaduse kui invaliidsuse puhul — teab kui suured, elukalliduse tõus käib neist alati tükk maad ees. Vähemasti ei ole kedagi kuulnud rääkivat, et tal pensioni üle jääb. Ära elada loomulikult saab, seda enam, et endiste juhtivtöötajate pensionid on keskmisest terake suuremad. Kuid väga raske on harjuda sissetuleku olulise vähenemisega, mis kaasneb kõrgepalgaliselt ametikohalt pensionäriseisusesse üleminekuga. Kui eilne ülemus, tänane pensionär oleks mõne konkreetse ala spetsialist, kui tal säiliksid erialased oskused, saaks ta üsna lihtsalt oma pensionile lisa teenida. Kuid millist lisa oskab teenida inimene, kes suurema osa oma elust ja tervisest on kulutanud kabinetis, laua taga ja tooli peal?

Kuid probleemid ei ole üksnes materiaalset laadi. Kõrgel ametikohal olles harjus inimene aastate jooksul sellega, et teda hinnatakse, austatakse, et temast peetakse rohkem lugu ja temaga arvestatakse rohkem kui paljude teistega. (Tegelike juhtide suhtes on see täiesti loomulik nähtus.) Pensionile minnes aga muutub tema seisund täiesti. Nüüd ei ole ta enam keegi; need, kes varem teda austasid, hakkavad unustama, need, kes teda ei sallinud, hakkavad seda järjest rohkem rõhutama. Psühholoogiliselt on väga raske leppida oma sotsiaalse taseme olulise langusega. Seega on endisest juhtivtöötajast pensionär igal juhul viletsamas olukorras kui heast töömehest pensionär, sest juhioskustel ei ole praktiliselt enam mingit väärtust (memuaare pääsevad avaldama vaid vähesed), kogemustega spetsialist aga leiab tunnustust ja teda vajatakse ka vanast peast. Abikaasa etteheide: «Parem oleksid sa olnud kingsepp kui saapavabriku direktor» sisaldab suurt ja kibedat tõtt.

Teisiti öeldes on tarvis tervet süsteemi, mis reguleeriks inimeste lahkumist juhtivatelt ametikohtadelt. Vajalik abinõude kompleks peab olema üksikisiku seisukohalt inimlik ja ühiskonna seisukohalt otstarbekas. Praegu on asjad tihti niimoodi, et senikaua, kuni ülemus on ülemus, kardetakse teda, koguni poetakse talle ning oodatakse vaikselt tema lahkumist, selle järel ta aga paremal juhul unustatakse, halvemal juhul hakatakse kõikvõimalikul viisil tagantjärele maha tegema. Arenenud ühiskond peaks olema võimeline vältima nii tegevjuhtide põhjendamatut ülistamist kui ka endiste juhtide nime jalge alla tallamist.

Mõningal määral leevendab praegust olukorda see, kui olulise osa oma töövõimest kaotanud ülemus viiakse väiksema koormusega ametikohale. Paraku ei ole selliseid ametikohti kuigi palju, igatahes ei jätku neid kõigile. Teiseks aga on üsna raske vanast peast või halvenenud tervisega uue valdkonnaga kohaneda, olgugi koormus seal väiksem. Kolmandaks ei saa ühiskond eriti lubada luksust, et osa juhtivtöötajaid on ametis pooliku töövõimega, sest sellega suureneb vajadus abiliste järele või jääb osa tööst tegemata. Ja neljandaks tuleks töövõime edasise languse korral leida jälle uus jõukohane ametikoht jne.

Inimliku ja otstarbeka süsteemi loomine sellel alal on väga keeruline asi, sest muidu oleks see nii mõneski riigis juba olemas. Üht-teist on mujal maailmas siiski tehtud. teisel. Möödunud kümnendi lõpus seisis näiteks Hiina möödapääsmatuse ees asendada ülivanad juhid noorematega. Kõige kõrgemate ülemuste suhtes leiti küllaltki efektiivne ja inimlik väljapääs — keskorganite juurde loodi palgalised Nõuandjate Kogud, kus vananenud ja halvenenud tervisega juhid võimetekohast tööd jätkavad. Selline mehhanism võimaldab peale endistele juhtidele vaimse ja materiaalse turvalisuse tagamise ka nende säilinud oskusi, kogemusi, teadmisi ühiskonnale kõige kasulikumalt ära kasutada. Lisaks ilmnes veel üks oluline asjaolu — vähenes vana juhtidepõlvkonna vastuseis, sest uuendajad ei heitnud neid hoolimatult kõrvale ning edumeelsete ja konservatiivide vahelise võimuvõitluse pinge langes märgatavalt.

Peruu Vabariigi konstitutsioonis on säte, et kõik endised presidendid saavad automaatselt parlamendi ülemkoja eluaegseteks liikmeteks koos kõigi õiguste ja soodustustega. Sellise korralduse puhul on oluliselt vähenenud püüd klammerduda presidenditooli külge või välja pigistada ebaseaduslikku tulu edasise elu kindlustamiseks. Samamoodi talitatakse endiste riigipeadega Itaalias ning ka seal ei ole vastavad põhiseaduse sätted kehtestatud mitte presidentide nõudel, vaid lähtudes riigi, ühiskonna huvidest.

Juhtimissüsteem vajab põhjalikku läbimõtlemist algusest kuni lõpuni. Et see tegutseks efektiivselt ja häireteta, ei ole vaja tähelepanu pöörata mitte ainult algusele (kes, kuidas juhiks saab) ja keskstaadiumile (kes, kuidas edasi liigub), vaid ka lõpufaasile (kes, kuidas lahkub). Ühiskonnale on kasulikum ja odavam, kui ta ei unusta endisi juhte. Kui nende eest ei hoolitse ühiskond, siis hoolitsevad ülemused endi eest ise, ja juba siis, kui nad ei ole veel endised.

Vikerkaar 1987, nr 8

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk