Kirves

TOOMAS RAUDAM

Ta tõstis kirve üles, hoidis hetke ja lõi. Kirves sähvatas õhus. Paari meetri kaugusel paku kõrval nokkiv pruun kana tõstis pea, kõõritas, kuulatas ja jätkas siis noka nagu nüri noaga vastu maad tagumist. Oli ka hetki, kus noka vahel midagi oli, aga need hetked olid harvad, suurema osa ajast jäi nokk tühjaks, aga töö, tühi töö jätkus. Hetked olid sama harvad kui puu tabamine sinna, kust kirves ühe hoobiga puu katki tegi, punkti, mis ei pruukinud asuda keskel, vaid hoopis kuskil ääres, aga oli ometi sõlm, kus puu sooned kiira-käära kokku jooksid, kui sinna paugu panid, vajus ka kõige jämedam känd kokku, kragises pooleks ja siis oli juba kergem lahku löönud pooli veel kord pooleks ja pooleks ja pooleks lüüa. Kui puu oli jäme, võis seda korda viis teha, ahju jaoks parajaks teha ja mida peenem puu oli, seda paremini ta tuule käes kuivas; vahel lõi halvasti sihitud tera puu küljest vaid killu ja siis pidi ta ennast mõttes kiruma ja kanaga võrdlema. Mis mees ma olen, kui ma puulegi pihta ei saa? Kana, kes tema poolvalju kirumist pealt ei kuulnud, sabistas tiibadega, tõstis oma läikivate sulgedega rasvunud kere millimeetri jagu õhku ja pääses nõnda tema suunas visatud halu eest, aga ei teinud sellest välja, vaid sammus vapra sõjamehena lõhkujale lähemale ja kaksas tema pinguldunud, uueks löögiks ette valmistuva talla alt uue liivatera või vähema ussi või tühja, kuid ennasttäis nokatäie.

Puid oli palju, neid tuli eest ära lõhkuda ja riita laduda ja riidast kevadel, kui maa sulama hakkas ja riit hääletult, surmaeelse ohkega, mida keegi kuulnud, ümber vajus, kuuri tassida ja seal jälle uuesti riita laduda, ja kui seda ei teinud või raiumine liiga kaua aega võttis, hakkas naaber, kelle ukse ees oli vaid pisike pragu, kust ta ennast läbi pidi pressima, hädaldama ja ta hädaldas nii peene häälega ja pidevalt, et see hakkas närvidele, nii et parem oli töö kiiresti ära teha ja selle jaoks oli parem puud kirvega täpselt soonepõimiku hargnemiskohta tabada ja nii vähe kui võimalik mööda lüüa.

Puud olid tulnud paari nädala eest. Ta oli hommikul suure kolina peale üles ärganud, aknast välja vaadanud ja näinud kaht nägu. Üks oli isa nägu, tervisest pakatav, elurõõmus, põsed punetamas, suu ja üles tõstetud käsi jagamas käsklusi autojuhile, kes kallurit kaht maja lahutavasse kitsasse renni tagurdas, kabiinist välja hüppas, luugi kahe otsustava randmelükkega lahti tegi, tagasi kabiini ronis ja nupule vajutas (kohe rooli all, suur lame nööp, pruun nagu kana), ja kasti eesserv liikus hülssidel üles ja puude kukkumine oli suur ragin, mis sarnanes kõue mürinaga, mille kohta öeldi, et vanapagan sööb silku. Teine nägu oli naabri nägu. Isaga võrreldes oli see nagu püha asja – elu, rõõmu, elurõõmu – mõnitus: huuled tahtejõuliselt sissepoole imatud, nina sirge nagu sigar (millest ta kuulnudki polnud), iseloomu asemel kalender, kus olid kirjas kõik naabri aiast kostvad naerud ja šampanjakorgi paugud, laulud ja lustimised; ta oli kaktus, aga isa oli, ei, mitte roos (mis teda küll nimepidi nimetas), vaid pujeng, mis kasvas vanaema akna all ja mille sisse poisi isa oma nina alati torkas ja kohe käe tasku pistis ja sealt väikese taskupeegli võttis ja nakatavalt – üle õue, üle hoovi – naerma puhkes. Sinna kalendrisse torkas Kalender ka kuupäeva, kui puud pidid lõhutud olema ja riita laotud saama (nii tapeti Auschwitzis juute).

Kuid need puud polnud need puud, mille ees ta nüüd seisis, kirves pea kohale tõstetud. Vaid kana oli sama. Kana ei peljanud ei kirvest ega ka suure kettaga elektrisaagi, mille juhe oli kokku rullitult sae kõrval, ta võis olla hulljulge (hull nagu Ennu) ja mitte ainult ei võinud, vaid ka oli hulljulge, pistis pea kiljuva seatera alla ja noppis sealt tera, kui just isa talle jalaga tagumikku ei andnud. Ta võis muidugi ka kurt olla, ta oli juba nii vana, et tema liha enam süüa ei kõlvanud ja sellega koos võis ka kuulmine kaduda, kui kanadel üldse midagi kuulmisetaolist harja all oli. Ka seda ei tea, kui vanaks kanad elavad, kui neil elada lastaks, aga tunne on, et kana on ajast, kui rohkem naerdi, ja ehk ka nuteti ja raamatutest polnud lehti välja rebitud ja rongiga sai ka nii sõita, et kohe Siber ja Stalin meelde ei tulnud. Mis siis saaks, kui ta Pika Hermanni tühja lipuvardasse laual, kohe lambi kõrval, riputaks kana? Mida naaber siis ütleks? Kuhu kirja paneks, kuhu liigsest lustist teataks?

Need puud, kahe nädala eest veel pikad palgid, otse metsast toodud, mille ees ta seisis, kirves pea kohal, trammis keha all, jalad harkis (või muidu võisid jalga lüüa, linnapoisid ei teadnud, tema teadis), oli isa elektrisaega poolemeetristeks või veidi pikemateks tükkideks saaginud, see ei võtnud kauem aega kui kaks näokrimpsutust naabri näol ja kümme jõudu’t, mida isa küll tähele pani (saag oli teraga õue poole, kuur jäi selja taha), aga ei vastanud, vaid pistis selle asemel saest vaba, vasaku käe sõrme kõrva – ei kuule, mis sa seal mögised! Kui see aeg läbi sai – paar päeva – oli tema kord. Tema ja kirve kord, sest saagima ta ei saanud. Pärast seda, kui isa sae välja laenas ja laenaja, ukrainlane Šabunin, keda hüüti Sapuks ja Punniks (vahel ka vähe rõvedamalt, tal oli viis lokkispäist ja naerusuist põngerjat), kui saehädas Šabunin pärast viimast küsimist käest ilma oli jäänud, ei lasknud isa poissi enam sae juurde, taris ise puid peale ja nühkis salaja läikival kettal noid kohti, kus võinuks ukraina veri peidus olla. Šabunin on ka naaber, aga parem naaber, sest kuigi ei osanud eesti keelt, jäi ta tänaval isa ette seisma ja tegi kätega samasuguseid suuri vihisevaid ringe, kui saagi laenuks küsideski, aga oli ikka vahe sees, kas küsida saagi või paluda ringitamisega vabandust selle eest, et ta on venelane, kuigi on ukrainlane ja ukrainlased saavad paremini aru valust, mida üks rahvas teisele on teinud, pealegi on tema isa olnud tsaariarmee ohvitser ja kadett, ega ta muidu poleks teadnud, mis oli juhtunud ja aimanud (ja selle peale kohe heatahtlikult, laialt üle laia päevalillenäo muianud), miks kirvehoidja poisike, põlvepikkune nagamann kana lipuvardasse igatseb riputada.

Ta kuulis teda enne, kui nägi. Ta nõretas higist ja pidi käega otsaesist pühkima (ja ei saanud seetõttu mõelda, mõtlemine pani peast plehku), kui kuulis Herne Ennu tulekut. Ennu oli pühaku poeg. Ennu ema oli usklik ja kõik imestasid, kui ta käima peale sai, ainult vanaisa irvitas, irvitas isegi kaine peaga, kuigi need korrad, kui ta kaine oli, olid sama harvad kui kana täisnokk või puu täistabamus. Ennu isa nimi oli Hernes, vaid korra oli õuerahvas teda näinud, ta oli väga rikas ja väga usklik, sõitis autoga ette, astus autost välja ja külvas Ennu üle ameerika mänguasjadega, armastas ameerika armastusega, mis oli pehme nagu mängukaru ja helde nagu jumal, keda Ennu ema koos oma emaga baptisti palvemajas kummardamas käisid. Ennu ema oli erakordselt malbe, tal oli oma isa ja sünnitajaga pidev ühendus, mida ta ise ilmselt nautis. Tema ümarad põsed läikisid nagu lihavõttemunal ja tema munarinnad jooksid veel enne last rammusat lehmapiima, nagu need, kes olid näinud (paar akna taga piiluvat poisikest, ja vanaisa), teadsid rääkida, rohkem rääkisid kui tegelikult teadsid (vanaisa välja arvatud). Vanaisa käisid usuvennad regulaarselt peksmas, uskmatus ja alkohol pidid tema verest sel moel kaduma. Ka Ennu isale pakkus Ennu ema piima, aga too ei tahtnud, nööpis lahti tehtud nööbid tagasi kinni ja küsis hoopis, kas vanaisa on ennast muutnud, ja kui ei olnud (ema valetada ei osanud), pööras ennast kannalt ringi, kõndis tagasi uhke auto juurde (vana Mersu) ja rohkem teda enam ei nähtud. Vanaisa suri puukuuri all nälga. Tuppa teda ei lastud ja süüa ei antud. Ta oli nii kõhn, et surma tuvastama tulnud arst, kiilakas veterinaar vaatas temast läbi ja ei olekski teda näinud, kui tütar poleks öelnud, et too tume laik põrandal on tema isa.

Ennuga oli see imelik lugu, et ta oli väga lahke ja siiras. Tal oleks nagu kogu aeg vaim peal olnud. Seda oli rohkem, kui usuhullud välja kannatasid. Ka nende hulgas leidus silmakirjalikke, neid, kes pingist karjatades veel enne jutluse lõppu üles hüppasid, sest Jumal oli neid puudutanud, käsivarrest näpistanud, sinine plekk nagu pitser nahal, ja isegi kui see tõsi oli, kadus usk kohe, kui Ennule silma vaatasid ja said aru, et armastus on ainult Ameerikas ning et usutunnistuseks peab olema ette näidata vanaisa laip kuuri all, ei midagi vähemat kui puruks pekstud ribid ja selgroo külge kinni kasvanud õõnes magu.

Ta teadis, et täna midagi juhtub. Oleks ta kõike seda teadnud, mis ta teadis, teadmata tajus, poleks ta enam elada tahtnud – igavus tapab teadja koos teadmisega. Aga Teadmine teravdas kuulmist. Ta kuulis sajakilose lihakäntsaka samme, iga samm tabamas trotuaaritriipu, vajutamas põhja iga munakivipedaali (Ennu oli autohull, ja ka hull).

Ennu maja ja ema maja ja vanaema maja, vanaema, kes oli ema ema, kel polnud meest ja kes oli selles süüdi, et mehed maa pealt kaduma hakkasid, too maja oli pigem hurtsik, seinad lagunesid, trepp ei kandnud, kandis pärast vanaisa surma veel vähem ja seda mitte seepärast, et ainsa mehe käega treppi taotud naelad kandnud poleks, vaid seepärast, et naela (ja trepi ja korstna ja kahe aasta taguse aknaraami sinise, rahva arvates jälestusväärse värvi) lein oli kättemaksuhimuline, parastav, põlastav. Tuli otsa, näis katusehari hõikavat. Kuur, kus oli maganud vanaisa ja kus Ennu nüüd oma öid pidi veetma (aga süüa talle toodi, et hommikuks kontidele kogunenud rasv õhtul välja peksta), seevastu nägi tükk maad kobedam välja; peldik oli ühine, aga seal istus tavaliselt vanaema ja kudus ja Ennu laskis häda maja taha tiiki, kuhu kudumisvarraste klõbin ära kostis ja kui see lakkas – Ennu kikitas kõrvu – jooksis Ennu ümber maja, püksid rebadel ja jõudis enamasti õigel ajal.

Majatagune tiik paistis Kalendri maja õuepoolsest aknast otse kätte. Iga kord, kui Kalender aknast mööda läks ja akna all lösutavale sohvale pikali heitis, sülitas ta oma rüvetatud pilgu suu kaudu puhtaks valge põhjaga siniste äärtega portselankaussi sohva peatsis. Sülg sisises vihaselt, püromaanlikult, kuid taltus hommikuks taltsaks tatiks. Tolle saatusliku päeva eelõhtul, kui kirves raieks õhku tõusis, pani ta ruudulisse kaustikusse kirja kuupäeva, mis polnud veel saabunud, aga oli homme ja kui temast endast, tühisest kitujast, ise tegija pidi saama.

Ta tõstis kirve pea kohale. Ta tahtis näha, tunda ja näha, kuidas löök välja näeb. Tõstis pilgu, kuid kukkus, kirves kukkus käest, kana kukkus kaagutama, pahaselt paanitsema, kuke kombel ühel jalal kirema. Las ma aitan sind üles, ütles keegi.

Ta vaatas, nägi ja ei näinud ka. Nägemise asemel sukeldus pilk troopikamerre, ahvide kädistamisse palmi otsas, sambasse, mille otsas seisis lopsakas naine, kroon peas nagu kuningannal, käes põlev tõrvik. Selliseid särke sai Ennu oma isalt, kes oli kolinud Ameerikasse ning üritas seal rajada uut kogukonda, kus vett – ja vette kastmist, usu vundamenti – asendas tuli. Need, kes sinna astusid, kõrvetamata ei pääsenud; elasid nähtamatu tule nähtamatute armidega edasi, ei olnud enam nii sünged, nagu suguvennad Eestis, nagu olid olnud Ennu ema ja Ennu ema ema (ja omal kombel ka vanaisa, isa asemel, keda polnud). Tuli oli värv ja värv oli maalitud riietele, mida usulahu liikmed kandsid ja neid isegi magamise ajaks seljast ei võtnud. Kirve ajal, kui kõik see juhtus (tema’p see rääkija on), oli ennekuulmatu, et keegi rõõmsalt riides käib. Kuid mis pole lubatud jumalale, on lubatud lollile. Ja loll ju Ennu oli – elu loll, naiste loll, meeste loll (viimaste lollitada, kui täpsustada, kõrist viina alla kallata). Ja mänguasjade loll – kas siis tark laps (Ennu oli siis viiene) tassib oma mänguasjad laiali, loobub sinisest kraanast, punasest autost, pruunist karust, kirevatest mänguklotsidest, kuhu on joonistatud Niagara juga, George Washington, Vabaduses sammas, King Kong, Tarzan; annab ära raamatu, mis polegi raamat, ainult kaaned, mille vahele on peidetud Kolumbuse reis, kolm laeva, Santa Maria, Pinta ja Niña ja kõigil on mastid ja purjed peal ja korvis on vahimadrus, kes hüüab, Land, ho, ja ei ole, et lapsed aru ei saaks, nad teavad kohe, mida see tähendab, võta vastu, kui pakutakse, loll pole see, kes võtab, vaid see, kes annab, loll saab kirikus ka peksa.

Ennu särkidele maalitud piltidest ei saanud aru isegi miilits Lepik, kes oli võtnud ette juurida laste ja noorte elust välja viimse kui ühe väärkäitumise, alates jalgrattaga kõnniteel sõitmisest, jalgrattaga valgustamata teel valgustuseta (kummi nühkiva dünamo ja lambita ja koostööd, valgust garanteeriva juhtmeta) sõitmisest, kiiruse ületamisest ehk uhamisest ja lõpetades pulga peal sõitmisega (tüdruk pluss pulk). Kui Lepik Ennut tänaval nägi, läksid tal silmad punni pähe, kuid trahvi tegemiseks sellest ei piisanud, torkas vaid parema käega (mis oli ühtlasi ka stoppkäsi, millega ta perutavaid rattaid taltsutada püüdis) Ennule kõhtu, kohta, kus ei saanud aru, mis seal õieti oli, kas õnn või vabadus või mõlemad korraga, aga jättis arreteerimise teiseks korraks. Millest see küll tuli, et ta juba mõne aasta pärast endal huuli värvis ja selle eest ühiskondliku hukkamõistu osaliseks sai? Soovitud või soovimatu osalise soovahetusega kaasnes nii töökohavahetus (santehnik) kui (loomulik) surm. Seitsmekümneviieselt seitsmekümneviiendal.

Ennut peksti iga jumala päev. Üks tõsine põhjus oli see, et ta oli paks, teine see, et ta jõi (nagu vanaisa), ja alles kolmandaks see, et ta andis, andis ära nii oma värvilised lelud kui ka hinge, olles avameelne, avatum kui jõeäärse palvemaja libedaks õlitatud uks, mis laskis sisse nii hiiri heinamaalt kui ka uusi ja vanu jõkke kastetuid, kõigil nahk ristimisjärgselt eluks ajaks niiske.

Ta võiks vähe õhukesem olla, ütles ema, ei mahu enam uksest sisse, peab ta sara alla saatma. Ja nii nad tegidki ja süüa ei andnud, andsid, aga vähe, aga see vähenegi ei aidanud, Ennu paisus nagu õhupall, mis võinuks iga hetk katki minna, hirmust, mida Ennu ei tundnud. Ema ta ei kartnud, samuti ka mitte vanaema, vanaisa mõrtsukaid. Aga värvilisust, vikerkaare värvides särke nad rikkuda ei tahtnud, kuna said ka ise Ameerikast pakke ja käisid punaste pearättidega ja uhkete voltseelikutega, mille all olid pitsidega puhvpüksid. Nad koorisid Ennu enne peksmist paljaks. Palvemajas käisid nad edasi, sest lootsid, et varsti saabub aeg, kus sundusliku leinamusta asemele astub sisemine must ja kui kõik on väliselt rõõmsad ja kirgastes riietes, aga sisemiselt suures mures maailma saatuse üle. Nagu Ameerikas, Herne-isal ja isas.

Ennu oli siis viisteist, kui ta maaslamajat üles üritas upitada. Ta nägi ka kirvest ja selle kõrval kana, pea mõtlikult küljele pööratud, justkui kaalutlemas, kas neelata alla meetripikkune kandilise konnapeaga vihmauss või otsida midagi suupärasemat, seeditavamat.

„Mis sa siin teed?“ küsis Ennu. Ennu oli tõmmu, aga nägu oli tal peas vanaisa oma, paksudest neegripõskedest hoolimata kiilusarnane. Teda hüüti vaheldumisi nii Lumumbaks kui Luiks (Louis Armstrongi järgi).

„Puhkan.“

„Ei puhka, ootad.“

„Mida?“

„Mind.“

„Sind, ei tea, mis hea pärast?“

„Ei tea. Mina ka ei tea. Lähen koju. Enne ei lähe, kui sa maast lahti oled saanud. Maha ei tohi jääda. Võid ära surra. Anna käsi.“

Lihakäntsakast, Hernest, Ennust sirutusid välja sõnnikuhargi harud, Ennu mustade küünealustega sõrmed, nagu pikad lihavardad.

„Ei anna. Anna kirves.“

Tuima ükskõiksusega ulatas Ennu kirve. Kirves oli raske.

„Raske,“ ütles Ennu. „Kirves on raske. Kuidas sa jõuad?“

„Olen tugev. Võin viissada kilo korraga üles tõsta. Nagu Juri Vlassov.“

„Kas raamatu ka kirjutad?“

„Kust sa tead, et kirjutan. Oled ju loll.“

Teist nägu tegemata, justkui aru saamata, mis talle öeldi ja mille peale iga teine normaalne inimene võtaks ja lööks ütleja maha, raiuks kirve ninna, kostis Ennu:

„Seda ma ei tea. Vlassovit tean, ajalehest.“

„Sa ei oska ju lugeda.“

„Polegi vaja. Ema loeb vanaemale ette, ma kuulen pealt. Mille järgi siin lõhnab?“

Ennu nina nagu nina ikka, ainult augud olid suuremad, pigem võtmeaugud kui ninasõõrmed ja need augud hakkasid nüüd peas keerlema nagu propellerid, suunates ta sinna, kust hais tuli. Ta oli sunnitud välja ütlema, üles tunnistama ja tema hääl muutus seejuures veidralt kahetsevaks, lehepuruna kahisevaks:

„Veri.“

„Ei ole eesti veri,“ pressis Ennu ninast. See oligi nina, mis rääkis, mitte Ennu, mitte karbonaaditükk.

„Ukraina. Saag lõikas Šabuninil käe otsast. Saag on liiga suure kettaga, isa kardab, et tuleb välja, et nii suurt saagi ei tohi olla, tehakse trahvi või võetakse saag ära. Millega me siis saeme. Külm võtab talvel ära.“

„Ei ta võta midagist. Poete üheskoos vatiteki alla, ruumi jääb ülegi. Mitu teid on?“

„Isa, ema, vanaema, vanavanaema. Kokku neli.“

„Ja sina? Ennast ei loe?“

„Krt, läks meelest, viis.“

„Vanaisa?“

„Surnud … nagu sulgi.“

„Siis on kuus. Mina magan oma vanaisaga ühes voodis. Surnud annavad rohkem sooja.“

„Siis küll.“

„Mis sa must tahtsid. Ma sain kõmmutamisest aru. Kostsid kiriku ette ära. Kõvad kõmmud olid.“

„Need olid kellad, mitte kirvepaugud. Paugud nii kõvad ei ole. Kas sa oled ikka kaine?“

„Ei ole, Ennu olen, vanaisa olen. Kui ma purju jään, vajun kohe kodu poole kaldu, tõusen lauast üles, viltune nagu vitt, kaardu nagu kannikas …. nagu, nagu …“

Sõnad ei leidnud Ennut üles, seda juhtus, kui ta pikemalt rääkima jäi, kui sõnad ta purju tegid.

„Anna mulle tükk päikest.“

Ennu ehmatas ennast kaineks. Isegi selg, kodukaar tõmbas sirgeks.

„Ma raiun ta sinu küljest lahti. Näed neid halge?“

„Näen. Täpne töö. Täpsem kui täpne.“

„Heida siia pakule pikali, väike tükk särgisabast. Mis sul sellest, sul neid särke kodus tohhujaa ja bolše. Keegi ei näe, usu. Kirves.“

„Kirves.“

Kirves vihises alla nagu taevakivi. Ennust kukkus paku kõrvale tükk päikest. Ameerikat, vabadust. New Yorgi pilvelõhkujat, mille tippu kotkas endale pesa tegi.

Kana nokk oli täis paku alt välja kougitud sõrmejämedust vihmaussi, mille üht otsa jalahargi all hoides ta piinlikpunast, verekarva ussi nagu ragulkakummi pikaks venitas ja korraga alla kugistas.

„Ma tulen homme tagasi,“ ütles pakult tõusnud, särgisaba püksi pressiv Ennu. Suu vaikis, keha rääkis: „Kannatan keretäie ära. Mis hais see selline…“

Veel enne, kui ta öeldu öeldud sai, hakkasid tömbid jalad all liikuma, ja Ennu pani nurgataguse kodu poole leekima. Teel kohtas ta Kalendrit, kes, teeseldes suitsetamist, krõbiseva tikutoosi tasku torkas, uksepraost sisse puges ja ukse enda järel kaks korda lukku keeras.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk