Viies

P. I. FILIMONOV

„Pole midagi parata.“ Arst laiutas abitul ja samas kuidagi eleval ilmel käsi. „Mitu korda kontrollisin. Teised variandid on paraku välistatud.“

Miks paraku? Kas see nüüd tähendab midagi halba, midagi paratamatut, midagi sellist, millest mõeldagi oli õudne? Et kõik teised variandid, mis iganes need ka oleks, on paremad? Nagu perearst kunagi oli  Stassikule öelnud? Et ärge muretsege, need tõesti võivad olla leukeemia sümptomid. Hippokrates oleks tookord pidanud end kirstus ümber pöörama. Ja siis veel korra. Ja veel. Ja lõpuks ronima hauast välja ja tapma tolle punnissilmse perearsti ära.

„Ei tea, kas peab teid õnnitlema või kaasa tundma,“ jätkas arst. „Teil nimelt on viies veregrupp.“

„Kuidas palun?“

„Viies. Senitundmatu. Kõik tunnused näitavad, et olete mõnes mõttes unikaalne inimene. Mis mõttes täpsemalt – seda hakkamegi nüüd uurima.“

Ja umbes nendest sõnadest peale muutus Stassiku elu täielikult. Arusaadaval põhjusel ei tahtnud asja avastanud arst, et sellest saaksid teada tema kolleegid, ülemused, muudest kõrgemal seisvatest struktuuridest rääkimata. Ennekõike tahtis ta uurida, mille poolest Stassik siis eriline on, sest teisiti ei saanud ju olla. Ning uurima pidi seda salaja, et siis, kui materjal on koos, saaks juba pakkuda The Lancetile täispika artikli, äkki isegi tulla välja mingi monograafia moodi asjaga, mis hõlmaks kõiki erinevusi, tuvastatud patoloogiaid ja omadusi. Sel eesmärgil öeldi Stassiku perele (ta ise sai sellest teada alles hiljem, kui üldse saigi), et tegemist on haruldase verehaigusega, mis olevat ka nakkuslik, ja Stassik tuleb nüüd täielikult ühiskonnast isoleerida. Kuna Stassiku pere koosnes hetkel ainult õest ja vanadekodus resideerivast emast, kelle eest hoolitsemisega oli õel palju tegemist, siis keegi eriti vastu ei vaielnud. Ei tohi, siis ei tohi. Tugev mees, saab ise hakkama. Seda viimast õde arsti käest küll küsis, igaks juhuks. Ja kuulnud temalt ammu ette valmistatud vastust – „Ei-ei, surmaga lõppev see ei ole, ohtlik aga küll, eriti teistele!“ –, kehitas õlgu.

Stassik viidi üle arsti eramajja, kuskile Tiskresse. Kuidas arst kiirabitöötajatega kokku leppis, pole teada, kuid kõik nägi korralik, peaaegu et ametlik välja. Ta sõidutati kohale kiirabiautos, ta kõrval istus kogu aja üks punase habemega meessanitar ja hoidis ta kätt, vaadates talle ainiti otsa, endal pisar silmas. Stassik eriti aru ei saanud ja igaks juhuks üritas mitte liiga valjusti hingata ega kätt liigutada. Äkki inimesel on keegi lähedastest surnud. Või läks naine ära, nagu temalgi. Või nii.

„Kas te olete ikka täiesti kindel, et see viies grupp on reaalselt olemas?“ küsis Stassik doktor Mengele käest, kui too oli talle pikalt rääkinud, mis nüüd temaga täpsemalt toimuma hakkab. Jah, arsti nimeks oli tõesti Janar Mengele, ning ei paistnud, et see asjaolu teda häiriks. Arst oli umbes Stassiku eakaaslane, kuid ilmselt kasvatuse vahe, erinevad õppekeeled, erinev ajalootraditsioon – vahest ta ei teadnudki. Stassik ei hakanud rääkima ka, milleks inimest kurvastada. Nimi on nimi, ega nimi meest tee.

„Selles asi ongi,“ kordas doktor Mengele, püüdes Stassikule mitte silma vaadata. Kõik näitajad on liiga erinevad, liiga teistsugused, et oletada mingisuguse muu kõrvalekalde võimalust.

„Aga milles veregruppide erinevus üldse seisneb?“ uuris Stassik, kes kord nagu tahtnuks olla eriline, kord jälle justkui soovinuks selle elupöörde eest võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele põgeneda.

„See on keeruline, antigeenid, markerid, sa ei saa nagunii aru,“ üritas doktor Mengele Stassiku huvi tõrjuda, kuid too ei andnud alla.

„Kuidas te teate, et ei saa, äkki minuga on nüüd selline lugu, et ma saan kõigest aru? Kõigest. Hawking, Fermat… nimetage ise edasi,“ päris Stassik tähendusrikkal ilmel.

Polnud pääsu, doktor Mengele üritas Stassikule veregruppide vahe selgeks teha. Stassik noogutas ja tegi näo, et tohtri jutt on lasteaia tase.

„Ja millised antigeenid siis minul on?“ küsis ta improviseeritud loengu lõpuks.

„Selles asi ongi! Sul on – ütleme tinglikult – C-antigeen.“

„Ja mida nüüd selle C-ga saab pihta hakata?“

„See on kõige huvitavam. Uurime. Sisuliselt on kaks võimalust. Su veri on kas siis absoluutselt universaalne, mida saab kõikidele teistele üle kanda, või siis oled sa teises mõttes uunikum, nii et juhul kui sa ise vereülekannet vajad, ei aita sind sellel planeedil üldse mitte keegi!“ Doktor Mengele lausa säras rõõmust, kuid lisas siiski, veelgi säravamal ilmel: „Ega ka mingi tehisaine!“

Kumbki perspektiiv Stassikule eriti ei istunud, kuid nüüd ta juba arusaadaval kombel ei saanud enam midagi teha, teda valvati, temaga eksperimenteeriti, teda uuriti nagu rotti.

Järgmistel nädalatel süstiti talle sisse kõiki maailmas leiduvaid preparaate, anti süüa kõiki maailma toite – et vaadata, kuidas need mõjuvad ta vereloomele. Joodeti täis ja isegi toodi prostituute.

„Miks siis seda vaja on?“ küsis Stassik, rohkem põhimõttelisest protestist kui millestki muust. Prostituudid olid puhtad ja kontrollitud, seega vähemalt ses suhtes võis rahule jääda.

„Seksuaalne vahekord,“ seletas tohter, „on inimese puhul üks tugevamaid emotsionaalseid ilminguid. Ja kõik, mis meiega elus toimub, mõjub vereloomele ja selle iseloomule.“

Ja Stassik läks prostituutide juurde, saatjaks musklilise sanitari veidi kade pilk.

Möödus mõni nädal ja lagedale ilmusid doktor Mengele abikaasa ja ämm. Ilmselt ei saanud Mengele nende eest enam varjata, et toimub midagi erakorralist, ja vist hakkas ka raha katseteks otsa saama. Sest esialgu veel oli Mengele üritanud kuidagi oma palgatööd nende tulevase Nobeli katsetega (nagu ta neid nimetas) ühitada, kuid siis enam ei saanud, uued ideed tulid pähe kõige ootamatumal hetkel ja ta pidi keset tööpäeva opiruumist välja tormama, et tellida mingit järjekordset ainet, mida juba samal õhtul tuleks Stassikule sisse süstida.

„Mina saan asjast niimoodi aru, et sind vallandati,“ ütles Mengele naine, kõigi –  sanitaride ja muude medvendade juuresolekul, ilma igasuguse lugupidamiseta.

„Ei-ei, see ei ole see, see ei ole see,“ vuristas Mengele, kes tõepoolest oli just lahkumisavalduse sisse andnud. „See on tee meie tulevasele rikkusele ja mõnes mõttes ka kuulsusele. Sa ju tahad, Astridike, et su mehikesel oleks Nobel?“

Astridike. Mehike. Täpselt nii tohter ütles. Polnud midagi teha, naise juuresolekul hakkas ta millegipärast alati kasutama sellist kõnepruuki.

„Ja kust sa kuni selle Nobeli saamiseni kavatsed raha võtta?“ küsis naine. Naise ema seisis sõnatu etteheitena kõrval.

„Ära hakka, ära hakka!“ mõmises Mengele. „See on täiesti reaalne asi!“

Lõpuks ta rääkis naisele kõik ära. Naine omakorda rääkis oma emale ja see andis piduliku lubaduse, et jääb saladuse viimaseks teadjaks. Kuni The Lancetis avaldamiseni, raudselt. Tema auks peab ütlema, et oma lubaduse ta täitis. Mengele ise aga polnud kellelegi midagi lubanud, nii et tehniliselt võttes temalt aru nõuda ei saa.

Astridike oli muidu kuulus seltskonnadaam ja ilublogija. Iga nädal salvestas ta uue video, kus õpetas kõigile eakaaslastele ja üldse naistele (aga miks ka mitte meestele, tolerantne riik ju, eriti pärast Koloboki-vendade valitsusest lahkumist), milline meik on kõige parem õhtusel, milline päevasel, milline hommikusel ajal, millise huulepulgaga on sushi söömine kõige kohasem ja isegi – mõnikord ja enamasti platvormil OnlyFans – mis asi on see kurikuulus orgasm ja kuidas seda ometi imiteeridagi. Seega ei saa öelda, et leibkonna põhiliseks sissetulekuallikaks olnuks Mengele ise. Ei, nagu juba öeldud, kaasaegne pere, ilma igasuguste eelarvamusteta, uue ajastu musternäide.

Astrid reeglina uskus oma abikaasat, uskus ka seekord. „Sa tahad öelda, et sa vajad selleks raha, aga tööl käia ei saagi?“ täpsustas naine.

„Ressursse, ressursse,“ parandas vaikselt arst, kes tundis oma naist läbi ja lõhki. Selline olukord tähendas usaldust ja vastutust, ja seda Astrid ainult vajaski, lausa ihaldas.

„No siis sa saad aru, et ma pean umbes kolm korda rohkem pingutama, et meid – ja sinu tulevast Nobeli-patsienti – üleval pidada?“

Mengele noogutas. Ei saa öelda, et ta poleks oma naise videoblogi-pidamist pooldanud, kuid erilist entusiasmi seni ka avaldanud ei olnud. „Teeneka arsti naisele ei ole kohane tegeleda sellise nõiakunstiga,“ oli ta ikka pereringis poetanud. Selle peale tavaliselt viskas Astrid ta suunas taldriku või kruusi. Mõnikord tabas ka. Mõnikord kahtlustas Mengele, et ta naisel on kuidagi segatud veri, midagi lõunamaist pidi seal olema. Ämm ei tunnistanud. „Kõik on puhtad, kõik on puhtad. Kadunud Tõnu oli meil Võrumaalt pärit.“

„Näete siis!“ karjus Mengele võidurõõmsalt. Nüüd oli Astridi kord seda rõõmu tunda.

„Ja teeneka arsti naine saab oma nõiakunstiga“ – siinkohal joonistas ta õhus sõrmedega jutumärgid, et kõik saaksid viitest ikka õigesti aru – „edasi minna?“

„Ei nojah, no mis ma saan siin öelda, kui see sulle tõesti raha sisse toob.“

„Mitte ainult mulle, kallis Janar, mitte ainult mulle. Sellest rahast, kui ma juba kord oskan seda teenida, saab ka sinu uuringute maksumuse katta. Nii et ole palun tänulik ja saa lõpuks aru, kuidas nüüd lood on.“

Mengele oli tänulik ja sai jah aru, kuidas nüüd lood olid. Aga siis selgus, et mitte lõpuni. Sest paari nädala möödudes (katsed polnud ikka veel tulemust toonud) otsustas Astridike, et tahab ka teadustööst osa võtta. Ta oli rabelenud oma videoblogis nagu hobune kümme päeva järjest ja tuli nüüd välja ühe ideega.

„Mida??? Mida???“ karjus teaduse märter Mengele ja jooksis toas ringi.

Astrid nimelt tahtis Stassikuga magada. Seksida. Astuda vahekorda. Keppida. Enne kui naine oma sünonüümidereaga edasi sai minna, pidi Mengele ta peatama. Oma soovi seletas Astrid sellega, et, näete, eksperimendi raames Stassikule küll toodi prostituute, kuid need on ju professionaalid ega suuda asja teisest küljest näha. Aga tema, Astrid siis, on puhas ja kirglik amatöör, kuidas öeldagi, harrastaja, kes annab oma teadlasest mehele insaid-infot ka otse asja seest.

„Sa ise ütled, et tema erilisus pole seni kuidagi ilmnenud. Aga sellist varianti sina ju ise katsetada ei saa. Nagu ma aru saan.“

Kas ta oli oma soovi põhjendades just päris aus, on loomulikult iseasi, kuid edasi liikus jutt sinnakanti, et selle soovi täitmise seostas Astrid tugevasti ja tingimatult projekti finantseerimisega, ning mitu ringi Mengele ka toas ei jooksnud, mitu juust oma teaduslikust peast välja ei katkunud, lõppude lõpuks pidi ta nõustuma. Teadus, sarnaselt kunstiga, nõuab samuti ohvreid. Vaat et suuremaidki.

Hommikul, kui Astrid Stassiku magamistoast veidi pettunud näoga väljus, astus lavale, see tähendab, hommikusöögilaua äärde ta ema. Astridil oli kiire, tal seisis ees kohtumine uue põsepuna tootjaga, kes pidi talle kokkulepitud kohta tooma katsenäidised, et kogenud video-blogija ja – nagu Astridile ise meeldis enda kohta öelda – influentser, salvestaks nendega oma järjekordse Youtube’i superhiti. Kas sellel või mõnel muul põhjusel ei viitsinud ta oodata, kuni Stassik hommikust sööma tuleb, vaid sõitis kiiresti ära, jõudes tee peal emaga vaid paar sõna ja žesti vahetada.

Täiesti otseses mõttes paar. Teel oma toast kööki küsis ema Astridi käest: „Noh?“, ja Astrid vastas talle teel köögist esikusse: „Pff.“ Kui ema näitas küsivalt käega mingi asja suurust, vastas tütar umbes samaga, kuid tema näidatud suurus oli märksa väiksem.

Mengele ise aga oli tolleks ööks hoopis linnakorterisse kolinud, oma sõnul selleks, et end mitte traumeerida. Sanitarid ja muud valvurid olid küll valves, kuid ei sekkunud.

Astridi ema Reet oli ka praktiline naine – kellesse veel saanuks selline tütar minna? Kui õnnelik või vähemalt tavapärasest märksa parema näoilmega Stassik lõpuks omakorda söögilauda jõudis, ootas daam juba seal.

„Kas te eesti keelt ka räägite?“ alustas proua viisakalt, olles täiesti valmis üle minema ka vene keelele, kui katsealuse keeleoskus osutub suhtlemisel oluliseks takistuseks.

Stassik kinnitas, et midagi oskab küll. Siis tegi viisakas proua talle kohvi ja omletti ja istus ta vastu, vaadates, kuidas ta sööb, ning tähtsaks jutuks valmistudes.

„Teate, mis ma mõtlen?“ alustas proua. „Ma mõtlen, et need ei oska otsida.“ „Nende“ all mõtles ta nii oma tütart kui ka väimeest, kuid Stassik loomulikult sellest teadma ei pidanud. „Nad arvavad, et teie erilisus, lisaks juba ilmnenud asjaolule, paikneb füüsilises maailmas. Mina aga olen veendunud, et see asub hoopiski vaimses.“

Stassik näris võileiba ega öelnud midagi.

„Ma arvan,“ jätkas viisakas proua, „et see asjaolu, et teist teiesarnast isikut siin planeedil ei leidu, on suurema tähendusega kui lihtsalt üks meditsiiniline fenomen või isegi avastus. Ma saan aru, et teie peal siin katsetatakse ja eksperimenteeritakse teab kui palju, kuid lubage, et ka mina palun teil teha paari asja?“

Stassik lubas ja Reedal kulus natuke aega, et end kokku võtta. Siis palus ta Stassikul täita klaas veega ja anda talle. Stassik kehitas õlgu, see oli üks kergemaid asju, mis temalt selles majas oli palutud, ja ta tegi, nagu naine tahtis. Aga siis selgus, et see on vaid esimene osa palvest ja tuleb veel jätk.

„Palun, pange see klaas siia minu ette. Jah. Ja nüüd üritage sellest veini teha.“

„Misasja?“

Siinkohal tundus Reedale, et võib-olla Stassiku eesti keele oskus siiski jätab soovida.

„Veini. Punast. Või valget. Chardonnayd. Või Rieslingut. Või ma ei tea, mis te seal joote.“

Stassik vastas, et seal ta veinist eriti lugu ei pea, tal on rohkem kalduvus kangemate jookide poole.

„No tehke kangemat,“ hakkas naine ärrituma. „Midagi. Kasvõi õlut.“

Stassik juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mitte mingisuguse klassifikatsiooni järgi ei kuulu õlu kangemate jookide alla, kuid Reet tõrjus kõik ta vastuõiendused ühe käeliigutusega:

„Keskenduge.“

Stassik üritas apelleerida loogikale ja ütles, et veest saab teha õlut ainult keeruliste tehnoloogiliste protsesside abil.

„Keskenduge,“ nõudis naine.

„Mis siis saab, kui ma keskendun? Ja kuidas ma keskendun?“ esitas Stassik kaks küsimust järjest, andmata prouale võimalust esimesele enne vastata.

„Te ise ei saa veel aru, milleks te võimeline olete!“ vastas Reet esimesele küsimusele ja kohe ka teisele: „Ma ei tea, mõelge alkoholile, sellisele, mis esimesena pähe tuleb.“

Nendest vastustest järeldas Stassik, et see proua, erinevalt temast, saab aru, milleks ta võimeline on, ja üritas keskenduda. Ta läks näost punaseks ja hoidis hinge kinni. Ta pingutas muskleid ja pigistas hambad kokku. Mõne aja pärast maitses proua jooki. Siis üritas Stassik veel kord, teistsuguste grimasside ja liigutustega, proua maitses jälle, tulemus oli sama. Ja veel kord. Ja veel.

Inimese üks põhiväärtusi on oskus mitte pead norgu lasta. Ja proua Reet oli, lisaks muudele väärtustele, ka visa ja sihikindel naine. Kui tema juba sai aru, et anne on olemas, siis ei saanud siin küsimust ollagi. Anne on tõesti olemas, lihtsalt peab selle kuidagi välja manama.

Vahepeal käis kohal ka Mengele ise, tegi järjekordseid katseid, süstis Stassikule midagi, vaatas pupille ja täitis arvutis hulganisti mingeid tabeleid. Raputas pead ja tegi keelega imelikke hääli hammaste vastu. Ja õhtul libistas end Stassiku tuppa sisse jälle Reet oma uue ideega.

Et tähendab, anne saab ennast avaldada erinevates olukordades. Ja erineva intensiivsusega. Ja kes teab, võib-olla, mida suurem on läbielatava situatsiooni dramaatilisus, seda suuremal määral avaldab end anne. Teadagi, stressiseisundis on inimene võimeline lennukitki tõstma. Nii et proua Reet rääkis pehmeks (või kasutas šantaaži, kes see täpselt teab) ühe sanitar-valvuri, et too osutaks talle teene, kui järgmine kord Stassikuga jalutama läheb.

Maja valvas malamuut, kelle kunagi pöörase raha eest kuskilt Lätist oli ostnud videoblogija Astridike. Siis oli ta arvamusel, et ühel endast lugupidaval videoblogijal peab kindlasti olema mingisugune nunnu kutsuke, kellega ta kaadris veelgi sümpaatsem välja näeb. Aastatega aga miski muutus, kas blogija ettekujutus ilust või mood või veel mingid muud asjad, igatahes nunnu malamuut veetis viimastel aastatel aega siinsamas õues kuudis ja erilist seltskonda tal ei olnud. Nunnu oli ta jätkuvalt ja oma regulaarsete jalutuskäikude vältel jõudis Stassik koeraga sõbraks saada.

Niisiis, Stassik ja sanitar olid just kuudist möödumas, kui malamuut nägi Stassikut ja hakkas rõõmsalt urisema. Sanitar aga võttis püstoli ja laskis nunnukese surnuks. Stassikul polnud sõnu. Stassik tardus paigale. Korraks tundis Stassik, nagu oleks ta taas viiene ja nagu oleks taas täiesti normaalne asi nutta.

„Mida sa tegid?“ küsis ta valvuri käest. Too vastas, et küll proua Reet hiljem tuleb ja seletab.

Sõna „seletab“ kõlas antud kontekstis millegipärast eriti ebameeldivalt.

„Teile ju meeldis see koer?“ küsis proua Reet, teinud enne Stassikule tassitäie kohvi, rahustuseks. Stassik kinnitas, et vägagi.

„Ja nüüd te kahetsete tema surma?“ Stassik noogutas.

„Siis on teie võimuses teha nii, et ta taas elaks. Ja me kõik oleme teile selle eest tänulikud, uskuge mind. See koer tõesti meeldis meile kõigile. Ma võin teile isegi lubada, et see konkreetne isik, kes sellise julmusega hakkama sai, kohe homme vallandatakse.“

Tegelikult see konkreetne isik oli samal hetkel juba kenakese rahasummaga koju sõitmas. Mengele oli küll karjunud, et tal ei ole neile iga päev uut inimest võtta, kuid proua Reet manipuleeris õhus pataka eurodega ja märkis, et eks nõua ju eksperimendid kogu aeg ohverdusi.

„Minu eksperimendid on puht meditsiinilised!“ karjus Mengele. „Need on vähemalt humaansed!“

Seepeale tegi proua Reet huultega „Pff“, nagu ta tütargi, ja esitas täpsustava küsimuse:

„Kas inimese vangis hoidmine vastu tema tahet on sinu arvates ka humaanne?“

„Mis vangis? Mis vangis?“ protesteeris väimees.

„Minu eksperimendid on mõnes mõttes sinu omadest humaansemadki,“ lõpetas proua Reet diskussiooni.

Janar Mengele ei saanud midagi teha. Kui ta tahtis hoida Stassiku olemasolu saladuses, pidi ta arvestama oma pere huvidega selle patsiendi suhtes. Ta võis olla suurepärane arst, kes igati väärib nii artiklit The Lancetis kui tulevikus isegi meditsiini-Nobelit, kuid finantsasjadega ei tegelenud nende leibkonnas mitte tema.

Stassik uuris, kuidas proua arvates saaks ta teha surnud koerast elava. Proua pani taas ette keskenduda.

„Mõelge elavale koerale, meie Valdemarile, kuidas ta jookseb siin pargis ringi ja mängib palliga, võimalik, et isegi teiega.“

Kindlasti ei olnud ta küsimusse lõpuni süvenenud ja lahenduse metoodilise poole oli ise välja mõelnud. Kuid rääkis sellest siiski sellise kindlusega, nagu taolistes olukordades ilmselt teha tulebki. Stassik läks näost veelgi punasemaks kui toona, krigistas hambaid, pigistas rusikad. Läks omal initsiatiivil õue, kus palus luba vaadata surnud koera, ja siis jalutas läbi looma lemmikjooksuteekonna. Plaksutas käsi, trampis jalgadega, tundus, et silmad on tal nii punnis, et võivad vabalt orbiidilt välja lennata.

Siis tuli tagasi majja ja palus veel kohvi.

Valdemar maeti järgmisel päeval. Proua Reet istus verandal ja mõtles. Tähendab, seegi olukord ei olnud katsealuse jaoks piisavalt emotsionaalne. Kuskil peab olema lävi, mille taga on blokk, mis ilmselt ei lase tal areneda, ja mille saab lammutada, et see jõud, see anne vabalt vallale pääseks.

„Kas sa ikka oled oma avastuses päris kindel?“ küsis ta igaks juhuks Janarilt veel üle, kui oli jõudnud paratamatu otsuseni.

„Mul on kõik andmed olemas. Ega ma mingi šarlatan ei ole. Soliidne meditsiiniteadlane ikkagi.“

„No kui soliidne, siis olgu.“

See nõudis teatud julgust, aga proua Reet oligi julge ja visa naine.

Janar Mengele ise tegeles ainult meditsiiniga, hobisid tal ei olnud – nendeks puudus tal aeg – ja kui miski majas vajas parandamist, oli ta sügavalt veendunud, et tuleb kutsuda spetsialist ja ainult spetsialist, isegi mingeid naelu ega laudu või prusse majas polnud. Proua Reet pidi üles näitama leidlikkust. Aga kuna ta lihane videoblogijast tütar oli abiellunud meditsiinitöötajaga, oli ta saanud võimaluse sellesama töötajaga mõnikord ka väimehe elukutset puudutavatel teemal suhelda ja üht-teist oli külge jäänud.

Kasuks tuli ka teadmine, et Mengele eksperimentide tõttu veetis nüüd Stassik peaaegu iga päev mõned minutid või tunnid tilguti all. Doktor muudkui katsetas igasuguste markeritega ja proovis kõikvõimalike ainete mõju, pidi ju midagi olema, mingi omapära veel, muidu poleks kogu asjal üldse mõtet, peab ju see imeilus tulevikuinimene veel kuidagi teistest erinema, olema ebatavaline, kuidagi paremini või vähemalt teistmoodi korraldatud.

Edasine oli juba koolikeemia tasemel küsimus: tuli meenutada neist vestlustest väimehega, millised kaks kahjutut ainet kokku segatuna võiksid omandada mürgi karakteristikud. Ja lisada puuduv sinna tilgutilahusesse.

Hommikune atmosfäär doktor Mengele majas meenutas mingit muinasjuttu. Vist vendadel Grimmidel oli midagi sarnast, et kui keegi printsess kuskil olematus kuningriigis nutma hakkas, siis mõne aja pärast nutsid temaga kaasa kõik õukonnadaamid, sillaehitajad, jäätise-müüjad ja lehmadki põldudel. Umbes sellise olukorra keskele proua Reet hommikul ärkaski. Janar Mengele nuttis, sest oli veendunud, et Stassik suri tema vea tagajärjel ning artikkel The Lancetile jääbki kirjutamata, Nobel ja maailmakuulsus saamata, elu on läbi, tuleb naasta doktor Popovi juhtimise alla, unistuste lõpp, kõige lõpp. Nutsid, igaüks omaette, valvurid ja sanitarid, ja eriti nutsid valvurid-sanitarid, sest nüüdsest peale võis nii kõrgest palgast, millega nad juba harjunud olid, vaid unistada. Nuttis ka seni mainimata jäänud köögiabiline Galina, kes oli hakanud võtma Stassikut peaaegu et oma pojana ja kellelt nüüd enam keegi ei hakka tellima ei borši ega koduseid pelmeene.

„Kuidas?“ küsiski just Galina käest proua Reet. „Ei rabelenud ega midagi, suri ja kõik?“

„Ja kuidas oleks saanudki teisiti olla,“ löristas Galina nina. „Nagu tibuke, vaeseke.“

„Ja pärast surma?“ uuris ettevaatlikult proua Reet. „Midagi ebatavalist ei toimunud?“

„Ega ka jumalal endal võttis kolm päeva, mis te siis Stassikust tahate!“ jätkas Galina juba valjuhäälselt ulgudes.

Tõsi küll, ei langenud proua Reet päriselt meeleheitesse, vara veel. Nüüd seisis tal ees järgmine ülesanne – tuli kuidagi hoida Stassiku keha kolm päeva majas. Õnneks sellega läks hõlpsasti, ka Janar ise tahtis mingeid viimaseid katseid sooritada, seega siin leidsid nad kiiresti ühise keele.

Kolmanda päeva õhtuks hakkas Stassiku laip juba tuntavalt haisema. Ja neljanda päeva hommikul viisid viimased valvur-sanitarid ta Viljandi maantee äärde ja jätsid sinna kraavi, enne veel Stassiku peast raske maasturiga üle sõites. Lootsid, et sugulased ja politsei eriti uurima ei hakka.

Ei hakanudki. Mengele siiski kirjutas vähemalt artikli The Lancetile ja saatis ära, kõik nagu peab, Stassiku piltidega, katsete graafikutega, isegi Valdemar oli ühele pildile pääsenud.

Neljandal nädalal pärast Stassiku surma nägi artikkel isegi trükivalgust. Selles The Lanceti rubriigis, kus aeg-ajalt tutvustati kõiksugu võltsteooriaid ja ühtlasi paljastati neid. Rubriik kandis pealkirja „Worth an Ig Nobel“, ja paljastuse kirjutas üks maailma autoriteetsemaid hematolooge, jaapani professor Yasuka Misogini, kelle sõnul mõnikord teatud asjaoludel, kui tegemist on erütrotsüütide väärarenguga, võib tekkida tajumisviga ja täiesti tüüpilised ja tavalised antigeenid võivad diletantidele tunduda võõraste ja vaat ehk isegi uutena. See ei olevat esimene taoline juhtum hematoloogia ajaloos.

Aga veel enne seda, kahekümne kuuendal päeval pärast Stassiku surma, kaanisid kõik perekond Mengele maja elanikud ja töötajad ennast sitaks täis, sest 18 tunni vältel jooksis köögikraanist mingil seletamatul põhjusel ainult puhast viina. Valvur Riho sõnul oli tegemist Laua Viinaga, valvur Rustam aga arvas, et on rohkem nagu Poolik. Kohale kutsuti isegi saade „Selgeltnägijate tuleproov“, kuid nemadki ei suutnud viinasorti lõpliku täpsusega tuvastada.

Proua Reet oleks võib-olla osanud neile midagi rääkida, kuid tema üliedukast videoblogijast tütar oli parasjagu ema Küprose-reisile kaasa võtnud ja neil seal oli muud tegemist.

Ig Nobelit Mengelele samuti ei antud.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi