Sõda kui demokraatia ämmaemand

TÕNIS SAARTS

Üllad ideed demokraatiast ja seesugune kole ning hävituslik nähtus nagu sõda ei saa ometi kuidagi kokku kõlada. Pole ju mõeldav, et sõjad võiksid demokraatia arengule kuidagi kaasa aidata. Kui aga vaadata Euroopa ajaloolist arengut süvitsi, siis avaneb meile teine pilt: sõja-pidamine sünnitas esindusdemokraatia võtmeinstitutsiooni – parlamendid, sõdadega sünkroonis on käinud valimisõiguse laiendamine, tänu kahele ilmasõjale sündis sotsiaalne kodakondsus ning heaoluriik, mis on tänast demokraatiamudelit kinnistanud ja legitimeerinud, jne.

Kui Euroopa poleks oma ajaloos nii palju sõdinud, puudunuks vajadus ühiskonnast suures mahus ressursse ammutada (inimjõud, materiaalsed ja finantsilised ressursid). Selleks oli aga vaja ühiskonnagruppide nõusolekut. Mida enam hakkas sõjapidamine sõltuma tavakodanike panusest, seda enam tõusis päevakorda ka nende õiguste laiendamine ja heaolu eest hoolitsemine. Lisagem valemisse sõjapidamisest sündiva rahvusliku solidaarsuse, mis hägustab klassi- ja rassipiirid ning teeb võrdse kohtlemise printsiibile rajatud demokraatliku kogukonna tekkimise üleüldse võimalikuks.

Et äsja kirjeldatud toimemehhanismi ja selle olulisust demokraatia arenguloos mõista, tasub pilk heita Euroopast väljapoole. Võibolla parim näide oleks Ladina-Ameerika, maailmajagu, kus sõdu on peetud võrdlemisi vähe. Kuigi Euroopalt päriti mitmed poliitilised institutsioonid, maadleb Ladina-Ameerika ühiskonna- ja demokraatiamudel siiani mitme tuumprobleemiga, millised on Euroopas suuresti juba lahendatud.

Käesolev analüüs lähtub nn bello-tsentristlikust vaatest ehk arusaamast, et sõjad mõjutavad poliitiliste süsteemide ja ühiskondade arengut või ka vastupidi.[1] Kirjatükk on omamoodi jätk minu varasemale Vikerkaare esseele,[2] mis käsitles sõdade ja riikluse arengu vastastikuseid seoseid.

Kõigepealt vaatleme veidi lähemalt juba eespool põgusalt kirjeldatud mehhanismi, kuidas sõjad on mõjutanud demokraatia arengut. Seejärel uurime Euroopa stardipositsiooni keskajal, seda, kuidas mahajäämus ning stepiefekti puudumine lükkasid Euroopa teisele teele kui kontinentaalimpeeriumid Aasias. Räägime varauusaegsest Euroopast, näidates, kuidas geograafiline kaitstus sõjaliste invasioonide eest pani suuresti paika, kas valiti esinduskodade-põhine või absolutistlik riigikorraldus. Põige 19. sajandisse näitab meile, kuidas rahvusluse ja sõdade vastastikune võimendusefekt ladus alusmüüri valimisõiguse laienemisele ja moodsa demokraatia tekkele. Lõpetuseks aga kõneleme sellest, kuidas 20. sajandi veristest sõdadest kasvas välja varasematest sotsiaalselt palju õiglasem ühiskond ning kuidas sõdade positiivse mõju puudumine oleks tänase Euroopa teinud pigem Ladina-Ameerika sarnaseks.

Kuidas sõjad edendavad demokraatiat – võimatuna näiv, kuid loogiline seos

Valdav enamik sotsiaalteadlasi kipub demokraatia ja sõdade omavahelist positiivset seost ignoreerima. Selles pole ka midagi üllatavat, sest tänapäevane sotsioloogia ja poliitikateadused on pigem liberaalsest ja patsifistlikust maailmavaatest kantud teadusharud, kus sõda nähakse millegi hävitusliku, ekstreemse ja ebaratsionaalsena.[3] Tsiviliseeritud ühiskonnad ei sõdi, vaid arendavad vastastikku kasulikke majandussuhteid ja vahetavad rikastavaid ideid. Nii jääbki sõda enamasti sotsiaalteaduslikest seletustest välja –
fookus koondub pigem klassisuhetele, kultuurile, ideedele ja majandusele.

Üks esimesi, kes sõdade ja demokraatia vastastikmõju süsteemselt uuris ja sõdade transformeerivat mehhanismi pikemalt avada püüdis, oli Ameerika rahvusvaheliste suhete uurija Bruce D. Porter, kelle raamat „Sõda ja riigi tõus“[4] on nüüdseks kujunenud klassikaks. Porter kaardistab neli mehhanismi, millega sõjad võivad demokraatia arengule tõuke anda. Esiteks, võimulolijad peavad sõdade pidamiseks ühiskonnast lisaressursse ammutama – seda ennekõike maksustamise ja sõdurite värbamise teel –, mis omakorda tugevdab ühiskonnaliikmete läbirääkimispositsiooni oma õiguste eest seismisel. Teiseks, sõjad (eriti, kui nad ei lähe edukalt) ja sõdadest tulenev kollektiivne ohverdus avavad võimaluste akna poliitilisteks reformideks – pole juhus, et kõik demokraatlikud revolutsioonid ja valimisõiguse laiendamise lained on kaudselt või otseselt saanud alguse sõdadest. Kolmandaks, sõjad kasvatavad ühiskondlikku sidusust ja tasandavad sotsiaalseid lõhesid. Kuna kogu ühiskond pingutab ühe eesmärgi nimel, siis sõjad suurendavad solidaarsust (kaevikutes, kuulipildujatule all on kõik võrdsed, pole ju enam klassi- ja rassivahesid). Sõdadega kaasas käiv kõrgem maksustamine ja ulatuslikud purustused võivad aga viia varandusliku ebavõrdsuse laialdase vähenemiseni (mis, muide, majandusteadlase Thomas Piketty[5] järgi oligi kahe maailmasõja üks positiivsemaid järelmeid). Ja viimaks, sõjad viivad enamasti riigivõimu tsentraliseerimiseni ja valitsemisvõimekuse märgatava kasvuni, mis võib demokraatia seisukohast olla nagu kahe teraga mõõk: tugev ja repressiivne riigivõim võib demokraatlikke initsiatiive lämmatada (nt Nõukogude Venemaa), kuid võidakse valida ka ulatuslike reformide tee, mis suurendavad kodanike sotsiaalset turvatunnet, vähendavad korruptsiooni ja lõpptulemusena pigem süvendavad kodanike usku demokraatiasse (Teise maailmasõja järgne läänemaailm).

Loomulikult toetab kõiki neid seoseid ka militaartehnoloogia areng. John Ferejohn ja Frances M. C. Rosenbluth[6] toovad oma hiljutises põnevas sõdade ja demokraatia seoseid lahkavas raamatus välja, et demokraatia sünni oluliseks eelduseks on olnud just muutused sõjapidamise viisis. Demokraatia sai võimalikuks alles siis, kui tavakodanikest koosnevast jalaväest sai lahinguvälja kuningas, nagu juhtus Vana-Kreekas hopliitide armeega ja Euroopas alates Napoleoni sõdadest. Demokraatiale kõige pärssivam oli aga aristokraatlikule ratsaväele või eliitüksustele toetuv sõjapidamine.

Euroopa stardiplatvorm: stepiefekti puudumine ja mahajäämus

Ajaloolane Walter Scheidel küsib oma uues raamatus „Pääsemine Roomast“[7] provokatiivse küsimuse: miks Euroopas kujunes välja killustunud ja paljudest omavahel konkureerivatest poliitilistest üksustest koosnev riikide süsteem, samas kui Aasias kujunesid valdavaks kontinentaalimpeeriumid? Põhjusi on palju, kuid ühe kaalukamana mainib ta nn stepi-
efekti. Nimelt olid kuni 18. sajandini stepinomaadid agraartsivilisatsioonidest ja nende armeedest sõjaliselt üle. Euroopa (v.a selle idaosa) oli stepiratsanike eest kaitstud, samas kui Hiina ja Lähis-Ida neile avatud. Sellel oli neile regioonidele kaks olulist tagajärge. Esiteks nõudis enda kaitsmine stepinomaadide perioodiliste kallaletungide eest riigi võimekuse ja tsentraliseeritud bürokraatia väljaarendamist, et koguda makse. Tulemuseks oli, et riigivõim arenes kiiremini kui ühiskondlik eneseorganiseeritus, mis oleks selle võimuambitsioonidele muidu piirid pannud. Teiseks, valitsejad said ise stepiratsanikke oma teenistusse värvata ja seesugune tugev sõjajõud võimaldas üsna efektiivselt kontrollida suuri territooriume ja maha suruda vastupanu. Niisiis pole imestada, et Idas kujunesid välja administratiivselt võrdlemisi võimekad impeeriumid, samas kui Euroopa sai endale (pärast Rooma impeeriumi hääbumist) pikalt lubada mahajäämust ja arengumudelit, kus ühiskond arenes kiiremini kui riik.

Hiliskeskajaks, kui riigivõim hakkab lõpuks ka Euroopas tugevnema, oli ühiskond oma iseseisvat võimubaasi omavate seisuste ja korporatiivsete huvidega suuresti juba välja arenenud. Selleks et kuningad saaksid sõdadeks ja oma võimuambitsioonideks ressursse ammutada, tuli neil leida viise, kuidas aadlike, vaimulike ja linnakodanikega läbi rääkida. Just selles pidevas vajaduses läbi rääkida ja eri konkureerivate ühiskondlike võimutsentrumitega arvestada näevad paljud autorid[8] olulist aluseeldust, miks arenes demokraatia välja Euroopas, mitte aga Hiinas või Lähis-Idas.

Kui kõrgkeskajal muutus sõjapidamine tehnoloogilises võtmes juba nii nõudlikuks, et tavalist feodaalarmeed pidi täiendama professionaalsete sõduritega, oli kuningatel selleks vaja raha. Kuningad pöörasid pilgu kasvavate linnade ja rikaste feodaalseisuste poole. Viimaste tingimus oli lihtne: õigus kuninga maksustamistaotluste juures kaasa rääkida ja neid vajaduse korral vaidlustada. Nii sündisidki parlamendid, mis kutsuti kokku siis, kui valitsejatel oli vaja sõjapidamiseks uusi makse kehtestada. Vähesed annavad endale aru, et nüüdisaegne esindusdemokraatia Euroopas on tegelikult sügavalt militaarsete juurtega.

Kuid mahajäämusel ja stepiefekti puudumisel Euroopas oli veel üks oluline tagajärg, millele ka varem viitasime: paljuriigilise süsteemi teke, kus eri poliitilised üksused olid võrdlemisi võrdsete ressurssidega ning sõdisid üksteisega peaaegu lakkamatult. Ajaloolased on välja arvestanud, et sõdade rohkuse poolest on Euroopa Aasiat märgatavalt edestanud.[9]

Pilti kokku pannes näeme pidevat sõjalist survet, riigivõimu nõrkust ja viimase vajadust ühiskonnast ressursse ammutada. Kui üldse kusagil maailma osas olid varauusajaks mingidki kaudsed eeldused demokraatlikuma riigikorralduse poole liikumiseks olemas, siis eelnevaga arvestades oli see kant pigem Euroopa, mitte suured impeeriumid Aasias.

Mered, sood ja mäed – demokraatiaalgete kujundajad

Ameerika poliitikateadlane Brian M. Downing laiendab teoses „Sõjaline revolutsioon ja poliitiline muutus“[10] juba sajandi alguses saksa sotsioloogi Otto Hintze poolt välja käidud mõtet, et riikide geograafiline kaitstus või, vastupidi, avatus välistele invasioonidele seletab päris hästi poliitiliste režiimide mustreid varauusaegses Euroopas. Downingi järgi pidid need riigid, mille maismaapiirid olid halvasti kaitstavad ning avatud vaenlaste sissetungile, võrdlemisi varakult välja arendama bürokraatliku aparaadi, et ülal pidada suurt armeed. Tsentraalne kontroll riigiaparaadi üle, iseseisva maksubaasi väljaarendamine ning vajadus kiiresti kaitset organiseerida tekitas kuningatele oma autonoomse võimubaasi, mistõttu neil polnud enam otseselt vaja parlamentidelt sõjakäikudeks raha küsida. Tulemuseks oli pigem absolutistlik valitsuskord, mille parimateks näideteks on Prantsusmaa, Hispaania ja hiljem Preisimaa.

Teisalt need riigid, mis olid kontinentaal-Euroopast eraldatud meredega (nt Inglismaa ja Rootsi), kaitstud soode ja üleujutatavate vesiste aladega (Holland) või asusid raskesti ligipääsetavates mägedes (Šveits), said tänu väiksemale sõjalisele survele säilitada keskaegse parlamentaarse traditsiooni. Neis riikides puudus väline sõjaline surve võimu tsentraliseerimiseks ja laialdase bürokraatia väljaarendamiseks. Oma iseseisva maksubaasita valitsejad pidid finantside hankimiseks endiselt luba küsima parlamentidelt, kes võisid valitsejate soovidele ka mitte vastu tulla, kuna puudus ju otseselt eksistentsiaalne sõjaline oht. Seesuguses olukorras sõltusid valitsejad oma sõjaliste ja võimuambitsioonide teostamisel niivõrd palju eri ühiskonnagruppide (linnakodanluse või mõningatel juhtudel ka talupoegkonna) panusest ja heatahtlikkusest, et esinduskogudel põhinev valitsemisviis kujunes kõige asjakohasemaks.[11]

Absolutismi parimad näited on muidugi Prantsusmaa ja Hispaania. Prantsusmaa kuningad pidid tänu tugevale sõjalisele survele välja arendama oma aja kohta märkimisväärse administratiivvõimekuse maksude kogumiseks. Kuna riik koosnes eri aegadel liidetud piirkondadest, siis lisamaksustamiseks oli vaja eraldi läbi rääkida regionaalsete esinduskogudega (parlements), igaühega eraldi ja omadel tingimustel. Seesugune „jaga ja valitse“ taktika, iseseisev maksubaas ja hiljem ka tulutoov ametikohtade müümine vabastas valitsejad üleriigilise esinduskogu kokkukutsumise vajadusest (vähemalt alates 17. sajandist).[12]

Hispaania Habsburgid said oma rohkeid sõdu finantseerida Ameerikast tuleva hõbeda ja välismaiste pankurite antavate laenudega. Mõlema üle puudus Hispaania esinduskogul Cortes’el kontroll. Sõltudes sõjalises plaanis lisaks tugevalt aadelkonnast, said nad linnade huvisid ja esinduskogude soove veelgi mugavamalt eirata kui Prantsuse valitsejad.[13]

Hoopis teine dünaamika kujunes välja Inglismaal.[14] Olles otseste maismaainvasioonide eest kaitstud, polnud riik peaaegu kunagi eksistentsiaalses ohus. Seetõttu jäi Inglismaa nii oma sõjalises arengus kui ka maksu- ja administratiivvõimekuse kasvatamises mandri-Euroopa naabritest märgatavalt maha. Kuna sõjad olid valikute küsimus, siis võis parlament ka keelduda valitsejate meretaguste militaarseikluste tarbeks makse tõstmast. Kuna kuningate enda finantsbaas oli ahtake, siis viisid pidevad konfliktid parlamendi ja kuninga vahel 17. sajandil kodusõjani. Kodusõjast tingitud surve tõstis riigi militaar- ja administratiivvõimekust märgatavalt. Ometi oli absolutismi kehtestamiseks juba liialt hilja: jäme ots oli lõplikult libisenud parlamendi kätte ja konstitutsiooniline arengutee kinnistus lõplikult 1688. aasta rahumeelse revolutsiooniga (Glorious Revolution). Pärast seda sai ka selgeks, et esinduskogude dominant andis Inglismaale geopoliitilistes suurtes jõukatsumistes kaks olulist eelist, mida tema absolutistlikel konkurentidel polnud: esiteks, kuna parlament garanteeris sõdadeks võetud laene, oli kreeditoride jaoks risk madal, mis alandas laenuintresse ja viis need kordades madalamale tasemele kui Inglismaa mandri-Euroopa rivaalidel; teiseks, kuna maksustamiseks oli parlamendi kaudu saadud laiem ühiskondlik heakskiit, siis oli ka maksukogumine efektiivsem ja parlament hoidis silma peal, et poleks liigset korruptsiooni ja raiskamist. Nii sai toona üsna väikese rahvaarvuga riik pürgida globaalseks ülijõuks. Kõige selle juures ei tohiks ära unustada kasvavat Briti impeeriumi ja kaubandushuvisid: panustamine pigem laevastikku kui armeesse tugevdas linnakodanluse positsiooni võrreldes aristo-kraatiaga ning merekaubandusest tulenevad võimalused meelitasid ka aadelkonda neis ettevõtmistes osalema, mis omakorda lähendas neid keskklassile linnades ja tugevdas lõpptulemusena parlamentaarset valitsuskorda veelgi.

Varauusaegset Inglismaad on muidugi raske nimetada demokraatlikuks, sest parlamendis domineerisid väikeaadel ja jõukad linnakodanikud. Samas oli ka üksikuid riike, mis palju enam sõltusid ühiskonna enamuse moodustanud talupoegade sõjalisest panusest ning garanteerisid neile laialdased õigused ja võimaluse riigiasjades kaasa rääkida. Üks selline erandlik maa oli Rootsi, kus juba 14. sajandist oli parlamendis (Riksdag) eraldi esindatud talupojaseisus. Kuna Rootsis pärisorjust polnud ja alates 16. sajandist kehtis talupoegadele sõjaväekohustus, siis oli riik nii enda kaitsmisel (Taani oht) kui ka meretaguste sõdade pidamisel ülimalt sõltuv talupojaseisusest. Aadel oli võrdlemisi nõrk ning kuningavõim nõrgendas seda talupoegadega liitu otsides veelgi (Karl IX aegne reduktsioon ehk aadlike maade laialdane riigistamine). Rootsi näide aga illustreerib samas suurepäraselt seda, mis juhtub vabaduste ja õigustega siis, kui sõjaline surve liiga nõrgaks muutub. Pärast Põhjasõja fiaskot ei osalenud Rootsi enam peaaegu üldse Euroopa suurtes sõdades. Kuna talupoegkonna militaarpanus polnud enam oluline, hakkas aadel järk-järgult oma mõjukust tagasi saama, mis päädis sellega, et 18. sajandi lõpus kaldus Rootsi järjest enam aristokraatliku konstitutsionalismi suunas.

Eriti ligipääsmatud ja lihtsalt kaitstavad territooriumid aga pakkusid tõelise protodemokraatia sünniks iseäranis viljakat pinnast. Ainulaadne näide on siin Šveits. Kui välisinvasiooni vastu võitlemiseks piisab vaid talupoegade armeest, millest annab lihvida väga efektiivset sõjajõudu (kuulsad Šveitsi piigimehed), siis iga mehe panus loeb ja tema sõnal on kogukonnas kaalu. Nii kujuneski Šveitsis välja olukord, kus linnades domineeris rikaste linnakodanike oligarhia ja maakantonites otsustati asju kohalikel rahvakoosolekutel (landsgemeinde), kus iga relva kandev mees oli hääleõiguslik. Alles Napoleoni sõdadeks oli militaartehnoloogia nii kaugele arenenud, et mäed enam šveitslasi ei kaitsnud ja ülimalt detsentraliseeritud konföderatsioonist tuli hakata tegema midagi riigitaolist, kus demokraatia-traditsioon siiski katkematult säilis.

Rahvuslus, sõjad ja valimisõigus – 19. sajandi läbimurre ja seisak

Briti ajaloolane Linda Colley uurib oma äsjailmunud raamatus „Püss, laev ja sulg“[15] sõdade ja konstitutsionalismi vahelisi seoseid. Ta väidab, et alates 18. sajandist suurenes Euroopas oluliselt suurriikide vaheliste sõdade sagedus, intensiivsus ja ennekõike ulatus. Tänu koloniaalimpeeriumide laienemisele muutusid sõjad globaalseks, sundides riike investeerima kolossaalseid ressursse laevastike ja armeede ülalpidamiseks sõjatandritel maailma eri paigus. See omakorda pani poliitilised süsteemid tugevama surve alla, kuna oli vaja senisest enam mobiliseerida nii rahalisi kui inimressursse. Selleks et säärasele survele vastu pidada, tuli riigikorraldust reorganiseerida ja leida uudseid vormeleid legitiimsuse tagamiseks. See pani aluse põhiseaduste ehk konstitutsioonide tekkele. Seesugused uued ühiskondlikud lepingud pakkusid inimestele kodanikuõigusi ja ratsionaliseerisid valitsemist, võimaldades vastukaaluks mobiliseerida massiarmeesid ja tõsta makse. Napoleoni sõjad viisid konstitutsioonilise mudeli kõikjale Euroopasse, muutes selle uueks standardiks. Kuid konstitutsionalism ei tähendanud automaatselt demokraatiat ja üldist valimisõigust. Kuni Esimese maailmasõjani olid Euroopas ülekaalus konstitutsioonilised monarhiad, kus parlamentide võim oli tihtilugu piiratud ning ka valimisõiguse laiendamine toimus üsna aeglases tempos.

Selleks et valimisõigus jõuaks massidesse ning areneks tänapäevane demokraatia, oli vaja veelgi intensiivsemat sõjapidamist ja ühte üliolulist lisakomponenti – rahvuslikku ideoloogiat.

Valgustusfilosoofiast inspireeritud Prantsuse revolutsioon ja hilisemad Napoleoni sõjad tõid arusaama, et suveräänsuse kandja on rahvas ning kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Nii sai Prantsuse kuningriigi alamatest prantsuse rahvas – rahvus (vähemalt selles liberaalses võtmes) oli sündinud. Napoleoni sõjad ja vastupanu invasioonivägedele sütitas rahvusluse leegi üle Euroopa (Saksamaal ja Ida-Euroopas, tõsi küll, antiliberaalse kultuurirahvusluse vormis). Napoleoni sõdade mõju rahvusriikide tekkimisele, Euroopa piiride ümberjoonistamisele ja vana korra murendamisele on tõepoolest raske ülehinnata.[16]

Prantsuse revolutsioon sünnitas ka täiesti uut tüüpi sõjapidamise, milleta oleks moodsa demokraatia sünd olnud mõeldamatu – nimelt loodi kodanike sõjaväekohustusel põhinev armee. Siit tekibki küsimus, et kuidas rahvuslus, kodanikearmee ja demokraatia kõik kokku käivad?

Kodanikearmeede ja demokraatia seos on ilmselge ja me oleme seda ka varem maininud: kuna riikide sõjaõnn hakkas sõltuma kodanike lojaalsusest ja ohverdusvalmidusest, siis oli raske keelduda andmast neile ka kodanikuõigusi ja valimisõigust.

Kuidas aga seostuvad kodanikearmee ja natsionalism? Juba eespool korduvalt viidatud poliitikateadlane Walter C. Opello märgib oma raamatus „Sõda, relvajõud ja rahvas“,[17] et armeedest kujunesid 19. sajandil omamoodi „rahvusliku solidaarsuse koolid“: eri klassitaustaga mehed tulid riigi eri piirkondadest kokku, et kaitsta rahvast ja riiki; nad õppisid kõnelema ühtset dialekti, austama rahvuslikke sümboleid (lipp, vapp ja hümn); kõik see kokku lõi arusaama, et hoolimata klassierinevustest jagatakse sama saatust ja huve. Lühidalt, tööle hakkasid ühiskonna solidaarsust tugevdavad ja samas ka staatuse erinevusi tasandavad efektid, milleta moodne demokraatia ei saa toimida. Lisame siia ka haridussüsteemi mõju, kus õpetati oma rahva kangelaslikku ajalugu, viidates ennekõike sõdadele ja sõjakangelastele – rahvusluse esiletõus ja sõjad on nii ilmselt seotud, et seda on raske ignoreerida.

Juba eespool viidatud autorid Ferejohn ja Rosenbluth seletavad üsna veenvalt lahti ka demokraatia laienemise ja rahvusluse vahelise seose. Nimelt hakkasid eliit ja kõrgklass just rahvusliku ideoloogia mõjul nägema oma vaesemates kaaskodanikes rahvuskaaslasi. Selle asemel et vaadata neid kui harimatut töölismassi või klassivaenlasi, tekkis teatud ühtekuuluvustunne, mida eriti teravdasid sõjad ja sõjaoht. Lühidalt, moodne massidemokraatia sai võimalikuks tänu sõdadele ja neid toetavale natsionalismile. Ilma ühendava rahvusliku ideoloogiata ja sõjaohverdusteta poleks kõrg- ja keskklass olnud eales valmis kinkima töölismassidele poliitilisi õigusi lihtsalt humanitaarkaalutlustel.

Pole juhus, et kõik suuremad valimisõiguste laiendamise lained 19. sajandil toimusid sõdade tulemusena või sõjaohust lähtudes.[18] Kuigi üldine meeste valimisõigus kehtestati Prantsusmaal juba 1848. aasta revolutsiooni päevil, kinnistus parlamentaarne demokraatia koos üldise meeste valimisõigusega, koosoleku- ja sõnavabadusega reaalselt alles Prantsusmaa-Preisi sõja (1870–1871) järel. Sama sündmusega seostub ka üldise meeste valimisõiguse sisseviimine Saksamaal: pragmaatiline kantsler Otto Bismarck ei riskinud sellega, et pärast sõjaohverdust mitte anda uue Reich’i kodanikele valimisõigust. Samas jättis ta parlamendile vaid piiratud volitused – jäme ots oli valitsuskabineti käes, mis vastutas ainult keisri ees.

Sõjad mõjutasid otseselt või kaudselt isegi üsna rahumeelset Skandinaaviat. Taanis andis valimisõiguse laiendamisele tõuke konflikt Preisimaaga. Rootsi jõudis üldise valimisõiguseni (1909) pärast kohustusliku ajateenistuse sisseseadmist, kui tekkis konfliktioht Norraga, kes end iseseisvaks kuulutas (1905).

Samas võib suurte sõdade vähesust pidada oluliseks teguriks, miks valimisõiguse laienemine 19. sajandil siiski nii aeglaselt toimus ja vana aristokraatlik kõrgklass suutis edukalt oma privileege ja poliitilist positsiooni säilitada. Sõdade vähesus seletab muuhulgas ka seda, miks valimisõiguse laiendamine kulges eriti aeglaselt just angloameerika maades. Võtame näiteks Suurbritannia, mis 19. sajandil pidas peaasjalikult nõrga intensiivsusega koloniaalsõdu väljaspool Euroopat. Napoleoni sõdade kauge järel-lainetusena toimus väga piiratud valimisõiguse laienemine alles 1832. aastal ja sealt edasi laiendati valimisõigust oluliselt 1867 ja 1884. Ometi jäi varandustsensus paika ja umbes 40% protsendil meeskodanikel polnud ikka veel valimiskastide juurde asja. Suurbritannia pidi ootama Esimese maailmasõja tapatalgute ja ohverdusteni, et lõpuks üldine valimisõigus sisse viia (1918. aastal).

USA pakub aga veel paremat näidet sellest, kuidas geograafiline eraldatus, sõdade vähesus ja vähene intensiivsus võib pärssida kodanikuõiguste ja demokraatia süvendamise perspektiive. Jutt on muidugi Ameerika mustanahalistest, kes said täielikud kodanikuõigused ja valimisõiguse alles 1965. aastaks. Kuna USA polnud enne külma sõda kunagi oma ajaloos eksistentsiaalselt ohustatud olnud, olid ette võetud sõjad pigem poliitiliste valikute küsimus ja kaotused minimaalsed (nt Teises maailmasõjas 0,32% rahvastikust), ja nii jäi alati puudu ühiskondlikust solidaarsusest, mis oleks valgeid ja mustanahalisi üksteisele lähendanud ja andnud viimastele nende sõjaohverduse tõttu parema poliitilise läbirääkimispositsiooni. USA ajalugu on täis näiteid, kus ennekõike lõunaosariikides üritati takistada mustade värbamist armeesse ning pärast sõda lintšiti mustanahalisi veterane. Kartus, et sõjaväljalt tulnud mustad hakkavad esitama „põhjendamatuid“ nõudmisi, oli tollal liialt suur. Kuni Vietnami sõjani osalesidki mustad pigem abiteenistuses ja välditi nende otsest saatmist rindele. Jah, USA andis lõpuks mustanahalistele valimisõiguse ja sedagi kaudselt sõja mõjul. Täpsemalt, külma sõja mõjul, sest „vaba maailma lipulaevale“ ei saanud sobida, et neil endil kodus jätkub rassiline diskrimineerimine. Ideoloogilised argumendid ja muutunud avalik arvamus said sama otsustavaks kui geopoliitiline jõukatsumine.

Naised valimiskastide juures ja ülikoolides – kahe maailmasõja tulemus

Kui 20. sajandi kahe maailmasõja positiivne pärand demokraatlike kodanikuõiguste laiendamise seisukohast kokku võtta, siis Esimene maailmasõda andis naistele valimisõiguse ja Teine maailmasõda tänase heaoluriigi, kus valitsustel on kohustus hoolitseda oma kodanike sotsiaalse turvalisuse eest.

Naiste valimisõiguse puhul on seoste nägemine lihtsam: kuna mehed olid rindel, langes tehastes ja rahvamajanduses laiemalt töökoormus peamiselt naiste õlule, kelle tööpanuseta poleks ükski riik suutnud oma sõjamasinat varustada. Lisaks ei tohi unustada naiste rolli meditsiiniteenistuses ja muus abiteenistuses. Seda kõike arvestades oli ka kõige konservatiivsematel meespoliitikutel peaaegu võimatu peale Esimest maailmasõda ignoreerida sufražettide nõudmisi. Muide, viimane riik Euroopas, kus naiste valimisõigus kehtestati, oli Šveits (1971) – riik, mis oligi mõlemas sõjas neutraalne.

Heaoluriigiga on asi mitmetahulisem. Esiteks tekib muidugi küsimus, kuidas heaoluriik üldse demokraatiasse puutub? Poliitikateadustes on selline mõiste nagu sotsiaalne kodakondsus, mis tähendab, et igal kodanikul on õigus saada riigilt vähemalt minimaalset kaitset võimalike tururiskide vastu, nii et tema sotsiaalne turvatunne ja heaolu oleksid tagatud.[19] Tunnetus, et ühiskond on õiglane ning hoolitseb ka vähem jõukate ja hättasattunute eest, on demokraatlikule valitsemissüsteemile kindlasti taganud laiema ühiskondliku legitiimsuse, kui see muidu 20. sajandi jooksul oleks võimalik olnud. Seda eriti tollases olukorras, kus demokraatiaga võistlevad totalitaarsed režiimid, Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa, pakkusid oma kodanikele esialgu palju laialdasemat turvavõrku. Massidemokraatia ilma heaoluriigita oleks osutunud väga hapraks – nagu antud kirjatüki lõpus näeme, kinnitab seda ka Ladina-Ameerika kogemus.

Kuidas siis maailmasõjad heaoluriigini viisid? Neid allikaid ja teid võib laias laastus jagada neljaks: esiteks aitasid sõjad kinnistada heaoluriigi aluseks olevat maailmavaadet; teiseks tekitasid laiema maksubaasi, mille najal oli üldse võimalik riigi kulutusi suurendama hakata; kolmandaks, sõjad aitasid välja töötada ja katsetada enamikku poliitikaid, mis hiljem heaoluriigi ja majandusse aktiivselt sekkuva regulatiivriigi aluseks said; neljandaks, enamikule heaoluriigi reformidele aluse ladunud kolmikdialoogi formaat, kus osalevad riigi, tööandjate ja töötajate esindajad, sai samuti alguse sõdade ajal. Harutame need neli komponenti järjest lahti.

Kui globaalpoliitiline konkurents 19. sajandi lõpus taas teravnes, hakkas Euroopa suurriikides kinnistuma arusaam, et riik ei peaks seisma ainult sõdurite, vaid kogu rahva heaolu eest, sest kõigi pingutustel ja ohverdustel on kaalu tulevaste sõdade võitmisel: täpsemalt hakkas selgeks saama, et riik vastutab oma kodanike heaolu eest, sest sellest, kui hästi suudetakse tagada oma kodanike lojaalsus, lahendada sotsiaalprobleemid ja üles ehitada toimiv majandus, hakkab sõltuma ka riigi tugevus geopoliitilises konkurentsis. Siit tulenes riikide suurem tähelepanu oma kodanike, eriti töölisklassi heaolule, tervisele ja haridustasemele, sest see oli baas, kust värvata sõdureid.[20]

Nõnda saidki alguse esimesed heaolureformid. Pioneeriks kujunes siin Bismarcki juhitud 1880. aastate Saksamaa. Kui ilmnes, et töölisliikumise vastased sanktsioonid ei kanna vilja, läks nn Raudne Kantsler selleks, et vältida tööliste radikaliseerumist, tagada kodurahu ja polsterdada Saksamaa geopoliitilist positsiooni, mõõdukate järeleandmiste teele. Kehtestati haigus- ja õnnetusjuhtumite kindlustus, töötuskindlustus, hiljem lisandus vanaduspension. Tänapäeva mõistes olid toetused muidugi väikesed ja sotsiaalriik rudimentaarne, kuid eeskuju, mida järgida, oli siiski loodud. Kui Briti avalikkust šokeerisid uudised, kui kehva füüsilise ettevalmistusega olid nende Teise Buuri sõtta (1899–1902) värvatud noorsõdurid, võeti sakslastelt heaolureformide osas kiiresti šnitti.

Vähe on teada fakt, et Bismarck sai inspiratsiooni Kruppi relvatehastest, kus töörahu ja tööviljakuse huvides oli mainitud sotsiaalkindlustusskeeme juba varem edukalt rakendanud.[21] Niisiis, nii nagu esindus- ja massidemokraatia, on ka heaoluriik nähtavalt militaarsete juurtega.

Esimene maailmasõda näitas, mida tähendab totaalne sõda, milleks tuli mobiliseerida kogu ühiskond ja majandus. Kõigile sõdivatele riikidele sai päevselgeks, et puhtakujuline liberaalne turumajandusmudel pole sõjakulutuste ja vajaduste katmiseks adekvaatne. Majandusse aktiivselt sekkuv, ümberjagav ja suurt avalikku sektorit ülal pidav riik hakkas muutuma normiks.[22] Kuigi laissez-faire kapitalism hakkas sõdadevahelisel perioodil ajutiselt tagasi tulema, kinnistasid 1930. aastate majanduskriis ja Teine maailmasõda heaoluriigi ideoloogia jäädavalt ja piirangutevaba turuliberalism diskrediteeris end aastakümneteks. Alles neoliberalismi esiletõus 1980. aastatel pani tuuled teises suunas puhuma.

Nagu eelpool vihjatud, lõid mõlemad maailmasõjad materiaalse baasi, millele sai tänast heaoluriiki ehitama asuda. Kuni Esimese maailmasõjani olid maksud tänapäeva mõttes väga madalad ning seda eriti kõrgkihtidele, kes suuresti säilitasid oma privileegid. Riigiaparaadid jäid üsna pisikesteks ning riigi kulutused heaolupoliitikatele samuti. Kuna sõdasid polnud, puudus akuutne vajadus nii riigi võimekuse kui maksubaasi kasvatamiseks.

See aga muutus väga kiiresti Esimese maailmasõjaga. Selleks et sõda ja sellega tekkivaid kolossaalseid laene finantseerida, kasvas maksukoormus hüppeliselt. Näiteks Suurbritannias kasvas maksustamine sõjaperioodil rohkem kui kaks korda ja esmakordselt oodati suuremat panust just kesk- ja kõrgkihtidelt. Uue maksuliigina ilmusid ettevõttemaksud ja paljud riigid (nt Prantsusmaa) kehtestasid üldse esmakordselt ajaloos arvestataval tasemel üksikisiku tulumaksu. Näiteks kasvas USA eelarves isikute ja ettevõtete maksustamisest saadav tulu mõne aastaga 16%-lt 60%-ni (ja siin tuleb arvestada riigi üsna piiratud osalust Esimeses maailmasõjas).[23] Teine maailmasõda kasvatas maksukoormust veelgi ja tegi panustamise enamasti progressiivseks. Kui  eespool juba viidatud Piketty[24] räägib pärast sõdu toimunud võrdsustumise efektist ja sissetulekuvahede ühtlustumisest, siis ei pea ta silmas ainult sõjapurustusi, mis hävitasid rikaste ettevõtted ja kinnisvara, vaid ka enneolematut maksukoormuse kasvu. Ilma kahe maailmasõjata poleks kesk- ja kõrgklass ilmselt kunagi leppinud nii ulatusliku maksustamisega. Kuid just sõdade ajal tekkinud solidaarsus lõi selle maksubaasi, millel püsib tänapäevane Euroopa heaoluriik.

Maailmasõjad ja nende tagajärjed sundisid riike sekkuma majandusse enam kui kunagi varem. Riigid hakkasid reguleerima hindu ja tarbekaupadega varustamist, natsionaliseerisid või võtsid kontrolli alla strateegilised tööstusettevõtted (relva-tehased ja kaevandused) ning infrastruktuuri (raudteed ja transport), sekkusid keskpankade ja rahaturgude toimimisse jne. Selleks et kõiki neid uusi kohustusi hallata, kasvas avalik sektor, mis juba Esimese maailmasõja päevil paisus sõdivates riikides ligi kaks korda[25] ja Teise maailmasõja ajal ning selle järel tegi läbi veelgi suurema kasvu. Kusjuures võitjateks osutusid neis muutustes naised, kellele avanes suurel hulgal uusi töövõimalusi.

Riikide kulutused kasvasid Esimese maailmasõja päevil ehmatavas tempos: sõdivates riikides kolm kuni viis korda. Päris arvestatava osa sellest moodustas heaolukulutuste kasv, mis näiteks Suurbritannias olid 1914. aastal kõigest 4% SKT-st, 1918. aastal juba kaks korda nii palju, ja Teine maailmasõda tõi veel 3,5-kordse kasvu. Naaberriigis Prantsusmaal kasvasid Teise maailmasõja ajal ja järel vastavad kulutused veelgi järsemalt – ligi 6 korda.[26]

Enamik tänapäevase heaoluriigi poliitikaid sai riikide loomulikeks kohustusteks just sõdadest tingituna: oli see siis praktiline vajadus leevendada sõjakahjusid (elamuehitus, lastetoetused ja perepoliitika) või siis premeerida töölisklassi, kelle vereohver rindel lubas üldse neid sõdu pidada. Nii kuulutati Suurbritannias sõja-aastatel (1942) välja nn Beveridge’i plaan (lord William H. Beveridge’i järgi), mis lubas pärast sõda „heaoluriiki hällist hauani“: riiklikke pensione, töötuskindlustust, riiklikku tervishoiusüsteemi, peretoetusi, riiklikku elamuehitust jne. Teised riigid järgisid eeskuju. Olulisimad heaoluriigireformid toimusid sünkroonis sõdadega isegi neutraalsetes riikides. Rootsi puhul viis Teise maailmasõja aegne kõrgenenud ohutunne suuremate riiklike regulatsioonideni, maksudeni ning ühiskondliku mobilisatsioonini – nähes, et see ei pidurda majanduse arengut, oli ärieliit nõus heaoluriigireformidega pärast sõda edasi minema.

Paljud eespool kirjeldatud reformid said võimalikuks tänu sellele, et just sõdade käigus sündis nn kolmikdialoogi formaat, mis tõi ühe laua taha tööandjate, tööliste ja valitsuste esindajad.[27] Toona oli see hädavajalik, et ära hoida streike strateegilistes tööstusharudes, kui olukord rindel oli niigi raske. Hiljem seesugune koostööformaat institutsionaliseerus ja osutus asendamatuks.

Niisiis, sõjaohverdused ja riikide vajadus sekkuda maailmasõdade ajal majandusse enam kui kunagi varem tekitasid üleeuroopalise heaoluriigikonsensuse, mida oli raske hiljem tagasi pöörata. Sellega käis kaasas ka tugev võrdsustumise efekt: Teine maailmasõda hävitas ülemkihtide privileegid ja tasandas olulisel määral klassilõhesid. Moodsa demokraatia toimimise ja legitiimsuse seisukohast oli see tegelikult väga hea tulemus.

Minnes tagasi selle alapeatüki pealkirja juurde, mõtelgem sellele, et tänapäeval on loomulik, et naised saavad käia valimas ning naissoost üliõpilaste arv ületab paljudes riikides meeste oma. Veel enne Esimest maailmasõda polnud see kaugeltki enesestmõistetav. Maailmasõjad andsid naistele valimisõiguse ja tekitasid suure avaliku sektori, millega kaasnes kasvav vajadus kõrgharitud tööjõu järele. Kõik see pakkus naistele senisest palju avaramaid võimalusi eneseteostuseks.

Lõpetuseks – miks Euroopa pole nagu Ladina-Ameerika?

Eelnevas analüüsis olen üritanud näidata, et sõdade ja demokraatia tekke ning süvenemise vahel on tugevad seosed. Alati on mõne väite kinnitamiseks kasulik vaadata teist näidet, kus taustatingimused on paljudes lõigetes võrreldavad, aga arengud kulgesid teisi radu pidi. Euroopa seisukohalt sobiks võrdluseks kõige paremini Ladina-Ameerika: maailmajagu, kus Euroopa institutsioonide ja kultuuri mõju on olnud tugev, mis sest, et ajalooline kontekst on olnud kohati ka väga erinev. Sarnaselt Euroopaga leiame Ladina-Ameerikas samuti paljude omavahel konkureerivate rahvusriikide süsteemi. Ladina-Ameerikas sõditi tänaste riikide tekkeperioodil, st 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaigas, üsna palju, kuid pärast 19. sajandi keskpaika muutus see piirkond peaaegu „sõjavabaks tsooniks“.[28] Peamised konfliktid on sellest ajast alates olnud pigem siseriiklikud (kodusõjad) või välisinterventsioonidest (USA-st) tingitud. Sõdade sagedus ja intensiivsus Ladina-Ameerikas pole olnud küllaldane, et mõjutada sealseid ühiskondi, riikide võimekust ja demokraatiat Vana Maailmaga võrreldavalt.

Nii ongi Ladina-Ameerika suuresti ilma jäänud kõigist neist demokraatiat süvendavatest efektidest, mille sõjad kaasa võivad tuua ning mida eespool lahkasime. Kuna puudus sõdadega kaasas käiv kollektiivne ohverdus ja vajadus mobiliseerida suuri ressursse, siis pole Ladina-Ameerika vaesemal elanikkonnal kunagi olnud seda kaalu, mis sunniks rikast eliiti nende huvidega rohkem arvestama. Eliit omalt poolt pole pidanud eriliselt pingutama riigi võimekuse kasvatamiseks, et pakkuda elanikkonnale korralikke teenuseid ja sotsiaalset turvatunnet. Mis aga kõige olulisem: sõdade vähesuse tõttu pole tööle hakanud ühiskonna sidususe kasvatamise ja võrdsustumise efektid: rikas valge kreooli eliit ei tunne siiani, et neil oleks vaese indiaani talupojaga midagi ühist või et mõlemad seisaksid ühise ürituse eest. Kuigi Ladina-Ameerikas on viimase sadakonna aasta jooksul toimunud mitmeid demokraatiat süvendavaid muutusi ja tulujaotust tasandavaid reforme, on need enamasti aset leidnud populistlike revolutsioonide tõttu (nt praeguse Venetsueela või Mehhiko revolutsioonid). Tihti on eliidid ka väljast tulevale demokratiseerimissurvele järele andnud (alates 1980. aastatest).

Poleks vist suur liialdus väita, et kui Euroopas poleks alates Napoleoni ajast suuri sõdasid peetud, sarnaneksime me mitmeski mõttes Ladina-Ameerikaga: vana kõrgklass oleks mugavalt oma poliitilise ja majandusliku eelisseisundi säilitanud; valimisõigus laieneks teosammul (naiste valimisõigus oleks ilmselt üldse viimaste kümnendite uudis); riikide kulutused heaoluteenustele moodustaksid vaid murdosa praegusest; riikide võimekus üldse avalikke teenuseid pakkuda oleks võrreldav ehk tänaste arenguriikidega; sotsiaalse ebavõrdsuse tase ei jääks maha Ladina-Ameerikast, ning peaaegu ainus viis võrdsemat tulujaotust tekitada ja demokraatiat süvendada oleks korraldada populistlikke revolutsioone. Kuidas see pilt tundub?

Sõjad on loomulikult hävituslikud ning neis pole midagi kaunist. Ometi võivad ka mürgistel taimedel vahel kasvada head viljad. Ma ei soovi kindlasti väita, et sõjad on ainus ja peamine mõjur, mis on viinud demokraatia laienemise ja süvenemiseni. Loomulikult on samavõrra rolli mänginud ka klassisuhted, majandus, tehnoloogia, kultuurimuutused ja ideede levik. Nagu kõigi suurte ühiskondlike protsesside, nii ka demokratiseerumise taga on palju eri tegureid, mis alles koostoimes toovad soovitud tulemuse. Ometi ei tohiks sotsiaalteadlased sõdade rolli demokraatialoos sugugi alahinnata, vaid peaksid andma sellele oma aruteludes teiste ühiskondlike ja majanduslike mõjurite kõrval samavõrd kaaluka koha.

Nüüdisaegses maailmas on muidugi sõjad kaotanud selle rolli, mida eespool kirjeldasime. Rahvusvahelistumine, sügavalt juurdunud demokraatlik poliitiline kultuur ja keskklassi püsiv toetus on saanud alussammasteks, millel tänapäevane demokraatlik maailm püsib.[29] Kas aga neist tugisammastest on küllalt? Seda näitab käesolev, läänemaailmas ilmselt vägagi sõdadevaeseks kujunev sajand. Samas esitavad tehnoloogilised muutused, kliima soojenemine, ränne ja epideemiad demokraatiatele uusi seninägematuid väljakutseid. Kuidas neid riske hallata nii, et need ei lõhuks, vaid pigem edendaksid demokraatiat, see saab olema selle sajandi suur küsimus.

[1] Vt W. C. Opello, War, Armed Force, and the People: State Formation and Transformation in Historical Perspective. Lanham, 2016.

[2] T. Saarts, Sõda sünnitas riigi ja riik sõja… Kas tõesti? Vikerkaar, 2019, nr 12.

[3] W. C. Opello, War, Armed Force, and the People.

[4] B. D. Porter, War and the Rise of the State: The Military Foundations of Modern Politics. New York, 1994.

[5] T. Piketty, Capital in the Twenty-first Century. Cambridge (MA), 2014.

[6] J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire: War, Peace, and the Democratic Bargain. New York, 2017.

[7] W. Scheidel, Escape from Rome: The Failure of Empire and the Road to Prosperity. Princeton, 2019.

[8] V. T.-b. Hui, War and State Formation in Ancient China and Early Modern Europe. New York, 2005; J. Møller, State Formation, Regime Change, and Economic Development. New York, 2017.

[9] P. T. Hoffman, Why Did Europe Conquer the World? Princeton, 2015.

[10] B. M. Downing, The Military Revolution and Political Change: Origins of Democracy and Autocracy in Early Modern Europe. Princeton, 1992.

[11] Vt ka B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[12] Vt ka J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire.

[13] Sealsamas.

[14] J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire; B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[15] L. Colley, The Gun, the Ship, and the Pen: Warfare, Constitutions, and the Making of the Modern World. London, 2021.

[16] B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[17] W. C. Opello, War, Armed Force, and the People.

[18] J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire; B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[19] M. Lister, E. Pia, Citizenship in Contemporary Europe. Edinburgh, 2008.

[20] B. D. Porter, War and the Rise of the State; W. C. Opello, War, Armed Force, and the People.

[21] B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[22] B. D. Porter, War and the Rise of the State; W. C. Opello, War, Armed Force, and the People.

[23] J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire.

[24] T. Piketty, Capital in the Twenty-first Century.

[25] B. D. Porter, War and the Rise of the State.

[26] Sealsamas.

[27] W. C. Opello, War, Armed Force, and the People.

[28] M. A. Centeno, Blood and Debt: War and the Nation-State in Latin America. University Park (PA), 2002.

[29] J. A. Ferejohn, F. M. Rosenbluth, Forged through Fire.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk