„Viimaks ometi sealpool head ja kurja!“

„Lubatavad üleastumised“ ja naised sõja ajal

GABY ZIPFEL

„Tundus enesestmõistetav, et võitlusrindel, meheliku agressiivsuse valitsusalal on vaja institutsionaalset väljundit meeste sugutungidele“
(Roger Chickering).

„Vägistamised olid levinud üsna laialt, kuid nende koguarvu on selle kuriteo registreerimise raskusega arvestades võimatu kindlaks teha“
(John Horne, Alan Kramer).

Käthe Kollwitz. Vergewaltight (Vägistatu). 1907

Sõda kui ühiskondlik seisund

Kui meie kaasaegsed ajaloolased, nagu Gerd Krumeich, hindavad aastail 1914–1918 toimunud Esimest maailmasõda „üheks sajandi formatiivseks kogemuseks, võib-olla isegi seda otsustavalt vorminud teguriks“, sündmuseks, mida iga põlvkond uuesti vaatleb „vanade sissevaadete ja uute kogemuste ning omaenda eluilmast omandatud teoreetiliste lähenemiste valgel“,[1] näib olevat viimane aeg küsida, mil määral see sajanditagune sõda mõjutas läänemaailma soolist hierarhiat. Wolfgang Mommsen läheb veelgi kaugemale, nähes Esimeses maailmasõjas „teatavas mõttes vana kodanliku Euroopa saatuslikku kriisi“, mille tulemusel „hävitati sõjaeelsete kordade ja institutsioonide olulised osad, kuid ennekõike muudeti otsustavalt sotsiaalseid struktuure“.[2] See tõstab küsimuse, mil määral mõjutasid need muutused soolist iseloomu, kuidas suhestusid sugupooled omavahel ja oma tegevusvõimalustega. Sugupoolte subjektistaatuse määratlemisel antud sotsiaalses süsteemis on alati elementaarsed kolm aspekti: esiteks majanduslik sõltumatus, see tähendab võimalus end rahaliselt üleval pidada; teiseks kodanikuõigused ja avalikus sfääris osalemise võimalused; ja kolmandaks seksuaalne enesemääramine ehk kontroll oma keha ja soojätkamisvõime üle. Järelikult tuleb küsida, mil määral Esimene maailmasõda soolist hierarhiat mõjutas, muutis või ümber korraldas ja kindlustas teineteist täiendava avaliku ja erasfääri põhjal.

Lõppude lõpuks oli Esimesele maailmasõjale iseloomulik ennekõike kogu ühiskonna lõimimine sõdimise eesmärgil – lõimimine, mis ei muutnud iganenuks mitte ainult klassikalisi käsitusi ruumilisest segregeerimisest sõjatandritel, vaid ka ülesannete jagamise soopõhise tööjaotuse järgi. Selle asemel omandas sõda sõdivate riikide meeste ja naiste jaoks ülimalt keerukaid, paljuseid tähendusi: „Enamikus riikides tõusid 19. sajandi vältel esile moodsad riiklikud armeed, millest paljud põhinesid üldise kohustusliku sõjaväeteenistuse sisseviimisel. Meessoost elanikkonna üha laiemate sektorite mobiliseerimine sõjaks ja isegi naiste laialdane mobiliseerimine „kodusel rindel“ tipnes 20. sajandi alguses esimese industrialiseeritud ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud „rahvasõjaga“, Esimese maailmasõjaga.“[3] Esimese maailmasõja stsenaariumis kujutasid naised endast esimest „kodurinnet“, kus neile omistati konfliktile tähendust andvad positsioonid – kangelase ema, andunud naine ja kallim, kes igatsevalt ootab oma armastaja naasmist – ja kus nad asendasid meestöölisi ning teenisid elatist oma perekondadele.[4] Õdedena sõjaväehaiglates rindel, „etapiabilistena“ esimeses naisarmeekorpuses,[5] talunikena, kellele eraldati töölisteks sõjavange, ei olnud naised mitte ainult lähedal sõdurite kogemusväljale ja sellele, mida sõdurid sõjas kogesid ja tegid; nad olid sellega tegelikult otseselt seotud.

Esimese maailmasõja iseloomustamine „niinimetatud rahvasõjana, mida legitimeerisid riiklikud huvid,“ tähendab selle käsitamist ühiskonna seisundina, mille määratlemiseks, nagu väidab Ute Daniel, oleks esmalt vaja selgitada, kuidas seda kui sündmust tajusid eri ühiskondlikud grupid, klassid jne, ning milliste tagajärgedega – see tähendab, oleks vaja „teatud mõttes selgitada, kui palju Esimesi maailmasõdu eksisteeris ja milline igaüks neist oli“.[6] Uurida tuleb nimelt seda: kuidas eri tegutsejad konflikti vältel positsioneerusid, milliseid valikuvõimalusi ja sundusi sõda neile esitas ja kuidas see aitas kehtestada, ümber kujundada või ületada ühiskonna struktuurseid kordi – eriti just seda, kuidas soohierarhia ja sooline tööjaotus üksteist täiendasid. Edasi tuleks tähelepanu pöörata sellele, milliseid ohvreid sõda kellelt nõudis ja milliseid tasusid kellele pakkus.

Esialgu paistis, et lahknevate sotsiaalsete huvide ja konfliktide lepitamiseks ja vanamoodsa „kodurahu“ sõlmimiseks piisab elanikkonda ühendava rahvusidentiteedi esiletoomisest, ehkki juba enne 1914. aastat oli selgesti tuntav mure, et „ähvardav suur Euroopa sõda, mida paljud lootsid ja teised kartsid, kuid enamik uskus varem või hiljem algavat, võiks omandada uudse, varem tundmatu iseloomu ning õõnestada traditsioonilisi poliitilisi ja sotsiaalseid korraldusi“.[7] 1914. aasta augustikuu sõjaeufooriat peetakse nüüd käibetõeks, ehkki aeg-ajalt väljendatakse kahtlust selle ulatuse kohta.[8] Wolfgang J. Mommsen kirjeldab seda nähtust „määratu rahvusliku vaimustuse uputusena, mida kahtlemata kandsid eeskätt keskklassid, kuid mis ulatus neist oluliselt kaugemale, hõlmates peaaegu eranditult kõiki suuri elanikkonna kihte“.[9] Ilmselgelt hõlmas see ka naisi. Kõigis sõdivates riikides tõttas noorem põlvkond vabatahtlikult sõjaväkke, kusjuures sageli julgustasid ja isegi õhutasid neid emad:[10] „Sõjaeelsete aastate tõsised poliitilised ja ühiskondlikud konfliktid paistsid olevat ununud; rahvuse ühtsus võitluses rahvusliku enesekehtestuse eest paistis ühendavat kõiki rahva klasse ja kihte.“[11] Sõja kestes aga osutus „kodurahu“ hapraks: üha enam sai sellest pelk fassaad, mille taga seda innukamalt löödi edasi vanu poliitilisi lahinguid. Naised mängisid nendes heitlustes võtmerolli, eelkõige oma panusega sõjamajanduse jalul hoidmisse, oma strateegiliselt ülitähtsa tööga relvatööstuses ning võitlusega nappide toiduressursside õiglase jaotamise eest.[12] Ometi ei toonud need saavutused neile alguses ei tunnustust võrdõiguslike kodanikena ega mingit suuremat mobiilsust. Riik andis küll sõdurinaistele materiaalset toetust, kuid see oli seotud sotsiaalse kontrollisüsteemiga, mis võitles mis tahes „hälvete“ vastu autonoomse sotsiaalse tegevuse kujul.[13]

Naiste töö või pingutuse või saavutuse ühiskondlik tunnustamine ei toonud kaasa naiste võtmist subjektidena, keda tuleb kohelda kui võrdseid, ning käis endiselt koos naistele olemuslike, tihti ambivalentsete tunnuste omistamisega. Näiteks rindel välihospidalides töötavad õed, keda kujutati deseksualiseeritud „inglitena valgeis kitleis“, võisid kergesti muteeruda kerglasteks ja armuvalus seiklejannadeks.[14]

Eeskätt keskklassi naisliikumise ringkondades hellitatud lootus, et isamaaline pühendumus võib maha lõhkuda naisi erasfääri sulgevad müürid ning võita neile tunnustuse kodanikena, võrdse ligipääsu haridusele ja väljaõppele ning majandusliku sõltumatuse tänu töökohale, täitusid vaid algelisel määral. Kangelaste emad ja sõdurite pruudid olid kohustatud motiveerima oma poegi ja partnereid võitlema ning vastu pidama – kujutluspiltidest ja enesekuvandist kaugemale ulatuv tunnustus võrdsete tegutsejatena ühiskonnas jäi neile aga endiselt keelatuks.[15]

 Sõda kui eriolukord

„Kuid sõda on sõda, ja nii peab inimene tegema tegusid, mida ta varem võib-olla kõigest teha tahtis.“[16]

Kui sõja alguses eeldati, et konflikt piirdub põgusa vahemänguga, siis peagi sai selgeks, kui kõrgeks selle esimese, vägagi pikaleveninud industrialiseeritud massisõja hind kujuneb – ja et seda hinda ei maksa mitte ainult võitlejad, vaid ka tsiviilelanikkond.

Ehkki uute massikommunikatsioonivahendite võimaldatud propagandal õnnestus sõjapingutusele kaasa aidata,[17] ei suutnud tegelikkuse ajakirjanduslik instseneerimine täielikult varjata niisuguseid õudusi nagu hävituse uudne mastaap, mille tõid kaasa automaatrelvad.[18] Sellegipoolest oli vaja mõningast pingutust, et suunata sõjavaatlejate tähelepanu sõja loomuomastele õudustele.

Michael Geyer kutsub meid sõnaselgelt mõtlema sõjaajaloost, mis kõneleb surmast ja täpsemalt „mis tahes sõjaanalüüsi keskse elemendina massilisest surmast, mida korraldavad ja teevad teoks inimesed – tapmise ja tapetud saamise süsteemist, teost ja tagajärgedest“.[19] Nii toob ta esile keskse elemendi, millel põhineb arusaam sõjast kui eriolukorrast. Seda arusaama kannab tsiviilelus nii olemuslikult tähtsa käsu „sina ei pea mitte tapma“ ümberpööramine, nii et sellest saab sõja reegliteraamatusse kirja pandud käsk tappa ja olla valmis tapetud saama. Niisiis puudutab see jõu kasutamise ülimat vormi, mida tuli teostada ja aktsepteerida kõigist ühiskonnaklassidest ja -sektoritest pärit meeste üldisse ajateenistusse kutsumise teel. Nõutav ei olnud mitte ainult allumine, distsipliin ja sõjamehelik vaprus, vaid ka valmisolek tuua ohvreid, võidelda ja surra Isamaa eest ning valida vabatahtlikult patriootlik kangelassurm.

Käsuga tappa ja saada tapetud, mille täitmine nõudis vastava väljaõppe ja drilli saamist,[20] kaasnevad nii kohustused kui ka piiride ületamise võimalus: surmahirmule vastuseismine ja selle ületamine ning oma tapmisvõimu kogemine. Välja pakuti palju võimalusi kaasaegsete normatiivsete eeldustega identifitseerumiseks, mitte üksnes selleks, et kohustada sõdureid sõjas osalema, vaid ka selleks, et motiveerida neid omandama sõjakunsti. Lisaks au ja Isamaa ja kodurindel viibivate naiste ja laste kaitsmist puudutavatele narratiividele paistsid Esimesele maailmasõjale hästi sobivat ka traditsioonilised käsitused mehe täisikka jõudmise siirderiitusest enda tõestamisega sõdalasena. Klassikaline narratiiv kangelasest, kes alistab oma vaenlase ja astub vapralt vastu surmale, teeb inimese alguses pimedaks indiviidi suhtes, kes tegutseb ja kelle suhtes tegutsetakse ülimalt äärmuslikus situatsioonis, nii et Elaine Scarry sõnul jäetakse välja „vigastamise akt“ ning lastakse surmal ja valul tuhmuda, et fantaasia sõjast kui õiglasest ja auväärsest võistlusest paremini särama pääseks.[21] Kummatigi näib auväärse sõjalise mehisuse visandamine niisugusel viisil ebapiisavana võimaldamaks meestel, nagu Joanna Bourke seda nii elavalt kirjeldab, „tulla toime probleemiga, kuidas minna käsul „sina ei pea tapma“ põhinevalt identiteedilt üle identiteedile, mille juures tapmine on identiteedi ja eneseväärtustuse mõõt“.[22] Tähelepanelikum vaade sõja lahinguväljale aitab mõista, mis on kaalul siis, kui Clausewitzi käsitletud sõjalised hõõrdumised saavad ületatud ja muunduvad tõhusaks lahingutegevuseks.[23] Olukorras, mida determineerivad „ekstreemsed afektid – alates surmahirmu stuuporist kuni lahinguhulluse ärevuseni“, on eesmärk tüürida tegevust teatava „sattumuste juhtimise“ teel, mis on mõeldud „suunama kõiki tegevusi omaenda vägivallapotentsiaali tugevdamise või vaenlase oma nõrgendamise poole“.

See, kuidas niisugust laadi afektidele allutatud indiviidid lahinguvälja sattumuslikkuse ruumis tegelikult toime tulevad, nõuab palju täpsemat kirjeldust. Näiteks tuleb vaagida isegi mõeldavat vastumeelsust tappa või saada tapetud riigi või rahvuse nimel. „See vastumeelsus,“ kinnitab Michael Geyer, „jäetakse üldiselt kahe silma vahele.“ „Sõdureid vastu tahtmist“ – vastandatult „vabatahtlikele sõdalastele“ – ei ole ajaloos veel uuritud.[24] Sellest, kuidas niisuguse tahtmatusega Esimese maailmasõja ajal ja järel tegeldi, võib saada aimu selle põhjal, kuidas suhtuti lahingušokki ja selle all kannatavatesse sõduritesse.[25] Vaimsed häired nagu nood, mida kutsus esile suurtükitule ja pideva surmaohu passiivne talumine Esimese maailmasõja läänerindel kaevikusõjas, olid ja on jäänud tabuks või vähemasti tõlgendati need ümber. Nii näiteks tõendasid sõjaväepsühhiaatrid, et „niinimetatud lahingušoki all kannatajad“ on altid „psühhosomaatilistele hüsteeriasümptomitele“, ning süüdistasid neid „(alateadlikus) põgenemises sõja eest haigusesse“. Selle seisundi psühholoogiliste põhjuste kaitsjad oletasid geneetilist eelsoodumust, sisemist kaitsemehhanismi sõjaväeteenistuse vastu, aga ka emotsionaalset ebastabiilsust.[26] Ei ole kahtlust, et „lahingušoki all kannatajatele“ süüks pandud sümptomite teke põhines niisuguste soospetsiifiliste iseloomujoonte repertuaaril, mida oli raske lepitada selliste mehelikkusekäsitustega, milles sõda nähakse eheda võimalusena mehelikke iseloomujooni realiseerida ja väljendada.

Räpased saladused

Selles kontekstis on huvitav ka oletus, et selle, kuidas hing reageerib välistele stiimulitele ja sisemistele protsessidele, määrab ära tahe. Sellesse, kuidas tahet saab nügida teisendama sõjas kogetud „väliseid stiimuleid“ sisemisteks protsessideks, mida kogetakse positiivsete või jaatavate või erutavatena, saab heita pilgu sõjajõhkrustega seostuvate praktikate kaudu, millest kahtlemata teatakse, kuid mida laialdaselt peetakse tabuks.

Joanna Bourke kirjeldab tosinatel lahinguväljadel täheldatud tapmisrituaale, mis paistavad lausa karnevalilikud ning mida sõdurid kogesid tujutõstvatena. Tema hinnangul „need aitasid luua individuaalset identiteeti sõdalasena, kes on tõmmatud võitlusse elu ja surma peale, ning kindlustada grupisiseseid sidemeid – kamraadlust meeste vahel, keda vägivallateod lahutasid nii nende sõjaeelsest isiksusest kui ka tsiviilühiskonnast kodumaal“. Ametlikult sõjaväeametnikud keelasid liigagi hästi tuntud kombeid, nagu asjakohaste fotode tegemine ja jagamine või surnud vaenlase kehaosade ja laipadega rõvetsemine, samas aga niisugustest „lubatud üleastumistest“ mööda vaadates, sest arvati, et need on vajalikud „efektiivseks lahingusoorituseks“ kui märgid „lahingutõhususest“.[27] Mis annab tähenduse neile pealtnäha mõttetutele, justkui julmuse ülemäära väljendavatele tegevustele? Näib, et need aitavad edendada äärmiselt tabustatud, aga siiski kaheldamatut tõsiasja, et „luba tappa“ pakub ülimalt ahvatlevat ja erutavat võimalust ühe piiri ületamiseks. „Lahingu tapapalavikus oli tõik, et oma kaasinimeste mahanottimine võib äratada mitte ainult hirmu, vaid ka rahulolu,“ kirjutab Joanna Bourke, „see räpane saladus, mida ei söandatud pärast sõda välja ütelda, et võitlejatele jääks võimalus ilma õudust äratamata oma rahulikku tsiviilellu naasta.“[28] See tõstab küsimuse, milliseid hüvitusi oli vaja kindlustamaks, et need piiriületamiskogemused jääksid saladusse, ning kas nad avaldasid siiski mingit mõju, nii et need hõlmati võimalike tegutsemisviiside repertuaari.

Vaimustus, millega osa elanikkonnast (ja kindlasti ka naistest) sõja puhkemist tervitas, näikse osaliselt johtuvat vabanemiseufooriast, mida kandis vaimustus normide ja piiride vägivaldsest ületamisest. „Räägiti „meeste vabadusest“, keda ei peaks hoidma tagasi mingid naised ega moraalne süü, kui eesmärgiks ju oligi panna „inimesed värisema“:[29] „Viimaks ometi sealpool head ja kurja! Lõpuks ometi inimlik, ebainimlik, üleinimlik.““[30]

Sõjalise vägivalla esteetika erootilise laengu tugevus ilmneb ohjeldamatu maskuliinsuse kultustest, kus vägivalda kujutati orgiastilise rahulduse tõelise kliimaksina. Nii näiteks tsiteerib Hans Mommsen Ernst von Salomoni, kes kirjeldab oma osalemist lahingutes järgmiselt: „Relv värises mu põlvede vahel nagu loom … Eks tundunud, nagu tajuksin ma püssi vappuvate metallosade kaudu tema kuulide sisenemist soojadesse, elavatesse inimkehadesse? Saatanlik mulje, nagu oleksin ma relvaga üheks saanud. … Siia kaootilise massi sisse, siia on rajatud värav, kes sellest läbi läheb, saab armu osaliseks.“[31] Ja teises lõigus: „Relv hakkas perutama ja põikles nagu kala; ma hoidsin teda tugevasti ja õrnalt käes ja pigistasin tema võbelevad küljed oma põlvede vahele ja kihutasin ühe lindi teise järel lõpuni läbi.“[32]

Selles näites muundub tapmisvõimu realiseerimine relva abil ise seksuaalaktiks, nii et mingi lisanduv seksuaalne ihaldusobjekt näib sama hästi kui liigsena. „Ülem oli üpris rahul, ja me pidime koguni mingi tasu saama. Võib-olla Raudristi koos sellega. Ja siis on siin noori tüdrukuid, keda on kena defloreerida.“[33]

Peatüki „Sõda haarab kõiki“ alapeatükis „Sugu“ kinnitab Roger Chickering: „Tundus enesestmõistetav, et võitlusrindel, meheliku agressiivsuse valitsusalal on vaja institutsionaalset väljundit meeste sugutungidele.“[34] Sellega osutab ta narratiivile, mis tõmbab sirgjoone meheliku agressiivsuse ja maskuliinse „sugutungi“ vahele.[35] Enesestmõistetavus, millega seda narratiivi esitatakse, annab mõista, et see seos on meheliku seksuaalse vägivallaharjumuse vältimatu omadus, millest igaüks teab, ilma et peaks sellest rääkima – või ohvrite puhul, ilma et suudaks sellest rääkida.

Oma laiahaardelises uurimuses Esimese maailmasõja sündmustest Belgias väidavad John Horne ja Alan Kramer: „Vägistamised olid levinud üsna laialt, kuid nende koguarvu on selle kuriteo registreerimise raskusega arvestades võimatu kindlaks teha.“[36] Milles see raskus siis seisneb? Esiteks ollakse ilmselt vaikimisi ühel nõul, et erinevalt muudest vägivallategudest paiknevad vägivaldsed seksuaalkuriteod liitekohas sõjaliste tegude ja ka tsiviilelus praktiseeritavate tegude vahel: „Sõda on puhk, kus vägistamisstsenaariumid lahknevad individualistlikust õiguslikust ja psühhiaatrilisest kaanonist ja sisenevad täielikult igapäevasesse massikultuuri.“[37] Ja nõnda märgib liitlaste uurimiskomisjon oma aruannetes, mida autorid tsiteerivad: „Kõik liitlasvägede komisjonid leidsid, et vägistamised olid aset leidnud „senikuulmatu sagedusega“, nagu prantslased väljendusid. Nad ei olnud aga kindlad, kuidas seda seletada. Nad leidsid, et see on vähem kui muud „jõhkruste“ tüübid seotud sakslaste süstemaatilise terrori poliitikaga, nagu nad seda nimetasid, ja paigutasid selle sõjakuritegude spektri individualistlikku serva“.[38]

Teiselt poolt osutab see narratiiv ohvri rollile niisuguste tegude saladuses ja isegi tabuna pidamises: „Ohvrite häbitunde tõttu kiputi juhtumeid tegelikust vähem registreerima. … Nagu Belgia komisjon märkis, „perekonnad loomulikult varjavad“ vägistamisjuhtumeid[39] (autori rõhutus). Niisugune „hoolivus“ seksuaalvägivalla „häbistatud“ ohvrite vastu on arusaadav üksnes juhul, kui neid tegusid endid peeti enesestmõistetavaks ja vältimatuks ning eeldati, et vastutust nende toimumise eest jagavad ka ohvrid.

NAISABIJÕUD:

Meie, relvajõudude rõõmuks
värvatud armeehoorad,
keerame nüüd teile selja
nagu leemuribrigaad.
Ohverdanud kangelasliku iha,
nakatatud teie vaprusest,
õitsevad roosid meie põskedel
ja süüfilis meie veres.[40]

Selleks et sõjas toimuva seksuaalvägivalla registreerimine võimalikuks saaks, on hädavajalik teha lõpp sellele enesestmõistetavuse ja vältimatuse ja jagatud vastutuse narratiivile ning võtta selle asemel omaks perspektiiv, mis vaatleb, kus, millal ja kuidas mehed ja naised sõjas omavahel kohtuvad,[41] millised on meeste ja naiste positsioonid ning millised ettekujutused seksuaalsest kättesaadavusest vastandatuna seksuaalsele enesemääramisele determineerivad sõjas osalejate hoiakuid.

Soostereotüübid funktsioneerivad teatava sotsiaalse korra kindlustamise nimel. Need kuuluvad sotsiaalse teadmise süvastruktuuridesse, kus talletatakse seda, mis on igapäevane ja eeldatavalt loomulik – läbi uurimata asjaolusid, mida „teatakse“ vaistlikult, kuid mille üle harva mõtiskletakse, rääkimata nende küsimuse alla seadmisest. Nende kõhklematult õigeks peetavate asjaolude arvele tuleb panna roll, mida vägivald mängib sotsiaalsete suhete ja antud juhul eriti sugudevaheliste suhete struktureerimisel.

Sellel taustal võib seksuaalse vägivalla toimepanemist – olgu see siis sattumuslikult sõltuv mingist võimaluseruumist või spetsiifiliselt lõimitud lahingoperatsioonidesse – mõista kui vahendit enda positsioneerimiseks alistatud ohvrist või vaenlasest üle olevana. See pole ei enesestmõistetav ega välditav ega ka kirjeldamatu – seda saab kirjeldada ja välja uurida kui järeleproovitud ja usaldusväärset vahendit teatud eesmärgi saavutamiseks.

Tõlkinud T. P.

Gaby Zipfel, „Endlich einmal jenseits von Gut und Böse!“ Eurozine, 25.05.2014. https://www.eurozine.com/endlich-einmal-jenseits-von-gut-und-bose/.

Gaby Zipfel (1951–2021) oli saksa ajakirjanik ja sotsiaalteadlane, Hamburgi ajakirja Mittelweg 36 pikaaegne toimetaja ning kultuuriajakirjade võrgustiku Eurozine üks asutajatest. Tema peamine uurimisteema oli naistevastane vägivald, eriti sõdades.

[1] G. Krumeich, Kriegsgeschichte im Wandel. Rmt-s: „Keiner fühlt sich hier mehr als Mensch…“ Erlebnis und Wirkung des Ersten Weltkriegs. Toim. G. Hirschfeld, G. Krumeich, I. Renz. Essen, 1993, lk 11. Kõik selle üllitise tekstid on täies mahus kättesaadavad: www.erster-weltkrieg.clio-online.de/portal/alias__Rainbow/lang__de/tabID__40208180/DesktopDefault.aspx.

[2] W. J. Mommsen, Der Erste Weltkrieg und die Krise Europas. Rmt-s: „Keiner fühlt sich hier mehr als Mensch…“, lk 27.

[3] K. Hagemann, Vorwort. Rmt-s: Lands-knechte, Soldatenfrauen und Nationalkrieger: Militär, Krieg und Geschlechterordnung im historischen Wandel. Toim. K. Hagemann, R. Pröve. Frankfurt, 1998, lk 17.

[4] Selle kohta vrd: B. Kundrus, Kriegerfrauen: Familienpolitik und Geschlechterverhältnisse im Ersten und Zweiten Weltkrieg. Göttingen, 1995.

[5] Selle kohta vrd: B. Schönberger, Mütterliche Heldinnen und abenteuerlustige Mädchen: Rotkreuz-Schwestern und Etappenhelferinnen im Ersten Weltkrieg. Rmt-s: Heimat-Front: Militär und Geschlechterverhältnissen im Zeitalter der Weltkriege, lk 108–127.

[6] U. Daniel, Der Krieg der Frauen 1914–1918: Zur Innenansicht des ersten Weltkriegs in Deutschland. Rmt-s: „Keiner fühlt sich hier mehr als Mensch…“ Erlebnis und Wirkung des Ersten Weltkriegs, lk 132.

[7] J. W. Mommsen, Der Erste Weltkrieg und die Krise Europas, lk 26.

[8] Nagu näiteks Christa Hämmerle hiljuti ilmunud raamatus „Heimat/Front: Geschlechtergeschichte/n des ersten Weltkriegs in Österreich Ungarn“ (Viin; Köln, 2014).

[9] W. J. Mommsen, Der Erste Weltkrieg und die Krise Europas.

[10] Nii kirjeldab Dorothee Wierling oma raamatus „Eine Familie im Krieg: Leben, Sterben und Schreiben 1914–1918“ (Göttingen, 2013), kui jõuliselt Lilly Braun „motiveeris“ oma poega sõtta minema, kusjuures on huvitav, et isa oli see, kes püüdis kui mitte lausa veenda oma poega seda mitte tegema, siis vähemalt kaitsta teda kõige drastilisemate kogemuste eest. Regina Schulte kirjeldab essees „Käthe Kollwitz’ Opfer“ kõrget hinda, mis Kollwitzil oma poja ohverdamise näol tuli maksta enda portreteerimise eest „kangelase emana“. Vt rmt-s: R. Schulte, Die verkehrte Welt des Krieges: Studien zu Geschlecht, Religion und Tod. Frankfurt, 1998.

[11] W. J. Mommsen, Der Erste Weltkrieg und die Krise Europas, lk 26.

[12] Selle kohta vrd: U. Daniel, Arbeiterfrauen in der Kriegsgesellschaft: Beruf, Familie und Politik im Ersten Weltkrieg. Göttingen, 1989.

[13] Selle kohta vrd: B. Kundrus, Kriegerfrauen: Familienpolitik und Geschlechterverhältnisse im Ersten und Zweiten Weltkrieg. Göttingen, 1995.

[14] C. Hämmerle, Heimat/Front: Geschlechtergeschichte/n des ersten Weltkriegs in Österreich Ungarn; ptk Seelisch gebrochen, körperlich ein Wrack…, lk 27–54.

[15] Selle kohta vrd: R. Schulte, Die verkehrte Welt des Krieges; K. Hagemann, Heldenmütter, Kriegerbräute und Amazonen: Entwürfe ‘patriotischer’ Weiblichkeit zur Zeit der Freiheitskriege. Rmt-s: Militär und Gesellschaft im 19. und 20. Jahrhundert. Toim. U. Frevert. Stuttgart, 1997, lk 174–200; D. Wierling, Eine Familie im Krieg.

[16] K. Kraus, Die letzten Tage der Menschheit. Bühnenfassung des Autors. Toim E. Früh. Berliin, 1992, lk 35. Saksakeelne originaal kõlab: „Aber der Krieg is Krieg, und da muß man so manches, was man früher nur gewollt hätt.“

[17] Nicoletta F. Gullace kirjeldab põhjalikult, kuidas soopõhist propagandat edukalt rakendati, oma artiklites: Sexual Violence and Family Honor: British Propaganda and International Law during the First World War. American Historical Review, 1997, kd 102, nr 3, lk 714–747; ja War Crimes or Atrocity Stories? Anglo-American Narratives of Truth and Deception in the Aftermath of World War I. Rmt-s: Sexual Violence in Conflict Zones: From the Ancient World to the Era of Human Rights. Toim. E. D. Heineman. Philadelphia, 2011, lk 105–121.

[18] Vrd nt A. Reimann, Wenn Soldaten vom Töten schreiben-Zur soldatischen Semantik in Deutschland und England, 1914–1918. Rmt-s: Massenhaftes Töten: Kriege und Genozide im 20. Jahrhundert. Toim. P. Gleichmann, T. Kühne. Essen, 2004.

[19] M. Geyer, Eine Kriegsgeschichte, die vom Tod spricht. Mittelweg 36, 1995, nr 2, lk 57.

[20] Selle kohta vrd: F. J. Barrett, Die Konstruktion hegemonialer Männlichkeit in Organisationen: Das Beispiel der US-Marine. Rmt-s: Soziale Konstruktionen: Militär und Geschlechterverhältnisse. Toim. C. Eifler, R. Seifert. Münster, 1999, lk 71–93; U. Bröckling, Schlachtfeldforschung: Die Soziologie im Krieg. Rmt-s: Schlachtfelder: Codierung von Gewalt im medialen Wandel. Toim. S. Martus, M. Münkler, W. Röcke. Berliin, 2003.

[21] Elaine Scarry osutab, kui intensiivselt seab selle sõja ja võistluse vahelise konnotatsiooni katkemine küsimuse alla sõja väljakuulutatud mõtte ja eesmärgi; seda küsimust ei ole siin võimalik üksikasjalikult käsitleda. E. Scarry, The Body in Pain: The Making and Unmaking of the World. Uustrükk, Oxford, 1987.

[22] J. Bourke, The Killing Frenzy: Wartime Narratives of Enemy Action. Rmt-s: No Man’s Land of Violence: Extreme Wars in the 20th Century. Toim. A. Lüdtke, B. Weisbrod. Göttingen, 2006, lk 123.

[23] Selle kohta vt üksikasjalikumalt: G. Zipfel, Ausnahmezustand Krieg? Anmerkungen zu soldatischer Männlichkeit, sexueller Gewalt und militärischer Einhegung. Rmt-s: Krieg und Geschlecht: Sexuelle Gewalt im Krieg und Sex-Zwangsarbeit in NS-Konzentrationslagern. Toim. I. Eschbeach, R. Mühlhäuser. Berliin, 2008.

[24] M. Geyer, Eine Kriegsgeschichte, die vom Tod spricht, lk 64.

[25] Selle kohta vrd: J. Crouthamel, ‘Hysterische Männer’? Traumatiserte Veteranen des Ersten Weltkrieges und ihr Kampf um Anerkennung im ‘Dritten Reich’; ja P. Rau, Von Verdun nach Grafeneck: Die psychisch kranken Veteranen des Ersten Weltkrieges als Opfer der nationalsozialistischen Krankenmordaktion T4. Mõlemad rmt-s: Krieg und Psychiatrie 1914–1950. Toim. B. Quinkert, P. Rauh, U. Winkler. Göttingen, 2010.

[26] B. Quinkert, Einleitung. Sealsamas, lk 14.

[27] J. Bourke, The Killing Frenzy, lk 123.

[28] Sealsamas, lk 125.

[29] T. Kühne, Massen-Töten: Diskurse und Praktiken der kriegerischen und genozidalen Gewalt im 20. Jahrhundert. Rmt-s: Massenhaftes Töten: Kriege und Genozide im 20. Jahrhundert. Toim. P. Gleichmann, T. Kühne. Essen, 2004, lk 41.

[30] Vlj-st: Der Weiße Ritter: Zeitschrift des jungen Deutschland, 1923, nr 86, tsit: T. Kühne, Massen-Töten.

[31] E. von Salomon, Die Geächteten. Güters-loh. 1930, lk 114, tsit: H. Mommsen, Militär und zivile Militarisierung in Deutschland 1914 bis 1918. Rmt-s: Militär und Gesellschaft im 19. und 20. Jahrhundert, lk 271.

[32] Sealsamas, lk 141 jj.

[33] K. Kraus, Die letzten Tage der Menschheit: Tragödie in fünf Akten mit Vorspiel und Epilog. Berliin, 1986, V vaatus, 6. stseen.

[34] R. Chickering, Imperial Germany and the Great War, 1914–1918. Cambridge, 1998, lk 118.

[35]?Seksuaalsuse ja v?givalla suhte kohta vrd:  Seksuaalsuse ja vägivalla suhte kohta vrd: G. Zipfel, Sexualität und Gewalt. Rmt-s: Gewalt: Ein interdisziplinäres Handbuch. Toim. C. Gudehus, M. Christ. Stuttgart, 2013, lk 83–90.

[36] J. Horne, A. Kramer, German Atrocities, 1914: A History of Denial. New Haven, 2001, lk 75.

[37] J. Bourke, Rape: A History from 1860 to the Present. London, 2007, lk 386.

[38] J. Horne, A. Kramer, German Atrocities, 1914, lk 196.

[39] Sealsamas.

[40] K. Kraus, Die letzten Tage der Menschheit, 1992, lk 221. Saksakeelne originaal kõlab: „DIE WEIBLICHEN HILFSKRÄFTE: Wir, die Wehrmacht zu entzücken, / eingerückte Heereshuren, / kehren nunmehr euch den Rücken / als Brigade der Lemuren. //Opfernd heldisches Verlangen, / angesteckt von eurem Mute, / Rosen blühn uns auf den Wangen / Und die Syphilis im Blute.“

[41] Niisugused kirjutised nagu L. M. Toddi „‘The Soldier’s Wife who ran away with the Russian’: Sexual Infidelities in World War I Germany“ (Central European History, 2011, kd 44, lk 257–278) pakuvad huvitavaid sissevaateid tingimustesse, milles naised ja mehed sõjas vastamisi seisavad, ning sellesse, kuidas ühiskond nendele kohtumistele reageerib.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk