Ökoloogiline leninism

ADAM TOOZE

Süsinikukell tiksub. Valitsused ja ametkonnad kinnitavad, et kõik läheb hästi, et nad suudavad riske tasakaalustada. Mõned rõhutavad, et meid päästab tehnoloogia. Me oleme varemgi saavutanud võimatut, miks mitte siis nüüd? Miks neid aga uskuda? Edasiminekut dekarboniseerimise poole pole toimunud. Fossiilkütusetootjate huvid on endiselt põimunud globaalsetesse võimuvõrgustikesse, mis pärinevad otseselt imperialismi ajast. Nende poliitilised esindajad võivad olla küünilised manipulaatorid, aga avalikkuse toetus fossiilkütuste status quo’le on liigagi reaalne. Ekspertide nõuandeid trotsivat süsinikukoalitsiooni näib kannustavat surmatung. Tsentristlikud liberaalid väljendavad valjuhäälselt pahameelt, kuid tõmbuvad tagasi niipea, kui tarvis astuda otsustavaid samme. Protestilained on perioodilised. Lapsed boikoteerivad koole. Nõutakse uut ühiskondlikku lepingut ja õiglast üleminekut. Seni veel kõigest tilluke vähemus kutsub üles mässule.

Ainult pisiteisendustega võiks see pilt kujutada rahvast, kes on libisemas suure sõja kaotamise poole: halastamatu ajasurve; piiratud ressursid, mis saavad kiiresti otsa; liigenesekindlad tehnokraadid; imerelvade lubadused; sõja pooldajate ja vastaste kokkupõrked; meeleheitlikud noored, kes kutsuvad üles hullust peatama. Sõda on endiselt peamine viis, kuidas mõelda kollektiivsest ohust ja tegutsemisvõimest silmitsi sellise ohuga; kliimapoliitika retoorikas on sõda ja mobilisatsioon tavavõtted. Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad Ameerikas kutsusid üles kordama Teise maailmasõja aegset hämmastavat saavutust tööstuse vallas. Ühendkuningriigis püsivad mälestused sõjajärgsest heaoluriigist. Räägitakse ka Marshalli plaanist.

Aga kas see kõik pole midagi liialt mugavat? Demokraatiate peetav „hea sõda“, mis lõpeb majanduskasvu ja heaoluriigi kuldajastut sisse juhatava hiilgava võiduga. Üks viis, kuidas lugeda ajaloolase ja kliimaaktivisti Andreas Malmi hiljutist publikatsioonivoogu – kolm raamatut ühe aastaga –, oleks võtta neid ühe jätkuva väljakutsena mugavale ajaloolisele pildile meie praegusest olukorrast. Ajalooline analoogia, mida tema eelistab tõmmata, on Esimene maailmasõda ja sellele järgnenu, maailm, mida määratles revolutsiooni murrang ja fašismi vägivald – ühe kriisiajastu algus, mitte lõpp.

Need, kellel mõlgub meeles Teine maailmasõda ja moodsa sekkuva heaoluriigi sünd, lähtuvad niisugustest mõtlejatest nagu John Maynard Keynes, kes lubas, et „kõike seda, mida me tegelikult teha suudame, me saame endale ka lubada“. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud aastad manavad esile teistsuguse seltskonna. Malmi enda poliitiline taust on trotskismis ja nüüd nimetab ta ennast ökoloogiliseks leninistiks. Tema kaasautorid raamatus „Valge nahk, must kütus“[1] nimetavad ennast Zetkini Kollektiiviks  – Saksa kommunisti ja feministi Clara Zetkini järgi, kelle fašismi-tõlgendusest nad lähtuvad ja kelle tuhk sängitati 1933. aastal Kremli müüri äärde.

Mõned süüdistavad Malmi revolutsiooni mängimises ajal, kui planeet põleb. Kuid tegelikult on tema positsiooniks traagiline realism. Nagu ta koos oma kolleegidega „Valges nahas, mustas kütuses“ selgitab, on kliimamuutuse määravaks tunnuseks see, et tegu on „revolutsioonilise probleemiga, millel puudub revolutsiooniline subjekt“. Keskkonnaliikumine võib küll olla sõlminud liidu sotsiaalse õigluse aktivismiga, aga see pole „suutnud esitada väljakutset kapitalismile mingi vähegi sarnase väega kui see, mida kunagi ilmutasid Kolmas Internatsionaal, rahvuslikud vabastusliikumised või isegi Teise Internatsionaali sotsiaaldemokraatlikud parteid; nende lombaka järglasena pole keskkonnaliikumine võitnud ühtegi Vietnami sõda ega ehitanud üles midagi heaoluriigiga võrdväärset“.

Meie reaalsust ning sajanditaguste revolutsionääride reaalsust ühendav sild on teadlikkus terendavast katastroofist. 20. sajandi alguse revolutsionäärid hakkasid 19. sajandi vältimatu progressi lubadust pidama millekski tühjaks või, nagu Walter Benjamin seda nägi, millekski katastroofiliseks. Totaalse sõjaga silmitsi seistes rõhutasid nad, et katastroofi tõrjumiseks on tarvis tegutseda. Nii nagu Marx ja Engels olid „Kommunistliku partei manifestis“ hoiatanud, lõpeb rõhuja ja rõhutu vaheline võitlus „kas kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkorraldamisega või võistlevate klasside ühise hävinguga“ – „sotsialismi või barbaarsusega“, nagu ütles Rosa Luxemburg. Milline on meie ummik sajand hiljem? Malm ütleb, et kuigi valitsevad klassid kõnelevad kliimakriisist, reedavad neid nende teod: „Neid ei häiri leegitsevate puude lõhn. Neid ei pane muretsema pilt merre vajuvatest saartest; nad ei põgene lähenevate keeristormide möirgamise eest; nende sõrmed ei tarvitse kunagi puutuda kärbunud saakide kõrsi; nende suud ei kuiva pärast joogita veedetud päeva … Viimase kolme kümnendi järel pole kahtlust, et valitsevad klassid on olemuselt võimetud katastroofile vastama mingil muul viisil kui seda kiirendades; iseenesest, oma sisesunni ajel ei suuda nad teha muud kui põletada endale teed kuni viimse lõpuni välja.“

Pamfletis „Koroona, kliima ja krooniline hädaolukord“[2] püstitab Malm küsimuse, kas pandeemia on midagi muutnud. Paljudele vasakpoolsetele oli eelmise aasta kriis jahmatav, kuid vähemalt alguses ka julgustav. Kliima vallas ei paistnud mingit edasiminekuvõimalust, kuid pandeemiaga silmitsi seistes näis riik end lahti haakivat huvidest, mida ta tavaliselt teenib. Malm kirjutab: „Covid-19 saabus nagu äkiline ja totaalne küllastumine. Sarnaselt tuulehooga, mis lööb puruks kõik pilvelõhkuja varjundatud aknad, riietas see riigi lahti kuni selle kõige paljama suhtelise autonoomiani.“ Ühtäkki oli riik vaba tegutsema suurärist sõltumatult.

„Põhjapoolsete riikide valitsused olid haruldases positsioonis, kus ohverdada kapitalistlike majanduste heakäekäik oma vanemate ja potentsiaalselt ka nooremate kohortide elu nimel. Seda hetke võiks vaadelda kui moodsate kodanlike demokraatiate parima külje esiletoojat, mille käigus austus elu vastu trumpas üle austuse omandi vastu ning peale jäi see egalitaarne eeldus, millega demokraatia on kokku vannutatud.“

Malm mängitab põgusalt ideed, et säärane dramaatiline sekkumine võiks lahendada ka kliimakriisi, kuid jätab selle kärmelt kõrvale: „Koroonavastase valvsuse kontrast kliima-alase minnalaskmisega on illusoorne. Zoonootilise ülehüppe kiri seinal on juba aastaid nähtav olnud ning riigid on teinud selle probleemi vastu sama palju kui inimtekkelise kliimamuutuse vastu: mitte midagi.“ Malm võinuks ka lisada, et kriisi saabudes suunasid valitsused oma meetmed suurel määral olemasolevate omandisuhete ning rikkuse ja sissetuleku olemasoleva jaotuse kindlustamisele. Sekkumised olid küll hiiglaslikud, kuid oma sihilt ja mõjudelt ülekaalukalt konservatiivsed.

Missugune valitsusaparaat võiks anda paremaid tulemusi? Vasakleer kutsub üles Rohelisele Uuele Kursile, mida Daniela Gabor on nimetanud „suureks roheriigiks“, kuid pole garantiid, et riigisekkumise ambitsioonikam versioon suudaks muutust eest vedada. See, et Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad võtavad eeskujuks Teise maailmasõja, ei mõju just julgustavalt. Keynesiaanlik makroökonoomika võis küll sõja ajal pead tõsta, kuid valitsuse masinavärk ise oli tollal aina rohkem hõivatud ärihuvidest. Interventsionistliku tööstuspoliitika ja intensiivse reguleerimise plaanid pandi riiulile. Kust siis otsida alternatiivseid eeskujusid kriisivalitsusele? Malm küsib: mis siis, kui kliimaaktivistliku riigi õigeks eeskujuks polegi Uus Kurss, vaid üks meeleheitlikum ja veelgi kasinam sõjaaegne režiim? Mis siis, kui vajalikuks eeskujuks on hoopis sõjakommunism?

See on hulljulge ettepanek. Lühike sõjakommunismiperiood 1920. ja 1921. aasta vahel on üks kõige vaieldumaid Vene revolutsiooni ajaloos. Arvamused lahknevad selles, kas tegu oli meeleheitliku improviseerimisega või tõelise jõupingutusega radikaalse muutuse nimel. Revolutsioonile üldjoontes kaasa elavate ajaloolaste nagu Sheila Fitzpatricku ja Ronald Suny jaoks oli tegu faasiga, mil režiim kalgistus autoritaarsusse ja läks seal, kus vaja, üle terroristlikuks diktatuuriks. Sõjakommunism on see viimane asi, mida majandusliku ümberkorralduse eeskujuks pakkuda. Endise tsaaririigi majandus oli laostunud; ühiskond deindustrialiseerumas; maapiirkondade ja ruineeritud linnade vaheline kaubavahetus oli katastroofiliselt katkenud. Järgnenud nälg tõukas bolševikud alistumise äärele.

Malm teab seda kõike, kuid ei kohku tagasi: „Olgu niisiis öeldud, et sõjakommunismi esiletõstmine ei tähenda, nagu oleks tarvis massihukkamisi, toidurekvireerimissalkade küladesse saatmist või tööjõu militariseerimist, täpselt nii nagu see, kes otsib kliimamobilisatsiooniks eeskuju Teisest maailmasõjast, ei taha heita Hiroshimale veel üht aatomipommi. Paljusid tajutud hädavajadusi, mille bolševikud pöörasid voorusteks, saame meie ära tunda pahedena. Aga ka ümberpöördult, paljutki sellest, milles nemad nägid oma nõrkusi, võime meie võtta tugevustena.“

Malmi paelub sõjakommunismis just terav korrektiiv, mida see pakub ükskõik millisele külluslikule tulevikunägemusele. Trotski enda sõnul oli revolutsiooni seisukord 1920. aastal „ülimalt traagiline“. Karm paratamatus sundis peale radikaalse innovatsiooni. Bolševistlikus tsoonis, mis oli kahanenud kunagise Vene impeeriumi köndiks, valitses meeleheitlik puudus toidust, kivisöest ja naftast. Karm rekvireerimissüsteem võimaldas küll toita sõjaväge, kuid et toime tulla kivisöepuudusega, läks tarvis innovatiivsemaid lahendusi. Fossiilkütustest äralõigatuna pöördus Trotski puidu poole. Punaarmee soomusronge köeti halgudega. Malmi järgi oli improviseeritud orgaanilise energia režiim 1921. aastaks triumfeerinud reaktsiooni fossiilkütuste ühisjõudude üle. Malm kutsub meid kujutlema liikumist fossiilkapitalismi vastu, milles sissepiiratud energiarevolutsionääride grupp lööb lahku globaalsest nafta ja gaasi impeeriumist, nii nagu seda tegid bolševikud 1917. ja 1922. aasta vahel, et kujundada välja uus poliitika, uus majandus ja uus energiarežiim. Nüüdsete sõjakommunistide käsutuses, märgib Malm, on ju vähemasti päikese- ja tuuleenergia.

Oletagem, et Malm ei esita niivõrd tegutsemisettepanekut, vaid sooritab radikaalse mõtteeksperimendi. Kui tema ajalooline analoogia tõlkida tavalisse  poliitikakeelde, siis on asja mõte oletatavasti selles, et iga tõsisem energeetilise ülemineku püüdlus peab hinnakujunduse ja läbirääkimiste kõrval sisaldama ka kombinatsiooni natsionaliseerimisest, reguleerimisest ja keeldudest, mida ei jõustata mitte üksnes seadusetähega, vaid ka sõjaka jõuga. Küsimus on selles, missugust poliitilist formatsiooni läheks selle teokstegemiseks tarvis. Sõjakommunismi administreeris revolutsiooniline partei, mis pidi püsimise nimel võitlema elu ja surma peale. Meie olukord ei ole niisugune, vähemalt mitte veel.

Märksa paljutõotavamat teed pakub „Valge nahk, must kütus“. Üks selle mahuka kollektiivteose organiseerivaid eristusi teeb vahet majandussektoritel, mis on pöördumatult sõltuvad fossiilkütuste ammutamisest, ja sektoritel, mis kasutavad küll fossiilenergiat, kuid ei ole sellega eksistentsiaalselt läbi põimunud. Esimestega ei saa olla mingit kompromissi: ellujäämine sõltub nende sulgemisest. Seevastu teised on jõud, mis tuleb ümber värvata, et mingisugunegi Roheline Uus Kurss õnnestuks. Mis tahes oletatava „suure roheriigi“ üks peamisi muresid seisneb selles, millist vastupanu hakkab osutama fossiilkütuseid ammutav sektor.

Paremäärmuslike parteide esiletõus igal pool Euroopas ning Donald Trumpi ja Jair Bolsonaro presidendiaeg on käivitanud debatilaine fašismi teise tuleku üle. Trump ja Bolsonaro on ühtlasi kliimaeitajad. Malm ja tema kaasautorid „Valges nahas, mustas kütuses“ väidavad, et see pole kokkusattumus. Esiteks nad märgivad, et viimase kahekümne aastaga on fossiilkütuste kaitsjad muutnud oma taktikat. 1990. aastatel oli kliimaeitus otsene ja selgelt omakasupüüdlik vale, konspiratsioon teaduse vastu; tänapäeval on rõhuasetus nihkunud laiapõhjalistele liikumistele, mis kaitsevad agressiivselt fossiilkütustel põhinevat eluviisi. Hoolimata naftatööstuse hiigeltoetusest muutus suure vale ülalhoidmine raskeks; Exxon ja BP on nüüd hakanud tunnistama kliimamuutuse olemasolu. Sellele vastuseks on kliimavastupanu võtnud üle hegemoonia kaudsemad mehhanismid. Trump ja Bolsonaro avaldavad oma toetust kivisöele, naftale ja gaasile, kuid selle asemel et üritada haakuda teadusliku argumentatsiooniga, pilluvad nad lihtsalt lööklauseid. Nad apelleerivad oma valijaskonnale, neil tarvitseb üksnes esile manada eliidivastaseid eelarvamusi, ning vanade kliimaskeptiliste meemide kõlakoda teeb ära ülejäänud töö.

See ei tähenda, nagu kuuluks kliima otseselt nende programmi tuumikusse; see lihtsalt tuleneb nende rõhuasetusest eliidivastasele töölisnatsionalismile. „Valge nahk, must kütus“ üritab näidata viise, kuidas bensiini kulistav tarbimine, sõltuvus fossiilkütustest, asunduskolonialism ja rassivõimu struktuurid on ajalooliselt läbi põimunud. Samasugune lüli ühendab fossiilkütuseid ja ajaloolist fašismi. Saksa fašistid olid paremas olukorras kui sõjakommunistid. Neil oli kivisütt. Aga nad pidid samuti leidma viise, kuidas pääseda nafta haardest, mis oli angloameerika võimu toorainebaas. Nii leiutaski keemiakonglomeraat IG Farben meetodi, kuidas Kesk-Euroopa kivisöest valmistada naftat ja kummi. Mitte juhuslikult ei asunud Auschwitzi laagrikompleksi keskmes suur sünteetilise keemia tehas.

Lisaks ajaloolistele ja ideoloogilistele mõõtmetele toimib autoritaarsuse ja fossiilkütuste vaheline seos Malmi ja Zetkini Kollektiivi meelest sügavamal psühholoogilisel tasandil. Korrates seda, mida Herbert Marcuse kirjeldas fašistlikku massipsühholoogiat tõlgendades rünnaku, lõhestamise ja pihustamise ihana, ülistas Trump töölisi, kes „murravad läbi kaljuseinte, kaevuvad maapõue sügavustesse ning tungivad läbi ookeanipõhja, et tuua iga unts energiat meie kodudesse, majandusse ja ellu“. Seda seost ei kinnista mitte ainult lööklause „Drill, baby, drill“. Liberaalse peavoolu kognitiivne dissonants on üks võtmeosis selles fossiilkütuste sureva tsivilisatsiooni psühhogrammis, mille visandavad Malm ja tema kollektiiv. Korrates Clara Zetkini argumenti, et fašism on ajaloo kättemaks suutmatuse eest teha sotsialistlikku revolutsiooni, näevad nad, et valijaid tõukab paremäärmusluse rüppe peavoolu kliimapoliitika silmakirjalikkus ja järjekindlusetus. Kliimakriisist kõnelemine ilma midagi selle vastu ette võtmata muutub pikapeale väljakannatamatuks. Liberaalide läbikukkumised panevad Trumpi paistma ausana. Ta võib eitada teadust, aga ta on vähemalt truu iseendale.

Niisuguse pildi taustal ummikus ühiskonnast tulekski lugeda Malmi viimast provokatsiooni „Kuidas lasta õhku torujuhe“.[3] Kuigi raamat püüab veenda sõjakate aktsioonide kasulikkuses üleüldse, oleks seda õigem lugeda sekkumisena ühel spetsiifilisel teelahkmel. Saksa liikumine Ende Gelände, mille protestides Malm osales, saavutas aastate 2015 ja 2018 vahel märkimisväärset edu rahvahulkade mobiliseerimises otseaktsioonideks Saksa pruunsöekaevanduste ja saastavate jõujaamade vastu. Kuid liikumist tabas tõsine tagasilöök, kui Merkeli valitsus klopsis kokku tehingu söetööstuse ja ametiühingutega, mis lükkas kivisöest lahtiütlemise 2038. aastasse – naeruväärne väljavaade, mis pole kooskõlas isegi Pariisi kokkuleppe tagasihoidlike kohustustega. See oli kliimaliikumise pöördepunkt Saksamaal.

Ende Gelände sõjakad aktivistid olid välja õppinud tuumavastase liikumise otseaktsioonide tehnikates, kuid nüüd hakkas teed näitama hoopis koolilaste mobilisatsioon, mida inspireerisid Greta Thunberg ja Fridays for Future. 15. märtsil 2019 leidis aset 1,4 miljoni osavõtjaga koolistreik, ajaloo suurim koordineeritud noortemeeleavaldus. Kohe järgnesid sellele Extinction Rebellioni meeleavaldused Ühendkuningriigis. 2019. aasta septembris kuulus reedeste streikide liikumisse neli miljonit protestijat üle maailma, kolmandik neist Saksamaal. Kuid Malmi ja paljude Ende Gelände liikmete pettumuseks ei ilmutanud Fridays for Future vähimatki huvi otseaktsioonide vastu. Protesteerivad koolilapsed püsisid häälekate tänavademonstratsioonide traditsioonis. Malm märgib, et ka XR Ühendkuningriigis järgis äsjaseid USA mobilisatsioone, positsioneerides ennast vägivaldsete aktsioonide vastu.

*
Raamatut „Kuidas lasta õhku torujuhe“ ajendab küsimus, miks 2019. aasta uued protestiliikumised on oma ulatusest ja dünaamilisusest hoolimata loobunud füüsilise obstruktsiooni ja sekkumise tehnikatest, mille Ende Gelände oli edukalt välja töötanud. Osa vastusest on moraalne. Eriti just USA liikumine on läbi imbunud pühendumusest vägivallatutele meetoditele. Mõned on selgitanud, et rünnakud omandile toovad kaasa ainult valulise ja repressiivse tagasilöögi, ja tõepoolest, Jessica Reznicek, kes koos Ruby Montoyaga oli algatanud sabotaažikampaania Dakota Accessi torujuhtme vastu, mõisteti sel suvel kaheksaks aastaks föderaalvanglasse. Kuid nagu väidab Malm, neid tuttavaid taktikalisi muresid on kliimaliikumise praeguses faasis võimendanud üks eriline ajalootõlgendus, milles fetišeeritakse enesekontrolli ja vägivallatuse väge. Ta kirjutab, et uued liikumised otsivad „ajaloolisi pretsedente – kuidas rahvas on lootusetus olukorras võitnud, kuidas suurele kurjale on järsku tehtud lõpp –, mis suudaksid purustada apaatia haarde“:

„Arutluskäik on selline, et kui nemad suutsid peale jääda, siis suudame seda ka meie. Kui nad muutsid maailma kõikide vahenditega peale vägivaldsete, siis nõnda päästame maailma ka meie. Analogism on olnud üks argumentatsiooni põhimudeleid ja üks strateegilise mõtlemise põhiallikaid. Pandagu tähele, et siin ei väideta, nagu oleks vägivald halb praegusel konkreetsel hetkel – näiteks seetõttu, et klassivõitluse tase on globaalses Põhjas nii madal, et avantüristlikud aktsioonid annaksid ainult tagasilöögi ja suruksid seda veelgi alla: sellised sõnad ei tule XP-lastel kunagi üle huulte – või et vägivald oleks tõhus ainult karmi repressiooni tingimustes. Selle asemel usub analogistlik patsifism, et vägivald on halb igas kontekstis, kuna seda näitavat ajalugu. Edu kuulub rahumeelsetele. Ajalooliste analoogiate nimekiri algab orjandusega.“

Kuid nagu Malm osutab, on kliimaliikumise tuginemine ajaloole ühekülgne. Kuidas saaks sufražettide liikumist tõsiselt käsitleda, rõhutamata otseaktsioonide ja sabotaaži tähtsust selles? Veelgi grotesksem on kujutada orjanduse kaotamist nii, nagu see oleks saavutatud kveekerite „vabakondlike organisatsioonide“ kõrgmoralismiga, mitte aga orjamässude või sõjakate abolitsionistide radikaalse eeskujuga.

Malm arvab, et otseaktsioone välistades võtab kliimaliikumine endalt ainsa tõsise survevahendi. Ta väidab, et tarvis ei ole mitte avaliku arvamuse ja valimistulemuste aeglast nihutamist, vaid hõlmavamat „muutuseteooriat“: „See miljonite liikumine peaks alustuseks tegema järgmist: kuulutama välja ja jõustama keelu. Rikkuge ja hävitage uued CO2-t emiteerivad seadmed. Viige need töökorrast välja, lammutage need, hävitage need, põletage need maha, laske need õhku. Teadku kapitalistid, kes jätkavad tulekahjusse investeerimist, et nende omand hävib. „Me oleme investeerimisrisk“ – nii kõlas Ende Gelände loosung, kuid risk peaks muidugi olema kõrgem kui üks või paar tõrgetega tootmispäeva aastas. Bill McKibben on öelnud: „Kui me ei saavuta korrumpeerunud Kongressilt tõsist süsinikumaksu, siis me saame oma kehadega kehtestada de facto maksu“, kuid süsinikumaksust enam ammu ei piisa. Kui me ei saavuta keeldu, siis me saame kehtestada de facto keelu oma kehadega või mis tahes muu vajaliku vahendiga.“

Malm mõistab, et säärase taktikaga kaasneb risk peletada toetajaid, kutsuda meedias esile hukkamõistu ning provotseerida massilisi repressioone. Ja ta möönab, et „kliimavõitlus tuleb seostada laiema kapitalismivastase maalihkega, nii nagu varasemates tootmisviiside vahetumistes, kui füüsilised rünnakud valitsevate klasside vastu moodustasid ainult väikese osa kogu ühiskonda hõlmanud ümberkorraldustest. Kuidas saab see juhtuda? Seda ei ole võimalik ette teada. Seda saab avastada ainult praktikasse sukeldumisega.“ Need on oma riske maandava revolutsioonikaadri sõnad.

Arvestades, kui kaugele jääb vähegi hõlmavama dekarboniseerimise eesmärk, on poliitika tegemise sihist tähtsam selle viis. Arvestades aluskonflikti reaalsust, tuleks lõhestumist ja võitlust mitte kahetseda, vaid tervitada – ja see on olemuselt leninistlik õppetund. Antagonistliku hoiaku võtmine tähendaks lihtsalt adekvaatset vastust olukorrale. Nagu Malm ja tema kollektiiv „Valges nahas, mustas kütuses“ järeldavad: „kui mitte miski muu, siis paremäärmusluse kliimavastane poliitika peaks purustama kõik järelejäänud illusioonid, nagu saaks fossiilkütustest loobuda mingisuguse sujuva mõistliku ülemineku teel … Üleminek saab toimuma ainult intensiivse polariseerumise ja konfrontatsiooni teel või seda ei toimu üldse.“ Niisugusest vaatepunktist ei seisne küsimus selles, kas liberaalsed aktivistid tahavad tegeleda sabotaažiga või ei taha. Kui me praegusel kursil jätkame, tuleb sabotaaž niikuinii. Kui seda ei juhita tipust, siis pulbitseb see üles põhjast. Küsimus on selles, kas peavoolu kliimaliikumine suudab end valmis seada tulevasteks valusateks dilemmadeks. Kas see suudab säilitada oma sidususe ja hoo kriisi, vägivalla, lõhestumise ja üsna tõenäolise lüüasaamise ees?

Just selles punktis pöörduvad 20. sajandi Euroopa ajaloo draamad Malmi tulevikunägemust kummitama – mitte inspiratsioonina revolutsiooniks, vaid viisina anda tähendus vastupanule, mis võib lõpuks osutuda asjatuks. Kujutlege, et me ei ela enam koolistreikide ega ÜRO konverentside maailmas. Kujutlege, et pärast mandrijää sulamist ja tsivilisatsiooni dramaatilist kokkukukkumist püüab käputäis inimesi põhjalaiuskraadidel veel elus püsida. Mida nad oma lastele katastroofi kohta räägiksid? Kas nad ütleksid, et „inimkond kutsus täielikus üksmeeles esile maailma lõpu? Et igaüks võttis ennast vabatahtlikult gaasiahju järjekorda? Või et mõned inimesed võitlesid nagu juudid, teades, et nad tapetakse?“

„Juudid“, keda Malm mainib, on siin Varssavi geto ja laagrite vastupanuvõitlejad, kes kangelaslikult, kuid lootusetult natside vastu üles tõusid. Ja Malm võtab seda erakordset analoogiat tõsiselt: „Kui vahetu kasuarvestuse järgi on juba liiga hilja vastupanule asuda, siis on tulnud aeg kinnitada elu fundamentaalseid väärtusi, isegi kui see tähendab üksnes taeva poole kisendamist.“ Malm tsiteerib Alain Brossat’ ja Sylvie Klingbergi raamatut „Revolutionary Yiddishland“: „Nad võitlesid ajaloo nimel, mälu nimel … Selline elujaatus ohverduse ja võitluse teel, milles puudub väljavaade võidule, on traagiline paradoks, mida saab mõista ainult kui ajaloosse uskumise akti.“ Malm järeldab: „Parem surra torujuhet õhku lastes kui põleda passiivselt.“ Nõnda tuleb siin tagasi torujuhtme õhkulaskmise kujund, kuid mitte enam sabotaaži-, vaid eneseohverdusaktina. Selles monumentaalse mineviku ja tumeda tuleviku lõikepunktis me jõuame ummikusse.

*
Raamatu „Kuidas lasta õhku torujuhe“ algusosas vihjab Malm ühele alternatiivile. Kujutlege, kirjutab ta, et viimase protestitsükli massimobilisatsioone pole enam võimalik ignoreerida:

„Valitsevad klassid tunnevad selle kuumuse kõrvetust – võib-olla nende südamed isegi mõnevõrra sulavad, nähes noid käsitsi kirjutatud plakatitega lapsi, ja nende kangekaelsus annab järele. Ametisse valitakse uued poliitikud, eriti Euroopa rohelistest parteidest, kes täidavadki oma valimislubadused. Surve altpoolt ei anna järele. Seatakse sisse moratooriumid värsketele fossiilkütustele. Saksamaa algatab kohese väljumise söetootmisest, Holland teeb samamoodi gaasiga, Norra naftaga ja USA kõigi eelnimetatutega: pannakse paika seadused ja kavad, kuidas kärpida heitmeid vähemalt 10% aastas, arendatakse taastuvenergia tootmist ja ühistransporti, edendatakse taimetoitu, valmistatakse ette fossiilkütuste täielik keeld.“

Juhul kui see nõnda läheks, möönab Malm, „tuleks liikumisele anda võimalus see stsenaarium teostada“.

Kliimaaktivistide enamus usub sellise reformistliku nägemuse sisse; me peaksimegi sellest kinni hoidma. Kuid tunnistagem ka seda, et kuigi need read trükiti kõigest mõni kuu tagasi, on need juba aegunud. Ja Malm esitab kohe ka visiooni, mis on palju lähemal sellele, kuidas tänapäeva maailm välja näeb. Kujutlege, et „mõne aasta pärast ärkavad Thunbergi põlvkonna lapsed ja teisedki meist ühel hommikul üles ja mõistavad, et vanad viisid jätkuvad endiselt, hoolimata streikidest, teadusest, palvetest, miljonitest kirevatest rõivastest ja lippudest … Mida me siis teeme?“

Tsentrist soovitaks kannatust. Keynes ütles, et kõike seda, mida me suudame tegelikult teha, saame me endale ka lubada. Samas laadis lisas ta 1942. aasta kevadel peetud raadiovestluses, et me saame endale lubada kõike seda, mida me tegelikult teeme, tingimusel, et jääme kannatlikuks ja võtame nii palju aega kui tarvis. See oli kõnekas täpsustus. Nagu Malm märgib, on sotsiaaldemokraatia aluseelduseks see, et ajalugu ja aeg on selle poolel. Kuid kujutlus, nagu see oleks endiselt nõnda, jutt, nagu me saaksime ohutult eristada lühikest, keskmist ja pikka perspektiivi, on tänapäeval üks salakavalamaid pehme salgamise vorme. Me ei peaks enam sellele järele andma.

Malm märgib, et neoliberalism on korduvalt leidnud viise, kuidas hüpata üle oma varju ning vastata kriisile niisuguses ulatuses ja niisuguses tempos, nagu olukord nõuab. Vastus pandeemiale on just nimelt säärast paindlikkust demonstreerinud. Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, viib planetaarse katastroofini. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikud, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega? Nagu tuletab meelde Daniel Bensaïd ühes Malmi tsiteeritud essees, kirjutas Lenin 1914. aastal Hegeli „Loogikateaduse“ leheküljeservale: „Katkestused pidevuses … Pidevus ei seleta midagi ilma hüpeteta. Hüpped! Hüpped! Hüpped!“

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Adam Tooze, Ecological Leninism. London Review of Books, 18.11.2021.

[1] A. Malm, The Zetkin Collective, White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York, 2021.

[2] A. Malm, Corona, Climate, Chronic Emergency: War Communism in the Twenty-First Century. London; New York, 2021.

[3] A. Malm, How to Blow Up a Pipeline: Learning to Fight in a World on Fire. London; New York, 2021.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi