Kuidas eestlane sõdib?

MEELIS OIDSALU

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi eest on sõjalisel operatsioonil osalenud üle kolme tuhande inimese. Väikeriigina on Eestil vähe diplomaatilist ja majandussuhetest tulenevat mõju, mistõttu rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalemine on nii Eesti kui teiste postsovetlike riikide jaoks olnud oluline Läänega taaslõimumise instrument. Seda, et ka väikeriigid võivad maailma suurriikide poliitilisi valikuid vooderdada, nägime 2003. aastal, mil Ameerika Ühendriikide valitsus otsustas alustada sõjalist operatsiooni Saddam Husseini juhitud Iraagi vastu. Operatsiooni jõuliselt vastustanud Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci kuulsat üleskutset Ida-Euroopa riikidele püsida Iraagi sõja asjus vait käsitlesime tol ajal Eesti kaitseministeeriumis ühelt poolt arrogantsusena, teisalt aga selge märgina sellest, et ka autsaiderid võivad olla maailma ajaloos kaalukeeleks. Kaks aastat varem alanud Afganistani sõtta jõudsid eestlased samuti 2003. aastal, seal teeniti välja erisuhe brittidega, kes 2014. aastal suuresti just relvavendluse tõttu Helmandi provintsis võtsid juhtrolli Eestisse sõjalise heidutuse eesmärgil läkitatud NATO pataljonis.

Ka prantslastega suhete klattimisel kasutas Eesti Vabariik sõjalist jõudu. Prantslased vajasid liitlasi oma endises koloonias Kesk-Aafrika Vabariigis uuesti kuumenenud kristlaste ja muslimirühmituste vahelises sisekonfliktis, mis ähvardas paisuda humanitaarkonfliktiks ja naaberriikegi ebastabiilsusega nakatada. Eesti oli esimene ja mõnda aega ainus, kes Euroopa liitlastest aitas Prantsusmaal missiooni rahvusvaheliseks muuta. Otsuse tõttu saata neljaks kuuks Kesk-Aafrika Vabariiki Scoutspataljoni soomukitel jalaväerühm tekkis Pariisi ja Tallinna vahele erisuhe, mille jätkumise kinnituseks on Prantsusmaa armee liitumine brittide juhitud NATO pataljoniga Tapal ja Eesti kõrge diplomaatiline profiil Élysée palees. Need missioonid pole olnud mõistagi ainsad, Eesti on juba alates 1995. aastast aktiivselt osalenud ÜRO rahuvalvemissioonidel ning praegugi on Eesti kaitsevägi osalemas operatsioonidel kolmes maailmajaos. Vaevalt et enne Teist maailmasõda, mil Eesti Vabariigi kõige kaugem välismissioon oli Läti pinnal, millestki sellisest undki näha osati.

Vestlesin 2020. ja 2021. aastal ligi kolmekümne kogenud veteraniga (Afganistani, Iraagi, Balkani, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Mali missioonid), et aru saada, kuidas need sõjakäigud Eesti sõjameestele ja -naistele mõjunud on ja kuidas neis osalevad isikud neid retki tajuvad, millised on korduvad väljakutsed ja mured, millega sõjalistel missioonidel osalejad missiooni ajal ja pärast missiooni kokku puutuvad.

Vestluste põhjal selgus, et sõjakäigul osaleja jaoks võib sõjalise missiooni jagada järgmisteks etappideks: (a) missioonieelne ettevalmistus; (b) missioonipiirkonda sisseelamine; (c) rutiini talumine või erakordsete sündmustega hakkamasaamine missiooni ajal; (d) valmistumine missioonipiirkonnast naasmiseks; ning (e) pärast koju naasmist tsiviileluga taaskohanemine, vigastatud veterani puhul rehabilitatsioon ning elu ümberkorraldamine vigastuse tõsidusest ja iseloomust tulenevalt.

Kes on veteran?

Tartu Ülikooli uurimisrühma 2016. aastal tehtud (ja 2021. aastal korratud, selle uuringu tulemused on veel koostamisel) uuringust selgub, et Eesti enam kui kolm tuhat  veterani olid 2016. aastal tavaliselt alla 45-aastased (85%, kusjuures pensioniealisi veterane oli vastanute hulgas 2%), keskharidusega (59%, põhiharidusega isikute osakaal uuringus osalenud veteranide hulgas oli 9%), Tallinnas või Harjumaal (pooled vastanutest) elavad ning kodus eesti keelt kõnelevad (96% vastanutest) püsisuhtes (4/5 vastanutest) mehed (96% vastanutest). Keskmiselt oli veteran läbinud kaks sõjalist välismissiooni (osaluste rekord kuulub kahele isikule, kes on osalenud kümnel missioonil) ning veidi üle poole olid jätkuvalt tegevteenistuses. Operatsioonide suure mahu tõttu on valdaval osal (4/5) veteranidest Iraagi või Afganistani missiooni kogemus.

Missioonieelne ettevalmistus

Enne sõjalist missiooni läbivad kaitseväelased ettevalmistuse Scoutspataljonis. See kestab reeglina kolm kuud ning selle käigus värskendatakse individuaaloskusi ning harjutatakse missioonile siirduv üksus kokku. Tuli ette, et Sirgala polügooni meetripaksusest lumest siirduti järgmisel päeval 50-kraadilisse leitsakusse. Varustuse ja vormiriietusegi kohandamine käis esimeste rotatsioonide kogemuse pinnalt. Ettevalmistus muutus seda sujuvamaks ja informeeritumaks, mida pikemalt konflikt kestnud oli, missiooniks ettevalmistav üksus sai hiljem juba otse rindelt infot selle kohta, milline oli vastase taktika, milleks operatsioonikeskkonnas valmis tuleb olla ning mida varustuses tuleks asendada või muuta. Ettevalmistusse on kaasatud kaitseväelase perekond, see sisaldab sageli  missioonile siirduva inimese pereliikmete nõustamist; püütakse juba ette lahendada ka kaitseväelase perest eemalviibimisega seotud praktilisi küsimusi. Nii soovitati läbi mõelda ja arutada partneriga, kes võiks peret toetada juhul, kui auto remonti vajab või kodutehnika üles ütleb, mida teha eluaseme küttesüsteemi tõrgete vms puhul. Sõltuvalt missioonipiirkonnast ja missiooni toimumise ajast on kaitseväelaste tehnilised võimalused kodustega suhelda olnud vähem või rohkem piiratud ning koduste probleemide lahendamine pole sõjalise operatsiooni ajal alati võimalik. Need veteranid, kellega vestlesin, surma või vigastada saamisele enne missiooni väga ei mõtelnud. Põhjus on arvatavasti selles, et kes on juba langetanud otsuse missioonile minna ja tulnud missioonieelsele väljaõppele, on oma sisemise otsuse teinud ning mingit veenmist või toetust sel teemal enam väljaõppe käigus ei vajata. Uurisin ka selle kohta, kas on mingeid oskusi või asju, mida polegi võimalik missiooni eel välja selgitada, mis selguvad alles missiooni ajal. Korduvalt toodi välja asjaolu, et julgus tule all on miski, mis avaldubki alles missioonipiirkonnas. 1990ndatel aitas Eesti kaitseväel missioonieelset ettevalmistust läbi viia Taani Kuningriik, tänapäevane kaitsevägi enam niisugust välisabi ei vaja, lähemate liitlastega vahetatakse mõistagi kogemusi ka ettevalmistuse korralduse osas.

Missioonieelse ettevalmistuse juurde käib mõistagi kohaliku kultuuriruumi ja kombestikuga tutvumine, selle õppimine, mida võib endale missioonipiirkonnas lubada ja mida mitte. Nt kas kirikusse relvadega sisenemine on sallitud või kas esineb muid käitumisviise, mida võidakse pidada solvavaks ja mis võivad tahtmatult konflikti eskaleerida.

Emotsionaalselt kõige raskem osa on mõned päevad enne äralendu. Siis tõusvat esile ja üles pinged ja mõtted, mis maandatakse alles siis, kui lennukirattad sihtpunktis betooni puudutavad. Nende pingete üks kummalisemaid väljendusi on olnud mõnel erandjuhul see, et missioonile suunduv inimene varjab sõttamineku fakti. Nii meenutati ühel puhul juhtumit, kus  inimene olevat kodustele nimetanud lahkumise põhjusena pikaaegsele koolitusele suundumist, teine aga siirdus väidetavalt hoopis Soome ehitustöödele. Selliste pingete allikaks on peetud mh negatiivset avalikku arvamust, mis Iraagi ja Afganistani sõja keerulisematel aegadel tekitas Scoutspataljonile raskusi missioonile osalejate värbamisega. Ebapopulaarsesse sõtta ei taheta eriti minna. Netikommentaare loeti ka missioonipiirkondades viibides ning need mõjutanud väidetavalt ka mõningal määral missioonil viibinute meeleolu.

Missioonipiirkonda sisseelamine

Missioonipiirkonda saabudes toimub reeglina paarinädalane kohapealne väljaõpe. Saadakse täpsem ülevaade sellest, mis on saabunud üksuse ülesanne ning millised on kohapealsed teenistustingimused ja logistiline tugi. Missiooniti on  kaitseväe teadmised selle kohta, mis meie sõdureid kohapeal ees ootab, sõltunud sellest, kas tegemist on uue või korduva missiooniga ning kui kaua on konflikt kestnud. 2003. aastal Iraaki minnes ei teadnud jalaväerühm eesootavatest ülesannetest suurt midagi, need selgusid kohapeal. Sama võib öelda mõnede Afganistani rotatsioonide kohta.

Oluline osa ettevalmistusest on tutvumine operatsioonil kehtiva sõjabürokraatiaga. Milliseid aruandeid on vaja millistel puhkudel koostada, kuidas käib asjaajamine kõrgemate staapide ja ülematega, milline on eriomane organisatsioonikultuur – see sõltub paljuski sellest, millise rahvuse armee alluvuses teenitakse ning milline on koalitsioonis kokkulepitud asjaajamise viis. Üks väljastpoolt kaitseväge välismissiooniga liitunud eestlane nentis, et tema kaitseliidus omandatud sõjaline ettevalmistus polnudki eriti kehvem kui kaitseväelastel. Ka pikka aega teenistuses olnud kaitseväelaste seas on inimesi, kelle sõjalised teadmised ja oskused pole just hiilgavad, kuid see, mis neid eristab väljastpoolt regulaararmeed tulnutest, on sõjabürokraatlik vilumus. Ja bürokraatia võib võtta veidraid ning eluohtlikke vorme just rindel. Afganistani operatsioonil oli Briti demineerijatel tavaks Eesti demineerijate poolt juba tehtud töö algusest peale üle teha, sest Briti staabid ei aktsepteerinud eestlaste koostatud aruandeid. See aga tähendas teinekord, et eestlased pidid Briti demineerijaid julgestades veetma sõjaväljal asjatult lisatunde, iga väljaspool baasi veedetud lisatund tähendab aga ühtlasi täiendavat võimalust jääda vaenuliku tule alla.

Teine sõjabürokraatliku vilumuse avaldumise vorm on jõu kasutamise reeglite järgimine. Lääneriigid olid eriti Afganistanis kehtestanud üsna ranged jõukasutamise reeglid. Tuld avada võis ainult siis, kui vastane oli ise tule avanud või kui oli muul moel ülekaalukalt veenev info selle kohta, et tegemist on vaenuliku sõjalise jõuga, mida tohib rünnata. Nende reeglite tõttu olid eestlastest ülemad olukorras, kus vastane oli nähtavalt lahingpositsioonid sisse võtnud ning ka vastase kavatsus andmete põhjal teada, aga kontakti alustamiseks pidi tuld eluga riskides n-ö välja norima, nt saates mõne võitleja söösthüpetega üle välja vaenlase positsioonide poole. Seda riski oma vägede elule sooviti aga vältida ning siin tuli appi sõjabürokraatlik vilumus, tõlgendus- ja veenmissuutlikkus.

Vastase tundmine on missioonipiirkonda sisseelamise puhul justkui elementaarne küsimus. Aga vastast enamasti väga vahetult ei kohata või kui kohatakse, siis pärast lahingut surnud peast või missioonieelsel briifingul fotode ja kirjelduste järgi. Kaitseväelast rünnatakse reeglina nii kaugelt, et ta ründajat ei näe. See on ühtlasi üks asju, mis eristab kaitseväelase ametit muudest ohtlikest ametitest. Oht on märkamatu ja ootamatu. Kaitseväelane on kõndiv sihtmärk.

Sama oluline kui vastast tundma õppida, on õppida tundma liitlasi, sest liitlassuhetest sõltub otseselt ülema alluvuses oleva üksuse käekäik, toetus, ka ellujäämine. On ette tulnud, et eestlasest ülem peab oma liitlasest ülemaga vaidlema juba välja antud lahingukäsu muutmise pärast, et tema üksus asjatuid kaotusi ei kannaks. Kui eestlased Afganistani sõtta saabusid, peeti neid Afganistani enda armee sarnasteks – vaese väikeriigi kogenematuks armeeks – see müüt aga murti kiiresti. Eestlased ei ole osutunud trigger happy’deks oma lahingutegevustes (ja see on hea), samas pole nad ka nahahoidjad ja täidavad oma ülesande ära, muutuvate tingimustega vajadusel kiiresti kohanedes. Afganistani saatis Eesti riik oma sõdurid korralikult varustatuna ning mõnestki liitlasest märksa paremini soomustatuna.

Kui Eesti üksus Iraagis liitlasvägede üksuselt vastutusala üle võttis, muutus kohe ka kohalik julgeolekuolukord, sest erinevalt liitlaste üksusest oli eestlaste üksus nõuks võtnud reaalselt oma tööd tegema hakata ja koalitsioonivägede poolt illegaalseks peetud relvastatud grupeeringuid desarmeerima asuda. Sama toimus muide Aafrikas, kus liitlased samuti pigem turvalist passiivsust eelistasid.

Igal pool on aga eestlasi aidanud asjaolu, et Eesti pole ühtki teist riiki oma ajaloo jooksul koloniseerinud ning kohalikud elanikud ei näe neis endisi kolonisaatoreid, nagu nähti nt prantslasi Aafrikas või britte Afganistanis. See asjaolu hõlbustas kindlasti missioonipiirkonda sisseelamist ja kohalike elanikega kontaktide saavutamist. Nii brittide kui prantslastega koostööd tehes on eestlased tajunud sõjakultuuriliste iseärasustega harjumise vajadust, olgu selleks siis varustuse külgeriputamise „stiil“ või üleüldine hoiak ja suhtlus ohvitseride ja reakoosseisu vahel. Samas olen täheldanud, et selline kultuuriline võistlevus ongi sõjakultuurile sügavalt omane, ka Eesti kaitseväe eri üksused või väeliigid on kultuuriliselt märksa erinevamad kui mõne suure tsiviilorganisatsiooni eri osised.

Rutiini või erakorraliste sündmustega kohanemine

Operatsioonil olemise kogemus sisaldab endas kaht üksteist toetavat, ent vastandlikku kogemust. Ootamatustega toimetulemise pinge võistleb rutiini talumise vajadusega. Missioonirutiini sisseelamist hõlbustavateks meelt lahutavateks tegevusteks on enamasti olnud sportimine, kodustega suhtlemine, ajakirjanduse lugemine, arvutimängude mängimine, aga ka päeviku pidamine. Paljud sõjapiirkonnas viibijad on oma kogemusi kirja pannud, mõni missiooniveteran on oma memuaarid ka juba avaldanud (Martin Kuke „Kuus kuud kuumust. Estcoy 12 Afganistanis“);  aga tundub, et paljud „sõjareisikirjad“ ootavad veel avaldamisjärge.

Rutiini kõrval kurnab aga missioonisõdurit hirm ootamatuste ees. Ka väga nimekad missiooniveteranid nendivad, et ei ole suutnud operatsioonieelsel ööl magada või et baasist väljudes jalg enamasti värises. Samuti täheldati, et värin kadus kohe, kui toimus (kaitseväelaste keeles) kontakt, st kui nende pihta tulistati. Siis tuli hakata tegutsema ja kui inimene tegutseb, siis värin kaob ning ego lahtub: selleks et ellu jääda, tuleb hakata tegutsema kollektiivina, ellujäämine sõltub teineteise toetusest, „minast“ saab „meie“. Missioonidel on ette tulnud siiski ka erandeid, vahel harva, aga siiski on juhtunud, et missioonile saabunud inimene saab aru, et on sattunud valesse kohta või et ta ei suuda hirmuga kohaneda, jätab nt öösel vahis olles vahiposti maha, sest kardab pimedusest kostvaid hääli vms, ning paneb sellega oma kaaslaste elud ohtu. Sellistel puhkudel inimene kas tunnistas ausalt, et ei saa oma hirmuga hakkama ja soovib minna koju, või leidis mingi otsitud põhjuse, nt tekkis sõduril probleem naisega või seljavalud vms. Enamasti austati neid inimesi, kes julgesid hirmuga mitte hakkama saamist tunnistada. Mõni jättis aga lihtsalt missiooni poolitanud puhkuselt naasmata. Oli ka juhtumeid, kus operatsioonipiirkonnas n-ö ära lagunenud sõdur pandi rindepsühholoogi poolt uuesti jalgele.

Kui keegi viga sai või hukkus (Iraagis hukkus kaks Eesti kaitseväelast ja püsivalt vigastada sai kaks; Afganistanis hukkus üheksa ja püsiva füüsilise vigastusega naasis 39), viis see mõistagi meeleolu ja võitlusvalmiduse üksuses alla. Selle vastu aitas võimalikult kiiresti argirutiini naasmine. Üks rindepsühholoog, kellega vestlesin, nentis, et nädala jagu pärast kurba sündmust oli üksuses tajuda selget pinget ning selle pinge languse sümptomiks oli see, et hakati taas nalja tegema ning naerma. Sagenenud kaotused viisid ka pingeteni ülemate ja reakoosseisu vahel, hakati kahtluse alla seadma ülemate lahingplaane ja tekkis vastumeelsus naasmise suhtes teatud piirkondadesse, kus olid toimunud mingid traumaatilised sündmused, või üldse lahingülesande täitmise suhtes. Nii mõnigi liitlasüksuse ülem, kellega kokku puututi, oli juba valinud mugavama või turvalisema viisi ülesande lahendamiseks (enamasti tähendas see, et oma ülesannet elude säästmise ettekäändel mõjusalt ei täidetudki) ja ka eestlasest ülem pidi seetõttu õigustama seda, miks just nii- või naasugune moodus ülesande täitmiseks oli valitud. Sellistes oludes muutus eriti kriitiliseks ülema juhtimisstiil ja kaasamisvõime. Uurisin intervjuude käigus, millist ülemat peetakse sõjas heaks, millistele ootustele ta peaks vastama. Nii mõnegi nimeka ülema iseloomustamisel nimetati tema inimlikkust, ausust, karmust, aga ka kaasavust. Üks nimetatud eeskujulikest ülematest nentis, et tema arutas terve üksusega, kuidas mingit ülesannet täita, nii said kõik üksuse liikmed osaks plaanist. Otsuse langetas ülem, aga pärast põhjalikku arupidamist sõduritega. Distsipliini hoidmiseks (nt jättis sõdur ühel juhul maha tulejuhtimise jaoks olulise kaugusmõõdiku) oli Afganistanis näiteks üsna tavapärane karistus üksuse väljaheidete põletamine, mis sealses kliimas oli olnud vägagi ebameeldiv, aga seda mõjusam karistus.

Rutiini talumine muutus raskemaks ja moraal langes missiooni lõpuperioodil, mil mõeldi juba naasmisele. Eriti laastavalt mõjus moraalile missiooni lõpuperiood juhul, kui missioon ise polnud kaasa toonud soovitud tulemusi või muutust operatsioonipiirkonnas. Lõpetamatuse tunne on ilmselt üks pikemalt närima jäävaid tundeid, mida Eesti veteranid on pidanud taluma, sest mõnigi vastaja tajub, et ei Iraagi ega Afganistani sõda pole olnud koalitsioonivägede jaoks edukad ega toonud kaasa soovitud lahendusi. Sõdade mõttekuse üle samas missioonil olles väidetavalt väga ei vaieldud, selle teemaga polnud reakoosseisul aega ega mõtetki tegelda. Samas osatakse näha sõdades osalemise kasulikkust Eesti riigi liitlassuhete tugevdamise seisukohast ning sõjas osalemise kogemusega kaitseväelaste olemasolu peetakse Eesti kaitsevalmiduse usutavuse seisukohalt oluliseks. Taktika ja operatsioonitingimused võivad Iraagis ja Afganistanis erineda Eesti territooriumi kaitseks läbiviidavast operatsioonist, inimeste ja üksuste juhtimiskogemus on aga kasutatav ka Eesti kaitses.

Tsiviilellu naasmine

Sõjakogemus võib olla rutiinne, aga nii mõnigi veteran, eriti need, kes on sõjas käinud mitmeid kordi, nentis, et sõjalisel operatsioonil viibimine ka vabastab mingitest rutiinidest. Peavarju, menüü (olgugi et kuivtoidupakid teinekord seedimise nässu keerasid ja toiduvalik teab mis suur polnud), autoremondi, laste kantseldamise, päevakava koostamise, lähisuhteküsimuste korraldamise ja mis peamine, elu mõtte üle arutlema ega muretsema väga ei pidanud, kaitseväelane on missioonil olles nii eksistentsiaalsest painest kui argimuredest vaba ja kui sa pole ülem, siis ka otsustamise vajadust väga ei ole, otsuste (ka väikeste, rutiinsete otsuste) langetamine on aga väga energiamahukas ja närvekulutav protsess. Seega on sõjalises ettemääratuses oma vabastav element. Vaimset heaolu sõjas turgutab ka teistsugune suhtumine sõnapidamisse. Sõjas on sõnal teine kaal, sõnapidamisest saab elu ja surma küsimus, sest teineteise hoolde usaldatakse oma elu. Naasmine keskkonda, kus sõnapidamatus on pigem norm – ja nagu üks veteran sõnastas, „pidevalt lastakse üle“ –, on nii mõnegi veterani jaoks üks olulisemaid häirivaid tegureid ja ka üks vaimseid motivaatoreid sõjapiirkonda naasmiseks. Sõda peetakse nn tavaelust ausamaks.

Korduvalt nimetati intervjuude käigus pettumust, mis valdab sõjast naasvat inimest, kes oma teenistuse viimastel nädalatel jõuab mõelda sellele, kuidas teda kodus oodatakse ning mida kõike head ta naastes oma eluga ette võtab. Ühe veteranide nõustamisega tegeleva ühingu esindaja tõdes, et nad peavad oluliseks kaitseväelastele meelde tuletada: ka lähedastel on vaja pool aastat missioonil viibinud ja sealt naasva pereliikmega uuesti harjuda. „Kui elukaaslasega kohtud, siis ei tohi hakata teda krabama jõuliselt,“ tõdes üks kuuekordse missioonikogemusega veteran. Nii mõnigi kord kiputakse naasmise-pettumust võitluskaaslastega toimuvatel taaskohtumistel alkoholi uputama. Ka intervjuudes mainiti üksikuid kogenud missiooniveteranide põhjajoomise lugusid, mitmel puhul üritasid teenistuskaaslased tulemusetult sekkuda endise võitluskaaslase enesehävitajalikku käitumisse. Samas missioonil käimise kogemuse seost hilisema alkoholismiga on uuritud ja otseselt alkoholismi edendavat mõju missioonil osalemise kogemusel tuvastatud ei ole.[1]

Üha rohkem on ka Eesti kogemuses jõutud äratundmiseni, et vaimsed kohanemisprobleemid võivad veteranil avalduda mitme aasta pärast. Poleemikat on Eestis tekitanud posttraumaatilise stressi sündroomi diagnoosimise erinevused Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides (kus PTSD-d diagnoositakse nii ühiskonnas üldiselt kui veteranide hulgas sagedamini kui Euroopas).[2]  Kui inimene on saanud füüsiliselt viga, siis märgatakse temaga kohe tegeleda, tema vigastus on diagnoositav ja sellega tegeletakse parimal võimalikul viisil. Sõjast tingitud vaimsete pingete ja häirete puhul ei pruugi vigastused aga kohe avalduda. Kaitseväelasi nõustatakse ka missioonijärgsel perioodil, samuti tehakse missioonijärgseid vestlusi, et aru saada kaitseväelase vaimsest olukorrast ning sekkumise vajadusest. Ent ka hilisemate probleemide ilmnemisel on sageli raske vahet teha, kas alkoholism, sügav depressioon või suitsiid on olnud tingitud sõjatraumadest või muudest elusündmustest ja asjaoludest. Riigi jaoks ei peaks tegelikult ju olemagi vahet, mis põhjusel vaimse tervise halvenemine aset leiab, õigeaegset abi vajab ühtmoodi nii veteran kui tsiviilisik. Kaitseväelaste seas ei ole suitsidaalsus kõrgem kui tsiviilelus, ent Eestis tervikuna võiks see olla märksa väiksem.

Veteraniuuringute käigus on uuritud ka veteranide sotsiaalmajandusliku reintegratsiooni teemasid, sh kuidas missioon inimeste enda hinnangul on mõjutanud nende elu. 2016. aasta veteraniuuring näitab, et enamiku missioonil osalejate (54%) hinnangul ei mõjuta missioon nende edasist elu küsitud valdkondades (neid oli kokku 11, majanduslikust olukorrast kuni vaimse tasakaaluni) ja enim positiivset mõju nähakse enesehinnangule, füüsilisele vormile ning lühiajalisele majanduslikule olukorrale. Kõige enam kahjustunud valdkonnaks hindasid veteranid aga lähisuhteid kodustega (kolmandik küsitletutest). 2012. aastaks töötati Eestis välja põhjalik veteranipoliitika, milles nähti ette nii ennetavad kui reageerivad meetmed Eesti eest sõtta saadetud inimeste füüsilise ja vaimse tervise ning sotsiaalse heaolu hoidmiseks, lisaks ravi ja rahalise toetuse saamisele on veteranil võimalik saada ümberõpet ning sotsiaalset-psühholoogilist nõustamist. Neid meetmeid kasutab ca 2% veteranidest, enamasti haavatud ravi saamiseks, aga ka nt eluasemelaenu käendus on teenusena populaarsemate seas.

Riikide veteranipoliitikad on üsna erinevad. Ameerika Ühendriikide veteranidel on oma tervisekindlustus koos haiglate ja muude toetavate teenustega (k.a oma finantssektor), Hollandi veteranid on aga tavakodanikud, kes saavad kõiki tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid samal moel tsiviilisikutega. Eesti on valinud vahepealse variandi, veteranide juurdepääs mõnele teenusele (sh psühholoogiline nõustamine, aga ka füüsiline ravi ja abivahendite valik) on parem kui tsiviilis, aga eraldi paralleelse meditsiini- või hoolekandesüsteemi ehitamiseks puuduvad võimalused  ja ka vajadus.

Üks oluline teema, mida käesoleva artikli aluseks olevates intervjuudes mainiti ja mis ka käimasoleva 2021. aasta uuringu esmastest tulemustest nähtub, on sobivate abiandmiskanalite valik. Veteranid näivad eelistavat peamise toetusvõrgustikuna oma lähisuhtlusringkonda. Et enamik veteranidest on mehed ja Eesti meeste abiküsimise valmidus on madal, tuleb ilmselt ka riigil otsida võimalusi veterani lähisuhtlusringkonna kaasamiseks veteranide missioonijärgsesse toetamisse ja reintegratsiooni. Kaitseväelaste endi hoiakute muutumine on ka intervjuude põhjal selgelt toimumas, abiküsimist nähakse tugevuse märgina, aga abi saamise kanalina eelistab enamik veteranidest siiski pigem mõistvat-toetavat lähisuhtlusringkonda, ja lähisuhtlusringkonna kaasamise vajadust peab riik õppima oma teenuste osutamisel arvestama. Lähisuhtlusringkonna mõjusama kaasamise vajadusele viitas selgelt ka uuringutes esile tõusnud lähisuhete halvenemise asjaolu missiooni tagajärjel. Veteranidele antava toetuse mitteformaalse arenguvajadusena mainiti intervjuudes ka üldise esprit de corps’i ja selle kaudu edendatava hoitusekultuuri arendamise vajadust. Paradoksaalsel kombel võib just sirgjoonelisuse ja otsekohesusega harjunud kaitseväelane oodata teenistusjärgsel perioodil pigem mitteformaalseid ja n-ö pehmemaid teenuse osutamise viise. Sõjapidamine on konservatiivne ja ühiskonnast kultuuriliselt isoleeritud tegevusvaldkond, aga just selle tõttu peab riik regulaarselt hindama, kuidas ennetada isoleerituse tunnet inimestes, kes selle elukutse kas lühiajaliselt, ainult konkreetse missiooni ajaks, või pikemat kaitseväelist karjääri planeerides on valinud.

[1] Vt Jorma Helenurme magistritööd „Post-traumaatilise stressihäire seosed stressile vastupanuvõime, toimetulekustiilide, neurootilisuse ja vaimse tervisega“, Tallinna Ülikool, 2016; ja Tanel Rattiste magistritööd „Eesti kaitseväe tegevväelaste alkoholikäitumine ja seda mõjutavad tegurid Scoutspataljoni näitel“, KVÜÕA, 2016.

[2] Sellekohasest diskussioonist saab hea ülevaate artiklist: M. Sillaste, Nähtamatud haavad: sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele. Sõdur, 2016, nr 5, lk 38–46.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi