Harrastajad

MATT BARKER

Õhtune päike soojendas juba üpris kitsilt ja õhus oli tunda sügise hõngu. Pargis oli üsna palju rahvast, pinkidel istuvad või teineteise käevangus jalutavad vanainimesed, mõned keskendunud ilmega jooksjad, neiu, kelle hundikoer ennast korduvalt rihmast lahti kiskus, lapsega liivakasti äärel istuv ema, mõlemal telefon näpus, tümpsuva muusika saatel rööbaspuudel ja kangidel võimlevad palja ülakehaga noorukid.

Nad võtsid istet malemänguks mõeldud ruudukujulise kivilaua ümber. Naaberlauas jõi kärarikas kamp mehi õlut ja mõõtis jõudu käesurumises.

Lauale tõsteti vanaaegne malekell ja joogipudelid. Paus ei tohi venida üle viie sekundi ja isiklikuks ei tohi minna. Poliitikast või ilmast ei räägita. Roppused ei ole lubatud. Silmside peab säilima kogu aeg. Kuulamine on tähtsam kui rääkimine. Füüsiline kontakt on keelatud.

Klõps, malekell läks käima.

„Räägi midagi.“ Klõps.

„Mida sa kuulda tahaksid?“ Klõps.

„Hakka lihtsalt kusagilt pihta.“

„Käisin koos perega nädalavahetusel mägedes jalutamas.“

„Ja…?“

„Tagasiteel keerasime kogemata valele rajale, mistõttu jalutuskäik tuli mitu head kilomeetrit pikem kui kavatsetud. Lapsed väsisid ära, võileivad ja vesi sai otsa. Koer üritas mitu korda ära kaduda ja oleks tagatipuks äärepealt järsakust alla kukkunud. Selline seiklus.“

„Ja lõpuks saite koju?“

„Lõpuks leidsime suure tee, ma jätsin pere ootama ja ise sörkisin koos koeraga auto juurde.“

„Kui kaugel auto oli?“

„Kolm-neli kilomeetrit.“

„Päris pikk maa.“

„…“

Hetkeks sigines rääkijate vahele vaikus ja nad põrnitsesid üksteist nõutult. Üks rääkijatest higistas kergelt. Viis sekundit, tegi kolmandana lauas istuv kohtunik hoiatava käeliigutuse.

Klõps.

„Mind on vaevanud mõtete lugemise teema.“

„Räägime parem millestki materiaalsest.“

„Näiteks?“

„Kas märkasid ennist ema koos kahe lapsega? Vanem laps mängis veepüstoliga ja väiksem komberdas vankrist kinni hoides?“

„Silmanurgast märkasin.“

„Mulle tuli selle emaga seoses meelde üks tuttav, kes jättis hiljuti oma naise ja lapse maha.“

„Või nii?“

„Ta on keskastme juht põllumajandustehnikaga tegelevas firmas. Neil töötab kogu kontoris ainult kaks naist. Tal oli kodus kõik olemas, elamine, autod, puhkused, laenud, riided, kõik nagu peab. Mu tuttav viskas korraga ühele neist naistöökaaslastest silma, asi tuli ilmselt pooleldi tahtlikult välja ja mindigi lahku.“

„Mis sa sellest järeldad?“

„Ei midagi. Igaüks tehku omad järeldused.“

„Mh. Inimsuhted ei ole mu tugevaim külg.“

Sel hetkel andis kohtunik märku, et rääkijad võivad vaikida, paus üks minut. Higistav rääkija pühkis otsaesist ja võttis pudelist januse sõõmu. Teine rääkija hõõrus nägu, vaatas huvitult ringi ja asus oma sõrmi silmitsema. Mõned inimesed olid peatunud vestlust jälgima. Naaberlaud oli vaiksemaks jäänud, käesurumine oli lõppenud ja põhirõhku pandi nüüd õllele. Mis siin toimub, päris üks päevi näinud kleidis naine. Räägivad, vastati, nüüd on paus. Ahah, ja naine läks edasi.

Jätkame, teatas kohtunik. Higistav rääkija pühkis veel kord otsaesist ja pööritas kiiruga silmi, enne kui suunas pilgu taas vestluskaaslasele. Klõps.

„Alusta seekord sina.“

„Tõtt öelda, mulle ei tule midagi pähe.“

„Millele sa pausi ajal mõtlesid? Oma küüntele?“

„Ma ei mõelnud vist millelegi.“

„Sa ei tee seda asja kuidagi kergemaks.“

„Kuulamine on tähtsam kui rääkimine. Aga olgu, kas sinuga on juhtunud viimasel ajal midagi huvitavat?“

„Ma juba rääkisin sulle meie hiljutisest seiklusest mägedes.“

„Kas midagi muud ei ole juhtunud?“

„Kui sageli siin elus juhtub midagi sellist, mida oleks mõtet tähele panna või meelde jätta. Tööst ei saa rääkida. Ega poliitikast ega ilmast. Filosofeerimisega ja targutamisega kaotab üldiselt ainult aega ja punkte.“

„Igal ajahetkel juhtub ju tegelikult midagi. Inimesed saavad kokku või lähevad lahku, käiakse pidudel või teatris, reisitakse, keegi võtab vanni, keegi sünnitab, keedetakse hommikukohvi või ostetakse uued püksid. Vaata, mida inimesed endast postitavad, rääkida kui palju.“

„Kui ma olen midagi postitanud, unustan ma selle üldiselt kohe ära. Räägime millestki muust.“

„No olgu. Mida sa tahtsid rääkida mõtete lugemisest?“

„Sa ei tahtnud ju sellest kuulda.“

„Ega küll.“

„Ei tea, kas autod lähevad spordi alla või on nendest rääkimine lubatud? Või ühiskond laiemas mõttes, kas see on äkki poliitika?“

„Ühiskonnast pole võimalik rääkida ilma targutamata ja autod mind ei huvita.“

„Mis siis saab?“

„Võtame veel kord inimsuhted. Ma alustan. Mu tütar ei saa mu mehega läbi ja ähvardab iga päev minema kolida. Mees arvab, et mina seda ei tahaks, aga mul on tegelikult ükskõik, ja ma olen isegi üritanud neile seda öelda. Siis on tütar minu peale vihane, sest arvab, et ma ei hooli temast. Mina jälle mõtlen nii, et kui tema meelest on parem minema kolida, siis koligu, aga kui ta ei saa veel iseseisvalt hakkama, sest ta peaks ju põhimõtteliselt hakkama kooli kõrvalt tööl käima, siis ärgu koligu, vaid üritagu saada läbi mu mehega.“

„Kas ta ka harrastab rääkimist? Ma pean silmas su meest.“

„Ta on väga hea rääkija, ta on seda lapsest saadik harrastanud ja päris kõrgel tasemel, käinud isegi maakondlikel võistlustel.“

„Hääldusega tal ilmselt probleeme pole? Ega sõnavaraga või õigekeelega?“

„Ega küll.“

„Nojah.“

„Mida sa arvad sellest?“

„Millest?“

„Sellest, millest ma rääkisin.“

„Eee… Ma ei teagi. Mida ma arvama peaksin?“

„Kas ma peaksin sekkuma või ootama, et asjad ise paika loksuvad? Või sellest, miks tütar ei saa läbi mu mehega? Või mida mu mees peaks ette võtma? Või kas nad on juba omavahel rääkinud? Või kas mina olen tütrega rääkinud? Või mehega? Või kas mu tütar peaks tööle minema?“

„Ma ju ütlesin, et inimsuhted pole mu tugevaim külg. Ma mõtlen sageli, et mõistan oma koera paremini kui ühtegi inimest.“

„Kas sul on päris koer?“

„Jah.“

„Kui sageli sa temaga väljas käid?“

„Pikemal tiirul paar korda päevas. Hommikul käin temaga pooletunnisel sörgil, sest siis ei ole veel liiga palav, ja varajane ärkamine on ka tervisele kasulik.“

„Kas terviseteema on sulle oluline?“

„Mulle tundub, et see on paljudele oluline. Regulaarne liikumine, õige toitumine, hea kvaliteediga uni, stressiga toimetulek, sotsiaalsed kontaktid. Positiivsed kogemused eneseteostamise kaudu. Võimalikult palju tervelt elatud aastaid.“

„Mulle tundub, et ka tervise võiks panna keelatud teemade nimekirja, näiteks kohe religiooni järel.“

„Niimoodi jätkates on varsti kõik teemad keelu all. Juba praegu peab enne suu avamist korralikult järele mõtlema, mida võib öelda ja mida ei, et mitte punkte kaotada või mingit muud karistust saada.“

„Kui pole enam millestki rääkida, võib ju proovida keskenduda praegusele hetkele, jälgida iseendas ja ümberringi toimuvat, panna asju tähele. Vaata enda ümber, mida sa näed?“

„Sa ju tead, et silmsidet ei tohi katkestada.“

„Lihtsalt jutusta mulle, kus me oleme, mis siin toimub, milline kõik on.“

„Ma ütlen ausalt, et ma olen juba päris väsinud ja kirjeldused ei ole mu tugevaim külg. Ma võiksin rääkida pigem mõtete lugemisest, igasugustest võrkudest, mille abil seadmed suhtlevad, sisekõnest, tõlgendamisest…“

„Aga ma palun!“

„Ma ütlen ausalt, et ma ei jaksa enam. Annan alla. Ma põhimõtteliselt tean, mis mu ümber toimub, aga kuna ma ei tohi ringi vaadata, siis oleksin sunnitud oletama või isegi midagi välja mõtlema…“

„Täpselt! Jutusta mulle mõni väljamõeldis!“

„Taga targemaks! Ei, see pole seda väärt. Mul on pikk päev selja taga ja see on kõigest trenn. Minu poolest võib lõpetada. Pargis on juba hämar ja iga hetk peaksid süttima laternad. Inimesed jalutavad, kes perega, kes koeraga, kes üksi. Keegi loeb telefonist uudiseid ja keegi saadab sõnumeid. Ma kuulen naaberlaua jauramist ja muusikatümpsu. Kas sellest piisab? Lõpetame nüüd ära!“

Kohtunik tõstis käe, andes mõista, et rääkijad võivad lõpetada. Viimati rääkinu hingas sügavalt sisse-välja, heitis ärritunult pilgu käekellale ja võttis pudelist suure lonksu.

„Sa said hästi hakkama, mis sa tusatsed.“

„Sa tead, et mulle on naistega rääkimine eriti raske, ja kui ta veel kogu aeg väljendas niimoodi igavust, siis mul tuli päris kramp peale. Ma arvan, et ma mäletan alla poole sellest, mis ma suust välja ajasin.“

„Seda oli näha, jah. Ma mõtlesin korraks isegi, et sa tõused püsti ja kõnnid lihtsalt minema. Aga olgu, teeme kokkuvõtte.“

Kohtunik tippis midagi oma telefoni. Vaikides istuv naisrääkija kadus ära ja koos temaga enamik pargis viibinud inimesi, naaberlaua seltskond, võimlejad, jalutajad. Ainus, kes jäi, oli eemal hämaras pingil suitsetav naisterahvas, kelle kiitsakas koer luusis kusagil põõsaste vahel.

„Hääldus oli väga hea, oled seda kahtlemata harjutanud, väga tubli. Sõnavara ja lauseehitus olid tavapärase vestluse jaoks igati rahuldavad. Sa olid üpris pinges, rääkisid kohati nii-öelda, mida sülg suhu toob, kaldusid targutama ja olid korduvalt lausa talumatult igav.“

„Tead, mis tunne mul praegu on?“

„Räägi.“

„Vaata, poksimatšidel tabab mõni löök vahest kohtunikku, aga mul on praegu tunne, justkui oleksin poksija, kellele hakkas järsku sadama lööke kohtunikult. Ja ma veel maksan sulle selle eest raha.“

„Väga huvitav. Aga jätkame. Ma tean, et on palju tehnikaid, mis jäävad su mugavusalalt välja, kuigi sa oled neid korduvalt harjutanud, nagu olukordade kirjeldamine, loetu ümberjutustamine, ettekannete tegemine, lobisemine väikses ja suures seltskonnas, aktiivne kuulamine, tunnete väljendamine, valetamine, keeldumine, naljatamine, võõraste kõnetamine. Seepärast üritasin sind täna natuke provotseerida. Sinus on väga palju ebakindlust, mis on muidugi mõistetav, kuna oled ju harjutanud alles paar aastat.“

„Kas ma tohin vahele segada?“

„Otse loomulikult.“

„Tahtsin öelda, et kuigi ma saan aru, et olen selle paari aastaga kõvasti arenenud, siis sageli tuleb ikkagi nii võimas pettumuse tunne, et tahaks jätta rääkimise sinnapaika ja hakata tegelema millegi lihtsamaga, jooksuga, rattasõiduga, ujumisega, kasvõi äsjamainitud poksiga.“

„Paljud on seisnud silmitsi samade kõhklustega ja nii mõnigi on lõpuks leidnud, et mingi muu ala sobib talle paremini. Rääkimine võib vahel olla võrreldav raske füüsilise tööga ja mida vähem rääkimist igapäevaelus on, seda vaevarikkamaks muutub ka selle harrastamine. Rääkimine on saamas vähehaaval eliidi pärusmaaks, harrastajaid jääb järjest vähemaks ja meistrivõistlustel osalevad sageli vaid samasse kitsasse seltskonda kuuluvad professionaalid. Võib kahjuks arvata, et on ainult aja küsimus, kui rääkimine spordialana ja lõpuks ka lihtsalt igapäevase tegevusena sureb vaikselt välja.“

„Samas, kui mõelda kõndimisele või jooksmisele, siis pole need ju kuhugi kadunud, hoolimata kõigist inimese leiutatud transpordivahenditest. Mingi häälitsemine nagu ahvidel või lindudel ilmselt siiski säilib.“

„Panin tähele, et sa üritasid jälle mõtete lugemist jutuks võtta.“

„Jah, ma olen viimasel ajal mõelnud palju sellest, mida võiks ehk pidada rääkimise filosoofiaks, tead, nagu igal spordialal on oma filosoofia, võitluskunstides, males, kõrgushüppes. Näiteks, ma olen mõelnud, et rääkimine on mingis mõttes enda paljastamine. Sa ütlesid, et rääkimine on muutumas eliidi alaks, kuid tegelikult see ongi ju alati seda olnud. Muude jaoks on rääkimises igasuguseid piiranguid, keelatud teemad või sõnavara, häbi häälduse või arusaamatu targutamise pärast, keelatud seisukohavõtud. Mis siis tavainimesel üle jääb? Pidada suu kinni ja üritada mõistatada, mida teine mõtleb, miks ta midagi teeb, miks ta vaatab ühe või teise pilguga, pidada temaga mõttes dialoogi. Ilma alastuseta, mida ainult rääkijad endale lubada võivad.“

„Tead, mida ma sulle soovitan, nüüd, kui sa oled saavutanud rääkimises juba teatud taseme?“

„Mida?“

„Ole positiivsem. Seda hinnatakse rääkimise juures. Rääkimise tehnilise külje oled sa juba päris hästi omandanud, nüüd võiksid puhuda oma rääkimisse ka natuke elu sisse. Pane rohkem rõhku ilusatele asjadele, naaberlauas on lõbus seltskond, kui mõnus on õhtupoolik, puud on nii rohelised, ma nii väga ootan nädalavahetust, õhk on nii värske, mul on nii hea olla. Sellega seoses pead sa muidugi veel kõvasti harjutama valetamist. Ja kunagi võib-olla õpid isegi luuletama, riimis või riimita. Kord põrnitsesin peeglist oma nägu, ja seina taga kräunus kass, mu hinges segadus ja läbu, ja tulevikki paistis plass. Noh, midagi sellist. Või õigupoolest midagi positiivsemat. Olgu, meil on aeg otsad kokku tõmmata.“

„Kas võin midagi küsida?“

„Ikka.“

„Miks on kuulamine tähtsam kui rääkimine? Sa ütled seda iga kord, kui me kohtume, ja ka reeglite järgi võidab see, kes räägib vähem. Miks sa naerad?“

„Ei ma naera. Ma võiksin jätta selle küsimuse sulle kodus mõistatamiseks või öelda, et aeg on tänaseks läbi, või veel midagi, aga tunnistan ausalt, et ma ei tea. Minu arvates on see lihtsalt rääkimise kui ala juurde käiv reegel, nagu basseini pikkus ujumises või punktisüsteem tennises. Nii on lihtsalt kokku lepitud.“

Kohtunik viivitas hetke, justkui tahtes midagi lisada, kuid tõusis siis sõna lausumata püsti ja võttis malekella kaenla alla. Nad väljusid pargist ja noogutasid hüvastijätuks. Kohtuniku auto oli pargitud naabertänavasse. Tema lähenedes süttisid autos tuled ja juhtpaneel. Kohtunik valis ekraanil koduaadressi. Iste laskus pikaliasendisse ja ta sulges silmad. Kõlaritest hakkas voogama vaikset muusikat ja sõiduk veeres peaaegu helitult, vaid rehvide sahisedes minema.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk