Tehisintellekt ja demokraatia: kokkusobimatu, kuid paratamatu abielu

TÕNIS SAARTS

Tehisintellektist (Artificial Intelligence – AI, siin edaspidi TI) on saamas nn neljanda tööstusrevolutsiooni võtmetehnoloogia. Kolmas tööstusrevolutsioon, mille tulemuseks oli infotehnoloogiline pööre ning tänase digiühiskonna teke, põhines aluseeldusel, et inimesed disainivad ning kontrollivad masinaid ning tehnoloogiaid, mis nende elu mõjutavad. Neljandas tööstusrevolutsioonis on masinad aga ise kasvavalt õppimisvõimelised, tehes suurandmete ja algoritmide alusel iseseisvalt otsuseid, mis juba täna mõjutavad meie tarbimist, igapäevaelu ja isegi poliitilisi valikuid.[1]

Loomulikult saab siit tuletada kõikvõimalikke düstoopiaid, mis on tuttavad ulmeromaanidest: masinatel tekib eneseteadvus, nad vallutavad maailma ning orjastavad inimkonna. Kui ka fantaasialendu talitseda, on paraku juba praegu selge, et käesoleval sajandil ei jäta TI areng puudutamata ühtegi eluvaldkonda. Teiste seas esitab ta tõsise väljakutse demokraatlikele vabadustele, inimõigustele ja valitsemisinstitutsioonide toimimisele.[2] TI võiks olla demokraatia jaoks uus õidepuhkemise võimalus, aga praegu näib, et ta jätab selle „vana hea taime“ sootuks kuivale. Olukorras, kus masinad hakkavad inimeste asemel tegema algoritmide alusel meie igapäevaelu ja valitsemist puudutavaid otsuseid, satuvad löögi alla mitmed demokraatia aluspõhimõtteid: (1) kodanike isiklik autonoomia ja otsustusvabadus, (2) läbipaistvus ja seeläbi ka võimalus meisse puutuvate otsuste tagamaid mõista, (3) vabadus hankida infot mitmekesistest allikatest ja selle sisu ning väärtuse üle ise otsustada, (4) kodanike võrdsus ja erapooletu kohtlemine.[3] Kõigest sellest lähemalt allpool.

Tehnokraatlik ja mänedžerlik vaade, mida TI olemuslikult esindab, ühildub tegelikult palju paremini autoritaarsete režiimidega, kus pole ruumi kodanike vabadele aruteludele, läbipaistvusele, võimulolijate vastutusele valijate ees, kodanike spontaansele osalusele jne. TI ühildub suurepäraselt nn taru-tüüpi ühiskonnamudeliga (hive-type society), kus piltlikult iga mesilane (st kodanik) teab oma kohta ning tema käitumist saab edukalt suure terviku (kogu ühiskonna) heaolule ja eesmärkidele vastavalt programmeerida ning suunata.[4] Seetõttu pole midagi imestada, et just Hiina on praegu TI ja suurandmete tehnoloogiate väljaarendamises maailmas esirinnas. Hiinlased on juba mõnda aega rakendanud meetodit, kus kodanikud tulenevalt oma igapäevaelu- ja veebikäitumise mustritest ning suhtevõrgustikest võivad võimu silmis teenida plusspunkte, mis avab neile tee avalike teenuste kasutamiseks ning muudeks võimalusteks ja hüvedeks. Halbade näitajate puhul aga karistatakse: võivad aheneda nii reisimis- kui õppimisvõimalused, pangast ei pruugi saada laenu jne. Loomulikult pole punktide jagamise süsteem läbipaistev, mis tagabki vajaliku distsiplineerituse ja nähtamatu järelvalve.

Demokraatiates oleks niisuguste tehnoloogiate rakendamine sellisel kujul mõeldamatu, aga see ei tähenda, et vabad ühiskonnad tohiksid TI võimalusi ignoreerida. Meil on juba praegu rohkem või vähem hoiatavaid näiteid, kus TI tungib luba küsimata meie argiellu ja poliitikasfääri. Klassikaliseks näiteks on Cambridge Analytica, kus üks IT ettevõte tegi sotsiaalmeedia kasutamise suurandmete alusel kindlaks inimeste võimalikud poliitilised eelistused ning loodud algoritmide põhjal hakkas oma valikutes kahtlevatele valijatele ette söötma infot, mis mõjutas neid hääletama pigem Donald Trumpi poolt.

TI tehnoloogia on juba praegu kasutusel siseturvalisuse tagamisel ja piirikontrollis, et ennetada kuritegevust, jälgida võimalike ekstremistide ja terroristide tegevust. Kas seesugune jälgimine TI ja suurandmete abiga jääb ka edaspidi pidama ainult sellesse sfääri? Mõtleme näiteks nüüdsele koroonaepideemiale ja vaktsineerimisele. Valitsustel võib tekkida kiusatus hakata vaktsiiniskeptikuid „sõbralikult“ TI tehnoloogiaid kasutades n-ö nügima selles suunas, et nad ikkagi selle süsti ära teeksid. Vananeva ühiskonna ja heaolukulutuste jätkuva kahanemise tingimustes pole välistatud ka see, et tervishoiuteenuste kasutamisõigus hakkab edaspidi sõltuma sellest, kui palju inimene ise on oma tervisekäitumise eest hoolt kandnud. Viimast aga hakkavadki näitama suurandmed ja TI.

Juba täna söödavad interneti otsingumootorid ja sotsiaalmeedia algoritmid meile ette ka sellist teavet, mis peaks suunama meid tegema teatud liiki tarbimisvalikuid. Poliitilises kommunikatsioonis on juba tükk aega arutletud selle üle, kuidas sotsiaalmeedia tekitab nn kõlakodasid ja filtreeritud infomulle, kus kodanik saab peaasjalikult ainult tema enda maailmavaatelisi veendumusi kinnitavat infot. See aga toidab polariseerumist ja paneb küsimärgi alla demokraatliku ühiskonna ühe olulisima aluseelduse: kodanikud ammutavad infot eri kanalitest ja arutlevad ratsionaalselt avalike asjade üle.

Alguses sai mainitud, et TI ja demokraatia on omavahel raskesti ühildatavad. Milles on siis ikkagi probleem? Kaks Šveitsi ülikoolidega seotud teadlast, Dirk Helbing ja Bruno S. Frey, avaldasid koos oma kolleegidega mõni aeg tagasi hea ülevaateartikli,[5] kus analüüsivad TI ja demokraatiaga seotud väljakutseid. Nende jaoks seisneb peamine probleem selles, et TI ning suurandmed võimaldavad mitte ainult infoga manipuleerida, söötes inimestele ette sobivaid infovooge, vaid kõige ohtlikumad ongi nn nügimise (nudging) tehnoloogiad, kus mängides inimeste psühholoogilistele nõrkustele, eelsoodumustele ja isiksuslikele omapäradele, hakatakse meid tasapisi mõjutama teatud hoiakuid või käitumisviise omaks võtma. Nügimine võib toimida valimisotsuste kujundamise, avalike teenuste kasutamise, tervisekäitumise jne osas. Isegi kui nügimine toimub näiliselt üllastel eesmärkidel, ohustab see ikkagi kolme peamist demokraatia aluseeldust. Esiteks, kodanikud kaotavad oma autonoomia, sest kui keegi teine hakkab meid meile eneselegi märkamatult mingis suunas nügima või „pehmelt“ suunama, siis kuidas me saame sel puhul rääkida vabadest ja ise mõtlevatest indiviididest? Teiseks pakub TI kontrollitud keskkond vaid näilist infoküllust – „kastist väljas“ mõttevahetusele pole peaasjalikult algo-ritmide poolt genereeritud meediaruumis enam kohta ning ühiskondlik debatt muutub varem või hiljem üheülbaliseks. Kolmandaks, kui algoritmid hakkavad otsustama, millist avalikku teenust, tähelepanu või kohtlemist keegi parajasti vajab, kaob ka kodanikevaheline võrdsus – osa meist muutub oma tervisenäitajate, etnilise või rassilise profiili jms tõttu justkui „erikoheldud kodanikeks“, ja seda mitte tingimata positiivses võtmes. Lühidalt, TI juhitud maailmas pole enam kohta kodanike võrdsusel, vabal tahtel ja valikuvabadusel – aga ilma nende kolmeta pole ka demokraatiat. Helbing ja Frey hoiatavad tõsiselt nn uusfeodalismi eest, kus väike ring otsustajaid (valitsus ja suurfirmad), kes genereerivad algoritme, hakkavad ühiskonda sobivas suunas ette programmeerima, muutes meid autonoomsete kodanike asemel digitaalseteks orjadeks.

Saksa poliitikateadlased Pascal D. Köning ja Georg Wenzelburger[6] lisavad TI ja demokraatia teemalisse debatti politoloogilise mõõtme. Nad lähtuvad klassikalistest teooriatest, mis jaotavad poliitikaprotsessi kolmeks: (1) sisendipoliitika – kodanikepoolne sisend ja osalus, (2) poliitikakujundamise protsess ise, ja lõpuks (3) väljundipoliitika – otsused ja valdkonnapoliitikad, mida siis lõpuks ellu viiakse. Köning ja Wenzelburger vaatlevad TI võimalikku rolli kõigil neil kolmel tasandil, tuues välja nii positiivse kui negatiivse stsenaariumi.

Sisendipoliitika osas seisneb kõige suurem oht selles, et TI hakkab kodanikele ette söötma ainult teatud liiki filtreeritud infot, mille alusel on viimastel keeruline saada laiemat ja objektiivsemat pilti ühiskonnas ja poliitikas toimuvast. Teisisõnu, kui inimesed elavad TI kujundatud infomullides, siis on raske eeldada, et nad suudaksid pakkuda poliitikasse adekvaatset sisendit ning tulenevalt sellest ka võimulolijate hakkamasaamisele hinnangut anda. Teisalt on võimalik ka positiivne areng: TI tehnoloogia võib aidata kodanikuühiskonnal infokülluses paremini orienteeruda ja võimulolijate tegemisi jälgida. Kahjuks pole aga tänapäeval  seesuguseid kodanikke võimestavaid tehnoloogiaid veel kusagil näha.

Poliitikakujundamisel võib TI-d edukalt kasutada selleks, et läbi mängida erinevaid alternatiive ja stsenaariume, prognoosimaks, mis juhtub siis, kui rakendub üks või teine poliitikaversioon. See kasvataks oluliselt otsuste tegemise kvaliteeti. Ometi kaaluvad siingi varjuküljed üles võimaliku kasu: lõhe TI tehnoloogiaid kasutavate võimulolijate ning neid mittevaldavate tavakodanike vahel käriseb ohtlikult suureks ning kuna võimulolijad hakkavad pidevalt viitama TI genereeritud „õigetele lahendustele“, tapaks see pikapeale igasuguse poliitilise debati ja elimineeriks juba eos alternatiivsed lahendusteed.

Väljundipoliitika osas on TI rakendusvõimalused ja eeldatav kasutegur kõige suurem: võimalik on välja töötada väga efektiivseid, ressursisäästlikke ja personaliseeritud avalikke teenuseid, olgu siis hariduses, tervishoius, sisejulgeolekus, transpordis vmt. Suurim oht on ehk selles, et kuna algoritmid ei suuda kunagi tagada kodanike võrdset kohtlemist ning TI tehtud otsused on täiesti läbipaistmatud ja tavainimese jaoks tehniliselt lahtimuukimatud, kaotavad kodanikud väljundipoliitika osas tasapisi kontrolli. Nad ei suuda TI genereeritud otsuseid isegi hiljem vaidlustada, sest pealtnäha paistab ju kõik „erapooletu“ ja „efektiivne“.

Kokkuvõttes näevad Köning ja Wenzelburger, et TI ja demokraatia teineteisega ühitamise suurim väljakutse seisneb selles, et TI käsitleb inimesi ikkagi ennekõike tarbijatena, mitte kriitiliselt arutlevate ja aktiivsete kodanikena. Kodanikud ise muutuvad maailmavaatelistes infomullides ajapikku mugavaks ning kui nad ei saa ka enam aru, mille alusel TI neisse puutuvaid otsuseid teeb, süveneb nende passiivsus veelgi ning nad ei oska enam esitada vajalikel hetkedel kriitilisi küsimusi. Demokraatia ilma aktiivsete ja kriitiliselt mõtlevate kodaniketa saab aga olla ainult fassaadidemokraatia, ei midagi enamat.

Teisalt, kui TI pealetung on mõneti siiski vältimatu, siis kas saaks midagi juba ennetavalt olukorra parandamiseks ette võtta? Eelmainitud autorid pakuvad välja võimaliku tegevusprogrammi. Nende jaoks ongi kõige tähtsam küsimus see, kuidas muuta TI süsteemid piisavalt läbipaistvaks, et kodanikud saaksid võimulolijaid kontrollida ja vajadusel vastutama panna. Sama oluline on, et TI tehnoloogiad areneksid samaaegselt ka selles suunas, et võimestada kodanikke endid. Helbing ja Frey teevad siinkohal neli suuremat ettepanekut. Esiteks tuleb TI-d kasutavate digiplatvormide sfäär tervikuna detsentraliseerida – väikese arvu suurfirmade ja ka riigi monopoli säilimine ning tugevnemine selles sektoris ei tohiks demokraatiates lihtsalt aktsepteeritav olla. Teiseks on vaja praegusest palju põhjalikumaid regulatsioone ja väärtuskaanoneid, mis hoiaksid ära tõsisemad võimu kuritarvitamised TI abil. Võibolla oleks meil vaja isegi IT-töötajate n-ö Hippokratese vannet või midagi sellelaadset? Kolmandaks, kodanikke tuleb süstemaatiliselt harida, tõstes nende digitaalset kirjaoskust, kultiveerida kriitilist ja loovat mõtlemist, ergutada neid oma meediatarbimist mitmekesistama jne. Neljandaks on vaja tõsiselt investeerida uutesse platvormidesse ja digitaalsetesse tööriistadesse, mis võimestaksid kodanikeühiskonda selleks, et edendada arutlevat demokraatiat, julgustada osalust ning võimukandjaid pidevalt monitoorida.

Praegu näeme väga vähe pingutusi nende nelja ettepaneku realiseerimiseks. Küsimus TI ning demokraatia omavahelisest ühildumisest muutub paratamatult üheks 21. sajandi suurimaks väljakutseks. Isegi kui TI ja demokraatia omavaheline abielu on pealtnäha kokkusobimatu, siis kas meil on muid valikuid? TI tehnoloogiate arendamisest loobudes annavad demokraatiad juhtohjad autoritaarsetele režiimidele, mis varem või hiljem lõpeb demokraatiatele endile väga halvasti. Niisiis paistab, et 21. sajandi poliitika üks suurimaid küsimusi ei saa olema mitte ainult see, kas kaalukauss langeb pigem populismi või liberaalse demokraatia kasuks, vaid ka see, kui palju kodanikud lubavad end ja endasse puutuvaid otsuseid TI-l kontrollida. Siinkohal saab tasakaalupunkti leidmine olema ülimalt keeruline, kuid ebaõnnestumine tähendaks ka demokraatia enese loojangut.

[1] G. Diesen, Great Power Politics in the Fourth Industrial Revolution: The Geoeconomics of Technological Sovereignty. London; New York, 2021.

[2] B. Schippers, Artificial Intelligence and Democratic Politics. Political Insight, 2020, kd 11, nr 1, lk 32–35.

[3] D. Helbing, B. S. Frey, G. Gigerenzer jt, Will Democracy Survive Big Data and Artificial Intelligence? Rmt-s: Towards Digital Enlightenment. Essays on the Dark and Light Sides of the Digital Revolution. Toim. D. Helbing. Cham, 2019, lk 73–98.

[4] U. Hõbepappel, Hiina tehnodüstoopia. Sirp, 03.09.2021.

[5] D. Helbing, B. S. Frey, G. Gigerenzer jt, Will Democracy Survive Big Data and Artificial Intelligence?

[6] P. D. König, G. Wenzelburger, Opportunity for Renewal or Disruptive Force? How Artificial Intelligence Alters Democratic Politics. Government Information Quarterly, 2020, kd 37, nr 3.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi