Luuletusi sõjast sõjani

W. B. YEATS

Kui minult paluti sõjaluuletust

Poeedi suu mu arust nüüdsel ajal
võiks parem olla vait, sest võimet muuta
poliitiku meelt pole meie tööl;
on niigi sekeldamist luuletajal,
et laiska plikat huvitada suuta
või köita vanamehi talveööl.

 

Poliitika

Tänapäeval avaldab inimsaatus oma tähenduse poliitilistes terminites.
Thomas Mann

Nüüd nähes seda tüdrukut,
kuis mõelda Venemaa
või Rooma või Hispaania
poliitikast saaks ma?
Ent reisind mees on siin, kes maid
ja rahvaid silmas peab,
ja kogenud poliitik seal,
kes palju loeb ja teab –
ja vahest vastab tõelegi
see sõjaohujutt;
kuid, ah, kui saaks taas olla noor
käest hoides tüdrukut!

 

Lihavõtted 1916

Neid tulemas õhtuhäos
nägin kesklinna hallis tuiksoones,
ikka eleva ilmega näos
pärast tööd mõnes kontorihoones.
Vahetasin peanoogutusi
või viisakaid sisuta sõnu
või peatusin, tõttamisi
öeldes viisakaid sisuta sõnu;
ise haududes juba peas
mõnd nöökelugu või nalja,
mida klubis kaaslaste seas
aplombiga paisata välja;
justkui elus ei olekski muud
peale lõõbi ja tilulilu –
kõik on muutunud, muutunud,
on sündinud kohutav ilu.

Selle naisega kaasas käis
eluvõõra hea tahte passioon,
tema ööd olid vaidlusi täis,
kuni kärenes hääletoon.
Kas kaunimat häält olla võis,
kui ta sadulas jäneseid jahtis,
noor ja kütkestav, seltskonna õis?
See mees aga kooli juhtis
ning saduldas Pegasust;
ja see teine, ta seltsimees,
oli õide puhkemas just;
teda oodanuks kuulsus ees,
oli nõnda tundlik ta vaim,
nii söakas ta mõttelend.
Too kolmas, neist värvikaim,
näis üks suurustav joomavend.
Kuigi haiget ta mõnele tegi,
kes mu südames sügaval,
olgu koht laulus temalegi;
on hüljata tulnud ka tal
see argine juhuklounaad,
kogu endine ärplus ja ründ;
on muutnud taevast ja maad
ühe jubeda ilu sünd.

Eks süda, mis ajast aega
teab ainult üht sihti ja tõde,
saa nõiaväel sarnaseks paega –
rahn segamas voolu kesk jõge.
Siin hobune käib mööda teed,
seljas ratsanik, lindude retk
kulgeb pilvest pilveni, need
üha muutuvad iga hetk;
pilve vari veepeeglis on uus
igast minutist minutisse;
kabja alla jääb libe kruus,
hobu komistab pritsmetesse;
sookana sukeldub vette,
sookukk saadab kanale hõike,
kõik elavad hetkest hetke –
kivi samaks jääb keset kõike.

Liig pikas ohverdusvaevas
saab südamest viimaks paas.
Millal ohver on piisav? – Teab taevas.
Meie osaks jääb taas ja taas
üles lugeda nimesid, just
nagu ema nimetab last,
kui pärast suurt mürgeldust
on uni võitu saand tast.
Eks saabus ju öö, mis muu?
Ei öö, hoopis surm on see;
kas see surm oli asjatu?
Ehk Inglismaa valskust ei tee
ja antud sõna ei murra?
Me teame, mis unelm neis kees,
et neil selle eest tuli surra;
kas liigarmastus südames
oli süü, miks hukka nad said?
Nad märkigu üles mu värss:
MacDonagh ja MacBride
ja Connolly ja Pearse
nüüd, kõikjal ja alati,
kus rohelist kantakse – nad
on muutunud üleni:
jube ilu on võtnud maad.

25. september 1916

 

Ühest poliitvangist

Tal püsi polnud eal, kuid endas
nüüd pidi seda leidma hulgi,
sest tiirulgi hirm kadus, lendas
ta juurde kongi hiljukesi,
tal laskis silitada sulgi
ja sõi ta sõrmest raasukesi.

Kas meenus, kui ta sulgi puutus,
aeg, enne kui tal üleliia
vaim kibedalt abstraktseks muutus
ja mõte täitus karjavaenust –
pime pimedate viija
koos joomas nende reostund kaevust?

Kui nägin ammu, kuis ta ratsa
Ben Bulbeni all jahil käis,
maanurga ilus säras vasta
ta üksik, metsik noorusind,
nii puhas, armas siis ta näis
kui kaljul kasvand merelind,

kes, pesa hüljand, jätnud kodu,
nüüd vete kohal balansseeris,
et silmitseda rahnurodu
või pilvebaldahhiini varje,
all valge rinna tormikeeris,
kust kostmas mereõõnte karje.

 

Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks

Õhtuvalgus, Lissadell,
klaasuksed lahti lõunasse,
kaks neidu, kaunid mõlemad,
siidkimonos, üks neist gasell.
Aga mässav sügis pöab
õie suve vanikust;
vanem surma mõisteti,
armu sai, kesk pimedaid
nüüd üksipäi veab vandenõu.
Mis kannab nooremat, ei tea,
vist ähmane utoopia –
seesuguse poliitika
luukere-kõhn võrdpilt ta näib.
Mul külastada olnud plaan
küll üht, küll teist, et rääkida
tost George’i-aegsest häärberist
ja mälupilte segada
me noorusaja juttudest –
kaks neidu, kaunid mõlemad,
siidkimonos, neist üks gasell.

Head varjud, nüüd te teate kõik,
kui mõttetud kõik võitlused
on tavatõe ja -vääraga.
Süütutel ja kaunitel
ainus vaenlane on aeg;
paluge mul läita tikk
ja teine, kuni sütib aeg,
et tõuseks, tormaks tulemöll,
kuni iga tarkki teab.
Meie tööks suur lehtla jäi,
nemad mõistsid süüdi meid.
Läita tikk ja puhuda.

Oktoober 1927

 

Maantee mu ukse all

Mu ukse all maakaitsemees,
Falstaffi moodi muhe jorss
teeb sõjanalja, nägu ees,
kui kuuli saamise idees
võiks olla vahvaim farss.

Pruun leitnant meestega, kel üll
on poolenisti rahvusvorm,
peab kinni siin; ja kurta mul
on rahet, tuult, et ilm on hull
ja ploomipuu on murdnud torm.

Loen sulistahmapalle jõel
reas ujumas, ees emalind,
et matta kadedust sel moel;
siis pöördun jälle tuppa, meel
täis ulma külma lund.

 

Kuldnoka pesa mu akna juures

On mesilased pesa teind
mu seinamüüri mõrasse;
toob kübemeid kuldnoka lend.
Müür laguneb; ah, mesilind,
kärg kuldnoka tühja majja tee.

Uks lukkus, ise sulgunud
me oma ebakindlusse;
siin mees, seal maja hukkunud,
kuid kindlalt pole teada muud:
kärg kuldnoka tühja majja tee.

Teesuluks puu- ja kiviriit;
ju kolmas nädal kestab see;
öö varjus mööda veeti siit
noort verist surnud sõdurit:
kärg kuldnoka tühja majja tee.

Me südameid, mis tooreks läind,
fantaasiaga toitsime,
me vaenudes on suurem ind
kui armastuses; mesilind,
kärg kuldnoka tühja majja tee.

 

Surm

Ükski äng, ei lootus
ei saada surevat looma;
kuid inimest lõpu ootus
need kõik paneb välja tooma;
mitu korda ta surma saand,
mitu korda taas paranend.

Suur mees, kes asetand
on tapjate vastu end,
nii naeru alla seades
hingust korvava öö;
surma üdini teades –
surm on üks inimtöö.

 

Lapis lazuli
(Harry Cliftonile)

On kurtnud hüsteerilised leedid,
et neid tüütab poogen ja palett
ja ikka-alati rõõmsad poeedid,
sest igaüks teab või teadma peaks, et
kui just ei toimu muutusi järske,
siis ilmub lennuk või tsepeliin
ja puistab kui keiser Villi mürske,
kuni maatasa taotakse linn.

Kõik mängivad suurt tragöödiat,
suus värsid Learilt või Hamletilt,
siin näeb Cordeliat, seal Opheliat,
kui aga saabub viimne pilt
ja eesriie valmis on lava katma,
siis need, kes rollist lugu peavad,
ei puhke poole rea pealt nutma,
Hamlet ja Lear on rõõmsad, nad teavad;
sest kogu hirmu muundab rõõm.
Kõik inimsoo siht, leidus, kaotus
pimeneb; pähe lööb taeva lõõm:
see ongi tragöödia ülim vaatus.
Kuigi Hamlet jampsib ja Lear neab,
ja sajal tuhandel laval üksiti
iga viimne kui sangar langema peab,
ei kasva kurbmäng tolligi, grammigi.
Nad tulid jalgsi või mööda merd,
kaamelil, hobusel, eeslil ratsa;
lasid iidseil tsivilisatsioonidel verd.
Siis sai neil jõud ja tarkus otsa:
ei ükski Kallimachose teos,
kes käsitses marmorit kui pronksi,
luues kivikangaid, mis tuulehoos
näisid lehvivat – pole alles neist ükski;
vaid päevakene püsida lasti,
ta lambikorstnal, mil palmi kuju.
Kõik variseb ja aetakse taas püsti,
ja taastajatel on rõõmus tuju.

Siin lasuriiti voolitud legend:
kaks hiinlast, kolmas nende taga,
pea kohal pikajalgne lind
sümboliseerib pikka iga;
tol kolmandal, vist teenril, käes
on mingi pill, tõenäoselt flööt.

Iga värvidefekt ses koes,
iga juhuslik lohk või vööt
on saanud jõeks või liustikuks
või nõlvaks, kus lund sajab veel,
kuid armsaks ploomi- või kirsioks
teeb hüti, kuhu seltskond teel:
ma kujutlen, kuis juba vaevast
seal puhkavad kaks meest ja teener
ning silmitsevad mäge, taevast
ja kõiki traagilisi stseene.
Üks soovib kurba viit; end valmis
seab pillimänguks vilund sõrm.
On nende silmis, kortsus silmis,
iidvanus särasilmis rõõm.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

W. B. Yeats sõjast sõjani

Suure iirlase Yeatsi (1865–1939) looming on sild romantikute ja modernistide vahel. Tema noorusluule on võrreldav Friedrich Kuhlbarsi rahvusromantikaga; keskmise perioodi päevakajalisel juhuluulel on sarnasust Gustav Suitsuga; kuid 1920.–1930ndate historiosoofilised luuletused ajalootsüklitest ja katastroofiootusest on meie luules paralleelita (kui ehk Heiti Talvik välja arvata). Yeats oli ühelt poolt ekstsentriline okultismi harrastaja, teisalt tähtis avaliku elu tegelane, kes töötas teatridirektorina ja kaks ametiaega Iiri Vaba Riigi senaatorina. Ta oli poliitik ja antipoliitik, rahvuslane ja rahvusluse kriitik, juhufašist ja viimane romantik. Toodud valik luuletusi esindab tema suhtumisi poliitikasse ja selle jätkamisse teiste vahenditega ehk sõtta.

Esimese maailmasõja alguskuudel panid ameeriklased Henry James ja Edith Wharton kokku antoloogia, mille sissetulekutega toetada Belgia põgenikke. Yeatsi epigrammatiline kaastöö „Kui minult paluti sõjaluuletust“ (veebruar 1915) kandis algul pealkirja „Sõbrale, kes palus, et ma allkirjastaksin manifesti neutraalsetele rahvastele“, seejärel „Põhjus olla vait“. Ühelt poolt puhta kunsti pooldajana, teisalt iiri rahvuslasena hoidus Yeats imperialistlikule sõjale kaasa elamast ja poolt valimast. Küsimus lauliku ja valitsejate suhetest oli küll olnud Yeatsi varasemas loomingus tähtis ja vastuseid andis ta mitmesuguseid – noorusnäidendites ja -poeemides kaldus ta pigem arvama, et kuningad ja muud tegudeinimesed peaksid lauliku nõu kuulda võtma. Ka sekkus ta sageli luuletustega Iiri avalikku ellu. Yeatsi keeldumine sõjateemaga haakumast ei jäänud kestma. Tema kuulsaim sõjaluuletus „Iiri sõjalendur aimab ette oma surma“ (1918) on aga siiski a(nti)poliitiline, üksildast heroismi pühitsev.

Paar aastakümmet hiljem väljendab Yeats taas epigrammiga soovi loobuda rahvusvahelise olukorra jälgimisest – et keskenduda hoopis erootikale. „Poliitika“ (mai 1938, teistsugust tõlkekatsetust vt Vikerkaar, 1991, nr 2) on üks Yeatsi viimaseid luuletusi, mille ta paigutas oma koondkogudes viimaseks. Thomas Manni epigraafi päritolu on ebaselge. Sellise lause omistab Mannile ameerika luuletaja ja kriitik Archibald MacLeish essees „Avalik kõne ja privaatne kõne luules“ (1938), milles see figureerib kaudkõnelise parafraasina. (Umbes samasisulise mõtte olevat juba Napoleon pillanud Goethele Weimaris 1808. aasta oktoobris, kritiseerides saatusedraamasid: „Mis mõte on nüüdisajal kõnelda saatusest? Poliitika ongi tänapäeval saatus.“)

MacLeish nimetab oma essees Yeatsi parimaks moodsaks luuletajaks ja kiidab tema „avalikku häält“, kuid kahetseb, et luuletaja ainering jääb Iiri-keskseks ja apoliitiliseks. MacLeish väljendab soovi, et kaasaegne luule hülgaks hermeetilisuse ja subjektiivsuse ning haakuks Esimese maailmasõja järgsete revolutsioonidega ühiskonnas, poliitikas ja majanduses. Seega on Yeatsi epigramm pigem vastus MacLeishile kui Thomas Mannile. Kuid Manni valimises poleemika lähtepunktiks on oma iroonia. Oli ju saksa romaanikirjanik avaldanud Esimese maailmasõja lõpu eel 600-leheküljelise raamatu „Apoliitilise inimese mõtisklused“, milles läbisegi saksa šovinismi klišeede, vandenõuteooriate ja „tsivilisatsioonikriitikaga“ antakse õigustus tendentsivabale kunstile. Mann esitab seal üllatava definitsiooni: „Poliitika on estetismi vastand.“ Järgmise maailmasõja eelõhtuks oli Mann aga jõudnud oma apoliitilisest sõjaentusiasmist ammu võitu saada ning areneda talle loomuomase nietzscheliku nihilismi-estetismi ületamiseni või vähemalt peitmiseni humanisti ja moralisti maski taha.

Selleks ajaks oli juba jõudnud lõpule ka pööre Yeatsi eneseimagos. Yeats oli alustanud keldi videviku laulikuna, hämar-sümbolistliku õhkajana taevakangaste järele, platoonilise armastajana, esoteerikuna, müstikuna. Hiljemalt 20. sajandi alguskümnendil hakkas ta oma loomingus programmiliselt umbusaldama siirust, südame paljastamist. Selle asemel soovitas ta nii luuletajal kui ka armastajal kujundada välja oma palge õõnes-teatraalne vastandpilt: mask ehk antimina. Yeats ei taotle puhtale luulele või kõrgsümbolismile omast impersonaalsust. Kogu tema luule keskmesse jääb stiliseeritud kirg ja isiklikkus, lähtugu see siis luuletaja minast või antiminast. Pinge nende vahel annabki Yeatsi loomingule aegumatu kütkestavuse. Elu lõpuks voolis Yeats endale himura vanamehe maski ning oma ajalootsüklitest kõnelevates luuletustes ülistas ikka ja jälle nietzschelikku julma ekstaasi, traagilist rõõmu ja heroilisi tegudeinimesi.

Fašistlikud liikumised kodu- ja välismaal äratasid temas aeg-ajalt poolehoidu, kuid erinevalt oma nooremast sõbrast Ezra Poundist ei saanud Yeatsist kunagi entusiastlikku poliitideoloogi. Tema üürike flirt Iiri sinisärklusega oli „Poliitika“ ajaks jäänud juba selja taga. 1936. aastal kirjutas ta oma sõbrannale, kommunismis pettunud romaanikirjanikule Ethel Manninile: „Sedamööda, kuidas mu reaalsustunne süveneb, nagu see mu arust aastatega süvenenud on, kasvab mu õud valitsuste julmuse ees üha suuremaks. … Kommunistlikud, fašistlikud, natsionalistlikud, klerikaalsed, antiklerikaalsed – kõik nad kannavad vastutust vastavalt ohvrite arvule. Ma ei ole vaikinud; olen kasutanud ainsat vahendit, mis mul on – värssi. Kui sul mu luuletused käepärast on, siis otsi üles „Teine tulemine““. Vt mainitud luuletuse tõlget Vikerkaares, 2016, nr 10/11 – ei saa öelda, nagu puuduks vana maailma katastroofi ennustuses oma rõõmus elevus. Igatahes kaastunne kannatajate vastu, keda ettekuulutatav must verelaine peagi uputama peaks, luuletusse ei mahu.

Yeatsi loomingu tippu kuuluv „Lihavõtted 1916“ on üks 20. sajandi kuulsamaid luuletusi. Varase luule unelemise ja hilisluule bravuuri asemel on see kaine humanistlik mõtisklus poliitilise ohverduse ja fanatismi üle. Esimese maailmasõja ajal, ülestõusmispühadel 24. aprillil 1916 korraldasid ligi 700 rahvuslast Dublinis ülestõusu ja kuulutasid välja iseseisva riigi. Briti väed surusid vastuhaku nädalaga maha. Kuusteist ülestõusujuhti mõisteti surma, viisteist lasti maha. Surmamõistetutest anti armu krahvinna Constance Markiewiczile kui naisele. Yeats tundis ülestõusu juhte isiklikult ja nende martüürium vapustas luuletajat, kes polnud katoliiklaste poliitilist rahvuslust kuigi tõsiselt võtnud. Yeats, kes oli seni suhtunud poliitilise rahvusluse fanatismi, inimlikkuse ohverdamisse ja vihasse skeptiliselt, pidi tunnistama, et revolutsionäärid on toime pannud tõelise sündmuse, pöördelise teo, mille järel pole miski enam endine. Refräänina kordub motiiv, kuidas komöödia on muutunud „jubedaks iluks“ – mis on traagilise ülevuse sünonüüm. W. H. Auden, kes laenas „Lihavõtetest“ värsimõõdu oma sama kuulsale luuletusele „September 1939“, on seoses moodsa poliitilise luulega märkinud: „Igasugune katse kirjutada kui tahes tähtsatest isikutest või sündmustest, millega luuletajal ei ole lähedast isiklikku suhet, on praegu määratud nurjumisele. Yeats võis kirjutada head luulet Iirimaa rahutustest seetõttu, et tundis enamikku selle peategelasi isiklikult, ja paigad, kus need sündmused aset leidsid, olid talle lapsest saadik tuttavad“ („Luuletaja ja linn“, tlk T. Pakk, „39 luuletust ja 5 esseed“, Tallinn, 2012).

Surmamõistetute seast mainib Yeats luuletuses viit. Teise stroofi „see naine“ on Constance Markiewicz (sündinud Gore-Booth, 1868–1927), kes figureerib ka kahes järgmises luuletuses. „See mees“ on Patrick Pearse (1879–1916), kes asutas Dublinis St Enda poistekooli, kirjutas luuletusi ja vedas iiri keele liikumist. Tema eluajal pidas Yeats teda kitsarinnaliseks fanaatikuks, kes ihkab märtrisurma. Seejärel mainitud „ta seltsimees“ viitab gaeli luuletajale ja näitekirjanikule Thomas MacDonaghile (1878–1916). „Suurustav joomavend“ on John MacBride (1865–1916), ohvitser, kes oli võidelnud Buuri sõjas inglaste vastu ning abiellunud Yeatsi šokiks 1903. aastal tema armastatu Maud Gonne’iga (kellest paar aastat hiljem küll lahku läks). Viimases stroofis nimetatakse veel ülestõusu sõjalist juhti, sotsialistliku töölisliikumise tegelast James Connollyt (1870–1916).

Kolmas stroof esitab laiendatud võrdkuju poliitilisele üritusele pühendunud südamest kui kivist keset meelelist eluvoolu. Viimases stroofis tõuseb küsimus, kas elava südame ohverdamine saab kunagi õigustatud olla – seda enam, et Inglise valitsus oli lubanud anda Iirimaale pärast sõda autonoomia. Nii nagu epigrammideski jätab Yeats poliitilised küsimused lahtiseks; luuletaja rolli näeb ta märtrite nimepidi üleslugemises. Luuletusest on ka Ants Orase tõlge, Looming, 1939, nr 5.

Con Markiewicz, 1915

„Ühest poliitvangist“ (jaanuar 1919) kujutab Constance Markiewiczit Holloway vanglas Londonis, kus ta istus maist 1918 kuni märtsini 1919 Maud Gonne’i naaberkongis, olles ülestõusu juhtimise eest küll armu saanud, kuid nüüd juba süüdistatuna „Saksa vandenõus“. (Kirjas abikaasale mainis Yeats, et kirjutab luuletust Conist, et vältida luuletamist Maudist.) Luuletus kujutleb merelinnu lendu Markiewiczi kongi ning küsib, kas lind võis vangile meenutada ilusat aega enne tema radikaliseerumist. Nagu „Lihavõtetes“, mainitakse fanatismi-eelse õnneliku ajana Constance’i noorust, millal ta käis osava ratsutajana kodumõisa ümbruses jahil. (Yeats tundis süümepiinu selle pärast, et võis Maud Gonne’i tegevust tutvustamisega Constance’i revolutsioonilise poliitika teele ahvatleda.) Ringstruktuuriga luuletus vastandab radikaliseerunud „abstraktse meelega“ Constance’ile tema noorusaegse üksildase „puhtuse ja armsuse“, mida võrreldakse merelinnuga, kes ta kongi külastab.

 

Constance ja Eva Gore-Booth 1895

Constance abiellus 1900. aastal poola krahviga; pärast Lihavõtteülestõusu ja enne surma jõudis ta istuda niihästi Iiri Vaba Riigi valitsuses kui ka vanglas. Ta seisis vastu Inglise-Iiri 1921. aasta rahulepingule ja jäi oma käredate vaadetega üha enam poliitikaelu servale. Temast aasta varem suri noorem õde Eva Gore-Booth (1870–1926), kellele oli Yeats 1894. aastal kaalunud abieluettepanekut teha. Luuletuse „Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks“ esimene stroof annab kokkuvõtte õdede elust. (Moraal on ikka see, et „abstraktsioon“ ehk pühendumine intellektuaalsetele ja poliitilistele ettevõtmistele ei tule naiselikkusele kasuks.) Gaselliga võrdleb Yeats just Evat. Eva sukeldus uuel sajandil nagu ta õdegi mitmesugustesse ühiskondlikesse üritustesse, peamiselt Inglismaal Manchesteris: võitles naiste ja tööliste õiguste eest, tegi sotsiaaltööd, aga kirjutas ka luuletusi ning uuris neoplatoonilist ja india müstitsismi. Yeats oli esmakordselt 1894. aastal õdesid külastanud nende georgiaanlikus (st 1830ndatel ehitatud) Lissadelli häärberis. Teine stroof kõnetab neid kui varjude riiki lahkunuid. Päris viimastes krüptilistes ridades samastab Yeats ennast ja õdesid anglo-iiri protestantliku rahvusliikumisega, kultuurinähtusega, mille 1920ndateks aastateks olid katoliiklikud keskklassid ühiskonnaelus kõrvale tõrjunud (kuigi nii krahvinna Markiewicz kui ka Maud Gonne olid rahvusluse tiivul pöördunud Rooma usku). Seda kultuuritööd võrdleb Yeats suure lehtla, ajutise lustihoone (gazebo) ehitamisega ning väljendab soovi panna sellele tuli otsa – nagu ka ajale kui ilu vaenlasele. Müstiline kujutluspilt aja mahapõletamisest kuulub Yeatsi püsimotiivide hulka. Luuletus on originaalis süliriimidega, mille kopeerimine käis tõlkijale üle jõu.

Esimese maailmasõja lõpp tähendas Iiri iseseisvussõja algust. See lõppes 6. detsembril 1921 Inglise-Iiri rahulepinguga, mille ratifitseerimine läks revolutsioonilises parlamendis napilt läbi. Sellega loodi Iirimaal autonoomne dominioon, kuid Põhja-Iiri maakondadele anti õigus eralduda. Rahulolematus lepingutingimustega (nt parlamendiliikmete kohustusega vanduda truudust Briti troonile) tingis omakorda 11 kuud kestnud kodusõja lepingu pooldajate ja radikaalsemate rahvuslaste vahel. Võitluspooli hakati peagi – segadusse ajavalt – nimetama vastavalt Iiri Vaba Riigi valitsuseks ja Iiri vabariiklasteks. Viimased, kelle ridadesse kuulus ka Con Markiewicz, jäid lõpuks, 1923. aasta mais alla.

Romantilise traditsionalistina hindas Yeats kõrgelt sõjamehelikkust ning igatses ratsanike seisuse ja laulikute-nägijate liidu võitu kaupmeeste ja ametnike ülemvõimu üle. Kodusõja tegelikkus küündis kangelasvoorusteni aga harva. Luuletused „Maantee mu ukse all“ ja „Kuldnoka pesa mu akna juures“ (1922) kuuluvad seitsmeosalisse sarja „Mõtisklused kodusõja aegu“. Esimeses visandatakse mõlema poole võitlejate siluetid, kes astuvad läbi luuletaja maamajast. Muhe maakaitseväelane on vabariiklik mässaja. Tema hoiak väljendab samasugust romantilist surmaigatsust, mida Yeats heidab ette „Lihavõtete“ rahvusradikaalidele. Seejärel saabub rühm Vaba Riigi sõdureid, kes siiski vaid osaliselt ametlikus mundris. Ootamatus lõpustroofis tajub oma esoteeriliste harrastuste juurde naasev luuletaja mõtteinimese „kadedust“ tegudeinimeste vastu. Järgmine luuletus seevastu otsib poliitika morbiidsusele salvivat vasturohtu loodusest, ning nagu „Lihavõtetes“, näeb kataklüsmide põhjust südamete kalestumises elust võõrdumise tõttu. (Kuldnoka ja mesilase vastandust on lennukamad tõlgendajad võtnud ka kui abstraktse poliitika vastandamist looduse külluslikule spontaansusele.)

Kodusõja ajal hukkas Vaba Riigi valitsus 77 vabariiklasest vangi. Hukkamisotsusele kirjutas alla justiitsminister Kevin O’Higgins (1892–1927), noor riigimees, keda Yeats kõrgelt hindas. 10. juunil 1927 sooritasid Iiri Vabariikliku Armee (IRA) võitlejad talle kättemaksuks atentaadi. Sündmusest on ajendatud „Surm“ (detsember 1927), mis väljendab Yeatsi usku niihästi kõige igavesse tagasipöördumisse kui ka radikaalselt subjektivistlikku seisukohta, et surm on inimese loodud (moodsas keeles: „sotsiaalselt konstrueeritud“). Ühes tollases erakirjas ütles Yeats: „Minu jaoks kõrgeim eesmärk on usu ja mõistuse tegu, millega äratada rõõmu keset tragöödiat. See on võimatu eesmärk, aga olen veendunud, et mitte miski ei saa meile kahju teha.“

Neid mõtteid laiendab hilisluuletus „Lapis lazuli“ (juuli 1936). Noorluuletaja Harry Clifton oli Yeatsile 70. sünnipäevaks kinkinud 18. sajandil Hiinas sinisest poolvääriskivist lasuriidist (lapis lazuli) voolitud mõnekümne sentimeetri kõrguse nikerdise, millesse on voolitud luuletuses kirjeldatud stseen: kolm meest ronimas mäkke puhkepaviljoni poole. Luuletuses on juttu kolmest võimalikust reaktsioonist tsivilisatsiooni eesootavale katastroofile: naiste hüsteeria, õhtumaa kunstnike rõõmsameelsus ja hommikumaa mõttetarkade rahu. Esimeses stroofis tögatakse „hüsteerilisi naisi“, kelle meelest on rõõmsameelne kunst muutunud pingelises rahvusvahelises olukorras kohatuks. (Mida oleks Yeats arvanud Adorno aastakümme hilisemast mõtteterast luuletuste kirjutamise võimatusest pärast holokausti?) Originaali „King Billy“ viitab nii William III-le, kes kasutas 1690. aastal Iirimaal Boyne’i lahingus suurtükiväge, kui ka Saksa keisrile Wilhelm II-le, kelle tsepeliinid pommitasid Esimeses maailmasõjas Inglismaad. Järgmises stroofis arendab Yeats oma käsitlust tragöödiast kui kõrgema rõõmu eelastmest ning vajadusest teatava külma, ebasentimentaalse kire järele. Kolmanda stroofi keskmes on Yeatsi hilisluule püsiteema, tsivilisatsioonide tõus ja langus. Kultuurisaavutuste kaduvuse näitena nimetatakse vanakreeka kujuri Kallimachose (5. saj e.m.a) hävinud teoseid. Kaks viimast stroofi kirjeldavad hiina nikerdust. Refräänina kordub rõõmsa reipuse tähtsus tragöödia korral – seekord hommikumaa tarkusena.

Vastandina Yeatsi humanistlik-skeptilisele minale hakkab tema hilisemas loomingus tooni andma nietzschelik antihumanist, julmuse ja vägivalla heroiseerija – ehk natuke sarnaselt abstraktne mõttelaad kui see, mida ta pidas süüdlaseks oma noorussõbrannade ilu kuhtumises. Yeats tunnistas, et tal on „fanaatiku süda“, ja kirjutas ühes essees: „Arvan, et meie elu tavaline seisund on vihkamine – ma tean, et minuga on see nii –, ärritus avalike ja privaatsete sündmuste ja isikute vastu.“ Tõenäoliselt võimaldasid just need temperamendijooned tal nõnda täpselt tabada fanatismi ja vihkamise poliitilisi avaldumisi.

1936. aastal ilmus Yeatsi koostatud antoloogia „The Oxford Book of Modern Verse“. Yeatsi valik kaasaja ingliskeelsetest luuletajatest osutus õige iseäralikuks, nagu ka selle põhjendus muidu huvitavas eessõnas. Muuhulgas jättis Yeats kõrvale Esimese maailmasõja kaevikupoeedid, sest need olevat liialt keskendunud passiivsele kannatamisele. (Vt nende kohta Ene-Reet Sooviku tõlkeid Rupert Brooke’i, Wilfred Oweni ja Isaac Rosenbergi loomingust ning järelsõna „Kaevikutest“, Vikerkaar, 1997, nr 7/8.). „Kõikides suurtes tragöödiates on tragöödia rõõm mehele, kes sureb; Kreekas traagiline koor tantsis,“ kirjutas Yeats ja lisas: „Kui sõda on hädavajalik või hädavajalik meie ajal ja kohas, siis oleks parem unustada selle kannatused, nii nagu me unustame palaviku ebamugavuse, mäletades oma mugavust keskööl, kui temperatuur juba langes, või nagu me unustame mõne piinavama haiguse halvimad hetked.“

Ühes oma paljudest autoepitaafidest „Ben Bulbeni all“ (1938) kirjutas Yeats: „Teie, kes te olete kuulnud Mitcheli palvet: / „Issand, saada meie ajale sõda!“, / teate, et kui kõik sõnad on öeldud / ja mees võitleb hullunult, / langeb kaua pime olnud silmadelt miski / ja tema poolik vaim saab täielikuks…“ (John Mitchell, 1815–1875, oli iiri rahvusliku liikumise tegelane.) Kogu oma unistajalikkuse juures pidi Yeats ometi teadma, et Esimeses maailmasõjas ei kannustanud sõdureid enamasti hullunud võitlusekstaas. Oma aru kaotasid nad pigem just säärastes „passiivsetes kannatustes“, mida Yeats kaevikuluulele pahaks pani, sest see tema heroilisusekujutelmaga kokku ei läinud. Oma kainematel hetkedel (nagu ülestõusu- ja kodusõjaluuletustes) pidi lühinägelik ja hajameelne poeet ju teadvustama, kui vähe sellist rõõmsat amoraalset ja heroilist lõbusat julmust moodne sõda päriselt pakub ning kui raske on seda isegi sellisel juhul eristada tavalisest kaabaklusest.

M.V.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi