Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt

JOOSEP VESSELOV

Lärm ja vaikus

Kord kuus kohtuvad Tartus Vilde ja Vine kohvikus literaadid, tudengid, kirjanikud, joodikud ja suitsetajad, löövad kokku klaase, tellivad kohvi ning istuvad maha, et veeta kaks kuni kolm tundi laval etlevaid poeete kuulates. Meeleolu TarSlämmi prõmmudel on tavaliselt ülev. Kui harilikul luuleõhtul avatakse veinipudel alles õhtu lõpus, siis Vildes ja Vines on esimese ülesastumise ajaks mõnel laudkonnal juba vaja jooki juurde tellida. Publikut julgustatakse esinejatele igatpidi valjult kaasa elama, sealhulgas on esinemise ajal hea maitse piirides lubatud erinevad huiked, hüüded, (lühi)aplausid ja sõrmenipsud. Mõnikord see piir ka ületatakse, mispuhul on korraldajad sunnitud kedagi korrale kutsuma.

Praegu valitseb lavadel aga vaikus. Mikrofonid koguvad tolmu. Luuletajate sahtlid täituvad esitamist ootavate tekstidega. Tartlaste kõrvad sügelevad värske poeesia järele. Kuskilt kostab õhtujuhi suupilli kauge kaja. Mälestus sumisevast saalist, räuskavast rahvast ja klaaside kõlinast hämardub iga toas veedetud tunniga. On paras aeg järele mõelda, mis täpselt toimus ja mida see kõik tähendas.

Viuh-vauh, primm-prõmm, slimm-slämm

Kuna slämm on Eestis veel võrdlemisi uus nähtus, defineerin selguse huvides oma heaksarvamise ja arusaamise järgi mõisted, mis tekstis tihedalt esinevad ja mida väljaspool slämmikonteksti harva kasutatakse.

Luuleprõmm (ingl poetry slam) ehk lühidalt prõmm või slämm on vaba lava võistlusliku elemendiga erivorm, mille iseäralik osa on see, et iga etteastet hindavad publiku liikmed kokkulepitud parameetrite järgi. Tavapäraselt hinnatakse esinejaid kümne punkti skaalal ning õhtu lõpus tunnustatakse enim punkte kogunud autorit. Esimesed luuleprõmmud toimusid Chicagos Marc Kelly Smithi algatusel 1986. aastal.[1]

TarSlämm on Tartu luuleprõmmude sari, mis on toimunud alates 2013. aastast ning millele pani aluse Jaan Malin ehk Luulur. 2017. aastal võtsid eestvedamise ja õhtute läbiviimise üle Sirel Heinloo ja Toomas Leppik. Ühe TarSlämmi hooaja käigus valitakse välja esinejad, kes pääsevad võistlema riiklikul tasemel Eesti Slämmil, mille võitja saadetakse omakorda Euroopa luuleprõmmul esindama Eestit.[2] TarSlämmil osaleja peab esitama omaenda loomingut, keelatud on rekvisiidid ja kostüümid ning esinemine peab mahtuma etteantud ajapiirangu sisse, mis esimeses voorus on kolm minutit ja teises kaks.[3] Esinejaid hindab harilikult viis laudkonda, mille määravad korraldajad, kes üritavad hindajate valimisel arvesse võtta ka võimalikke huvide konflikte. TarSlämmi prõmmude omapäraks on ka tarkade klubi ehk külalisžürii, kuhu kutsutakse võistlejaid hindama eri kirjandustegelasi – kriitikuid, autoreid, teadlasi –, kes ise ka esinevad.

Slämmluule (ingl slam poetry) on niisuguste ürituste tarvis kirjutatud luule, mis on mõeldud laval esitamiseks ning millel on tugevad sugulussidemed spoken word luulega. Seda kuidagi kitsamalt ega täpsemalt defineerida ei olegi mõttekas, sest muud omadused varieeruvad piirkonniti, vastavalt sellele, millised on kohalikul luuleprõmmul sätestatud omareeglid ning aja jooksul kujunenud tavad. Küll aga võivad rahvusvahelisi slämmikanaleid[4] jälgides paista silma teatavad korduvad mustrid, mis ei ole sugugi universaalsed, kuid mida tasub siiski esile tõsta.

Siin on minu väga subjektiivsed tähelepanekud, mille põhjal võib kirjutada karikatuurselt stampliku slämmluuletuse: tugevalt tõuseb esile mina-vormi rohke kasutus ning lüürilise mina (eeldatav) autobiograafilisus – teksti autorist eraldada on peaaegu et võimatu. Valdav enamik slämmluulest on rangelt vabavärsiline ning harvad erandid on enamjaolt laulu- või räpitekstid. Lõppriimi esineb seega harva, tihedamalt kasutatakse alg- ja siseriimi ning üldiselt on oluline teksti terviklik hääleline kõla. Sisu osas on variatsioone palju, aga levinud on poliitiliselt üleskutsuvad ühiskonnakriitilised tekstid ning tundlikud isiklikust traumast lähtuvad tekstid. Ajapiirangu tõttu on tekstid kohati lausa peadpööritavalt tihedad – kuna pikaks seletamiseks lihtsalt ei ole aega, on luuletused kontsentreeritud ja jõuavad ruttu lahenduseni. Publiku tähelepanu köitmiseks on tõhus vahend ka terav huumor, igasugused sõnamängud ja viited popkultuurile.

Kuna slämmitekst on kirjutatud konkreetse sihiga seda publiku ees lugeda, on suur rõhk esitusel ning ka selle osas on välja kujunenud tavad, mis luuleprõmmu kontekstis „töötavad“. Tuleb kasuks, kui slämmiteksti kirjutades on tähelepanu pööratud intensiivsemat kõnet jäljendavale rütmilisele voolavusele ja lahkelt ajastatud mõttepausidele. Efektsena mõjuvad väljendusrikas kehakeel ja näomiimika ning vali ja kindel hääl. Slämmluulele iseäranis eriomane on esineja kontakt publikuga, mistõttu on samahästi kui eeldatud, et autor esitab oma teksti peast ja vaatab kuulajatele silma. Samuti on täiesti tavaline igasugune lavaline suhtlus publiku ja esineja vahel, näiteks hüüd-ja-vastuhüüd- ning küsimus-vastus-tüüpi vahekorrad, mis on võrreldavad meie regilaulust tuntud eeslaulja ja koori vahelise suhtlusega.

Tehnilist

Olgugi et ükski eelloetletud slämmluule omadustest iseenesest kuidagi halb ei ole, mõjub rahvusvahelist slämmiskeenet jälgides pidev rütmiline skandeerimine ja sensatsioonilisus lõpuks üksluise ja väsitavana. Aga – ja võib-olla kehtib see väide ükskõik millise kohalikul tasemel peetud prõmmuõhtu kohta – huvitav on märkida, et TarSlämmi õhtutel kohtab niisugust slämmluule malli järgivat luulet võrdlemisi vähe. Tartu luuleprõmmudel esineb igat võimalikku kirjandusvoolu ja -stiili esindavaid autoreid. Näiteks rõõmsameelse, kiiretempolise ja saalis üldist elevust tekitava räppari Villem Kreemi ja kisendava, poliitilist ängi ja hämmingut külvava Siim Lille vahel mõjub toolil istuv Aivar Lembit mõtlikult märkmikust oma tekste lugedes šokeerivalt rahulikuna. Säärast emotsionaalset kõikumist võib ühe luuleõhtu jooksul harva kogeda. Muidugi kuuleb TarSlämmi prõmmudel ka harrastusluulet ja vemmalvärssi, aga üldine tase on siiski kõrge ja internetis esiplaanil särava rahvusvahelise „peavooluslämmiga“ võrreldes on pilt mõnusalt mitmekesine.

Siinkohal suur kiitus TarSlämmi meeskonnale, iseäranis Sirel Heinloole, kes – kuigi TarSlämmile registreerumine on avatud kõigile – otsib oma lavale esinema ka eri väljaannetes värskeid tekste avaldanud uusi ja noori autoreid, kellest paljud on debütandid. Nii on pea iga kuu platsis mõni varem võrdlemisi tundmatu luuletaja, kes vapralt publikul oma loomingut hinnata lubab. Heinloo seire- ja värbamistöö mitte üksnes ei loo noortele autoritele head võimalust eneseväljenduseks ja -teostuseks, vaid rikastab ka eesti kirjandusmaastikku.

Lisaks prõmmudele korraldab Tar-Slämmi meeskond (laiemalt Eesti Lavaluule MTÜ) erinevaid loovkirjutus- ja lavaluuletöötube, mida kutsutakse läbi viima mõni oma valdkonna spetsialist. Näiteks kutsuti 2018. aastal Tartusse luuleprõmmude rajaja Marc Kelly Smith, kelle käe all õpiti lavaluule esitamise tehnikaid, ja 2019. aastal koostati Hasso Krulli juhendamisel tema luulekogul „Euroopa“ põhinev luule- ja performance-kava, mida rahvusvahelise slämmluuleprojekti Borderlines Poetry raames ka internetis edastati. Välismaiste luuletajate ja slämmistaaride Tartusse toimetamises on TarSlämmi korraldajad lausa erakordselt tegusad. Näiteks on TarSlämmil esinenud Joelle Taylor ja Adam Kammerling Suurbritanniast ning Harri Hertell ja Nihke Akka Soomest ning tasub märkida sedagi, et nende esinemiste jaoks telliti tekstidest ka kvaliteetsed tõlked.

Nende ettevõtmistega on Eesti Lavaluule MTÜ näidanud tõsist indu Eesti kirjandusmaastikku noorte autorite arendamise ja kokkutoomise abil edendada ja eesti kirjandust rahvusvahelise publiku ette tuua. Vähemasti Tartus on näha, et slämmil edukalt üles astunud autorid on hiljem esinenud ka teistel lavadel, näiteks Prima Vista festivalil, ning töötubadest osa võtnud kirjutajad on oma tekste avaldanud ka perioodikas. 2020. aastal toimus Euroopa Slämm praeguse aja vaimus veebiülekande vahendusel ning Eestit esindas 2019. aasta Eesti Slämmi meister Kaisa Kuslapuu. Tase oli ootuspäraselt hea ning esinejad põnevad, aga siiski ei saanud varieeruva kvaliteediga ettelindistatud videod ja html-hääletus-ankeet kuidagi tekitada seda tunnet, mis võinuks tekkida kohapeal.

Hetkeseisuga TarSlämm oma üritustesarja internetti kolinud ei ole, vaid näib olevat pausil, mis on tegelikult ka täiesti õigustatud otsus. Muidugi on veebi riputatud videoid möödunud prõmmude põnevamatest esinejatest, aga nende eesmärk on siiski üritusi reklaamida ning autoreid esile tõsta, mitte püüda slämmi igatsejatele elava luule aseainet pakkuda. Pimedas toanurgas üksi arvutiekraani vahtides ei saagi slämmielamuseks vajalikku meeleolu tekkida, rääkimata siis esineja ja publiku vahelisest kontaktist.

„Slam is not a competition“

 Luuleprõmmud on kirjandusmaastikul täiesti omapärane nähtus. Keskeltläbi on luuleprõmmude publik märkimisväärselt suurem kui n-ö „traditsioonilistel“ luuleõhtutel. Kui keskmisel luulekogu esitlusel Tartu Kirjanduse Majas saab ka üritusele hilinedes tavaliselt veel meelepärase istumiskoha valida, siis TarSlämmil hea laua pärast kaklusesse sattumata võid järgmisel päeval sõpradele rääkida, et rahvast oli imelikult vähe.

Kirjandusürituse väärtust rahvaarvu järgi hinnata on muidugi kohutavalt väikekodanlik, aga tuleb arvesse võtta, et see arvuline vahe esindab inimesi, kes tavapärastest luuleõhtutest ja raamatuesitlustest nähtavasti huvitatud ei ole ning kellest paljude kokkupuude luulega võib piirdudagi keskkooli kirjandustunnis loetuga. Publikuarvu drastilise erinevuse taga ei ole kindlasti mitte ainult TarSlämmi korraldajate tubli promotöö ega ka esinejatele kaasa elama veetud pered ja sõbrad. Julgen väita, et luuleprõmmu kõige kutsuvam faktor on tema selgeim erijoon võrreldes ülejäänud lavaluule vormidega – võistluselement. See teeb prõmmust täiesti unikaalse kirjandusliku elamuse – kogu linna pealt kogunevad inimesed kaema areenil kisklevaid poeete, nägema võitu ja kaotust, õnne ja meeleheitu, hambulisi irveid ja voolavaid pisaraid. Aga siiski ei ole võistluselemendi roll slämmis pelgalt meelelahutust pakkuda ega autorite vahel vaenu õhutada.

2018. aasta hilissügisel külastas Tartut slämmikultuuri rajaja Marc Kelly Smith, kes Genialistide Klubi saali laval valjult teatas: „Slam is not a competition!“ – slämm ei ole võistlus. Sellest lihtsast ja meeldejäävast loosungist on saanud TarSlämmi mitteametlik moto, mida iga prõmmuõhtu sissejuhatuses nii esinejatele kui ka publikule meelde tuletatakse. Tõesti, kuigi punktide andmisele, lugemisele ja kokkuarvutamisele ning edukamate autorite autasustamisele kulub kokkuvõttes paras hulk aega, ei ole luuleprõmmu siht sugugi selgitada välja, kes käesolevatest poeetidest on parim autor ega isegi parim esineja. Slämmi võistluselement on lihtsalt leidlik lahendus luua publiku ja autori vahel tugev ja otsene kontakt.

Esmapilgul võib küll jääda mulje, et kohese tagasiside andmise ja õhtu üldise kiire tempo tulemusena tõusevad esiplaanile eelkõige efektsed esinejad ja luule kvaliteedil on seetõttu vähem rõhku, aga punkte jagama valitud publikuliikmed on sunnitud tähelepanelikumalt jälgima justnimelt teksti. Esinemise lõpu ja punktikaartide tõstmise vahel antakse laudkondadele aega esinemist ja teksti omavahel arutada. Luuleprõmmudel on seetõttu kirjanduskriitiline arutelu tihti tuline ja emotsionaalne ja seda ka nende seas, kes igapäevaselt luulega kokku ei puutu. Vaidlused võivad jätkuda isegi prõmmujärgsetel päevadel – kes võinuks saada rohkem punkte, kes sai liiga palju ja nõnda edasi.

Esinemise järel saadud punktidena saab teksti autor otsest ja otsekohest tagasisidet oma loomingule. See vastukaja võib varieeruda äärmusest äärmusesse sõltuvalt nii autorist, tekstist, esitusest, publikust, eelnevatest esinejatest, õhtust, ilmast, kellaajast kui ka ruumis viibivate isikute joobeastmest. Ilmselgelt ei ole numbrilise tagasiside näol seega tegu just kõige nüansseerituma kriitikaga, aga prõmmul tekib (uue) autori ja (uue) publiku vahele vahetu side, millesarnast teist ei ole. Kunagi pakkus noortele autoritele samaväärset otsest ja amatöörkriitikat võib-olla kirjandusportaal poogen.ee, mis de iure küll veel tegutseb, kuid mille kasutajaskond on aastate jooksul kahjuks tundmatuseni ahenenud. Noorele ja alustavale autorile võib just slämmipublik anda esimese vajaliku tõuke oma loominguga tõsisemalt tegeleda – kas siis rohkem pingutada või jätkata samas vaimus. Lisaks on selgelt näha, et slämmilaval katsetavad oma värskete tekstide mõjuvust uute kõrval ka kogenud autorid, näiteks on viimastel hooaegadel mitu korda üles astunud Jüri Kolk ning rahva kiituse on pälvinud ammutuntud humoristid Contra ja Veiko Märka.[5]

Nõnda jääb tekstide hindamise võistluslik pool tagaplaanile ning esile kerkib rohujuurtekirjanduse ja -kriitika otsene ja kiire toimumine. Perioodikas välja kujunenud traditsioonilise kriitikaga seda muidugi võrrelda ei saa, aga kas peakski? Slämmilaval esitatud tekst on eriline seetõttu, et ta on esitatud kindlas ajahetkes, kindlas kohas ja kindlale publikule ning samamoodi on ka see kriitika, mille publik tekstile seal annab, mõeldud vaid sealsamas ruumis, puhtalt käesoleva prõmmu kontekstis tarbimiseks. Tagasiside jõuab autorini minutite jooksul ja muuseas trükimusta kulutamata. Prõmm on seega täiesti oma onomatopoeetilist nimetust väärt, sest kirjanduskriitika protsess toimub siin tõepoolest pahvikslööva kiirusega.

 

Niisiis on TarSlämmist saanud omamoodi inkubatsioonikeskus, kus kirjandushuvi üles näitavaid poeedihakatisi värsijalgel kõndima õpetatakse. Slämmitaustaga noori autoreid-esinejaid on tänaseks juba jalaga segada – näiteks Teele Lember, kelle sulest ilmus mullu luulekogu „Süstemaatiline unistaja“, või lähiaastate meistrid Maris Pedaja ja Iina Gylden. Samuti on prõmmude kaudu luule kahtlemata leidnud rohkelt uut lugejaskonda.

Igaks juhuks kinnitan, et minu püüd ei ole siin olnud mitte lugejat veenda, et slämmluule kõigist luule vormidest õilsaim ja ülim oleks, ega ka, et otsedemokraatlik kriitika autorile olulisim peaks olema, küll aga osutada, et slämm on eesti kirjandusmaastikul uus, potentsiaali täis liikumine, millest võib võrsuda (ja on võrsunud) palju põnevaid autoreid, kes meie kirjandusse värskust võiksid tuua. Üleüldse on slämm täiesti ainulaadne kirjandusvorm, mis kindlasti igale maitsele ei istu, kuid millest võiks siiski iga luulehuviline ise osa saada. Ja miks mitte ka osa võtta.

[1] Vt Mark Kelly Smith. http://www.marckellysmith.net/about.html.

[2] A. Sakova, Lavaluules peitub tohutu naudingupotentsiaal, Postimees, 22.03.2009.

[3] Vt https://lavaluule.ee/.

[4] Nt Button Poetry Youtube’i kanal https://www.youtube.com/channel/UC5DH3eN81b0RGJ7Xj3fsjVg.

[5] A. Sakova, Lavaluules peitub tohutu naudingupotentsiaal.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi