Esimese vaatuse lõpp

Oktoober, 2021

REIN VEIDEMANN

Ilmunud Vikerkaares 1987, nr 12

Siinsete ridadega täitub „Vikerkaare“ esimene täisaastakäik. Teatrikeeles väljendudes lõpeb ajakirja elusolemise näitemängu esimene vaatus. Kõik ongi läinud, nagu ühe klassikalise draama esimeses vaatuses minema peab: antakse teada eellugu, tutvustatakse asjade praegust seisu, tegelaskonda ja sõlmub konflikt.

„Vikerkaare“ järjepidev lugeja võib õigusega täheldada (ja oma kirjades meile ongi seda mitmel juhul teinud), et meie eellukku kuulub 1960. aastate „Noorus“ nagu ka kogu varasem demokraatliku (noorsoo)ajakirjanduse traditsioon. Selle traditsiooni põhjaks omakorda on lugeja mõtlemisvõime usaldamine, loova suhtlemise võimaldamine, lugeja ühiskondliku ja kultuurilise — mis ju mingis plaanis on üks ja seesama — silmaringi avardamine, elutõe võimalikult täpne vahendamine ja käsitlemine ning lugejale inimliku seltsi pakkumine. Neid põhimõtteid oleme püüdnud meeles pidada; neist ei kavatse me taganeda tulevikuski, sest need suubuvad ajakirjanduse aususe mõistesse. Aga demokraatial ilma aususeta pole püsi, nagu ka vastupidi, ilma demokraatiata on raske loota aususele.

Mis puutub asjade praeguse seisu tutvustamisse, siis näiteks ilukirjanduse poole pealt on meil vahest õnnestunud rõhutada mitut potentsiaalset autorinime (Marina Tervonen, Merle Jääger, Valeria Poprjänik, Elo; Tõnu Trubetzky, Karl Martin Sinijärv, Kalju Soa, Tarmo Teder, Valentin Kuik jt), kes juba väljakujunenud noorte autorite (Indrek Hirv, Jaan Undusk, Indrek Kraas jt) kõrval võiksid enda kanda võtta eesti kirjanduse ülehomse. Aga oleme jätkuvalt tahtnud tõestada ka eesti tänase kirjanduse kindlust — Doris Kareva, Viivi Luige, Mari Vallisoo, Mihkel Muti, Mati Undi, Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli, Jaan Kaplinski, Mats Traadi, Jaak Jõerüüdi looming seda tunnistamas.

Näib siiski, et ajakirja ilmekamat osa on esindanud publitsistika. Seda seletab meie n-ö õigeaegne sünd. Meil polnud tarvis ümber häälestuda, uut mõtlemisviisi harjutada. See, mis paljudele kujutas endast nii sisemiste kui väliste tõkete ületamise julgust, sai meile enesestmõistetavaks. Kui lihtne ja õnnis on olla loomulik, nimetatagu seda naiivseks, reaalsuse mittearvestamiseks või kes teab veel milleks.

Inimestel, kel meie silmis on olnud öelda midagi põhimõttelist ja loomulikku olekut toetavat, on ikka avaldamisruumi. Ajakirjana on meil raske kujundada avalikku arvamust. See on päeva- ja nädalalehtede pärusmaa. Seda enam tahame olla avaliku arvamuse esindajad, seda enam tahame tekitada olukorra, et kujuneks süsteem, milles avalik arvamuski toimiks enesestmõistetavalt.

Kes on meie tegelaskond? Mõningaid kirjanikuhakatisi ja kirjanikke juba nimetasin. Peale nende oleme publitsistika poolel eelistanud sõnumi ja missiooniga autoreid. Mõnes teises ajas mõjuks autorite niisugune valik ühekülgselt, põhjustaks lugejais alaväärsust või muid tõrkeid. Aga praegune aeg on eriline. On valiku aeg. Ja õigete otsuste tegemiseks vajatakse tõepärast teadmist olude ja iseenda kohta. Janunetakse sisuliste, ideeliste liidrite järele. Loodan, et „Vikerkaarel“ on seni õnnestunud näidata, et meil Eestiski on nii ideid kui ideede liidreid. „Vikerkaare“ esimene aasta poleks olnud see, mis ta on, ilma Edgar Savisaare, Ülo Vooglaiu, Ülo Kaevatsi, Mikk Titma, Rein Ruutsoo, Linnar Priimäe, Mihhail Lotmani, Ants Juske, Jevgeni Golikovi, Siim Kallase, Jaak Alliku ja paljude teisteta. Ei saa öelda, et tegemist oleks mõne grupi või ainult ühe põlvkonna eneseavaldustega. Nimetatudki erinevad üksteisest vanuselt ja arvan, et paljudes probleemides võiksid nad vastastikku puhuti vihaseltki vaielda. Ometi, nende ja teiste publitsistide esinemine „Vikerkaare“ looga all on vähemasti ajakirja tegijatele andnud võimaluse kogeda sünergiat, ideede erilist kontsentratsiooni. Kui see veel lugejani jõudnud pole, siis ütleme: seesugust sünergiat taotleme edaspidigi.

Liikumine hakkab silma. Liikumise põhjaks on vastuolu ületamine. Vastuolud väljenduvad enamasti konfliktis. Olime mõni kuu ilmunud, kui jõudsime esimese konfliktini. Maruvihane telefonikõne tunnistas Lehte Hainsalu ülevaate kirjanike kongressist talumatult avalikuks. See suvi ja sügis on läinud Mati Hindi harjumatult avameelse esinemise klaarimise ja üleklaarimise tähe all. Ametkondlikke pisinääklemisi on olnud autorite ja teemade afišeerimise (mis jube mõiste iseenesest?!) pärast. Aga leiame, et see kõik kuulub asja juurde. Avalikustub ka ühiskonnas seni varjul olnud ideede polaarsus. Ega meiegi tallekesed ole ja sisekonfliktid tuleb ikka ise endal lahendada. Vigu ei tee vaid see, kes mitte midagi ei tee. Vigade hirmus tuleks ajakiri kohemaid seisma panna. See olekski tegelikult kõige lihtsam tegu. Paljudel mõlgub meeles peatada perestroikagi. Ainult nüüd peavad nad arvestama inertsiga, nagu peame meie päevast päeva võitlema seisakuaja inertsiga.

N-ö töiste konfliktide kõrval, mida juhtub paremateski peredes ja millest saadakse üle kompromisside abil, on tänaseks kujunemas põhikonflikt. See asub väljaspool ajakirja, ühiskonnas endas ja selle konflikti osalised on ühelt poolt ümberkorralduste vastased ning teiselt poolt demokraatliku sotsialismi pooldajad. Selles konfliktis ei saa teha kompromisse. Ehk Gustav Suitsu sõnadega:

Kas tunnete: väriseb maa!
Kas kuulete: kisendab veri!
Nüüd tuleb kas e i või j a a!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.

See meri on kallastest tõesti tõusnud. Rahvas on läinud liikvele. Aga seda ju olemegi tahtnud. Rahva tõelist osadust, otsustamisvõimet.

„Vikerkaare“ esimene vaatus päädib. Mida võiks üks toimetaja soovida tema juhatusel sündiva ajakirja lugejaile aasta lõpuks ja uue alguseks? Alfred Hitchcockit on kombeks oma õudusfilmid lõpetada „head-ööd“-sooviga. Kärna Ärni lõpetab aga oma pühapäevased esinemised armsa pöördumisega „noh, hääd aega siis“. Siinse etteaste loogikat järgides valin aga lõpusooviks „head vaheaega, vahehingamist“. Mõistagi, vaid järgmise numbrini.

Uus vaatus on tulekul ja lootkem, et konflikti areng kulgeb meile soodsalt, sest erinevalt näitemängust ei ole lõpplahendus ette teada.